Rõõmu rullnokkadele
Georgia siseministeeriumi kodulehte sirvides avastasin huvitava e-teenuse, mida meie uuenenud ARK ei paku. Eelkõige peaks see rõõmu valmistama rollnokkadele, kelle jaoks on autot ehtiv „ilus“ registreerimisnumber sama oluline, kui kapoti all tuksuva mootori võimsus.
Siseministeeriumi saidi esilehel kutsub lõbus flash-bänner vahetama auto registreerimisnumbrit. Alamlehel on loetelu hindadest. Kolmest erinevast tähest ja tavalisest numbrikombinatsioonist registreerimistunnus maksab 28.- GELi (1GEL = 7,8 EEK), numbrikombinatsioonid 001-009 200.- GELi jne. Kõige kallim on erikombinatsioonid (mingi nimi näiteks), mille eest tuleb välja käia 10 000.- GELi.
Number „XCV-007“ maksab seega 200.-, „XXX-007“ 600.- ja „HUMMER“ 10.000.- lari. Üleval on olemas ka otsingumootor, kus saab kontrollida, kas soovitud kombinatsioon ikka vaba on. Eeltoodust oli „XXX-007“ juba kinni.
Mai kuus avas meie ARK uue e-keskkonna, mille kaudu saab taotleda uut juhiluba, registreerida B-kategooria eksamitele, tellida juhiloa duplikaati vaadata isiku liiklusregistrisse kantud andmeid ja tasuda riigilõivu. Registreerimismärkide jaoks on staatilisel alamlehel informatsioon, kuid Georgia tüüpi e-andmebaas puudub.
Kindlasti ei ole meie e-teenustele „rullnoka-rõõmu“ lisamine vajalik, kuid lahtiste silmadega võiks maailmas ringi vaadata küll. Oleme sageli arvamusel, et meie e-teenused on teistest ees ning meil pole midagi suurt teistelt üle võtta. Neid teenuseid, mida interneti (või mobiili) vahendusel kodumaale importida on terve rida ning kohati oleme õige tagurlikud. Toome näiteks kas või Estonian Airi, kes vist Euroopa viimase lennukompaniina läks üle e-piletitele.
Ei saa jätta kiitmata MySociety uut projekti „FixMyStreet.com“. Sisesta oma UK postikood, määra kaardil asukoht, kirjuta oma probleem (näiteks tänaval on auk) ja e-süsteem saadab selle kohalikule omavalitsusele. Vastus ja probleemi lahendamise info leiab koha kodulehel. Idee lihtne, aga geniaalne.
Riigisektorist rääkides olen väga väsinud abielu- või lapse sünnitunnistusega mööda riigiasutusi või notareid ringi jooksmisest. Minu andmed on X-tees olemas ja ma ei saa aru, miks neid ikka veel nõutakse. Just paar päeva tagasi paljundas Tallinna linn lapse sünnitunnistust ja nõudis makse kinnitust prinditud kujul.
Osale.ee saidi enim leotud arutelu on e-riigi harta „Igaühe õigused e-riigis“, mille põhimõtete rakendamine teeks rõõmu kõigile kodanikele.
Tõeline olümpia lõppes tunni aja eest
Olümpiamängude suured ideaalid ei ole tänu paraolümpiale veel surnud. Nõus, ka paraolümpia sära on tuhmistanud dopinguskandaalid, kuid suurim väärtus elab veel – osavõtt on tähtsam kui võit.
2000. aastal oli mul võimalik osaleda Sydney paraolümpia avatseremoonial ja jälgida nii ujumisvõistlust, korvpalli kui ka kergejõustiku. Oled püüdnud otsida mängude tunnuslaulu sõnu, mis mulle väga südamesse läksid. Salmist meenub põhimõte, et „me oleme õnnelikud, et saame osaleda…. Siin osalemine on juba võit…“
Võit ja medalid on tavalisel olümpial olulisemad, kui osavõtt. Kui medalilootus tühjade kätega jääb, tuleb tal ja olümpiakomiteel aru anda, miks nii palju raha on sportlase „tootmisele“ kulutatud. Kui tulemust pole, on raha maha visatud ning targem oleks järgmine kord koju jääda.
