Populismist reisirongiliikluses
Delfi avaldas täna minu arvamusloo reisirongiliikluse teemal "Silver Meikar: Rongiliiklus surmasuus?". Lugu sai alguse reedesest AK uudistesaatest, kus ka minult kommentaari küsiti. Saatest jäi mulje, et hea Parts tahab reisirongiliiklust igal liinil arendada ja paha Meikar liine sulgema hakata. Päris nii see ei ole.
Populistlikult on tore ju öelda, et kõik rongiliinid peavad säilima. See oleks võimalik vaid siis, kui ministeeriumil oleks piisavalt raha nii dotatsiooniks kui investeeringuteks (rööpasse, veermikusse jne). Kui raha aga napib ja valusaid otsuseid ei julge minister langetada, võib tulemuseks olla, et mõne aasta pärast ei sõida enam ühtegi rongi. Pikemalt soovitan lugeda delfist. Artikli toimetamata versioon aga siin:
Populismist reisirongiliikluses
„Iga päev peaks sõitma kümneid ronge kõikidel käigusolevatel liinidel ja lisaks peaks taaskord üles ehitama Tallinn-Haapsalu rongitee. Rongid aga sõitku kakssada kilomeetrit tunnis ning sõit olgu tasuta!“ Kas ei kõla ilusasti?
Olen reisirongiliikluse tugev toetaja ning loomulikult tahaksin, et ronge, liine ja reisijaid tuleks üha juurde. Olen nõus majandusminister Partsiga, kes eile ETV-le ütles, et rongiliiklus peab olema kõigi oluliste keskuste vahel. Seesama Parts tuleb aga sügisel reisirongide käigushoidmiseks Riigikogu käest lisaraha küsima, ehk ministeeriumi sees on kitsas käes ja/või prioriteedid teistes kohtades.
On uskumatult ebapopulaarne ju öelda, et kõikide liinide arendamiseks ei ole täna piisavalt raha. Seda julget sammu minister paraku ise teha ei taha. Arusaadav, sest ju on tal meeles isamaliitlasest minister Jürgenson, kelle teeparanduse ideede üle valgamaalased siiani naeravad. Pärast Valga rongiliikluse sulgemist käis ta isiklikult kruusa lumme viskamas.
Nii võiski eilsest AK-st jääda mulje, et halb Meikar tahab liine sulgeda, aga hea Parts soovib neid kõiki säilitada. Ei ole minu asi ära teha ministri töö, kuid mõned soovitused annan ma ikka.
Esiteks , on väga kiiduväärne, et uue veermiku hankimiseks on nüüdseks olemas konkreetne tegevuskava. Praeguste plaanide järgi esitavad firmad Elektriraudtee AS-ile pakkumised kogu Eestis sõitva veermiku väljavahetamiseks sügisel, talvel küsitakse lisaraha Euroopa Komisjonilt ning aastal 2011 võiksid esimesed uued rongid juba Eestis liinikilomeetreid mõõta.
Teiseks. Kui resursse on piiramatult, siis tuleb käigus hoida kõiki liine, toetada Eesti Raudtee ASi kui ka Edelaraudtee ASi investeeringuid infrastruktuuri (rööpad jne) ja suurendada liinikilomeetrite arvu kõikides suundades.
Kolmandaks. Kui ressursse jääb napiks, peaks (minister) lõpetama hämamise ja ütlema, et on vaja teha valusaid valikuid. Leian, et esimesed kolm reisirongiliikluse prioriteeti on:
1. Elektriraudtee. Tallinna lähiümbruses elab palju inimesi, kes sõltuvad elektrirongidest.
2. Tallinn-Tartu(-Valga-Riia) suund. Selle liini kasutajate arv on suurenenud pidevalt, kuid potentsiaali on veel küllaga. Kui uued mugavad rongid hakkavad sihtpunkti sõitma umbes 1,5 tunniga ja rongiliikluse graafik on märksa tihedam, otsustavad kindlasti paljud auto koju jätta ning rongi kasutada.
3. Tallinn-Rapla suund. Raplast sõidab iga päev palju inimesi Tallinnasse tööle just rongiga ning selle liini käigushoidmine on vajalik.
