Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Tõeline olümpia lõppes tunni aja eest

Olümpiamängude suured ideaalid ei ole tänu paraolümpiale veel surnud. Nõus, ka paraolümpia sära on tuhmistanud dopinguskandaalid, kuid suurim väärtus elab veel – osavõtt on tähtsam kui võit.

2000. aastal oli mul võimalik osaleda Sydney paraolümpia avatseremoonial ja jälgida nii ujumisvõistlust, korvpalli kui ka kergejõustiku. Oled püüdnud otsida mängude tunnuslaulu sõnu, mis mulle väga südamesse läksid. Salmist meenub põhimõte, et „me oleme õnnelikud, et saame osaleda…. Siin osalemine on juba võit…“

Võit ja medalid on tavalisel olümpial olulisemad, kui osavõtt. Kui medalilootus tühjade kätega jääb, tuleb tal ja olümpiakomiteel aru anda, miks nii palju raha on sportlase „tootmisele“ kulutatud. Kui tulemust pole, on raha maha visatud ning targem oleks järgmine kord koju jääda.

Kas keegi nõudis EOK-lt, et mitu medalit me paraolümpialt toome? Ei. See pole oluline ja ongi väga hea. Nii saavadki sportlased osaleda ilma, et neile avaliku arvamuse kirves peakohal ripuks. Ootamatu Kardo Ploomipuu pronksmedal 100 meetri seliliujumises klassis S-10 on vaid kinnituseks sellele, et spordipeol osalemise fakt on juba VÕIT.

Sydney paraolümpiast meenub mulle veel vabatahtlike arv ja nende ennastsalgav tegevus. Samuti see, kuidas sportlased finišeerisid käsikäes. Ning publik, kes elasid kaasa kõikide võitudele.

Hea on, et Hiina Rahvavabariiki ei muutnud Pekingi paraolümpiat poliitiliseks palaganiks. Vaevalt, et see otsus tehti armastusest olümpiaideaalide vastu, vaid ikka meedia vähesest huvist para-mängude vastu. Jäeti ju ära ka paraolümpia tõrvikujooks maailmas ning mitmed tseremooniad Hiina linnades. Kokkuvõttes võitis sellest sport, sportlased ja olümpia tervikuna.