OSCE pressikat läbis naerupahvak, kui Jaanus Piirsalu palus võrrelda Vene ja Valgevene valimisi. Et kummad on ikka demokraatlikumad. OSCE missiooni üks juhtidest, Anne-Marie Lizin pidi tunnistama, et Venemaal oli nii kampaania tegemine ja valimiste jälgimine parem ningi ka häältelugemisprotseduur läbipaistvam.

OSCE vaatlejate raportites kõlab kõige tugevam kriitika varjatud häältelugemise suunal. Eile Minski ühes jaoksonnas valimistulemsute kokkulugemist jälgides ei saanud ma kõige negatiivsemat kogemust. Jah, kogu protsess võttis aega 50 minutit, mingitest vahetulemustest ei teatatud, samuti ei loetud eelvalimiste ega kodus hääletanute hääli eraldi. Valimiskomisjon toimetas mõne meetri kaugusel laua taga ja ühel hetkel teatas valimistulemused.

Minul lubati vähemalt kaugelt valimistulemusi vaadata, kuid nii mõnetki vaatlejad visati üldse ukse taha. Üllatavalt palju on ka pretentsioone eilsete valimiste kohta. Mingis maapiirkonnas pidi enne sedeli kasti laskmist seda kontrollimiseks komisjonile näitama. Samuti tegid valimiskomisjoni liikmed propagandat “õige” kandidaadi poolt hääletamiseks.

Pole siis ime, et OSCE valimisi ei tunnistanud. Suur pettumus, sest ka mina ootasin suuremat edasiminekut ja ennustasin, et valimispäev möödub rahulikumalt.

Esmakordselt Valgevene ajaloos ei toimu üheski piirkonnas valimiste teist vooru - kõigis 110 ringkonnas oli valimistel osalemise protsent üle 50 ja üks kanditaat saavutas üle poolte häälte. Parlamenti osutusid valituks vaid võimule väga ustavad kandidaadid.

Täna Postimehes ilmunud artiklis ennustasin, et Lukashenka “lubab” Läänega suhete parandamise nimel parlamenti mõne opositsionääri ning teeb valimispäeval kõik selleks, et OSCE raport oleks positiivne. Talutavamaid valimisi ootas ka OSCE, kelle esindaja tõdes tänasel pressikal: “Võimude hea tahe jäigi vaid tahteks. Olime väga lootusrikkad ja nüüd pettunud.”

Olen arvamusel, et nende valimiste valguses ei tohiks EL küll mingeid sanktsioone vähendada. Piitsa ja prääniku poliitikale tuleb kindlaks jääda ning kui Valgevene Euroopa poolt seatud 12 tingimust ei täida, siis pole vaja näiteks kaotada sisenemiskeeldu Lukashenka administratsiooni võtmeisikutele. Eilsel pressikal ütles president, et teda see sisenemiskeeld ei häiri, kuid paljude tema alluvate jaoks on see kõige valusam EL-i sanktsioon. Tahaksid nad ju oma kokkukraabitud raha eest Londonis v6i Pariisis ostlemas käia. Rikkusest ilma vabaduseta suurt rõõmu pole.

Mina aga kasutan nüüd oma vabadust, et alustada öist reisi tagasi Eestisse. Kui piiril kenasti läheb, peaksin homme hommikuks Tallinnas olema.

Tweet This Post 

(ILMUS: 29. september, Postimees)

Pühapäeval valiti Valgevenes parlamenti. Valimiste korraldus võib aga riigi tulevikus mängida suuremat rolli kui tulemused. Valgevene president Aleksandr Lukašenka, keda on nimetatud ka Euroopa viimaseks diktaatoriks, mängib kaksikmängu sooviga olla sõber nii Vene Föderatsioonile kui ka läänele, kellele on suhete parandamise eelduseks aga üksnes paremad valimised kui tavaliselt.

Euroopa mõistes ausaid ja vabu valimisi ei ole Valgevenes võimalik korraldada juba kas või sellel põhjusel, et riigis pole vaba meediat. Seda keegi Valgevenelt ei ootagi. Küll aga pakutakse õige arengu eest võimalust parandada suhteid läänega. Kõik, mida Batka tegema peab, on kaasata rahvusvahelisi vaatlejaid, «lubada» mõni opositsionäär parlamenti ning käituda vaoshoitult võimalike meeleavalduste korral.

