Eelmisel nädalal välja käidud idee luua riiklik vene keelne infotelefon on loodetavasti arutlusel ka õhtusel valitsuse koosolekul. On tore lihtsustada Eesti kodanikuks saamist, kuid olulisem on see, et kõik Eesti elanikud austaksid ja armastaksid riiki.

Sotsioloog Iris Pettai artikkel tänases Päevalehes rõhutab sama: „Kui kasvab usaldus ja lugupidamine riigi suhtes, jõuab inimesteni ka ära¬tund¬mi¬ne, et see riik võiks tõepoolest olla minu riik. Ja ainult see tunne saab Eesti elanikes tekitada soovi olla oma riigi kodanik.“

Usaldus riigi vastu tekib siis, kui inimene tunneb, et riik on tema jaoks. Emakeeles antav info riigi teenuste kohta on üks pisike samm selles suunas.

Pentus: beebidele ja pensionäridele kodakondsus lihtsamalt

Valitsuse tänane arutelu kodakondsuspoliitika teemal on väga tervitatav. Ma loodan, et see arutelu ei keskendu isegi mitte ainult kodakondsuse teemale, vaid käsitleb ka näiteks riigipoolse info kättesaadavamaks tegemise võimalusi. Miks mitte arutada näiteks selle üle, kas riik võiks avada venekeelse infotelefoni, kust oleks võimalik saada vastust näiteks seadusi puudutavatele küsimustele. Olgem ausad - kehtivate või muudetavate seaduste osas venekeelse info üleküllust just pole.

Mis puudutab kodakondsuse teemat, siis ses osas võiks minu isikliku arvamuse järgi arutada muuhulgas kahe mõtte üle. Esiteks – meil on terve hulk eakaid inimesi, kellel pole Eesti kodakondsust, sest keeleeksam on nende eas nende jaoks liiga raske sooritada. Küll aga on nad üles kasvatanud lapsed, kes on riigile lojaalsed ja kes on saanud ka Eesti kodakondsuse. Sellised eakad inimesed võiksid olla igati ära teeninud selle, et neile antakse – muidugi juhul, kui nad seda ka ise soovivad – Eesti kodakondsus ilma keeruliste eksamiteta. Kui lapsevanem on üles kasvatanud Eesti kodakondsuse eksami teinud ja Eesti kodanikuks saanud lapse, on see minu arvates piisav alus talle kodakondsuse andmiseks.

Teiseks – asi, mille jaoks pole vaja muuta seadusi, vaid mis tuleb lihtsalt ära teha on vastsündinutele kodakondsuse taotlemise lihtsamaks tegemine. Mina isiklikult ei näe ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks peab lapsevanem, kes oma beebile seadusega ettenähtud Eesti kodakondsust soovib – jooksma mitmes kohas paberitega. Oleks igati loogiline, et vastsündinule kodakondsuse saamine oleks võimalikult lihtne. Kuidas? Näiteks sel moel, et lapsele nime panema minnes tehakse samas kohas ristike veel ühte lahtrisse ja antakse teada, et koos lapsele nime andmisega saab ta ka Eesti kodanikuks. Ja ei mingeid täiendavaid paberite täitmisi või mitmes kohas jooksmist.

Tweet This Post 

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ning Riigikogu liikmed Andres Herkel ja Silver Meikar kohtusid täna Riigikogus Belorusskaja Delovaja Gazeta väljaandja ja peatoimetaja Petr Martsevi ning tunnustatud Valgevene ja Venemaa analüütiku Juri Drakakhrustiga. Arutati Valgevene demokratiseerimisega seotud probleeme.

„Maailmas puhkenud finantskriis võib tõugata Valgevenet demokraatia teele,” avaldas pärast kohtumist arvamust Kristiina Ojuland. „Ligi 50% Valgevene ekspordist on suunatud Venemaale, kuid sealse ostujõu langus sunnib režiimi otsima paremat läbisaamist lääneriikidega.”

Riigikogu ühenduse Valgevene demokraatia toetuseks esimehe Silver Meikari hinnangul seisab Lukashenka populaarsus stabiilsel majandusolukorral. „Gaasihinna tõus ja Venemaa otsetoetuste lõpetamine sunnib Valgevenet avama oma majanduse läände ja viima läbi turumajandusreforme,” arvas Meikar. „Kui läänemaailm nõuab majandussuhete eest demokraatlike reforme, seisab Lukashenka valiku ees, kas lasta riik pankrotti või asuda avama näiteks suletud meediat.”

Lisaks majandusküsimustele oli kohtumise kõneaineks Valgevene poliitiline olukord pärast septembris toimunud parlamendivalimisi ja riigi inimõiguste olukord.

Petr Martsev ja Juri Drakakhrust osalevad Tallinnas toimuval Valgeveneteemalisel Avatud Eesti Fondi seminaril.

Tweet This Post 

Bulgakovi raamatus „Koera süda“ siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid tal karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Šarikuks kutsutud ebainimlikult käitunud olendi muutis arst sotsialistlike töötajate protestidest hoolimata koeraks tagasi. „Ta tapsite inimese,“ karjus vihane kamp ja tuletas meelde ühiseid inimkeelseid vestlusi Šarikuga viinaklaasi taga. „Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene,“ vastas arst.

Ministrid Palo ja Lukas on asunud debatti, et kuidas venelasest teha (Eesti) inimene. Näiliselt vastandlikel positsioonidel asuvad poliitikud lähtuvad mõlemad aga samast nn Šariku alusest. Eesti keel suus ja pass taskus, järelikult inimene. Küsimus on vaid nüanssides, ehk kas eesmärgi saavutamiseks tuleb vaid eesti keelsele haridusele üle minna kohe või mõne aja pärast.

Eesti Päevalehe eilne juhtkiri kutsub mittekodanikke üle võtma ja Ida-Viru maakonnalehe Narvskaja Gazeta peatoimetaja Sergei Stepanov avaldas arvamust, et tuleks 100 000 mittekodanikule lihtsalt Eesti pass kätte suruda. Kodakondsuse valik on paraku nii emotsionaalne kui ka pragmaatiline ning tingimusteta passide jagamine tulemust ei tooks.

Mina oma Eesti kodakondsust välja ei vahetaks isegi siis, kui keegi mulle suure koti täie raha selle eest annaks. Tean aga samas eestlasi, kellel on seaduse vastaselt kaksikkodakondsus. Mõni aeg Kanadas elamine võimaldas Eesti kodakondsusest loobumata teha endale maailmas parimat viisavaba reisimist pakkuva vahtralehe riigi passi. Täiesti pragmaatiline kaalutlus.

Stepanov ütleb ka ise, et halli passi inimesed on teadlikud kodakondsuse saamise võimalusest, kuid erinevatel pragmaatilistel põhjustel ei pea nad eesti passi saamiseks raskeid keeleeksameid ja bürokraatlikku paberimäärimist vajalikuks. Vähemuste tagakiusamises süüdistatud Eesti on pigem nendele võrdsete võimaluste pakkumistega loonud situatsiooni, kus pole erilist põhjust halli passi välja vahetada.