Kas keegi nõudis EOK-lt, et mitu medalit me paraolümpialt toome? Ei. See pole oluline ja ongi väga hea. Nii saavadki sportlased osaleda ilma, et neile avaliku arvamuse kirves peakohal ripuks. Ootamatu Kardo Ploomipuu pronksmedal 100 meetri seliliujumises klassis S-10 on vaid kinnituseks sellele, et spordipeol osalemise fakt on juba VÕIT.
Sydney paraolümpiast meenub mulle veel vabatahtlike arv ja nende ennastsalgav tegevus. Samuti see, kuidas sportlased finišeerisid käsikäes. Ning publik, kes elasid kaasa kõikide võitudele.
Hea on, et Hiina Rahvavabariiki ei muutnud Pekingi paraolümpiat poliitiliseks palaganiks. Vaevalt, et see otsus tehti armastusest olümpiaideaalide vastu, vaid ikka meedia vähesest huvist para-mängude vastu. Jäeti ju ära ka paraolümpia tõrvikujooks maailmas ning mitmed tseremooniad Hiina linnades. Kokkuvõttes võitis sellest sport, sportlased ja olümpia tervikuna.
Kas NATO peaks tõhustama Eesti kaitset
Tänases Washington Postis tunnustab Jim Hoagland artiklis „A Baltic Response to the Bear“ Kurt Volkeri (USA suursaadik NATO juures) seisukohta, et NATO tugevdaks Balti riikide kaitset. Ühised sõjalised manöövrid oleksid efektiivsemad, kui Ukrainale ja Georgiale MAP-i nõudmine. Viimast niikuinii detsembris ei tule.
Hoaglandi arvates peaks pilgud põhja poole pöörama ning tegelema Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisega. Soome kaalub seda ja Rootsi järgiks eeskuju. Üleskutse Bushile: „Go north, Mr. President.“ Vähemalt niikaua, kuni liidus puudub üksmeel Ukraina ja Georgia liitumise (aja) osas.
Osalt tuleb Jim-iga muidugi nõustuda. Eriti sellega, mis puudutab Balti riikide kaitset. Erinevalt heast kolleegist Evelyn Seppast ei arva ma, et arutelu NATO kõrgendatud kohalolekust Baltimaades on provokatsioon ja et NATO baasid on pigem julgeoleku lammutamiseks kui ehitamiseks. Seda väites ütleb ta, et NATO ei ole Eesti julgeoleku tagamiseks oluline. Minul suurendab teadmine näiteks NATO patrullivatest lennukitest meie õhuruumis küll julgeolekut.
Jim´i soovitus keerata pilgud Ukrainalt ja Georgialt ma aga õigeks ei pea. See oleks tugev punktivõit Venemaale, kelle jaoks on võimalik alliansi laienemine põhjas märksa väiksem probleem, kui endiste suurte sõprade liikumine lääne poole. Soome liitumine oleks ju tore, kuid erinevalt Jimist ma selles suhtes optimistlik ei oleks. Soomlased teevad täna NATO-ga väga tugevalt koostööd ning sisepoliitiliselt ei paista nende valmisolek veel üks samm edasi astuda võimalik. Eriti veel siis, kui Bush seda torkima hakkaks.
Huvitav on Jimi analüüs Venemaa soovist maailmakorda muuta. Soovitan artiklit lugeda: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/09/12/AR2008091202596.html
Valgevene režiimi veider otsus
Tšernobõli katastroofis kannatada saanud laste abistamine on muutunud „naljakaks“. Iiri, Briti, Prantsusmaa ja mitme teise riigi diplomaadid teevad Valgevene suunal jõupingutusi, et neil lubataks abi andmist jätkata. Siiani pole läbimurret saavutatud.