Esimese sammu on riigipea juba teinud. Ka minule, keda pole poolteist aastat riiki lubatud, anti OSCE vaatlusmissioonil osalemiseks kergesti viisa. Kõige suurem esindatus on endiselt Vene Föderatsioonil, kuid osalejaid on ka pooltest Euroopa Liidu riikidest ja Ameerika Ühendriikidest. Lukašenka ütles üle-eelmisel laupäeval, mida ta vaatlejatelt ootab – valimiste demokraatlikuks tunnistamist.

Lääneriikidele meeldimiseks võidakse ka seekord mõnele opositsioonikandidaadile 110-liikmelises rahvaesinduses koht tagada. Parlamendi niigi väikest võimu arvestades ei kujuta paar musta lammast riigi tõelisele juhtkonnale mingit ohtu. Küll on see aga roheliseks tuleks suhete arendamisele demokraatlike riikidega.

Kolmas eeldus võib osutuda kõige raskemaks. Kahe nädala eest kasutas miilits opositsioonimiitingu laialiajamiseks traditsioonilisi võtteid: kumminuia ja kirsat. Kuuldused räägivad, et käsk vägivalda kasutada ei tulnud mitte lääneriikidega flirtivalt Batkalt, vaid selliseid arenguid kartval KGB juhtkonnal.

President Lukašenka on mõistnud, et vaid ühele kaardile mängides ei ole tal võimalik võimu säilitada. Traditsiooniliselt kõige tähtsama välispartneri Venemaaga on suhted pidevalt jahenenud. Gaasihinna uus tõus võib talvel mõnedki ettevõtted kui mitte inimesed täiesti külma kätte jätta.

Valgevene majandus sõltub idanaabri omast, kuid see suhe on ühepoolne. Toorainete hinna tõus ja otsetoetuste lõpetamine saeb Lukašenka majandusime alustalasid. Imeks võib seda tõesti nimetada, sest Valgevene majandus on kui lehm, mis joob rohkem piima, kui annab.

Aastaid on venelased kinni maksnud valgevenelaste parema elu, nõudes vastutasuks vaid piiritut lojaalsust. Lukašenka jantimine torujuhtmete Gazpromile üleandmisega ning suurettevõtete erastamata jätmine Vene poliitikaga seotud kapitalile tõestab samas allumatust suurele vennale.

Tundub, et lääneriigid on visatud konksu alla neelanud. Euroopa Liidu tasandil räägitakse uuest Valgevene-poliitikast. Siiski tasub olla ettevaatlik. Lukašenka ei ole astunud neid samme mitte sellepärast, et lääs talle meeldiks, vaid seetõttu, et see on praegu kasulik. Kas või selleks, et uue lojaalsuse eest Venemaalt odavam gaasihind välja pressida. Just seetõttu peaks Euroopa jääma kindlaks 12-le suhete parandamise eeldusele, millest on täidetud vaid üks – poliitvangide vabastamine.

Väike samm on edasi astutud ka valimistega, kuid kindlasti ei ole need ausad ja vabad. Mitmeid opositsioonipoliitikuid ei registreeritud kandidaatideks, samuti koostati valimiskomisjonid suures osas võimudele lojaalsetest inimestest.

Paraku on ka opositsioonierakonnad nõrgemad kui kunagi varem ning nende kandidaadid ei pruugiks valituks osutuda ka ausate valimiste korral. Nii võibki Valgevenes kujuneda paradoksaalne olukord, kus demokraatlike valimiste tõestamiseks peab valimistulemusi võltsima. Demokraatiat Valgevenes ju tegelikult ei ole ja diktatuur soovib ainult kindlustada oma võimu.

Tweet This Post 

Stalini aegset põhimõtet, et tähtis pole, kelle poolt hääletatakse, vaid kes hääli kokku loeb, hoitakse Valgevenes au sees jätkuvalt. Ka president Lukašenka on avalikult tunnistanud, et ta palus oma tulemust eelmistel presidendivalimistel muuta. Väiksemaks, sest lääneriigid poleks leppinud tõega, et ta sai „tegelikult” 98% häältest.