Paradoksaalselt võiks mittekodanikele diskrimineerivate pügalate vastuvõtmine suurendada Eesti passi taotlejate arvu märgatavalt. Kas väiksem mittekodanike arv tähendaks sellel juhul suuremat demokraatiat ja edukat integratsiooni? Kas see paneb vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi Maarjamaad rohkem armastama?

Minu arvates on debatt integratsioonist liialt keele ja passi värvi poole kaldu. Mina tahaksin elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus ja armastus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.

Leian, et (peaaegu) võrdsete võimaluste pakkumine mitte eesti keelt emakeelena kõnelevatele elanikele on olnud õige tee, kuid kahjuks mitte piisav. Ehk tasuks kaaluda vene keelsete riigi teenuste pakkumist mittekodanikele? Ehk muudaks Eesti armsamaks see, kui kas või integratsiooniminister oleks vene päritoluga? Ehk aitaks see, kui tänavatel olevad viidad oleksid lisaks eesti keelele ka vene ja inglise keeles? Ehk aitaks kaasa tugeva vene keelse rahvusringhäälingu loomine?

Ehk.. ehk.. ehk. Palju küsimusi. Aga selge on, et eesti keele ajuripatsi siirdamine venelasest truud kodanikku ei tee.

(Artikkel ilmus lühendatult kujul 27. oktoobri EPL-is (http://www.epl.ee/artikkel/446278))

Tweet This Post 

Täna kohtun FairTrade esindajatega ja teemaks ikka õiglane kaubandus. FairTrade kaubamärgi all tegutsevad ettevõtted maksavad musta töö tegijatele (ehk kolmandate maade põlumeestele) kohvi, tee, lillede, kakao jm eest kõrgemat plka ning ei orjasta neid. Tänu sellele on nende toodete hinnad kõrgemad, kuid see-eest võib neid ostes kindel olla, et lisaks tarbimiselamusele oled head teinud.

Pressiteade: Alanud õiglase kaubanduse nädal tervitab Keenia roosikasvatajat
27.oktoober 2008

Selle aasta õiglase kaubanduse nädala üleskutse on märgata, kuivõrd lihtsalt saab toetada arengumaade inimeste heaolu, tehes seda kohvi juues, kallimale roosikimpu kinkides või sõpradele külakosti viies.

Kui eelmisel nädalal püstitas üle 51 000 soomlase õiglase kaubanduse kohvi joomise maailmarekordi, siis sellest nädalast saab Eestis igaüks Kehrweideri kohvikutes juua õiglase kaubanduse kohvi. Et nüüdseks on ka jaekauplustes laiemalt saadaval õiglase kaubanduse tooted, saavad teadlikud inimesed iga ostuga parandada maailma seitsme miljoni kõige vaesema inimese elujärge.

Tänasest jõuavad Eestisse müügile õiglase kaubanduse roosid. Need on kasvatatud Keenias, Oseriani ühistus, mis maasai keeles tähendab rahupaika. 6000 töötajaga ühistu juht Wambui Gikenye, kes vastutab sotsiaalsete ja keskkonna küsimuste eest, külastab esmaspäeval Tallinnas Rimi hüpermarketeid ning Riigikogu Aafrika rühma liikmeid. Pr. Gikenye tervitab Rimit olulise sammu puhul sotsiaalse ettevõtluse teel ning vestleb Toompeal riigikogulastega. “Usun kindlalt, et mitte abi, vaid õiglased kaubandussuhted rikaste ja vaeste riikide vahel on võimas vaesuse vähendamise vahend,” sõnab Gikenye.

Ajal, mil meedia tähelepanu köidab jätkuv majanduskriis, usub Rimi puu- ja juurvilja tootegrupi juht Kätlin Rohilaid, et tarbijad on hakanud rohkem jälgima oma tarbimisharjumusi ning eelistama lisaväärtusega tooteid. “Fairtrade toodete ostmine ei sõltu sissetulekust. See on pigem seotud väärtushinnangutega ja mõttelaadiga”, on Rohilaid kindel. Neid inimesi, kes teadvustavad õiglase kaubanduse põhimõtteid ja võimalusel eelistavad Fairtrade tooteid, on kevadise TNS Emori poot läbi viidud avaliku arvamuse küsitluse põhjal Eestis ligi 40%.

Fairtrade märk tootel garanteerib paremad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused arengumaade väiketalunikele. Eesti ühines rahvusvahelise Fairtrade sertifitseerimissüsteemiga mullu kevadel. Alates 2009. aastast korraldavad Põhja- ja Baltimaad õiglase kaubanduse nädalaid üheaegselt ja sarnase egiidi all.

Lisateave:
Riina Kuusik, Fairtrade Eesti
56983050
info@fairtrade.ee
www.fairtrade.ee/coffee.html

Wambui Gikenye visiidi päevakava 27.10

11-12.30 kohtumine Ülemiste Rimi hüpermarketi külastajatega
13.00-14.00 visiit Riigikokku; kohtumine Aafrika rühma ja väliskomisjoni liikmetega
15.30-16.30 kohtumine Mustakivi Rimi hüpermarketi külastajatega

Tweet This Post 

Valgevene teema kargas 28. septembril toimunud valimiste eel ja järel korraks meediasse, kuid kadus sealt sama kiiresti. Mis Euroopa viimases diktatuuris tegelikult toimub jäi põhjendamatult ajakirjanike tähelepanuta. Teadmine valimiste (järjekordsest) võltsimisest või jutukesed teemal, et kui puhtad on Minski tänavad ja kui palju maksab poes viin võivad meile anda pildi eluolust Valgevenes, kuid kindlasti ei aita meid eriti kaasa Valgevene olukorra tegelikuks mõistmiseks.

Järgmise nädala teisipäeval (28. oktoobril) kell 14:00 püüavad Avatud Eesti Fondi poolt seminaril küsimata jäänud küsimustele vastust anda Petr Martsev Valgevene ärilehest ja Juri Drakakhrust Raadio Vaba Euroopast. Petrit peetakse muuseas Valgevene majanduse üheks parimaks analüütikuks. Soovitan kõigil, kellel vähegi huvi Lukašenka vürstiriigis toimuva vastu, osaleda.

Milline on olukord Valgevenes peale parlamendivalimisi? Mida tähendab järjekordne kaotus opositsioonile ja noorte soovile elada demokraatlikus riigis? Ehk oleks aeg loobuda ideaalidest, mis senini on teisitimõtlejatele kaasa toonud vaid kitsikuse ja tagakiusamise? Millal ja kas tunnustab Valgevene parlament Abhaasia ja Lõuna- Osseetia iseseisvust? Kuidas mõjutab üleilmne majanduskitsikus valgevenelasi, kelle usk presidenti on suuresti seisnud just stabiilsuse najal? Ja loomulikult - millised on hetkel Valgevene suhted nii Venemaa kui oma teiste poliitiliste vendadega nagu Venezuela ja Hiina? Kuidas suhtuda Euroopa Liidu otsusesse vähendada sanktsioone Valgevene suhtes, sh. sissesõidu lubamine president Lukašenkale? Mis signaali saadab see otsus valgevenelastele, kes usuvad avatud ühiskonna väärtustesse? Millises seisus on keelatud ajakirjandus? Kas meie peaks sellest kõigest üldse hoolima?

