Valgevene valimised hullemad kui Venemaal
OSCE pressikat läbis naerupahvak, kui Jaanus Piirsalu palus võrrelda Vene ja Valgevene valimisi. Et kummad on ikka demokraatlikumad. OSCE missiooni üks juhtidest, Anne-Marie Lizin pidi tunnistama, et Venemaal oli nii kampaania tegemine ja valimiste jälgimine parem ningi ka häältelugemisprotseduur läbipaistvam.
OSCE vaatlejate raportites kõlab kõige tugevam kriitika varjatud häältelugemise suunal. Eile Minski ühes jaoksonnas valimistulemsute kokkulugemist jälgides ei saanud ma kõige negatiivsemat kogemust. Jah, kogu protsess võttis aega 50 minutit, mingitest vahetulemustest ei teatatud, samuti ei loetud eelvalimiste ega kodus hääletanute hääli eraldi. Valimiskomisjon toimetas mõne meetri kaugusel laua taga ja ühel hetkel teatas valimistulemused.
Minul lubati vähemalt kaugelt valimistulemusi vaadata, kuid nii mõnetki vaatlejad visati üldse ukse taha. Üllatavalt palju on ka pretentsioone eilsete valimiste kohta. Mingis maapiirkonnas pidi enne sedeli kasti laskmist seda kontrollimiseks komisjonile näitama. Samuti tegid valimiskomisjoni liikmed propagandat "õige" kandidaadi poolt hääletamiseks.
Pole siis ime, et OSCE valimisi ei tunnistanud. Suur pettumus, sest ka mina ootasin suuremat edasiminekut ja ennustasin, et valimispäev möödub rahulikumalt.
Esmakordselt Valgevene ajaloos ei toimu üheski piirkonnas valimiste teist vooru - kõigis 110 ringkonnas oli valimistel osalemise protsent üle 50 ja üks kanditaat saavutas üle poolte häälte. Parlamenti osutusid valituks vaid võimule väga ustavad kandidaadid.
Täna Postimehes ilmunud artiklis ennustasin, et Lukashenka "lubab" Läänega suhete parandamise nimel parlamenti mõne opositsionääri ning teeb valimispäeval kõik selleks, et OSCE raport oleks positiivne. Talutavamaid valimisi ootas ka OSCE, kelle esindaja tõdes tänasel pressikal: "Võimude hea tahe jäigi vaid tahteks. Olime väga lootusrikkad ja nüüd pettunud."
Olen arvamusel, et nende valimiste valguses ei tohiks EL küll mingeid sanktsioone vähendada. Piitsa ja prääniku poliitikale tuleb kindlaks jääda ning kui Valgevene Euroopa poolt seatud 12 tingimust ei täida, siis pole vaja näiteks kaotada sisenemiskeeldu Lukashenka administratsiooni võtmeisikutele. Eilsel pressikal ütles president, et teda see sisenemiskeeld ei häiri, kuid paljude tema alluvate jaoks on see kõige valusam EL-i sanktsioon. Tahaksid nad ju oma kokkukraabitud raha eest Londonis v6i Pariisis ostlemas käia. Rikkusest ilma vabaduseta suurt rõõmu pole.
Mina aga kasutan nüüd oma vabadust, et alustada öist reisi tagasi Eestisse. Kui piiril kenasti läheb, peaksin homme hommikuks Tallinnas olema.
Silver Meikar: kas Euroopa viimase diktatuuri surm?
(ILMUS: 29. september, Postimees)
Pühapäeval valiti Valgevenes parlamenti. Valimiste korraldus võib aga riigi tulevikus mängida suuremat rolli kui tulemused. Valgevene president Aleksandr Lukašenka, keda on nimetatud ka Euroopa viimaseks diktaatoriks, mängib kaksikmängu sooviga olla sõber nii Vene Föderatsioonile kui ka läänele, kellele on suhete parandamise eelduseks aga üksnes paremad valimised kui tavaliselt.