Eile öösel vestlesin pikalt ühes Minski piirkonnas kandideeriva opositsionääri Alesiga. Ta toetas valdavat seisukohta, et tulemused on juba ette teada ning põhiline võltsimine toimub eelvalimiste ajal. Tema piirkonnas oli eile õhtuks valimas käinud 32% valijatest, täna peaks tulema veel 20-25%. Eelvalimistel antud häälte „õigeks” vahetamine tagab soovitud kandidaadi võidu.

Olen ise tunnistajaks ühes valimisjaoskonnas toimunud kasti muutusele. Fotod, mis olid tehtud kasti pitseerimisest enne lõunapausi erinesid tõesti sellest, millised nägid turvamärgid välja valimisjaoskonna uuesti avamisel. Uued turvamärgid tekitavad paratamatult kahtlust, et vahepealsel ajal on keegi kasti kallal käinud. Sellest kirjutab ka charter97.org

Just seetõttu ei imestaks, kui vaatlejad täna suuri rikkumisi ei märka. Kõik on juba varem ära tehtud. Mõnes jaoskonnas käis eelvalimistel ligi 90% valijatest. Näiteks ühiselamute piirkonnas öeldi tudengitele, et kes valima ei lähe, see võib oma kolaga tänavale kolida. Suuremate ettevõtete töökollektiivides ringlesid nimekirjad nendest, kes pole veel valimas käinud. Eelvalimistel mitteosalemine võib töölisele kaasa tuua karistuse häbist vallandamiseni.

Siiski loodab Ales valituks osutuda. Internetimeedia on spekuleerinud nimedega, keda Lukašenka võib opositsioonist parlamenti lubada. Üheks võimalikuks on pakutud just teda. Ales ennustab, et kokku saab opositsioonist sisse kuni 5 inimest.

Kuidas Alesil ja teistel opositsioonikandidaatidel läheb peaks selguma pärast südaööd. Kell 01:00-iks lubati esialgseid tulemused avalikustada. Paratamatult süveneb veendumus, et lõplikud tulemused on teatud seltskonnale juba ammu teada ning tänane valimispäev vaid farss. Sellest hoolimata jätkan valimisjaoskondade külastamist ning täidan koos Paul-Eerik Rummo ja Jaanus Marrandiga OSCE vaatluspabereid.

Tweet This Post 

(Avatud Eesti Fondi, Riigikogu Birma toetusgrupi, Budismi Instituudi ja Arengukoostöö Ümarlaua ühispöördumine)

Täna möödub aasta Birma ebaõnnestunud safranirevolutsioonist. Aasta jooksul on Birmas pea kahekordistunud poliitvangide arv: tänaseks on poliitilistel põhjustel vangistatud 2056 inimest, kelle vabastamine on detsembris Birmat külastava ÜRO peasekretär Ban Ki-Mooni visiidi peaeesmärke. „Eestil puuduvad Birmaga diplomaatilised suhted ja majanduskoostöö ning seetõttu ei võtaks sõjaväeline hunta meie nõudmist kõigi poliitiliste vangide vabastamiseks kuulda,“ ütles Riigikogu Birma toetusgrupi esimees Silver Meikar. „Just seetõttu peame kasutama oma mõju rahvusvahelistes organisatsioonides – eelkõige ÜRO-s ja Euroopa Liidus – et aastaid koduarestis elav Aung San Suu Kyi ja vanglates olevad poliitilised vangid koheselt vabastataks.“ Silver Meikari hinnangul ei tohiks enne poliitvangide vabastamist huntale mingeid järelandmisi teha.

Euroopa Liidu senised sanktsioonid Birma vastu on jäänud nõrgaks ja režiim kasutas sel aastal eksporditulusid ja investeeringuid armee kahekordistamiseks, et oma kõikuvat võimu kindlustada. EL võiks ühtse seisukohavõtuga Birmale tugevat survet avaldada, aga mõnede riikide Birma gaasi- ja naftavarusid ning väärismetalle puudutavate majandushuvide tõttu ei suudeta ühist jõulisemat positsiooni võtta.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellami sõnul saavad Eesti kodanikuühendused Birmat aidata. „Avatud Eesti Fondi Ida-ida programmi raames on võimalik esitada Birmat toetavaid projekte. Kutsume üles Birmale kaasa tundvaid kodanikuühendusi seda võimalust aktiivselt kasutama.“