Kui need kolm prioriteeti on tagatud ja raha jääb üle, siis võib julgelt toetada ka teisi liine. Mitmel juhul oleks aga otstarbekam asendada see bussiliiklusega, eriti seal, kus vähe sõitjaid on. Diiselrong on keskkonnasõbralikum vaid siis, kui seal on reisijaid rohkem kui üks.
Ning lõpetuseks kinnitan veelkord, et olen reisirongiliikluse suur fänn. Minu mure ja hirm on seotud populismiga, mille viljelemine võib kaasa tuua, et aastast 2011 ei sõida Eestis enam ühtegi rongi.
Eksitav m-valimiste artikkel Päevalehes
Holger Roonemaa avaldab arvamust, et europarlamendivalimistel teevad m-valimised tõenäoliselt esimese etteaste. Juba termini „m-valimiste“ kasutamine on eksitav.
Vaimusilmas võime ju ette kujutada, kuidas mobiili ekraanile ilmub nimekiri erakondadest ja paari klikiga on võimalik oma valik teha. Ilus küll, kuid selline lahendus on täna nii tehnilistel kui ka turvakaalutlustel võimatu.
Arutluse all on olnud võimalus, et mobiil-ID abil ennast autentida e-valimiste keskkonnas. Ehk jätkuvalt läheb vaja arvutit ning mobiil-IDi kasutatakse vaid enda tuvastamiseks. Valijale pole siinjuures tegemist suure progressiga, sest mis vahe on, kas sisestada ID-kaart kaardilugejasse või toksida koodi mobiiltelefoni.
Sellise lisavõimaluse loomise nimetamine on m-valimiste nime lörtsimine ja sarnaneb väga Kasahstanis toimunud e-valimistega. Nimelt pandi seal osadesse valimisjaoskondades ülesse raal, kus siis hiire abil võis oma kandidaadi poolt klikkida. Suure käraga teatasid nad, et neil toimusid e-valimised ja muutusid kiiresti naerualuseks. Mobiil-ID autentimisega e-valimisi m-valimisteks nimetades astuksime nendega samasse ämbrisse.
Seega lepime kokku, et arutluse all olevat lisavõimalust nimetame „mobiil-id abil e-valimisteks“, „mID-ga e-valimisteks“ või kuidas iganes, aga mitte m-valimisteks. M-valimistest võiksime rääkida siis, kui valimistel saab osaleda vaid mobiiltelefoniga.
Teine teema on siis see, et kas mobiil-ID autentimise võimalusega e-valimised tulevad. E-valimiste tugeva toetajana ning propageerijana julgen selles siiski kahelda. Valimiste võtmesõnaks on turvalisus ja kui ei suudeta mobiil-ID autentimisel tagada sama turvalisust kui ID-kaardi abil, siis ei tohiks me seda lubada. Ebaõnnestumise korral tõmbaksime vee peale ka e-valimiste usaldusväärsusele ning seda meil tõesti vaja ei ole.
Jäin Karadžiči tabamise pidustustest ilma
Kui oleksin jätnud muutmata tagasilennu kuupäeva, oleksin saanud osa pidustustest nii Sarajevos kui ka Belgradis. Ületasin hääletades Bosnia-Hertsegovina (BH) ja Horvaati piiri sellel hetkel, kui uudis Karadžiči tabamisest ei olnud veel juubeldavaid rahvaid tänavale toonud. Kahju, sest mis oleks olnud veel huvitavam, kui uurida, mida see kohalikele tähendab.
Küll aga võimaldas häälega mööda BH-d sõitmine kohalikelt uurida, et kui tugeva jälje on nendesse jätnud Bosnia sõda (1991-1995). Hääletamine pole BH-s kombeks ja nii moodustasid olulise osa peale võtjatest aastaid tagasi Lääne-Euroopasse põgenenud ja nüüd (puhkuseks või jäädavalt) tagasi pöördunud sõjapõgenikud. Aastad paguluses oli andnud neile ka sihtriigi keeleoskuse, mis tuli igati abiks.