Neil teemadel arutlevad Petr Martsev, Valgevene ärilehe (Белорусская Деловая газета) väljaandja ja peatoimetaja ning Juri Drakakhrust, Raadio Vaba Euroopa analüütik, diskussiooni modereerib Avatud Eesti Fondi meediaekspert Nikolai Meinert.

Avatud Eesti Fondi korraldatav seminar toimub 28.oktoobril Radisson SAS konverentsikeskuses algusega 14:00. Ürituse töökeeleks on vene keel samaaegse tõlkega eesti keelde.

Registreerumine ja päevakava www.oef.org.ee/register

Kutset võib julgelt edastada teistele võimalikele huvilistele.

Lisainfo:
Kelly Grossthal
kelly@oef.org.ee
6313791

Tweet This Post 

 Kõlab uskumatult, et tühermaale jäeti laps vaid seetõttu, et tema hooldajad ei teadnud, mida muud teha oleks võimalik. Lihtsam on seada lapse elu ohtu, kui helistada ja abi küsida.

Aga kuhu helistada? Ja kas vene keeles ka teenindatakse? Kes on pädev institutsioon probleemi lahendamiseks?

Küsisin vene keelt emakeelena rääkivatelt sõpradelt, et kust on võimalik vene keeles saada infot riigi poolt pakutavatest teenustest. Nad ei teadnud. Ise neil probleeme info saamisega olnud ei ole, sest emakeel suus ning Eesti pass taskus.

Küsimus ei ole mitte ainult lastega seotud probleemide abitelefonis. Kus saab vaid vene keelt kõnelev inimene infot selle kohta, et kuidas teha endale Eesti kodakondsus? Või millised on tema õigused töökoha kaotamisel.

Just seetõttu leian, et Eesti riik peaks looma vene keelse riigi infotelefoni ja seda laialdaselt reklaamima. Telefon on igal juhul kättesaadavam ja tõhusam, kui ükskõik milline internetiportaal. Riigi tasuta infonumbrit tuleks reklaamida vene ajalehtedes ja meedias veelgi rohkem, kui vene välisministeerium kutsub vene kodanikeks.

Tänane MK Estonia esikaanel on suur reklaam, mis kutsub üles pöörduma vene riigi poole. Kõige loetavama vene lehte vaadates jääb mulje, et vene keelsele inimene võib loota Vene Föderatsiooni ja mitte Eesti Vabariigi peale.

Kõik meie riigis elavad inimesed peavad tundma, et riik on nende pärast ja mitte vastupidi. Ka halli või punase passiga inimesel on õigused saada osa riigi poolt pakutavatest teenustest. Ka siis, kui ta ei oska sõnagi Eesti keelt.

Ma kujutan ette, kuidas pruun-särklased sellise idee peale ärrituvad. Nende arvates on õige inimene ikka vaid see, kellel eesti veri soontes ja eesti keelt suus. Muud on immigrandid, kes võiksid Maarjamaalt kibekiiresti kaduda. Mingite vene keelsete infoteenuste loomine ei ole rahvuslaste jaoks mitte ainult mõttetu raha raiskamine, vaid ka „tõelisele eestlusele“ näkku sülitamine.

Tweet This Post 

Lukašenka sai, mis ta tahtis. Kuigi Euroopa Liit seadis suhete parandamise eeltingimuseks parlamendivalimiste demokraatlikuma korraldamise, otsustasid välisministrid hoolimata OSCE hävitavast hinnangust valimistele kaotada viisakeelu enamikule Valgevene juhtfiguuridele ja asuda suhteid parandama.

Otsuse põhjendamisel peeti lubatavaks ka külma sõja aegse retoorika kasutamist ning eraldusjoontele ja mõjusfääridele viitamist. Valgevene otsuses mitte (veel) tunnistada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning närvilistes suhetes suure vennaga nähakse võimalust suurendada läänemaailma mõju kindlalt Venemaa mõjusfääri kuuluvas riigis.

Valgevene parlamendivalimiste tulemust arvestades julgen ennustada, et veel sellel aastal tunnistab uus parlament Gruusiast „vabanenud“ territooriume. Lukašenka venitamistaktika on tuginenud just Valgevene parlamendi otsuse ootamisele ning seda taktikat oleks saanud ta jätkata vaid siis, kui mõneski ringkonnas ei oleks üks kandidaat saanud 50 protsendi häältest. See oleks tähendanud antud ringkondades valimiste teise vooru korraldamist.

Esmakordselt Valgevene ajaloos ei läinud parlamendivalimistel vaja teist vooru. Igas ringkonnas käis valimas üle 50% valijatest ning ka seitsme kandidaadiga ringkonnas sai sobilik võimule ustav kandidaat üle poolte hääli. Keegi ei kahtle ilmselt, et sellise tulemuse saavutamiseks võltsiti nii valimas käinud inimeste arvu kui ka tehtud valikut.

OSCE vaatlejate raportites sai kõige hävitavama hinnangu just häältelugemisprotseduur. Indrek Rahumaale kuuluva Alta kapitali hoones paiknenud Minski valimisjaoskond number 480 ei olnud siin mingi erand. Mind pandi istuma mitme meetri kaugusele, sedelid jagati kibekiiresti hunnikutesse ja kiire 40 minutiga toodi lõpp-protokoll. Stalini-aegset põhimõtet, et tähtis pole, kelle poolt hääletatakse, vaid kes hääli kokku loeb, hoitakse Valgevenes ikka au sees.

Ainukeseks Lukašenka režiimi positiivseks sammuks võib pidada poliitvangide vabastamist suvel. Kaalukausi teisele poolele tuleks aga panna ebademokraatlikud valimised, meediavabaduse täielik puudumine ja opositsiooni tagakiusamine. Seis 3:1 Valgevene diktatuuri kasuks — mis aga ei takistanud Euroopa Liidul sanktsioone vähendada.

Parafraseerides Winston Churchilli: Euroopa Liidul oli valida häbi ja Valgevene Venemaa mõjusfääri jätmise vahel. EL valis häbi ja jätab riigi ka suure venna mõjusfääri. Tunnistagem, et tegelikult ei ole ju Valgevenes mitte midagi muutunud. Lukašenka on diktaator ja jätkab endale meelepärast poliitika ajamist.

Tahaks väga loota, et eksin nii Venemaa poolt okupeeritud territooriumite tunnistamise kui ka muutuste puudumise asjus. Olin valimisi jälgima minnes sama optimistlik muutuste osas kui OSCE missiooni juhid. Ja kahjuks pidime kõik pettuma.

Võltsitud valimistest hoolimata olid Euroopa Liidu riigid suhete parandamise suhtes positiivsed. Poliitvangide vabastamise eest pooldasid viisakeelu üle vaatamist ka Milinkevitš ja Kozulin. Opositsiooniline uudisteportaal Charter97.org on aga kriitiline. Artiklis „Lukašenka saab EL-i sõita, opositsioon ei saa“ juhitakse tähelepanu sellele, et mitmel opositsiooni juhil on keelatud Valgevenest lahkuda.