Täna toimuvad solidaarsusüritused Birma toetuseks üle kogu maailma, sest just täna aasta tagasi tulid sajad tuhanded inimesed Birmas munkade juhtimisel tänavatele, et meelt avaldada valitseva julma sõjaväelise diktatuuri vastu. Rahumeelsed protestid suruti võimu poolt veriselt maha, teadaolevalt mõjus vägivaldsus rahumeelsete elanike suhtes lõhestavalt ka riigi võimuladvikule. Maikuus rüüstas riiki troopiline torm Nargis, milles hukkus sadu tuhandeid ning üle miljoni inimese jäi koduta. Sõjaväeline valitsus aga keeldus mitu nädalat välisabi riiki lubamast ning piiras rahvusvaheliste humanitaarorganisatsioonide tegevust riigis.

Tweet This Post 

Üllatus-üllatus, Valgevene otsustas mulle viisa anda ja ma saan sõita OSCE vaatlejana pühapäevaseid parlamendivalimisi jälgima. Aasta eest ei antud ja pooleteist aasta eest saadeti piirilt tagasi. Tahaks loota, et seekord minu passi punaste templitega “Visa anuljavana” ei ehita.

Tallinnast Minskisse on umbes 10 - 11 tundi sõitu, läbi Riia ja Vilniuse. Pärast südaööd sõitma hakates peaksin kenasti OSCE esimesele kogunemisele jõudma, mis toimub homme kell 15:00. Seda muidugi juhul, kui piirivalve mind kenasti üle laseb.

Pealkirjas viitan EPL-i ajakirjanik Jaanus Piirsalule, kes jõuab Valgevene pealinna juba täna. Telefon oli väljas, seega arvatavasti lennukis või rongis.

Tweet This Post 

Eesti ulbib maailmamajandusega ühes paadis. Olukorda kõikjal kirjeldatakse sõnadega „halb” või „väga halb”. Seetõttu mõjub ka rahvusvahelisesse meediasse jõudnud uudis Eesti valitsuse poolt kinnitatud tasakaalust eelarvest kui päiksekiir muidu masendavalt hallis päevas.

Soov negatiivset eelarvet teha — laenu võtta ja kulutamist jätkata - on kiusatus, millele vaid vähesed riigijuhid suudavad vastu panna. Eesti valitsus suutis ning see on sõnum maailmale, et oleme jätkuvalt  usaldusväärsed. Usaldusväärsust suurendab ka see, et taskaalu saavutamiseks ei hakanud valitsus uusi makse kehtestama või olemasolevaid tõstma. Toimisime nagu edukas ettevõte, kes halvematel aegadel ei tõsta toote hinda, vaid vaatab üle kuluread.

16. oktoobril on eelarve esimene lugemine Riigikogus. Eelarve menetlusega paralleelselt tuleb muuta rida seadusi, mis peamiselt kuuluvad sotsiaalkomisjoni pädevusse. Tahaks loota, et Riigikogu suudavad vastu panna sarnasele kiusatustele teha populistlike ettepanekuid mõne toetuse tõstmiseks ning et kõigi erakondade ühiseks sooviks on järgida tasakaalus eelarve põhimõtet.

Ei tasu loota, et 2009. aasta eelarve menetlusega lõppeb debatt kulude kokkuhoiu ja erinevate toetuste reformimise üle. Pigem loob see võimaluse 2010. aasta eelarve koostamise eel arutada põhjalikult kas või erinevate sotsiaaltoetuste efektiivsuse ja õigluse üle.

Estonia government agrees balanced 2009 budget

Reuters, Monday September 22 2008 TALLINN, Sept 22 (Reuters) - The government of the Baltic state of Estonia said on Monday it had agreed a balanced 2009 budget after tough talks in the three-party ruling coalition.

The government, formed by the Reform Party of Prime Minister Andrus Ansip, the Social Democratic Party and the Pro Patria/Res publica party, said in a statement that spending and revenues would be balanced at 98.8 billion kroons ($9.25 billion).

“The general tax burden in the coming year will remain at 2008’s level,” the statement said.
The central bank had urged the government to stick to a balanced budget as the best way to help the economy cope with a sharp slowdown and high inflation and keep the country on track to adopt the euro in 2012.