Euroopa mõistes ausaid ja vabu valimisi ei ole Valgevenes võimalik korraldada juba kas või sellel põhjusel, et riigis pole vaba meediat. Seda keegi Valgevenelt ei ootagi. Küll aga pakutakse õige arengu eest võimalust parandada suhteid läänega. Kõik, mida Batka tegema peab, on kaasata rahvusvahelisi vaatlejaid, «lubada» mõni opositsionäär parlamenti ning käituda vaoshoitult võimalike meeleavalduste korral.
Esimese sammu on riigipea juba teinud. Ka minule, keda pole poolteist aastat riiki lubatud, anti OSCE vaatlusmissioonil osalemiseks kergesti viisa. Kõige suurem esindatus on endiselt Vene Föderatsioonil, kuid osalejaid on ka pooltest Euroopa Liidu riikidest ja Ameerika Ühendriikidest. Lukašenka ütles üle-eelmisel laupäeval, mida ta vaatlejatelt ootab – valimiste demokraatlikuks tunnistamist.
Lääneriikidele meeldimiseks võidakse ka seekord mõnele opositsioonikandidaadile 110-liikmelises rahvaesinduses koht tagada. Parlamendi niigi väikest võimu arvestades ei kujuta paar musta lammast riigi tõelisele juhtkonnale mingit ohtu. Küll on see aga roheliseks tuleks suhete arendamisele demokraatlike riikidega.
Kolmas eeldus võib osutuda kõige raskemaks. Kahe nädala eest kasutas miilits opositsioonimiitingu laialiajamiseks traditsioonilisi võtteid: kumminuia ja kirsat. Kuuldused räägivad, et käsk vägivalda kasutada ei tulnud mitte lääneriikidega flirtivalt Batkalt, vaid selliseid arenguid kartval KGB juhtkonnal.
President Lukašenka on mõistnud, et vaid ühele kaardile mängides ei ole tal võimalik võimu säilitada. Traditsiooniliselt kõige tähtsama välispartneri Venemaaga on suhted pidevalt jahenenud. Gaasihinna uus tõus võib talvel mõnedki ettevõtted kui mitte inimesed täiesti külma kätte jätta.
Valgevene majandus sõltub idanaabri omast, kuid see suhe on ühepoolne. Toorainete hinna tõus ja otsetoetuste lõpetamine saeb Lukašenka majandusime alustalasid. Imeks võib seda tõesti nimetada, sest Valgevene majandus on kui lehm, mis joob rohkem piima, kui annab.
Aastaid on venelased kinni maksnud valgevenelaste parema elu, nõudes vastutasuks vaid piiritut lojaalsust. Lukašenka jantimine torujuhtmete Gazpromile üleandmisega ning suurettevõtete erastamata jätmine Vene poliitikaga seotud kapitalile tõestab samas allumatust suurele vennale.
Tundub, et lääneriigid on visatud konksu alla neelanud. Euroopa Liidu tasandil räägitakse uuest Valgevene-poliitikast. Siiski tasub olla ettevaatlik. Lukašenka ei ole astunud neid samme mitte sellepärast, et lääs talle meeldiks, vaid seetõttu, et see on praegu kasulik. Kas või selleks, et uue lojaalsuse eest Venemaalt odavam gaasihind välja pressida. Just seetõttu peaks Euroopa jääma kindlaks 12-le suhete parandamise eeldusele, millest on täidetud vaid üks – poliitvangide vabastamine.
Väike samm on edasi astutud ka valimistega, kuid kindlasti ei ole need ausad ja vabad. Mitmeid opositsioonipoliitikuid ei registreeritud kandidaatideks, samuti koostati valimiskomisjonid suures osas võimudele lojaalsetest inimestest.
Paraku on ka opositsioonierakonnad nõrgemad kui kunagi varem ning nende kandidaadid ei pruugiks valituks osutuda ka ausate valimiste korral. Nii võibki Valgevenes kujuneda paradoksaalne olukord, kus demokraatlike valimiste tõestamiseks peab valimistulemusi võltsima. Demokraatiat Valgevenes ju tegelikult ei ole ja diktatuur soovib ainult kindlustada oma võimu.