Positiivne on Euroopa Liidu otsuse juures tõik, et viisasanktsiooni ei peatata kogu nimekirja suhtes ning et otsus ei ole lõplik. Valgevene keskvalimiskomisjoni juht ja veel viis Lukašenka „õukonna“ liiget ei saa ikka EL-i riikidesse ostlema sõita ning ülejäänud õnnelike asjus vaadatakse otsus üle poole aasta pärast.

(Artikkel ilmus 16. oktoobril www.delfi.ee-s, otselink: Silver Meikar: Valgevene — EL 3:1)

Tweet This Post 

Sain eile Õiguskantsler Indrek Tederilt vastuse küsimustele, mis puudutasid avaliku elu tegelase eraelu puutumatuse kaitset. Kaasus puudutab Keskerakonna kampaaniat, mille raames jagasid nad Peaministri koduaadressiga postkaarte. Varem olen samal teemal kirjutanud siin ja siin.

Tederile saatsin 17. septembril järgneva pöördumise:

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste eraelu vastu on mõistetav. Samas leian, et ka neil ja nende perekondadel peaks olema põhiseaduse § 26-est tulenev õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seoses eeltooduga palun vastust järgmistele küsimustele:

1. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase eraellu?
2. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase perekonnaliikmete eraellu?
3. Kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?
4. Kas teile teadaolevalt on varem sellisel moel avaliku elu tegelase õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele riivatud?
5. Millised on Õiguskantsleri pädevused ja võimalused kaitsta põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?

Õiguskantsler Indrek Teder vastus oli põhjalik ja ülevaatlik. Samas ei andnud ta ühest õiguslikku hinnangut poliitilise kampaanias peaministri koduaadressi kasutamise kohta. Eelkõige ootan antud kaasusele vastust Andmekaitse Inspektsioonilt, kelle pädevusse kuulub isikuandmete kaitse seaduse täitmise jälgimine.

Olen veendunud, et vähemalt ühes asjas on kesikud küll eksinud. Nimelt on nad oma poliitilise kampaaniaga langetanud poliitilise kultuuri taset. Ajaloolistel põhjustel jääb Eesti selles niigi näiteks vanast Euroopast  maha. Meie poliitilised tavad ja tabud on alles kujunemisjärgus ning seetõttu looks kesikute tüüpi kampaania tegemise mitte hukka mõistmine ohtliku pretsedendi. Vaikides kiidaksime sellise tegevuse heaks ning sillutaksime tee samalaadseteks isikute eraellu sekkumiste lubamisele.

Ilma joonealuste märkustega Indrek Tederi vastus:

Austatud härra Meikar

Pöördusite minu poole mitme küsimusega, mis puudutasid põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Esitan järgnevalt oma vastused Teie küsimustele.

1. Avaliku elu tegelase eraelu

Küsisite, kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase ja tema perekonnaliikmete eraellu. Vastan seega Teie esimesele ja teisele küsimusele koos.

Esmalt selgitan, et mõistet “avaliku elu tegelane” kasutatakse põhiliselt ajakirjanduse kontekstis, kui on räägitud sellest, et ühiskonnas tuntud inimeste taluvuslävi seoses ajakirjandusega peaks olema väiksem kui tavainimestel. Seetõttu käsitlen järgnevalt tuntud inimeste kohta käivate andmete avalikustamist ajakirjanduses.

Avaliku elu tegelase eraelu kajastamisel ajakirjanduses tuleb peale eraelu puutumatuse põhiõiguse kaaluda ka sõnavabaduse põhiõigust. Riigikohus on sellega seoses märkinud: “Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”

Varem oli mitmetes Euroopa riikides juurdunud arusaam, et avaliku elu tegelase õigus eraelule on oluliselt kitsam kui tavainimestel. Nii ajakirjanduses kui ka kohtupraktikas lähtuti sellest, et kui avaliku elu tegelane liigub avalikus kohas, tohib teda pildistada ja neid pilte ka ajakirjanduses avaldada. See arusaam muutus, kui Monaco printsess Caroline von Hannover, keda pildistati koos oma abikaasa printsi Ernst-August von Hannoveriga ratsutamas, sisseoste tegemas, suusapuhkusel jms, otsustas selliste piltide avaldamise vaidlustada ja pöörduda lõppastmes Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

24.06.2004 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse asjas Von Hannover v Germany, mis muutis varasemat arusaama avaliku elu tegelaste kajastamisest meedias. Kohus kaalus kahte vastandlikku inimõigust: eraelu puutumatust ja ajakirjandusliku väljendusvabadust ning märkis, et Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 8 tuleneb liikmesriigile kohustus luua õiguskord, mis võimaldaks isikul efektiivselt oma privaatsust kaitsta. EIÕK artiklis 10 tagatud ajakirjandusvabadus tähendab, et ajakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas, näiteks kui see puudutab poliitikute poolt nende ülesannete täitmist. Kui tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, mis ei ole seotud avalike ülesannete täitmisega, ei aita see kaasa ühiskondlikule debatile. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele.

Seega on oluline vahe selles, kas ajakirjandus täidab nn ühiskonna valvekoera rolli, kajastades ülekaaluka avaliku huviga seonduvaid küsimusi, või on tegemist üksnes inimeste uudishimu rahuldamisega. Viimasel juhul tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul väljendusvabadust tõlgendada kitsendavalt. Eraelu puutumatuse kaitse on kohtu hinnangul fundamentaalse tähendusega iga indiviidi personaalsuse arengu mõttes ning eraelu kaitse peab ulatuma privaatsfäärist perekonnaringis laiemale, hõlmates ka isiku sotsiaalset dimensiooni. Isiku eraelu puutumatuse põhiõiguse tagamisse tuleb suhtuda seda tõsisemalt, mida rohkem uued informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad kõnealuse teabe edasist levitamist (salvestamist, kopeerimist, järgmistel veebilehtedel avaldamist jne) võimaldavad.

Eestis jõustus 01.01.2008 isikuandmete kaitse seaduse (IKS) uus redaktsioon, mille § 11 lg 2 sätestab nn ajakirjanduse klausli: “Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi.”

Kõrvutades IKS § 11 lõiget 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on ilmne, et seadusandja on nn ajakirjanduse klausli sõnastamisel lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Viimasest lähtudes tuleks IKS § 11 lõiget 2 ka tõlgendada, ehk teisisõnu ülakaaluka avaliku huvi all tuleks silmas pidada, kas vastavate andmete avalikustamine annab juurde debatile demokraatlikus ühiskonnas, see tähendab ka ühiskonnaelu asjade otsustamist ja avaliku elu arendamist puudutavaid küsimusi, või toimub andmete avalikustamine pelgalt meedia majandushuvides, mil avalikkuse uudishimu rahuldamisel seoses skandaalide ja eraeluliste seikade publitseerimisega suurendab meedia oma käivat.. Sellisest arusaamast tuleb lähtuda nii avaliku elu tegelaste kui ka nende perekonnaliikmete andmete avalikustamisel ajakirjanduses.