It had also said that spending cuts would be better than tax hikes when it came to trying to balance the books.

Estonia’s southern neighbour Latvia is also in the midst of 2009 budget talks. The government there has said it plans a budget deficit of 1.85 percent of gross domestic product (GDP).

After several years of strong growth, the economies of Latvia and Estonia entered technical recession this year, with two consecutive quarters of economic decline.

Third Baltic state Lithuania showed growth of more than 5 percent in the second quarter.
Its government is aiming for a balanced budget in 2009.

Tweet This Post 

Pole õige inimest süüdi mõista enne, kui kohus on otsust langetanud. Antud olukorras on aga süüdistused kaalukad ja kahju paratamatu. Juba Simmu arreteerimise fakt riigireetmise eest ning selle avalikuks tegemine hävitab Eesti mainet. Seda ei tehtaks uisapäisa…

Simmu juhtum on mõõtmatult ohtlikum, kui ühe ministri varastatud portfell. Ka siis pidime NATO-s, EU-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonidel silmi peitma. Nüüd peaksime häbi pärast laua alla ronima.

Venelased võivad käsi rahulolevalt hõõruda ja manitseda: „Me ju hoiatasime teid! Need pisikesed riigikesed ei ole usaldusväärsed. Saite nüüd oma karistuse!“

Meie rahvusvahelise usaldusväärsuse kadumine toob paratamatult kaasa olukorra, kus me ei saa enam nii edukalt seista endi jaoks oluliste asjade eest. Olgu selleks kas või Georgia toetamine, küberkaitse või energiajulgeolek. Usalduse taastamine võtab mõõtmatult rohkem aega, kui selle kaotamine.

Kahtlemata tuleb tunnustust avaldada meie erinevatele eriteenistustele, kes Simmu paljastasid. On olemas võimalus, et suudame selle piinliku sündmuse enda kasuks pöörata ja kokkuvõtteks jäävad kaotajaks spioon ja temalt infot ostnud riik.

Tegime täna ettepaneku, et antud küsimus tuleks kiiresti ka väliskomisjoni päevakorda. Üheks võimaluseks oleks ühisistung kaitsekomisjoniga juba neljapäeval.

Tweet This Post 

Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO) on vist ainuke rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on liikmetest lahti saada. Pärast rahva/riigi iseseisvumist ja ÜRO liikmeks saamist ei ole vaja enam karta esindamata olemist.

ERO loodi 11. veebruaris 1991 ja seda mitme eestlase tugeval kaasabil. Tuntud orientalist ja ajaloolaneLinnart Mäll oli üks idee autoritest (aastal 1989) ja esimene organisatsiooni esimees (1991-1993). Vaieldamatult võiks teda kutsuda ERO isaks .

Paraku (või õigemini, õnneks) jäi Eesti liikmelisus organisatsioonis lühikeseks. 20. augustil taastasime iseseisvuse ja septembris saime ÜRO liikmeks. 1991. aastal lahkusid organisatsioonist ka Läti, Georgia ja Armeenia, 1994. aastal Palau ja 2002 Ida-Timor. URO kodulehe järgi on neil 68 liiget kõikidest maailmajagudest, sealhulgas meie vennasrahvad marid, komid ja udmurdid. Kaukaasirahvaste seas on neil Abhaasia ja Tšetšeenia esindajad, aga osseete, adõgeesid, tšerkesse jt ei ole.

ERO-sse kuuluvate rahvaste eesmärgid on erinevad — põhiliste inimõiguste austamisest iseseisva riigi saavutamiseni. Ühendavaks lüliks on aga nende rahvaste mitte kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning seeläbi vähene võimalus seista endi keele, traditsioonide, kultuuri ja (elu-)keskkonna eest ning võidelda rõhumise, etnilise puhastuse ja kultuurigenotsiidi vastu.

Olen arvamusel, et alles hiljuti okupatsioonirežiimist vabanenud ja taasiseseisvunud Eesti ja selle kodanikud peaksid märksa rohkem aitama neid, kes ikka elavad rõhumise all. Ma ei mõtle selle all sõjalisi meetmeid mõne okupeeritud riigi või rõhutud rahva vabastamiseks, vaid diplomaatilisi jõupingutusi nende aitamiseks ning toetust sellistele organisatsioonidele.