Tanja Kazira (16) otsus mitte pöörduda Californiast tagasi kodumaale andis hoobi tuhandetele Valgevene noortele, kelle jaoks võimalus ennast lääneriikides ravida Lukašenka režiimi poolt suleti. Tegelikult pole süüdi ärakargajad, vaid nende kodumaa, mis ei paku tummakatastroofis tervisekahjustusi saanud lastele võimalust täisväärtuslikku (või vähemalt normaalset) elu elada. Karistada saavad aga kannatanud.
Veider on Valgevene otsus aga seetõttu, et režiim on viimasel ajal astunud (või astumas) olulisi samme suhete parandamiseks lääneriikidega. Näiteks on lahti lastud kõik poliitvangid (sh Kozulin) ja suurt karu tublisti vihastades ei ole tunnustatud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Lääneriigid lubavad sanktsioonide nõrgendamist ja uut poliitikat, kui 30. septembril toimuvad parlamendivalimised enam-vähem vastuvõetavad on.
Selle väga humaanse projekti peatamine oleks ehk mõjunud vähem veidralt paari aasta eest. Valgevene (nii nagu ka Nõukogude Liit, Kuuba, Põhja-Korea jt) kardab kodanike välisreise vähemalt sama palju, kui välismaalaste külaskäike. Kodus on võimalik „kahtlastel“ silm peal hoida, välisriigis tegutsemine on aga kallis ja keeruline.
Mitmetel minu headel sõpradel (näiteks nendel, kellega koos 2006. aasta presidendi valimiste järel Minskis telklinnaku püsti panime) on erinevatel põhjustel keeldutud välispassi väljaandmisest. Küll on paberid kuskile kadunud, küll on midagi puudu. Üksikjuhtumeid on lihtne varjata, aga haigete laste toetusprogrammi sulgemist mitte.
Antud teemal on Eesti ajakirjanduses kirjutanud vaid Sandra Maasalu 5. septembril Postimehes ja mina blogis. Iiri aga ka Ühendriikide meedias on asi märksa teravamalt üleval. Mõistetav, sest näiteks USA-sse pakutakse 6-nädalast tuusikut 1400 Valgevene noorele aastas.
Andmekaitse Inspektsioon alustas menetlust
Eile saatis Andmekaitse Inspektsioon vastused minu poolt esitatud küsimustele:
- 1. Antud küsimuses oleme alustanud riikliku järelevalvemenetlust, mille käigus selgitatakse välja, kas tegemist on isikuandmete kaitse seaduse rikkumisega või mitte. Kui järelevalvemenetluse käigus selgub, et nimetatud tegevuses esinevad väärteotunnused, alustatakse väärteomenetlus vastavalt isikuandmete kaitse seaduse §-le 42.
2. Andmekaitse Inspektsiooni pädevusse ei kuulu Eesti Vabariigi põhiseaduse täitmise üle järelevalve teostamine ning seega antud küsimusele hinnangu andmine ei ole võimalik.
3. Isikuandmete kaitse seadus näeb isikuandmete töötlemise nõuete eiramise eest karistuseks ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik karistatakse rahatrahviga kuni 500 000 krooni.
4. Andmekaitse Inspektsioonile teadaolevalt on varasemalt nö avaliku elu tegelaste isikuandmeid kättesaadavaks tehtud internetis.
5. Andmekaitse Inspektsioon on alustanud riikliku järelevalvemenetluse läbiviimist nimetatud faktis.
Tean, et Andrusele minu poolt tõstatatud teema ei meeldinud. Milleks seda vaja oli? Miks teen kesikute kampaaniale tasuta reklaami? Miks ei küsinud enne asjaosaliste käest, kui avalduse tegin? Jne jne.
