Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Populismist reisirongiliikluses

Delfi avaldas täna minu arvamusloo reisirongiliikluse teemal "Silver Meikar: Rongiliiklus surmasuus?". Lugu sai alguse reedesest AK uudistesaatest, kus ka minult kommentaari küsiti. Saatest jäi mulje, et hea Parts tahab reisirongiliiklust igal liinil arendada ja paha Meikar liine sulgema hakata. Päris nii see ei ole.

Populistlikult on tore ju öelda, et kõik rongiliinid peavad säilima. See oleks võimalik vaid siis, kui ministeeriumil oleks piisavalt raha nii dotatsiooniks kui investeeringuteks (rööpasse, veermikusse jne). Kui raha aga napib ja valusaid otsuseid ei julge minister langetada, võib tulemuseks olla, et mõne aasta pärast ei sõida enam ühtegi rongi. Pikemalt soovitan lugeda delfist. Artikli toimetamata versioon aga siin:

Populismist reisirongiliikluses

„Iga päev peaks sõitma kümneid ronge kõikidel käigusolevatel liinidel ja lisaks peaks taaskord üles ehitama Tallinn-Haapsalu rongitee. Rongid aga sõitku kakssada kilomeetrit tunnis ning sõit olgu tasuta!“ Kas ei kõla ilusasti?

Olen reisirongiliikluse tugev toetaja ning loomulikult tahaksin, et ronge, liine ja reisijaid tuleks üha juurde. Olen nõus majandusminister Partsiga, kes eile ETV-le ütles, et rongiliiklus peab olema kõigi oluliste keskuste vahel. Seesama Parts tuleb aga sügisel reisirongide käigushoidmiseks Riigikogu käest lisaraha küsima, ehk ministeeriumi sees on kitsas käes ja/või prioriteedid teistes kohtades.

On uskumatult ebapopulaarne ju öelda, et kõikide liinide arendamiseks ei ole täna piisavalt raha. Seda julget sammu minister paraku ise teha ei taha. Arusaadav, sest ju on tal meeles isamaliitlasest minister Jürgenson, kelle teeparanduse ideede üle valgamaalased siiani naeravad. Pärast Valga rongiliikluse sulgemist käis ta isiklikult kruusa lumme viskamas.

Nii võiski eilsest AK-st jääda mulje, et halb Meikar tahab liine sulgeda, aga hea Parts soovib neid kõiki säilitada. Ei ole minu asi ära teha ministri töö, kuid mõned soovitused annan ma ikka.

Esiteks , on väga kiiduväärne, et uue veermiku hankimiseks on nüüdseks olemas konkreetne tegevuskava. Praeguste plaanide järgi esitavad firmad Elektriraudtee AS-ile pakkumised kogu Eestis sõitva veermiku väljavahetamiseks sügisel, talvel küsitakse lisaraha Euroopa Komisjonilt ning aastal 2011 võiksid esimesed uued rongid juba Eestis liinikilomeetreid mõõta.

Teiseks. Kui resursse on piiramatult, siis tuleb käigus hoida kõiki liine, toetada Eesti Raudtee ASi kui ka Edelaraudtee ASi investeeringuid infrastruktuuri (rööpad jne) ja suurendada liinikilomeetrite arvu kõikides suundades.

Kolmandaks. Kui ressursse jääb napiks, peaks (minister) lõpetama hämamise ja ütlema, et on vaja teha valusaid valikuid. Leian, et esimesed kolm reisirongiliikluse prioriteeti on:

1. Elektriraudtee. Tallinna lähiümbruses elab palju inimesi, kes sõltuvad elektrirongidest.

2. Tallinn-Tartu(-Valga-Riia) suund. Selle liini kasutajate arv on suurenenud pidevalt, kuid potentsiaali on veel küllaga. Kui uued mugavad rongid hakkavad sihtpunkti sõitma umbes 1,5 tunniga ja rongiliikluse graafik on märksa tihedam, otsustavad kindlasti paljud auto koju jätta ning rongi kasutada.

3. Tallinn-Rapla suund. Raplast sõidab iga päev palju inimesi Tallinnasse tööle just rongiga ning selle liini käigushoidmine on vajalik.

Kui need kolm prioriteeti on tagatud ja raha jääb üle, siis võib julgelt toetada ka teisi liine. Mitmel juhul oleks aga otstarbekam asendada see bussiliiklusega, eriti seal, kus vähe sõitjaid on. Diiselrong on keskkonnasõbralikum vaid siis, kui seal on reisijaid rohkem kui üks.

Ning lõpetuseks kinnitan veelkord, et olen reisirongiliikluse suur fänn. Minu mure ja hirm on seotud populismiga, mille viljelemine võib kaasa tuua, et aastast 2011 ei sõida Eestis enam ühtegi rongi.