Eestis ei ole kahjuks Euroopa Inimõiguste Kohtu 2004.a lahendit veel eriti teadvustatud. Et inimeste õiguste kaitset parandada, tegi õiguskantsler 2007.a detsembris Andmekaitse Inspektsioonile ettepaneku töötada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pinnalt välja juhtnöörid Eesti ajakirjanduse jaoks. Kahjuks ei ole Andmekaitse Inspektsioon niisuguseid juhiseid senini välja töötanud.

2. Avaliku elu tegelase koduse aadressi avalikustamine

Küsisite, kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Inimese andmete levitamisel kuulub kohaldamisele isikuandmete kaitse seadus (IKS), mille eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1).

IKS § 4 lg 1 sätestab, et isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Koduse aadressi kasutamine kampaanias, mille käigus saab konkreetse inimese kodune aadress teatavaks kolmandatele isikutele, kujutab endast isikuandmete levitamist.

Isikuandmete töötlemisel kehtivad erinevad reeglid sõltuvalt sellest, kas isikuandmeid töötleb haldusorgan või erasektor. Haldusorgan tohib isikuandmeid töödelda talle õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks (IKS § 10 lg 2). Eraõiguslikes suhetes on isikuandmete töötlemine üldjuhul lubatav üksnes inimese, kelle andmeid töödeldakse, nõusolekul (IKS § 10 lg 1, § 12). Isikuandmete kaitse seadus sätestab ka teatud erandid, nagu ülal juba viidatud nn ajakirjanduse klausel (IKS § 11 lg 2), aga ka IKS § 11 lg 1 sätestab erandi kord juba õiguspäraselt avaldatud isikuandmete osas ning IKS § 14 sätestab samuti teatud erandite kataloogi.

Teie küsimus puudutas isikuandmete levitamist poliitilises kampaanias. Erakonnaseadusest (EKS) tulenevalt on erakond mittetulundusühing (EKS § 1 lg 2), mistõttu peab erakond isikuandmete töötlemisel lähtuma eelneva nõusoleku nõudest, samuti järgima isikuandmete töötlemise üldisi põhimõtteid, mis on sätestatud IKS §-s 6.

Küsimus on eeldatavasti seotud peaministri koduse aadressi levitamisega teise erakonna kampaanias. Kuivõrd Te olete konkreetse juhtumiga seoses pöördunud Andmekaitse Inspektsiooni poole, ei kujunda ma oma seisukohta kõnealuse konkreetse juhtumi osas, vaid annan üldised selgitused.

Ajakirjanduses põhjendasid aadressi levitajad oma tegu järgmiselt: “”Tegemist pole salastatud andmetega, vaid Andrus Ansipi kodune aadress on avalikult kliki kaugusel kättesaadav nii Ekspress Hotline, Infoatlase kui ka mitmete teiste infokataloogide vahendusel internetis,” selgitas Keskerakonna noortekogu esimees Siret Kotka Päevaleht Online’ile.”

Isikuandmete kaitse seadus sätestab tõepoolest erandi kord õiguspäraselt avalikustatud andmete edasisel kasutamisel: kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas IKS § 11 lõike 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve (IKS § 11 lg 1). Sellisel juhul on andmesubjektil õigus nõuda igal ajal isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas IKS § 11 lõikega 2 ning andmete jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikustajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll (IKS § 11 lg 3).

Inimese koduse aadressi levitamine võib olla õigusvastane, kui see toimub inimese enda eelneva nõusolekuta. Samas võib see olla IKS § 11 lg 1 kohaselt õiguspärane, kui inimene on varem ise oma kontaktandmed avalikustanud või andnud nõusoleku kontaktandmete avalikustamiseks infokataloogides.

On mõeldav, et andmed korteritelefonide kohta pärinevad veel nn nõukogude ajast, mil kõigi inimeste eratelefonid olid koos aadressiga avalikud. Teoreetiliselt on võimalik, et kataloogide uuendamine ja uute kataloogide väljaandmine on toimunud nende andmete põhjal. Seetõttu tuleb konkreetse juhtumi kohta õigusliku hinnangu andmisel välja selgitada, millal isik selle nõusoleku andis ning kas nõusoleku andmine toimus isikuandmete kaitse seaduses sätestatud korda järgides, sest IKS § 1 seab eeltingimuseks siiski IKS §-le 12 vastava nõusoleku olemasolu. Juhin siinkohal tähelepanu ka IKS § 12 lõikele 8, mis sätestab, et vaidluse korral eeldatakse, et andmesubjekt ei ole oma isikuandmete töötlemiseks nõusolekut andnud. Andmesubjekti nõusoleku tõendamise kohustus on isikuandmete töötlejal.

Juhul, kui inimene siiski on andnud nõusoleku enda kontaktandmete avalikustamiseks, tuleb analüüsida veel isikuandmete avalikustamiseks antud nõusoleku eesmärki. IKS § 6 p 2 sätestab isikuandmete töötlemisel eesmärgikohasuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Konkreetse juhtumi analüüsil tuleb järelikult hoolikalt analüüsida ka eesmärki, milleks täpselt kõnealune isik kunagi nõusoleku andis oma kontaktandmete avalikustamisel. Kui kontaktandmete avalikustamiseks antud nõusolek anti selleks, et kõnealune isik saaks olla teistele inimestele kättesaadav, on järgmine küsimus, kas isikuandmete levitamine toimus selleks, et aidata kaasa sellele eesmärgile või oli esmajoones tegu siiski poliitilise kampaaniaga, mil ei olnud nõusoleku andmise tingimustega märkimisväärset seost.

3. Varasemad sarnased juhtumid

Minu senises tegevuspraktikas ei ole olnud sarnaseid juhtumeid. Viimast ka põhjusel, et minu pädevusse ei kuulu ajakirjanduse (kui füüsilise või eraõigusliku juriidilise) tegevuse üle kontrolli teostamine. Vt ka järgmist vastust.

4. Õiguskantsleri pädevus

Õiguskantsleri pädevus on sätestatud põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses (ÕKS). Õiguskantsleri seaduse sätete kohaselt saab õiguskantsler igaühe avalduse alusel kontrollida, kas seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid (seadused, määrused) piiravad põhiseadusevastaselt isikute õigusi ja vabadusi (ÕKS § 15 jj). Samuti saab ta teostada järelevalvet riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku ja avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse üle isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning hea halduse tava järgimisel (ÕKS § 19 jj). Lisaks on õiguskantsleri pädevuses diskrimineerimisvaidluste lahendamine (lepitusmenetlus: ÕKS § 355 jj).

Seega on mul võimalik juhul, kui õigustloova aktiga piiratakse isikute õigust perekonna- ja eraelu puutumatust, pöörduda märgukirjaga asjaomase ministri poole. Kui minu hinnangul on õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele, on mul õigus teha akti vastu võtnud organile ettepanek viia see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla (ÕKS § 17). Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, on mul õigus teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks (ÕKS § 18 lg 1).

Nn ombudsmani menetluses ehk avaliku võimu kandja poolt põhiõiguste ja –vabaduste järgimise ja hea halduse tava järelevalves lõpeb menetlus minu seisukohavõtuga, milles ma annan hinnangu selle kohta, kas järelevalvealuse asutuse tegevus on õiguspärane ja hea halduse tava põhimõtetega kooskõlas (ÕKS § 351 lg 1). Õiguskantsleri seadus näeb ette, et õiguskantsler võib kritiseerida, anda soovitusi ja muul viisil väljendada oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks (ÕKS § 351 lg 2). Minu seisukoht tehakse avaldajale ja menetluses osalenud järelevalvealusele asutusele kirjalikult teatavaks. Seisukoht on lõplik ega ole kohtus vaidlustatav (ÕKS § 351 lg 3).

Õiguskantsleri soovituse või ettepaneku täitmise tagamiseks on seadusandja kehtestanud järgmised mehhanismid: soovituse või ettepaneku saanud asutus teatab mulle minu määratud tähtaja jooksul, kuidas on soovitust või ettepanekut järgitud (ÕKS § 352 lg 1). Kui soovitust või ettepanekut ei täideta või järelepärimisele ei vastata, võin teha selle kohta ettekande asutuse üle järelevalvavale asutusele, Vabariigi Valitsusele või Riigikogule (ÕKS § 352 lg 3). Õiguskantsler võib soovitusest või ettepanekust ja selle täitmisest või mittetäitmisest teavitada avalikkust.

Loodan, et saite oma küsimuste osas selgust.

Lugupidamisega,

Indrek Teder

Tweet This Post 

Kaks aastat tagasi lõppes Rootsis kohtuprotsess tütre sandiks lõiganud Somaali päritolu mehe üle. Ali Elmi Hayow oli tollal oma 13-aastase tütre kodumaale viinud ning lasknud seal talle Aafrikas levinud kombe järgi välised suguelundid eemaldada. Oma augustikuusel reisil Keeniasse oli mul põhjalik vaidlus samburu hõimu liikmetega, kes samuti hoiavad sellest võikast traditsioonist kümne küünega kinni.

Vastuhakk misjonäridele

Amnesty Internationali hinnangul elab maailmas üle 130 miljoni sarnase sandistamise läbi elanud naise, igal aastal sunnitakse üle kahe miljoni noore neiu operatsioonile. Aafrika mitmes piirkonnas ootab sellist saatust 90% alaealist. Hoolimata naiste ümberlõikamist (Female Genital Mutilation, FGM) keelavatele seadustele on seda traditsiooni nii kultuurilistel kui ka poliitilistel põhjustel raske välja juurida.

20. sajandi alguses püüdsid misjonärid Keenias jumala sõna abil sellest patust lahti saada, kuid tulemus oli hoopis vastupidine. Koloniaalvõimude vastu võitlevad hõimud nägid valgetes jumalasulastes inglise püssimeeste käepikendust ning naiste ümberlõikamine kujunes Euroopa imperialistide ja pealesunnitud kultuuri vastaseks sümboliks.

2001. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus keelab Keenias naiste ümberlõikamise, kuid tavad on tugevamad kui paragrahvid. Uuringud näitavad, et vaid kaks hõimu 43-st on täielikult lõpetanud selle võika traditsiooni ja mitmes maapiirkonnas lõigatakse ümber üle 90% noorukiikka jõudnud tüdrukutest.

Tavad püsivad

Poliitiliselt on ümberlõikamine Keenias tundlik teema. Mitmed parlamendisaadikud ei taha kontrolli ja karistuste karmistamisest midagi kuulda, sest kardavad kaotada valijaid. Keskvõimu suutmatuse tõttu on kohalikud ümberlõikamisvastased kasutusele võtnud omakohtu. Näide naaberriigis Somaaliast tõestab, et 40 kaameli suuruse trahviga hirmutamine on nii mõnedki ümberlõikamise teostajaid töökohta vahetama sundinud.

Paraku ei ole anti-FGM organisatsioonid saavutanud edu samburude suguharus. Värvika riietuse ja ehetega samburu mehed rändavad oma koduküladest turismi kõrghooajal kuurortidesse, et mõne kuu pärast raha täis taskutega naasta. Nad on turistide maiuspalad, keda kutsutakse hotellidesse traditsioonilisi tantse tantsima ja kellega ühiselt tehtud foto kaunistab paljude paketireisijate fotoalbumeid.

Leaklau Peteri, Maralai linna lähedalt pärit samburu kinnitusel ei ole turistid huvi tundnud tema teiste traditsioonide ja tõekspidamiste vastu. Mina tundsin ja nii vestlesimegi Watamu odava hosteli köögis pool ööd maast ja ilmast. Ilusat fotot mul temast või temaga ei ole, küll aga mälestus pikast vaidlusest ümberlõikamise teemal.

Leaklau hõim võttis misjonäridelt üle ristiusu, aga jättis alles oma tavad ja kombed. Need ei ole kinnistunud mitte ainult nende riietuses, vaid ka igapäevases elus. Näiteks abiellumisel peab mees andma naise vanematele piisavalt hea tasu. Leaklau, kuigi juba 27 aastane, ei ole abielus, sest pole suutnud kokku ajada vajalikku kümmet lehma.

Kaks erinevat maailma

Küll on abielus tema kaks nooremat õde ja mõlemad on vabatahtlikult ka ümber lõigatud. Teisiti ei oleks lihtsalt võimalik. „Ilma seda tegemata ei saaks tüdrukust naine ega isegi mitte inimrassi liige,“ põhjendas Leaklau. Tema külas ei ole ühtegi „mitte-täisväärtuslikku“ naist.

Ta ei tahtnud kuidagi nõustuda minu seisukohaga, et ümberlõikamine on inimõiguste vastane, naisi sandistav ning kindlasti mitte vabatahtlik. Pigem tõi ta välja terve rea usulisi, hügieenilisi ja traditsioonilisi põhjendusi, miks see just tütarlaste huvides on. Kui seda mitte teha, läheksid tüdrukud näiteks kiimaseks ja roniksid liialt noorelt kellegi kaissu. Selle tulemuseks on AIDS, abielueelsed lapsed,
kooli poolelijäämine ja lõpeks perekonnast välja viskamine.

See ei ole esimest korda, kui analoogset vaidlust olen pidanud. Kui 2004. aastal Berliinis Ghanasse sõiduks viisat ootasin, kurtis mulle saatkonna autojuht: „Miks ma ei või siin Saksamaal oma naist peksta?!“. Kodumaal oli rusikatega peretülide klaarimine tavaline praktika, kusjuures vähemalt tema kogemusele tuginedes ei pruugi mees olla alati tugevam pool. „Esimene naine „kasvatas“ mind Accras korralikult ja nüüd keelab Saksa politsei mul uut naist „kasvatada““.

Ka siis ei aidanud seletus, et meie kultuuriruumis on vägivald taunitav. „Minu kodus on minu kultuur ja vabadused“ oli ta oma õig(s)uses veendunud. „Pealegi on mu naine sellega nõus ja politsei on välja kutsunud naabrid.“ Miks naine aga nii kõvasti karjus, et naabrid telefonitoru haarasid, sellele ma vastust ei saanudki.

Ma ei hakka siinkohal sügavamalt minu ja samburu omavahelisse diskussiooni minema. Lahku läksime tõdemusega, et me ei suuda üksteist ümber veenda. Mõistsin, et jälle tekib mul küsimus, kas mul oli õigus talle etteheiteid teha ja moraali lugeda?

Liberaalid ja inimõigused

Olen liberaal ja toetan John Stuart Milli seisukohta, et iga isiku vabaduse piiriks on teise isiku samaväärne õigus vabadusele. Samuti toetan ma pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ning kurvastan lääne kommertskultuuri võidukäigu üle. CocaCola ja massikultuur on laastanud maailma rohkem kui sõjad ning hävitanud palju seda, mis muudab elu huvitavaks – isenäolised ja omapärased kultuurid ja rahvad.

Samas toetan Lääne ühiskonnavaadet, mis on indiviidikeskne ja ei nõustu paljude slaavlaste iidoli Aleksander Duginiga, kelle arvates üksikisik on tühine, aga ühiskond on kõik. Ma ei arva, et ühiskonnal oleks vaba voli kujundada inimesi oma äranägemise järgi. Siinkohal tulevad mängu inimõigused.

Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Naiste ümberlõikamine hävitab nende võimalust elada normaalset elu, on ebainimlik ning samuti ei pea ma traditsioonilise ühiskonna survel sellega nõustumist vabatahtlikuks otsuseks. Inimõigused on (vähemalt minu jaoks) universaalsed ning ülemuslikud.

Artikli alguses kirjeldatu oli Rootsis esimene juhtum, mis jõudis kohtu ette pärast 1982. aasta otsust naiste ümberlõikamine keelustada. 1999. aastal keelati rootslastel sama operatsiooni ka välismaal sooritada. Ali Elmi Hayow mõisteti Rootsis neljaks aastaks vangi ning lisaks pidi ta andma tütrele enam kui pool miljonit krooni valurahaks.

See pretsedent kirjeldab hästi seda piiri, mis minu jaoks jookseb inimõiguste ja (kultuuriliste, indiviidi, jm) vabaduste vahel. Leian, et nendel, kes võtavad endale vabaduse rikkuda inimõigusi, võib võtta vabaduse. Kellegi sandistamiseks ei ole vabanduseks ka aastatuhandeid toiminud traditsioonid või iganenud arusaamad evolutsioonist.

Tweet This Post 

Tänane Sirbis kirjutab Mihkel Solvak parlamentarismi paradoksidest. Eelkõige oleks see kasulik lugemine Kalle Muulile ja tema jüngritele. On harukordselt popp Riigikogu mõnitada, kuid väga raske pakkuda lahendusi. Saadikute palga ära võtmine ei muuda ju demokraatiat tugevamaks, otsuseid paremaks ega saadikuid “kvaliteetsemaks”. http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=7581&Itemid=2

Mihkel Solvak: Üle pika aja kuuleme siin saalis tõsiselt tarka juttu
Ilmunud: reede, 10 oktoober 2008

Parlament on institutsioon, kus on palju vastuolusid nagu meie ühiskonnaski.

Riigikogus hiljuti inimarengu aruande üle käinud debatt üllatas paljusid selle institutsiooni endagi liikmeid. Ivi Eenmaa pealkirjas toodud Marju Lauristinile suunatud tänusõnadele* järgnenud aplaus riigikogu saalis oli mitmetähenduslik. Lisaks tuntud ühiskonnateadlase tänamisele sisuka ettekande eest aplodeerisid ju saadikud justkui selle peale, et nende enda esinemisi täiskogu ees pehmelt öeldes „mitte tõsiselt targaks” nimetati. Lauristini ettekande asjaliku vastuvõtu üle riigikogus üldiselt avaldatud imestus (eesotsas Lauristini endaga) on kahjuks üks järjekordne kinnitus levinud arusaamale, et meie parlament on nõrk ja ebaoluline institutsioon. Miks muidu kiita riigikogu asjaliku arutelu üle, see peaks ju pigem loomulik asjakäik olema.

Riigikogu kritiseerimine on moes

Riigikogu kritiseerimine on moes, kuid kogu seda kriitikat iseloomustab tihti vastuolu ülepaisutatud ootuste ja selle vahel, mida meie praegune parlament pakkuda suudab. Silmanähtavaid vastuolusid on mitmeid. Keeruline on oodata parlamendilt valitsuse tegevuse üle põhjalikku järelevalvet ja ulatuslikku omaalgatust seadusloomes, kui me ei anna riigikogule selleks võimalust riigikogu kantseleis töötavate ekspertide arvu suurendamise või saadikutele isiklike büroode loomise näol. Samuti on kummaline nõuda saadikutelt igakülgset korruptsioonist hoidumist, ilma et oldaks selle eest valmis maksma. Me ei eelda, et inimene on loomu poolest korruptiivne, kuid kõrge palk vähendab kiusatust musta raha eest oma teeneid müües lisa teenida. Me ostame kõrge palgaga saadikute majandusliku sõltumatuse. Väites, et liiga kõrge palk käib rahva õiglustunde vastu, unustame, et korruptsioon teeb seda samamoodi ja põhjustab seejuures ka majanduslikku kahju. Lisaks silmanähtavatele vastuoludele eksisteerivad aga ka parlamendi kui institutsiooni iseloomust tulenevad osaliselt varjatud vastuolud, mille mittemõistmine painab Eesti avalikkuse suhtumist parlamenti. Gerhard Loewenberg nimetab neid parlamentarismi paradoksideks1 ja leiab, et sellega saab seletada vähest parlamentide usaldamist demokraatlikes riikides. See, et demokraatial on oma puudused, on ilmselt meile kõigile selge, demokraatia juurde kuuluvate institutsioonide ebatäiuslikkusega leppimine on kohati aga palju problemaatilisem. Loewenbergi paradokside tutvustamine aitab ehk olukorda objektiivsemalt näha.

I paradoks

Seadusandlik võim kuulub küll parlamendile, kuid suurema osa seadustest esitab täidesaatev võim. Järeldada siit, et valitsuse esitatud eelnõude domineerimine seadusloomes tähendab riigikogu võimu usurpeerimist ja selle degradeerimist vaid jututoaks, on kahe institutsiooni ülesannete segiajamine. Parlament tuleneb prantsuskeelsest sõnast parler ja tähendab „rääkima”. Just sellist funktsiooni meie tänapäevaste parlamentide eelkäijad, feodaalsed esinduskogud keskaegses Euroopas, ka täitsid. Need ei olnud pidevalt tegutsevad institutsioonid, vaid kogud, mis said aeg-ajalt kokku ja kus arutati olulisi küsimusi. Juba sellise kooskäimise viisi tõttu ei saanud eeldada, et tegemist on valitsemisega. Nii on see jäänud ka tänapäevase esindusdemokraatia puhul: parlament arutleb (parler) , valitsus valitseb (gouverner). Valitsus kui institutsioon vastutab oma tegude eest ja me ei saa eeldada, et ta võtab endale vastutuse parlamendi algatatud poliitika üle, küll aga sõltub valitsuse püsimine parlamendi toetusest. Parlamendil on oluline osa valitsuse poliitika kaasformuleerimise ja valitsuse vajadusel vastutuselevõtmise näol, seega, arutades valitsuse ettepanekuid on parlamendil tegelikult tähtsa filtri roll lõpliku poliitika kujunemisel ja sellele toetuse kogumisel.

