Kas see, kes räägib, on juba eestlane?
Bulgakovi raamatus „Koera süda“ siirdatakse koerale inimese ajuripats ja kiire mutatsiooni tulemusena kadusid tal karvad ja ta hakkas kahel jalal käima. Šarikuks kutsutud ebainimlikult käitunud olendi muutis arst sotsialistlike töötajate protestidest hoolimata koeraks tagasi. „Ta tapsite inimese,“ karjus vihane kamp ja tuletas meelde ühiseid inimkeelseid vestlusi Šarikuga viinaklaasi taga. „Ega see, kes räägib, ei ole veel inimene,“ vastas arst.
Ministrid Palo ja Lukas on asunud debatti, et kuidas venelasest teha (Eesti) inimene. Näiliselt vastandlikel positsioonidel asuvad poliitikud lähtuvad mõlemad aga samast nn Šariku alusest. Eesti keel suus ja pass taskus, järelikult inimene. Küsimus on vaid nüanssides, ehk kas eesmärgi saavutamiseks tuleb vaid eesti keelsele haridusele üle minna kohe või mõne aja pärast.
Eesti Päevalehe eilne juhtkiri kutsub mittekodanikke üle võtma ja Ida-Viru maakonnalehe Narvskaja Gazeta peatoimetaja Sergei Stepanov avaldas arvamust, et tuleks 100 000 mittekodanikule lihtsalt Eesti pass kätte suruda. Kodakondsuse valik on paraku nii emotsionaalne kui ka pragmaatiline ning tingimusteta passide jagamine tulemust ei tooks.
Mina oma Eesti kodakondsust välja ei vahetaks isegi siis, kui keegi mulle suure koti täie raha selle eest annaks. Tean aga samas eestlasi, kellel on seaduse vastaselt kaksikkodakondsus. Mõni aeg Kanadas elamine võimaldas Eesti kodakondsusest loobumata teha endale maailmas parimat viisavaba reisimist pakkuva vahtralehe riigi passi. Täiesti pragmaatiline kaalutlus.
Stepanov ütleb ka ise, et halli passi inimesed on teadlikud kodakondsuse saamise võimalusest, kuid erinevatel pragmaatilistel põhjustel ei pea nad eesti passi saamiseks raskeid keeleeksameid ja bürokraatlikku paberimäärimist vajalikuks. Vähemuste tagakiusamises süüdistatud Eesti on pigem nendele võrdsete võimaluste pakkumistega loonud situatsiooni, kus pole erilist põhjust halli passi välja vahetada.
Paradoksaalselt võiks mittekodanikele diskrimineerivate pügalate vastuvõtmine suurendada Eesti passi taotlejate arvu märgatavalt. Kas väiksem mittekodanike arv tähendaks sellel juhul suuremat demokraatiat ja edukat integratsiooni? Kas see paneb vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi Maarjamaad rohkem armastama?
Minu arvates on debatt integratsioonist liialt keele ja passi värvi poole kaldu. Mina tahaksin elada riigis, kus kõik elanikud armastaksid oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi. Tõeline integratsioon (ehk austus, usaldus ja armastus riigi vastu) ei saa tekkida ilma selleta, et elanik tunneks, et riik on tema jaoks ja mitte vastupidi.
Leian, et (peaaegu) võrdsete võimaluste pakkumine mitte eesti keelt emakeelena kõnelevatele elanikele on olnud õige tee, kuid kahjuks mitte piisav. Ehk tasuks kaaluda vene keelsete riigi teenuste pakkumist mittekodanikele? Ehk muudaks Eesti armsamaks see, kui kas või integratsiooniminister oleks vene päritoluga? Ehk aitaks see, kui tänavatel olevad viidad oleksid lisaks eesti keelele ka vene ja inglise keeles? Ehk aitaks kaasa tugeva vene keelse rahvusringhäälingu loomine?
Ehk.. ehk.. ehk. Palju küsimusi. Aga selge on, et eesti keele ajuripatsi siirdamine venelasest truud kodanikku ei tee.
(Artikkel ilmus lühendatult kujul 27. oktoobri EPL-is (http://www.epl.ee/artikkel/446278))