On ebaõiglane teha paarikümnest vestlusest mingeid tugevaid järeldusi ja üldistusi. Siiski tundus mulle, et läänemaailmas elamine oli põgenikud muutnud märksa tolerantsemaks. Kõik kurvastasid sõja üle, kuid tagasipöördujad ei otsinud enam niipalju süüdlasi, kui avaldasid lootust, et kõik endised Jugoslaavia liikmesriigid suudavad elada sama sõbralikult ja vennalikult kui vanadel headel aegadel.
Loomulikult oli teatav erinevus BH-s elavate bosnialaste, horvaatide ja serblaste seisukohtade vahel. „See on rõve moslemite linn,“ teatasid Mostari kohta noored horvaadid Čapljina tänavakohvikus. Etniliselt homogeensest väikelinnast Ljuboškist pärit mehehakatistele meeldis vaid oma linnake ja siis kõik, mis jääb Horvaatiasse.
Lahingud Mostaris peegeldavad kogu Bosnia sõja jubedust. 1992. aasta kevadel haaras Jugoslaavia Rahvaarmee (JRA) kontrolli suurema osa linna üle, kuid juba kesksuveks oli bosnialaste BH armee (BHA) ja Horvaatia Kaitseliit (HKL) nad ühiste jõududega linnast välja löönud. Rahu asemel ründasid paremini relvastatud horvaadid nüüd bosnialasi. Linna läbiva jõe läänekaldalt sunniti bosniakid põgenema ning horvaadid saavutasid kontrolli nii ida-kalda kui ka kõikide linna viivate teede üle.
Horvaadid keeldusid lubama linna rahvusvahelisi abiorganisatsioone ning maailma tähelepanu varjus saatsid korda kuritegusid, mida võiks võrrelda Srebenica veresaunaga. Ainuke vahe on selles, et Mostaris toimunud etnilisest puhastusest, vägistamistest, mahalaskmistest ja piinamistest ei ole räägitud piisavalt. Serblaste kordasaadetud sõjaroimade kõrval oleks õiglane rohkem tegeleda ka horvaatide roimadega bosnialaste ning kosovlaste roimadega serblaste vastu.
Väliseid sõjategevuse jälgi on aidanud pühkida buldooser, pahtel ja värvid. EL-i toetusrahade eest on taastatud palju ehitisi, kuid siiani viliseb tuul ergastes värvides elumaja kõrval kuulipilduja tulest täkitud ahelvaremetes. 2004. aastal taastati Vana Sild ja selle ümber asuvad ajaloolised hooned, mille horvaadid olid kahuritules hävitanud. See oli suur sündmus, mis pidi tähistama vaenutsevate poolte leppimist. Tahaks loota, et see tõesti aitab kaasa sõjahaavade paranemisele.
Serblasest naine, kes horvaatide vägivalla eest Bosnia-Hertsegovinast Saksamaale põgenes, igatses taga vana head Jugoslaaviat ja nägi Kosovo eraldumises ohtu uue sõja puhkemiseks. „Kosovo riigist saab uus ebastabiilsuse allikas,“ oli ta veendunud. Tema sõnul ei olnud tal midagi albaanlaste vastu, kuid „Kosovo on Serbia“. Sõja süüdlasteks pidas ta Ameerika Ühendriike ja Venemaad, kes geopoliitilistel ambitsioonidel harmoonias Jugoslaavia territooriumil elanud rahvad üles ärritasid selliselt, et varem sõbralikult samal tänaval elanud eri-usku inimesed üksteise vastu relvad tõstsid.
Nii tema, kui ka paljud teised põgenikud ei kavatse kunagi kodumaale naasta, kuid suvepuhkuse veedavad nad just oma endisel kodumaal. Trebinjes vestlesime bosnialasest pensionäriga, kes juba seitse aastat igal suvel veedab paar kuud oma endises kodulinnas. 15 aastat tagasi perega Rootsi põgenenud 62 aastane mees kinnitas, et BH-s on ikka kõige parem. „Sest siin elavad minu sõbrad ja siin on minu juured,“ ütles ta, kuid Rootsi passi ja elukohta ta tagasi enam vahetada ei kavatse. Vanus juba selline.
Nooremad tagasipöördujad tunnevad ennast aga märksa paremini. Mostaris pisikest toidukohta omav keskealine bosnialasest naine küpsetas kohalikke liharullikesi ning jutustas oma elust. Saksamaalt tuli ta koos kahe lapse ja abikaasaga tagasi paar aastat tagasi ning on jõudnud sõjas kannatada saanud kodu taastada. „Töötame abikaasaga 16 tundi päevas ja tänu sellele elame päris hästi,“ kirjeldas ta elukvaliteeti.
Mostari ilusat vanalinna külastavate turistide arv suureneb iga aasta ning see toob talle suvisel ajal palju kliente. Probleeme on aga BH-s küllaga. „Head koolid olid Jugoslaavia ajal,“ muretses ta oma laste hariduse pärast. „Kohalikus koolis täna antud haridusega on vähe peale hakata.“ Rõõmsameelsed lapsed (6 ja 10 aastane) tunglesid meie ümber, kuid peale „Hello“ ei osanud nad suurt midagi inglise keeles öelda.
Inglise keele oskus oli probleeme kogu Balkanil. Paljud autojuhid oskasid näiteks vaid albaania või serbia keelt. Nii mõnegi vahemaa läbimine toimus napis vestluses, kus oluline oli, et üks osapool suudaks selgeks teha, kuhu ta soovib minna ja teine, kuhu ta parasjagu minemas on. Montenegros sõitis üks albaanlasest autojuht maha pika maa ning võõras riigis äraeksinuna jõudsime tagasi samasse kohta, kus me startinud olime. Siis sain aru, et hääletaja pealevõtmise asemel soovis ta teed küsida ning arvas, et ma oskan teda õigesse kohta viia.
Väga mõnus on reisida, kui on suhteliselt ükskõik kuhu välja jõuad. Eks ole ju ka Murphy seadus, et niikaua, kuni on ükskõik kus Sa oled, ei ole võimalik ära eksida. Kümme päeva ekslemine BH-s, aga ka Kosovos, Montenegros, Horvaatias ja Serbias andis mulle väikese pildi Balkanist – inimestest, ajaloost, sõjast, loodusest. Aga mis veelgi olulisem, tekitas huvi sinna tagasi minna.
Kui mõni blogi-lugeja teeb alles suviseid reisiplaane, siis võiks ta kindlasti kaaluda BH-d või Kosovot. Viimases peaaegu üldse turiste ei ole, BH-s on aga piisavalt vähe, et ennast mugavalt tunda. Reisil kulutatud raha läheb ikka veel Balkani sõdadest räsitud majanduse turgutamiseks ning sõbralikud vestlused kohalikega aitavad neil loota rõõmsamat tulevikku. Tutvus ükskõik millisesse etnilisse gruppi kuuluvate isikutega kinnitas, et kõik nad väärivad seda.
“Kosovo on Serbia”
Sellise T-särgi näitamist saatis bussitäiel rahvale rõõmuhõiked. Sõitsime bussis Serbia linnast Nish Mitrovica poole. Mägitee lookles läbi osaliselt tunnustatud Kosovo riigi põhja piirkonda, kus peamiselt elavad serblased, kes kuidagi suuda leppida Kosovo eraldumisega. Lühem ja ohutum tee läbi maailma noorima riigi pealinna Pristina ei oleks nendele võimalik olnud.
Mitrovica on Kosovo konflikti absurdsuse ja masenduse etaloon. Jõe ühel kaldal elavad kosovaarid (ehk albaanlased), teisel pool serblased, pooli lahutaval jõel valvavad UN-i rahvuvalvajaid ja kogu linnas patrullivad KFOR-i sõdurid. Meiega bussis sõitnud kohalik neiu hoiatas meid üle jõe minemast ning keeldus kategooriliselt kaasa tulema. “Albaanlased löövad mind kohe maha,” oli ta kindel.
Vestlesime jõge valvanud UN-i vormis jordaanlasest, kes kinnitas, et tema teenistuse ajal on olnud kõik rahulik. Veendusime selles ka ise. Pimeduse saabudes täitusid mõlemad pooled pidutsevate noortega. Kosovo pool sarnanes oma täis tänavakohvikute ja –meluga tüüpilist suvist linna, mis ei lasnud ennast poliitikast kuidagi häirida. Hoolimata jätkuvast segadusest võivad nad olukorraga rahul olla.
Peasillast paarisada meetrit ülesjõge Kosovo poolel oleva UN-i kontrollpunkti valves olnud Prantsuse ja Ungari valvajad nautisid öist valvekorda. Dokumente ei küsinud, jõid rahulikult õlut ja pakkusid meile ka. Hiljem kohtusime nendega veel ööklubis, seekord serblaste poolel.
Piirikontrolliga oli üldse naljakas süsteem. Mitrovicas passi kordagi ei küsitud, kuid seda ei tehtud ka bussiga sinna sõites. Sealt ära sõites löödi passi vaid Montenegro tempel, mis oli meie reisi järgmine sihtkoht. Sinna minemiseks võtsime bussi juba Mitrovica teiselt kaldalt ja tee viis meid läbi Kosovo kauni mägismaa.
Montenegro lipp sarnaneb Kosovo omaga, kuid rahvaks põhiliselt serblased. Paar aastat tagasi valisid nad referendumil eraldumise Serbiast, kuid vendadeks jäid nad edasi. Sama rahvas, sama usk ning sama arusaamine maailmast. Erinevalt Kosovost iseseisvumine siin mingeid pingeid ei tekitanud.
Palju raskem on näha rahu Kosovos, eriti Mitrovicas. Näilise argielu ja leppimise taga põleb püssirohutünni süütenöör edasi. Piisab üle jõe visatud kivist, et lendama võiksid hakata midagi muud ja vahele peavad sekkuma rahuvalvajad. Mis saaks aga ilma nendeta?
Ka siin Montenegros müüakse igal tänavanurgal T-särke kirjadega, mis kuulutavad Kosovot sama kindlaks Serbia osaks, kui Šotimaa on Suur-Britannia, Baskimaa Hispaania ja miks mitte Ida-Virumaa Eesti all.
Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli kogu Kosovo iseseisvumine kahtlane ja ohtlik, samas nõustun, et poliitiliselt õige otsus. Tegelikult oleks pidanud selle otsuse tegema juba 1999. aastal, sest juba siis kaotas Serbia kontrolli selle territooriumi üle.
See pikk vinudmine on aidanud kaasa vihkamise ja sõjakuse levikule nii serblaste kui ka koosovlaste seas ning toonud võimule populistid. Lühike visiit Kosovos ja Serbias pani mind mõtlema, et kas ei tooks mõlemale riigile rohkem rahu, nii omavahel kui ka riikide sees, kui serblastega asustatud alad liidetakse Serbiaga? See teema on aga paraku tabu.
Daleko li do Tallinna?
Juhtub nii nagu vene anekdoodis eestlastest, kes Tallinnast raudteed mööda sõites järjest eemaldusid. Nagu puändis välja tuli, oli valitud vale suund.
Korraliku reisirongiliikluse puudumine Tartu ja Tallinna vahel on üks põhjus, miks Tartu-Tallinna maantee on täis tossutavaid liinibusse, kihutavaid sõiduautosid ja närvilisi autojuhte. Ei maksa imestada, et antud teelõik on liiklusõnnetuste edetabeli tipus. Praegu sisuliselt puudub alternatiivne ja ohutu ühendus.
Kaasaegne reisirongiliiklus tagaks Eesti kahe suurima linna vahel sama sõiduaja, kui on kiireimal laevaühendusel Tallinnast Helsingisse. Rongisõit on ajavõit. Samuti ohutum, keskkonnasõbralikum ja mugavam, kui üle kahe tunni bussis loksuda või gaasipedaali tallata.
Tänu reisirongi sõpradele seisab koalitsioonilepingus punkt: tõsta Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu raudteeliinidel rongide liikumiskiirust kõikidel lõikudel vähemalt tasemeni 120 km/h. 14. aprillil Riigikogus esinedes kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, et see lubadus aastaks 2011 ka täidetakse.