Tegin selle avalduse eelkõige iseenda pärast. Minule küll ei meeldiks, kui kodune postkast täituks propaganda materjalidega. Naine ja laps ei vastuta minu poliitilise tegevuse eest ja neid selliselt poliitilisse rünnakusse tõmmata oleks alatu. Kes tahab spämmi saata, kasutagu tööaadressi.
Oluline on, et AI alustas järelvalvemenetlust. Loodan, et tulemuseks on sellisel kujul koduse aadressi levitamise ära keelamine.
Keskerakond trügib peaministri eraellu (TÄIENDATUD)
Keskerakonna kampaania „Aktsiisid või tulumaks?“ raames jagatakse avalikult postkaarte pöördumisega peaminister Andrus Ansipi poole. Postkaartidele on trükitud Andrus Ansipi kodune aadress.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Leian, et avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine poliitiliseks ründeks rikub seadust ning on vastuolus hea tava põhimõtetega. Olla erinevatel poliitilistel seisukohtadel ning vabalt omi veendumusi esitada on normaalne, kuid selleks kellegi koju ronida on vale. Igaühel on õigus kodu ja pere puutumatusele, ka peaministril.
Seoses eeltooduga saatsin andmekaitse inspektsioonile järgneva avalduse
- ANDMEKAITSE INSPEKTSIOONAVALDUS
Keskerakonna kampaania „Aktsiisid või tulumaks?“ raames jagatakse avalikult postkaarte pöördumisega peaminister Andrus Ansipi poole. Postkaartidele on trükitud Andrus Ansipi kodune aadress.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Leian, et avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine poliitiliseks ründeks rikub seadust ning on vastuolus hea tava põhimõtetega. Seoses eeltooduga soovin vastust järgmistele küsimustele:
1. Kas Keskerakond ja Keskerakonna Noortekogu rikuvad peaminister Andrus Ansipi koduse aadressi masslevitamisega andmekaitse seadust?
2. Kas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 järgi on avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine poliitilises kampaanias lubatud?
3. Kui Keskerakond ja Keskerakonna Noortekogu on rikkunud seadust, milline on seadusest tulenev võimalik karistus?
4. Kas teile teadaolevalt on varem sellisel moel avaliku elu tegelase eraelu puutumatust rünnatud?
5. Millal alustab andmekaitse inspektsiooni menetlust antud asjas?
Lugupidamisega,
Silver Meikar
/digitaalne allkiri/
10. september 2008
Lisatud dokumendid:
kesknoorte postkaart.pdf
Palusin neil postkaarti just selleks, et teada saada, kas nad tõesti kasutavad seal peaministri kodust aadressi. Ütlesin seda neile selgelt ka hommikul, et kampaania sisu mind ei huvita, küll aga vorm. Nende selline pressiteade on sihilik valetamine. Kiitus Eesti meediale, kes sellest aru sai ning pressikat kuskil ei kajastanud.
Olgu need ettevaatlikud, kes kunagi peavad Siret Kotka või Priit Kutsariga tegemist tegema.
Ametiühingud jagagu vastutust
Arvatavasti nii mõnigi blogilugeja on pidanud kannatama Euroopa ametiühingute streikide pärast. Tööreisilt koju kiirustavale inimesel on raske mõista näiteks streikivaid lennujaama töötajaid, kelle tõttu jäetakse ära lend Tallinnasse. Milles tema süüdi on, et 3000 eurone palk Kesk-Euroopa töölist ei rahulda?
Hea sõber Indrek rääkis mulle hiljuti seiklustest Charles de Gaulle´i (Pariisi) lennujaamas, kus pärast ööpäevast ootamist väljastas ametlikult Estonian Air´i esindava firma prantslasest letitöötaja vajaliku paberikese. Pikk ootamine oli kulunud selleks, et ametnik saaks selguse, kas sellise paberi kirjutamise eest talle palka makstakse. Lauasahtlist blanketi võtmine ja uut reisigraafikut kinnitava paberi kirjutamine võttis aega 2 minutit.