Hirmu-poliitikat ajava idanaabri soov on kapseldada kõiki vaid endi muredega tegelema ning sulgeda silmad selle ees, mis toimub riigipiiri taga. Kui venelaste visatud sööt alla neelatakse, ei tasu meile loota, et kunagi tõelises hädas olles keegi ka meile appi tuleks.

Diktatuurid kardavad tugeva identiteediga rahvusgruppe, kes seavad kahtluse alla valitseva ideoloogia. Nõukogude Liidule kuulutas lõppu mitte ainult langev majandus, vaid ka tõusvad rahvad. Sama juhtub ka Hiina Rahvavabariigi ja Vene Föderatsiooniga, kuid vaid siis, kui demokraatlikus läänemaailmas on valmisolek toetada rõhumise alt pääseda soovijaid.

—–
Eesti Teaduste Akadeemia saalis (Tallinn, Kohtu 6) toimub praegu ERO seminar: „Rahvastiku ümberasustamine: Balti Riikide ja Tiibeti kogemus“:

RAHVASTIKU ÜMBERASUSTAMINE:
BALTI RIIKIDE JA TIIBETI KOGEMUSReedel, 19. septembril kell 14 algab Eesti Teaduste Akadeemia saalis (Tallinn, Kohtu 6) seminar Rahvastiku ümberasustamine: Balti Riikide ja Tiibeti kogemus, mille korraldavad Esindamata Rahvaste Organisatsioon ja Rahvaste Õiguste Instituut. Seminaril osalevad parlamentide liikmed Eestist ja mujalt ning õpetlased ja analüütikud, et arutada üht kõige pakilisemat ning seni tähelepanuta jäänud inimõiguste rikkumise probleemi - rahvastiku ümberasustamist.

Seminari avab Riigikogu Tiibeti toetusgrupi esimees Aleksei Lotman. Tervitustega esinevad Rahvaste Õiguste Instituudi direktor Linnart Mäll ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) peasekretär Marino Busdachin.

Ettekandjad räägivad rahvastiku ümberasustamise erinevatest külgedest. Vabadusvõitleja Enn Tarto ja Tartu Ülikooli ajaloolane Olaf Mertelsmann räägivad Balti rahvaste kannatustest seoses nõukogudeaegse rahvastiku ümberasustamisega. Itaalia senaator Marco Perduca ja Riigikogu liige Mart Laar keskenduvad rahvastiku ümberasustamise mõjudele Tiibetis.

Riigikogu liige Kalvi Kõva, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent Lauri Mälksoo ja Tiibeti esindaja ÜRO juures Ngawang Choepel Drakmargyapon arutavad rahvastiku ümberasustamist rahvusvahelise õiguse vaatevinklist.

Lõppsõna ütlevad ERO president Ledum Mitee, kes on ka Ogoni Rahva Püsimajäämise Liikumise presidendina väljapaistev vägivallatu poliitika propageeria ja Ngawang Choepel Drakmargyapon. Seminar lõpeb kell 18.

Seminarile on oodatud kõik huvilised.

20. - 21. septembril toimub Tallinnas ka ERO presiidiumi istungjärk.

Teate saatis:
Linnart Mäll
5512725
E-mail: ero@hot.ee
Veeb: www.unpo.org

Tweet This Post 

Georgia siseministeeriumi kodulehte sirvides avastasin huvitava e-teenuse, mida meie uuenenud ARK ei paku. Eelkõige peaks see rõõmu valmistama rollnokkadele, kelle jaoks on autot ehtiv „ilus“ registreerimisnumber sama oluline, kui kapoti all tuksuva mootori võimsus.

Siseministeeriumi saidi esilehel kutsub lõbus flash-bänner vahetama auto registreerimisnumbrit. Alamlehel on loetelu hindadest. Kolmest erinevast tähest ja tavalisest numbrikombinatsioonist registreerimistunnus maksab 28.- GELi (1GEL = 7,8 EEK), numbrikombinatsioonid 001-009 200.- GELi jne. Kõige kallim on erikombinatsioonid (mingi nimi näiteks), mille eest tuleb välja käia 10 000.- GELi.

Number „XCV-007“ maksab seega 200.-, „XXX-007“ 600.- ja „HUMMER“ 10.000.- lari. Üleval on olemas ka otsingumootor, kus saab kontrollida, kas soovitud kombinatsioon ikka vaba on. Eeltoodust oli „XXX-007“ juba kinni.