II paradoks

Parlamendisaadikud on valitud võrdsete vaba mandaadi kandjatena, kuid parlamentides valitseb hierarhia ja parteidistsipliin. Meil on 101 riigikogu liiget, mis on kriitikute arvates liiga palju, sama töö teeks paljude arvates ära ka näiteks 70 saadikut ehk teatud osa on lihtsalt ebavajalikud parteisõdurid. Kõik me oleme kuulunud suurematesse kollektiividesse, kus küsimusi arutatud on. Olgu see kooliklass, seminar ülikoolis, lastevanemate või korteriühistu koosolek, me kõik teame, kuivõrd raske on jõuda suures kollektiivis mingile otsusele. Meie riigikogu on suuremate riikide parlamentidega võrreldes väga väike, kuid juba 101 liiget on küllalt, et teha kollektiivse otsuseni jõudmine võimatuks. Parlament peab sealjuures tegema otsuse ühiskonna probleemide kohta, mille keerulisusest igaüks aru saab. Otsuselejõudmine nõuab tööjaotust mis on olemas komisjonide ja fraktsioonide kujul. Alles need struktuurid teevad võimalikuks, et 101 inimest suudavad siduvad otsuseid langetada. Ilma hierarhiata oleks parlament otsustusvõimetu. See aga ei tähenda, et neil, kes ei ole osa ametlikust hierarhiast, ei ole mingit funktsiooni. Tõmmates kokku saadikute arvu, ei pääse me kuhugi hierarhiast ja see jätab alati mulje, et mõned kollektiivi liikmed on vähem vajalikud kui teised.

III paradoks

Parlament on rahva esinduskoda, kuid selle tegevus on tihti läbipaistmatu. Avalikkus näeb, et täiskogu istungitel midagi olulist ei otsustata, sinna jõuavad juba valmis kompromissid, mis pärast paari küsimuse esitamist hääletusele pannakse. Riigikogu võiks ennast rohkem avada, kuid selle tulemus võiks olla veelgi hävitavam hukkamõist. Suure tõenäosusega oleks muu seas näha ka see, kuidas pealtnäha lihtsate otsuste pärast käivad pikad ja vaevalised vaidlused; kuidas sõlmitakse kokkulepped, mis on parteide ideoloogiliste seisukohtadega karjuvas vastuolus; kuidas peetakse ebasiiraid sõnavõtte, mille taga on aga lootus valitsevaid erimeelsusi siluda, või kuidas käib formaalne diskussioon, kuigi kõigile on juba vaikimisi teada, mis tegelikult otsustatakse. See on aga demokraatliku protsessi üks osa, poliitika kui kompromisside kunst. Parlamendis saavad ühiskonnas valitsevad erimeelsused kokku ja need lepitatakse rahumeelselt, kuigi esteetiliselt see ilus ei pruugi olla.

IV paradoks

Parlamendid peegeldavad oma ühiskonda, kuid on ajalooliselt laenamise tulemus. Eesti riigikogul kui institutsioonil on väga lühike ja katkendlik ajalugu, kuid ta ei erine millegi olulise poolest teistest maailma demokraatlikest parlamentidest. Parlamendi institutsioon on demokraatlikes riikides oma toimimises ja ülesehituses väga sarnane. Läbi ajaloo on üksteiselt palju üle võetud, eriti ilmne oli see koloniaalimpeeriumide lagunemise järel, kui paljudes endistes Briti kolooniates loodi parlament Westminsteri eeskujul. Ka USA kongress on parlamendi tüüp, mida on eriti Ladina-Ameerikas ulatuslikult kopeeritud. Parlamentides on palju sellist, mis ei ole otseselt välja kasvanud sellest ühiskonnast, kuhu see institutsioon kohati lausa istutati; on loomulik, et sellisel juhul ei tule parlamentaarse korra omaksvõtmine kiirelt. Parlamenditraditsioonid viivad seepärast olla kohati arusaamatud ja võõrad mõnele ühiskonnale, kuigi neid järgitakse parlamentides üle kogu maailma.

Ilmselt on ka Eesti ühiskonnal vaja pikka stabiilsuse perioodi, et see institutsioon kui omaette väärtus omaks võtta. Esindusdemokraatia on kallis ja ebaefektiivne valitsemise vorm. Nii mõnigi teine poliitiline kord on näidanud, et on efektiivsem, kuid pahatihti ka repressiivsem. Arusaam, et demokraatias ja selle institutsioonides on teatud olemuslikud vastuolud, millest me ei pääse, aitab ilmselt ka ootusi selle korra suhtes rohkem reaalsusega vastavusse viia. Loewenberg leiab, et universaalselt madal hinnang parlamentidele maailma demokraatlike riikide kodanike seas on põhjendatav sellega, et parlamentarismi paradoksidest ei saada aru. See ei tähenda, et nendest ei olda võimeline aru saama, vaid et neid ei seostata igapäevase reaalsusega.

Eesti elanikele on eriti nüüdse majandussurutisega selgeks saanud, et me ei saa oodata riigilt palju ja hea kvaliteediga avalikke teenuseid ning sotsiaaltoetusi, kui ise kõrgeid makse ei maksa. Kui maksud on madalad, ei saa ka avalikke teenuseid pakkuda, kui need on kõrged, on riigil ka vahendeid teenuste tagamiseks. Madalaid makse ja ulatuslikke sotsiaaltoetusi saavad pakkuda vaid riigid, kus kogutakse oma tulu mujalt, mitte maksudena. Näiteks nn rantjeeriigid, kes saavad tulupõhiselt naftast. Paraku ei ole sellised enamasti ka reeglina demokraatlikud: kui valitsejad ei sõltu rahvast maksutulu kaudu, siis ei paku nad vastutasuks rahvale võimalust oma huvisid väljendada.

Ka meie parlamendi puhul võiks mõelda, et see on institutsioon, mis sisaldab palju vastuolusid nagu ka meie ühiskond ning argipäev. Juba seepärast ei saa see kõiki meie ootusi täita, vastuolude likvideerimine annaks aga juba ebasoovitavaid tulemusi. Loomulikult tuleb diskuteerida selle üle, kuidas parlamendi tööd paremini korraldada, kuid last ei tasu pesuveega välja visata. Parlamentarismil on oma paradoksid.

* Ivi Eenmaa tänusõnad riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul
18. IX 2008.
1 Gerhard Loewenberger, Paradoxien des Parlamentarismus. – Zeitschrift für Parlamentsfragen 2007, v, 4 lk, 816–827.

Tweet This Post