Korralikud rööpad on aga medali üks külg. Edelaraudtee on kinnitanud, et kui ei vahetata välja seitset diiselrongi, tuleb kahe aasta pärast oluliselt vähendada sõidugraafikut. Paradoksaalselt kärpis majandusminister lisaeelarves plaanitud uute rongide soetamise kulutusi 16 miljonit krooni.
On halenaljakas, et samal ajal kui kavandatakse avada renoveeritud raudteelõik, viiakse läbiroostetanud reisirongid vanarauaks. Mis kasu on infrastruktuurist, mis võimaldab reisirongiliiklust 120 kilomeetrit tunnis, kui selle peal ei sõida ühtegi rongi või kui sõidab, siis selline, mis ei suuda nii kiiresti sõita?
See, mis firma kaasaegset reisirongiühendust pakkuma hakkab, ei ole reisijale oluline. Samuti see, et kas veetakse elektri või diiselrongidega. Tulevikus tuleks kogu reisirongiliiklus „elektriküttele“ üle viia, kuid see ei saa juhtuda lähiaastatel. Näiteks Tallinn-Tartu-Riia liinil oleks vaja koostööd Lätiga, sest meie ei hakka ju Lätis traate ehitama.
Eksivad need, kes peavad ühistranspordi kasutamise põhiküsimuseks hinda. See, kes jõuab täna bensiini osta, jõuab ka rongipileti soetada. Ühistransport suudab sõiduautodega konkureerida vaid paremat kvaliteeti pakkudes.
Rohkem reisirongi kasutajaid tuleb vaid siis, kui on tagatud kolm kvaliteeditingimust. Lisaks sõidukiirusele on oluline hea sõidugraafik , näiteks Tartu-Tallinna liinil peaks iga päev sõitma vähemalt 10 reisirongi. Vaid üks hommikune reis on mõnele reisijale liiga vara ja teisele liiga hilja. Reisrong peaks lähtejaamast startima ideaalis iga täistund, kuid ka kahetunnine ajavahe tagaks piisava paindlikkuse.
Sama oluline on korralik reisijatevagun, kus istme seljatugi pidevalt lösutavasse asendisse ei vajuks ja hommikukohv laualt pükstele ei hüppaks. Traadita internetiühendus ja restoranivagun on meeldivateks lisaboonuseks. Samuti võimalus jalgratas või lemmikloom kaasa võtta.
Lisaks infrastruktuuri parandamisele on ka uute rongide soetamine ja ühistranspordi arendamine koalitsioonilepingus kenasti kirjas. Saan aru, et kõigi lubaduste täitmine võib maksutulude vähenemise tõttu muutuda keeruliseks, kuid vaid kaubarongide jaoks raudteerööpaid parandada oleks ka selle vähese raha ebaotstarbekas kasutamine.
Pingelises eelarves selguvad ministrite tõelised prioriteedid. Nii tuleb ka majandus- ja kommunikatsiooniministril otsustada, kas paljulubatud kaasaegne reisirongiliiklus jääb vaid helesiniseks unistuseks, nii nagu alla 4-tunnine lennureis üle suure lombi on tänaseks muutunud.
(Kuigi kirjutasin selle loo põhja head kaks kuud tagasi ilmus see alles täna EPL Onlines. Erinevatel põhjustel venis ilmumine ning täna on ta juba pisut vananenud. Näiteks kas või selle täna EPL-i paberlehes ilmunud uudise pärast: http://www.arileht.ee/artikkel/435129. Kahju!)
100 miljonit Tiibeti toetuseks
Süüta õhtu enne Pekingi Olümpiamängude avamist kodus, tööl, suvilas, aias või tänaval küünal ja liitu nii maailma suurima solidaarsusmeeleavaldusega Tiibeti toetuseks. Enne seda võiksid ennast registreerida ka aadressil http://www.candle4tibet.org/ ja seeläbi kinnitada tõsiasja, et meie seas on palju tiibetlaste sõpru.
Veel vaid 27 päevaga soovitakse veenda 100 miljonit inimest üle maailma süütama 7. augustil kell 21:00 küünalt puna-hiina pikaajalise rõhumise all kannatava rahva toetuseks. Kodulehel on tänaseks registreerunud pisut üle poole miljoni inimese, mis on tõestuseks, et üle-maailmse aktsiooni kordaminekuks on vaja veel palju teha.
Kurb, et spordipeo lähenemisega ununeb üha rohkematel verepidu Tiibetis ning sellel ajal antud suured lubadused ja avalikult öeldud tugevad seisukohad. Bush ja Sarkozy on teatanud, et osalevad olümpiamängude avatseremoonial, mille kohta andsin mina arvamuse eelmises blogi-postituses ja Mikko eilses SL Õhtulehs.
Kui leidub vabatahtlikke, kes oleksid nõus 7. augusti päeval oma kodulinnas elanikele küünlaid ja üleskutseid jagama, palun andke mulle teada. Oleks tore korraldada mitmes Eesti paigas ühiselt kampaania, kus kutsuksime kaasmaalasi aktsiooniga ühinema. See on väike, aga oluline toetus, mida iga vabadust ja inimõigusi austav kodanik saaks teha. Kui vaid viitsimist on…
All About CANDLE FOR TIBET
August 7th 2008 is the day before the opening ceremony of The Olympic Games in Beijing. On this day we aim to create the world's greatest LIGHT PROTEST, when at least 100 million people from all over the world will light a candle and say YES to freedom in Tibet!
All you are asked to do is to light a simple candle
on August 7th at 9 pm in your own time zone.
Light the Candle at your home, workplace or in a public place. Put the candle in your Window, or on your desk, or anywhere else where other people will see it and hopefully do the same.
Our light protest will be seen by billions on TV screens all over the world on the day the Beijing Olympics open. We are not against the Olymipcs or anything else for that matter, we stand for Freedom. Period.
On the following day we will issue letters to every head of state in the world to tell him exactly how many people from his country wish Tibet to be free. We will also demand that each one of them will act for the freedom of Tibet.
We will also issue letters to the general secretary of UN, the government in Beijing and to other global organizations with data on global participation.
Näitame Bushile eeskuju
Et mitte „hiinlasi solvata“ on Bush otsustanud osaleda Pekingi Olümpiamängude avatseremoonial. Kevadine veresaun tiibetlaste vastu on tal ununenud ning puna-hiinale pai tegemine oluliseks muutunud. Loodan, et meie poliitikutel on pikem mälu ja suurem solidaarsus väikerahvaste vastu.
USA toetus ida-bloki riikide vabadusepüüetele andis suurriigile vabaduse ja demokraatia eest võitleva riigi oreooli. Selle positiivne maine tuhmumisele on kaasa aidanud nii tegevus Iraagis kui ka Guantanamo vangilaagri skandaal, aga minu arvates eelkõige see, et ammu enam ei kasuta ainuke maailma superriik piisavalt oma võimu ja mõju vabama ja õiglasema maailma nimel.
Jah, USA sanktsioonid Birma militaarrežiimi ja Kuuba diktaatorite vastu on tõhusamad ja tugevamad kui Euroopa omad. Kuid jutt demokraatlikust ja vabast maailmast kõlab Bushi suust tühjalt, kui küsimuse alla tuleb Hiina või Venemaa. Väikestele ja isoleeritud julmur-režiimidele on lihtne näpuga näidata, kuid sarnast julgust ja otsusekindlust, kui omal ajal NL-i vastu seismisel oli, kohtab paraku üha harvem.
Mõne kuu eest tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallersteini väitis, et NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Seda seetõttu, et:
- NL olemasolu oli peamiseks garantiiks, et USA liitlased soovivad ronida USA kaitsva kilbi taha.
- USA- le oli kasulik, et NL-iga hirmutamine võimaldas peale suruda poliitikat kõikidele teistele. Ehk oli võimalik mingi kolmandat riiki hirmutada, et kui see ei peaks mitte järgima kokkulepitud „tasakaalupoliitikat“, käivitab NL tuumasõja.
Wallerstein ennustas USA-le suurt kaost, sest:
- USA võim on tugevasti vähenenud. Iraagi (ja ehk ka Afganistani) sõda ollakse kaotamas, Pakistani „sõber” on lahkumas pukilt, Lähis-Idast lahendust ei ole loota.