Mai kuus avas meie ARK uue e-keskkonna, mille kaudu saab taotleda uut juhiluba, registreerida B-kategooria eksamitele, tellida juhiloa duplikaati vaadata isiku liiklusregistrisse kantud andmeid ja tasuda riigilõivu. Registreerimismärkide jaoks on staatilisel alamlehel informatsioon, kuid Georgia tüüpi e-andmebaas puudub.

Kindlasti ei ole meie e-teenustele „rullnoka-rõõmu“ lisamine vajalik, kuid lahtiste silmadega võiks maailmas ringi vaadata küll. Oleme sageli arvamusel, et meie e-teenused on teistest ees ning meil pole midagi suurt teistelt üle võtta. Neid teenuseid, mida interneti (või mobiili) vahendusel kodumaale importida on terve rida ning kohati oleme õige tagurlikud. Toome näiteks kas või Estonian Airi, kes vist Euroopa viimase lennukompaniina läks üle e-piletitele.

Ei saa jätta kiitmata MySociety uut projekti „FixMyStreet.com“. Sisesta oma UK postikood, määra kaardil asukoht, kirjuta oma probleem (näiteks tänaval on auk) ja e-süsteem saadab selle kohalikule omavalitsusele. Vastus ja probleemi lahendamise info leiab koha kodulehel. Idee lihtne, aga geniaalne.

Riigisektorist rääkides olen väga väsinud abielu- või lapse sünnitunnistusega mööda riigiasutusi või notareid ringi jooksmisest. Minu andmed on X-tees olemas ja ma ei saa aru, miks neid ikka veel nõutakse. Just paar päeva tagasi paljundas Tallinna linn lapse sünnitunnistust ja nõudis makse kinnitust prinditud kujul.

Osale.ee saidi enim leotud arutelu on e-riigi harta „Igaühe õigused e-riigis“, mille põhimõtete rakendamine teeks rõõmu kõigile kodanikele.

Tweet This Post 

Olümpiamängude suured ideaalid ei ole tänu paraolümpiale veel surnud. Nõus, ka paraolümpia sära on tuhmistanud dopinguskandaalid, kuid suurim väärtus elab veel – osavõtt on tähtsam kui võit.

2000. aastal oli mul võimalik osaleda Sydney paraolümpia avatseremoonial ja jälgida nii ujumisvõistlust, korvpalli kui ka kergejõustiku. Oled püüdnud otsida mängude tunnuslaulu sõnu, mis mulle väga südamesse läksid. Salmist meenub põhimõte, et „me oleme õnnelikud, et saame osaleda…. Siin osalemine on juba võit…“

Võit ja medalid on tavalisel olümpial olulisemad, kui osavõtt. Kui medalilootus tühjade kätega jääb, tuleb tal ja olümpiakomiteel aru anda, miks nii palju raha on sportlase „tootmisele“ kulutatud. Kui tulemust pole, on raha maha visatud ning targem oleks järgmine kord koju jääda.

Kas keegi nõudis EOK-lt, et mitu medalit me paraolümpialt toome? Ei. See pole oluline ja ongi väga hea. Nii saavadki sportlased osaleda ilma, et neile avaliku arvamuse kirves peakohal ripuks. Ootamatu Kardo Ploomipuu pronksmedal 100 meetri seliliujumises klassis S-10 on vaid kinnituseks sellele, et spordipeol osalemise fakt on juba VÕIT.

Sydney paraolümpiast meenub mulle veel vabatahtlike arv ja nende ennastsalgav tegevus. Samuti see, kuidas sportlased finišeerisid käsikäes. Ning publik, kes elasid kaasa kõikide võitudele.

Hea on, et Hiina Rahvavabariiki ei muutnud Pekingi paraolümpiat poliitiliseks palaganiks. Vaevalt, et see otsus tehti armastusest olümpiaideaalide vastu, vaid ikka meedia vähesest huvist para-mängude vastu. Jäeti ju ära ka paraolümpia tõrvikujooks maailmas ning mitmed tseremooniad Hiina linnades. Kokkuvõttes võitis sellest sport, sportlased ja olümpia tervikuna.

Tweet This Post