Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

“Kosovo on Serbia”

Sellise T-särgi näitamist saatis bussitäiel rahvale rõõmuhõiked. Sõitsime bussis Serbia linnast Nish Mitrovica poole. Mägitee lookles läbi osaliselt tunnustatud Kosovo riigi põhja piirkonda, kus peamiselt elavad serblased, kes kuidagi suuda leppida Kosovo eraldumisega. Lühem ja ohutum tee läbi maailma noorima riigi pealinna Pristina ei oleks nendele võimalik olnud.

Mitrovica on Kosovo konflikti absurdsuse ja masenduse etaloon. Jõe ühel kaldal elavad kosovaarid (ehk albaanlased), teisel pool serblased, pooli lahutaval jõel valvavad UN-i rahvuvalvajaid ja kogu linnas patrullivad KFOR-i sõdurid. Meiega bussis sõitnud kohalik neiu hoiatas meid üle jõe minemast ning keeldus kategooriliselt kaasa tulema. “Albaanlased löövad mind kohe maha,” oli ta kindel.

Vestlesime jõge valvanud UN-i vormis jordaanlasest, kes kinnitas, et tema teenistuse ajal on olnud kõik rahulik. Veendusime selles ka ise. Pimeduse saabudes täitusid mõlemad pooled pidutsevate noortega. Kosovo pool sarnanes oma täis tänavakohvikute ja –meluga tüüpilist suvist linna, mis ei lasnud ennast poliitikast kuidagi häirida. Hoolimata jätkuvast segadusest võivad nad olukorraga rahul olla.

Peasillast paarisada meetrit ülesjõge Kosovo poolel oleva UN-i kontrollpunkti valves olnud Prantsuse ja Ungari valvajad nautisid öist valvekorda. Dokumente ei küsinud, jõid rahulikult õlut ja pakkusid meile ka. Hiljem kohtusime nendega veel ööklubis, seekord serblaste poolel.

Piirikontrolliga oli üldse naljakas süsteem. Mitrovicas passi kordagi ei küsitud, kuid seda ei tehtud ka bussiga sinna sõites. Sealt ära sõites löödi passi vaid Montenegro tempel, mis oli meie reisi järgmine sihtkoht. Sinna minemiseks võtsime bussi juba Mitrovica teiselt kaldalt ja tee viis meid läbi Kosovo kauni mägismaa.

Montenegro lipp sarnaneb Kosovo omaga, kuid rahvaks põhiliselt serblased. Paar aastat tagasi valisid nad referendumil eraldumise Serbiast, kuid vendadeks jäid nad edasi. Sama rahvas, sama usk ning sama arusaamine maailmast. Erinevalt Kosovost iseseisvumine siin mingeid pingeid ei tekitanud.

Palju raskem on näha rahu Kosovos, eriti Mitrovicas. Näilise argielu ja leppimise taga põleb püssirohutünni süütenöör edasi. Piisab üle jõe visatud kivist, et lendama võiksid hakata midagi muud ja vahele peavad sekkuma rahuvalvajad. Mis saaks aga ilma nendeta?

Ka siin Montenegros müüakse igal tänavanurgal T-särke kirjadega, mis kuulutavad Kosovot sama kindlaks Serbia osaks, kui Šotimaa on Suur-Britannia, Baskimaa Hispaania ja miks mitte Ida-Virumaa Eesti all.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli kogu Kosovo iseseisvumine kahtlane ja ohtlik, samas nõustun, et poliitiliselt õige otsus. Tegelikult oleks pidanud selle otsuse tegema juba 1999. aastal, sest juba siis kaotas Serbia kontrolli selle territooriumi üle.

See pikk vinudmine on aidanud kaasa vihkamise ja sõjakuse levikule nii serblaste kui ka koosovlaste seas ning toonud võimule populistid. Lühike visiit Kosovos ja Serbias pani mind mõtlema, et kas ei tooks mõlemale riigile rohkem rahu, nii omavahel kui ka riikide sees, kui serblastega asustatud alad liidetakse Serbiaga? See teema on aga paraku tabu.