- Dollar varsti 2USD=1EUR. See on katastroof ja USA majandusvõim on kukkumas.
- Maailm teab, et USA on võimas sõjamasin, millega nad ei suuda aga midagi teha. Maksimum on riigi pommitamine, aga ei mingeid lahendusi.
Wallersteini arvamus oli huvitav, kuid ma ei tahaks temaga suures osas nõustuda. Eriti selles osas, mis puudutab nõrka dollarit ja sellest tingitud majanduskatastroofi. Küll olen ma aga mures, et varem vabaduse ja demokraatia lipulaevaks olnud suurriik on suunda muutnud.
Ma ei tea, kumb kandidaat saab järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, aga ma loodan, et sarnases situatsioonis valiks ta (vähemalt poliitilise) toetuse aastakümneid kannatanud tiibetlastele ning tõestaks, et üllad eesmärgid ja põhimõtted pole suure lombi taga kuhugi kadunud.
Meie, Ameerika Ühendriikide tugevad partnerid, peaksime antud küsimuses näitama eeskuju. Ma ei tea ühtegi Eesti poliitikut (Riigikogu liiget või ministrit), kes puna-hiina tegevusele Tiibetis olümpiamängude avatseremoonial osalemisega tunnustust avaldaks. Mängude ajal meie sportlastele kaasa elada on mitmetel plaanis ja selles ei näe ma midagi taunimisväärset.
Poliitika ja sport tuleks lahus hoida. Pekingi Olümpiamängude avatseremoonia on aga pärast verist märtsi kõike muud kui sport ning seal osalemisega tallaksime jalge alla need väärtused, mis meile 90 ja 17 aastat tagasi vabaduse tõid. Olgem siis eeskujuks Bushile ning ärgem Hiina Rahvavabariigi verisele poliitikale 8. augustil kummardust tehkem.
Paar sõna Laari kaitseks
SL Õhtuleht muretses eilses lehes, et „10 riigikogulasel hüvitis viimseni kulunud“. Halvemaks tõsteti Mart Laar, kes suutis ligi 40 tuhat isegi ette kulutada. Tüüpiline kommentaar artiklile:
iti:
VÄRDJALIKUD VÄRDJAD,VENE AJAL OLEKSID SELLISED TÕPRAD SIBERIS ISTUNUD,EESTIS KOORIVAD AUSAID INIMESI,HÄBI;HÄBI;HÄBI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Artiklikest ja kommentaare lugedes tuleb välja enamuse hinnang: Head poliitikud on need, kel kuluhüvitistest võimalikult palju järel ning pahad need, kes palju kulutanud. Suhteliselt primitiivne lähenemine, mis vajab väga primitiivset vastust. Küsin retooriliselt, et kumb oleks parem:
Variant I: Mart Laar kulutas tööga seotud kulutuste katmiseks ettenähtud kuluhüvitisi ning osales mitmel rahvusvahelistel üritustel, kus esindas IRL-i seisukohti.
Variant II: Mart Laar istus kodus ja vahtis telekat ning ei kulutanud ühtegi senti.
Kes teeb tööd, sellel on ka tööga seotud kulutusi. Riigikogu liige, kes sõidab mööda Eestimaad (või maailma) ringi ja seletab enda vaateid teeb olulist osa Riigikogu liikme tööst ning vajaks pigem tunnustust. Selle asemel, et hinnata, kui palju on Laar „raisanud“, peaks tunnustama teda töökuse eest. Vaadake tema kirjutatud artiklite hulka, üldist meediakajastust või osalemisaktiivust erinevatel üritustel.
Isegi kui mitte nõustuda Laari seisukohtadega ja poliitilise tegevusega, tunnistagem, et oma valijate ja erakonna huvide kaitseks teeb ta head tööd. Debatt peakski eelkõige käima seisukohtade, mitte selle üle, kes kui palju kulutab. Vähe kulutamine ei tee veel kedagi heaks poliitikuks ning palju kulutamine halvaks. Võib olla ka vastupidi.