Veelgi kurioossema näite tõi eile Riigikogu avaistungil Ene Ergma: „ Maestro Eri Klas lahkus Rootsi Kuninglikust Ooperiteatrist pärast seda, kui lavatööliste ametiühing otsustas "Don Juani" esietenduse lõpetada vahetult enne lõpustseeni, kuna kell sai 11 ja lavatööliste tööaeg lõppes. Maestro arvamuse peale, et ta ei jõua etendust selleks ajaks lõpetada, soovitas lavatööliste ametiühingu esindaja lihtsalt kiiremini dirigeerida. Eri Klas küll püüdis, kuid ei suutnud. Kell 11 kustutati teatris tuled ja Don Juanile jäid põrguväravad suletuks.“
Eesti ametiühingud (veel) nii radikaalset poliitikat ei aja, kuid vastutust ei ole nad ikkagi nõus kandma. Majanduse kiire kasvu tingimustes suurendavad nende palgatõstmise nõudmised mulli, kuid mulli lõhkedes ei taha nad palkade alandamisest midagi kuulda. Eelmisel nädalal kirjutas Päevaleht, et EAKL-i juht Harri Taliga ei ole isegi palkade külmutamisega nõus.
Ametiühingud on alati rõhutanud nende tähtsat rolli ühiskonnas. Niikaua, kuni nad ainult nõuavad, aga midagi ei paku, jääb nende roll paraku marginaalseks. Kui riigil lasub kohustus töötajate ees, peaks töötajatel olema kohustus ka oma riigi ees. Ametiühingute juht Taliga võiks kordki mõelda riigile ning jagada vastutust majanduskasvu languse tingimustes. Selle asemel, et nõuda, käskida ja ähvardada, võiks ta pakkuda lahendusi, kuidas ametiühingud saaksid olla abiks, et majanduskasvu kõver taas tõusulainele pöörduks.
Tšernobõli lapsed on siiski Eestis käinud
Postimehe reporter Sandra Maasalu kirjutab tänases lehes valusa artikli: „Tšernobõli lapsed ei saa välismaale“. Hirm, et mõni lääneriiki taastusravile sõitnud laps kodumaale tagasi ei kavatse tulla, on ajakirjanduse väitel sundinud Valgevene režiimi programmi peatama. Vahet pole, mis lastest saab…
Olen ise külastanud seda piirkonda Valgevenes, mis kõige enam kiirituse alla jäi. Radioaktiivsus levis Tšernobõlist (Ukraina) põhja poole ja isegi Nõukogude Liidu ametliku statistika järgi jõudis üle 60% just Valgevene territooriumile. Lukašenka alustas mõne aasta eest inimeste tagasisaatmist keelutsooni põhjendusega, et radioaktiivsus on jõudnud normi. Gomeli keskkonnaspetsialistid kinnitasid mulle "off the record", et radioaktiivsus ei ole kuskile kadunud ning Lukašenka propaganda järgijad saavad tõsiseid tervisekahjustusi.
Tšernobõli katastroofis said kannatada paljud lapsed. Nõukogude Liidu tüüpiline poliitika kiire evakueerimise asemel kõik maha salata suurendas ohvrite arvu kordades. Paljud lääneriigid ja era-annetajad on toetanud katastroofis kannatada saanud lapsi. On selge, et Valgevenel endal pole piisavalt ressurssi (ja tundub, et mitte ka huvi) kvaliteetset taastusravi pakkuda, kuid eriti küüniline on „ära-kargamise“ hirmus laste ravi lääneriikides üldse peatada.
Üks väike täpsustus artiklile. Leidsin, et vähemalt aastal 2000 on Eesti riigieelarvest sihtotstarbeliselt katastroofis kannatanud Valgevene lapsi toetatud ja arvatavasti on sarnaseid projekte veel:
