Piinamine pole kultuur
Kaks aastat tagasi lõppes Rootsis kohtuprotsess tütre sandiks lõiganud Somaali päritolu mehe üle. Ali Elmi Hayow oli tollal oma 13-aastase tütre kodumaale viinud ning lasknud seal talle Aafrikas levinud kombe järgi välised suguelundid eemaldada. Oma augustikuusel reisil Keeniasse oli mul põhjalik vaidlus samburu hõimu liikmetega, kes samuti hoiavad sellest võikast traditsioonist kümne küünega kinni.
Vastuhakk misjonäridele
Amnesty Internationali hinnangul elab maailmas üle 130 miljoni sarnase sandistamise läbi elanud naise, igal aastal sunnitakse üle kahe miljoni noore neiu operatsioonile. Aafrika mitmes piirkonnas ootab sellist saatust 90% alaealist. Hoolimata naiste ümberlõikamist (Female Genital Mutilation, FGM) keelavatele seadustele on seda traditsiooni nii kultuurilistel kui ka poliitilistel põhjustel raske välja juurida.
20. sajandi alguses püüdsid misjonärid Keenias jumala sõna abil sellest patust lahti saada, kuid tulemus oli hoopis vastupidine. Koloniaalvõimude vastu võitlevad hõimud nägid valgetes jumalasulastes inglise püssimeeste käepikendust ning naiste ümberlõikamine kujunes Euroopa imperialistide ja pealesunnitud kultuuri vastaseks sümboliks.
2001. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus keelab Keenias naiste ümberlõikamise, kuid tavad on tugevamad kui paragrahvid. Uuringud näitavad, et vaid kaks hõimu 43-st on täielikult lõpetanud selle võika traditsiooni ja mitmes maapiirkonnas lõigatakse ümber üle 90% noorukiikka jõudnud tüdrukutest.
Tavad püsivad
Poliitiliselt on ümberlõikamine Keenias tundlik teema. Mitmed parlamendisaadikud ei taha kontrolli ja karistuste karmistamisest midagi kuulda, sest kardavad kaotada valijaid. Keskvõimu suutmatuse tõttu on kohalikud ümberlõikamisvastased kasutusele võtnud omakohtu. Näide naaberriigis Somaaliast tõestab, et 40 kaameli suuruse trahviga hirmutamine on nii mõnedki ümberlõikamise teostajaid töökohta vahetama sundinud.
Paraku ei ole anti-FGM organisatsioonid saavutanud edu samburude suguharus. Värvika riietuse ja ehetega samburu mehed rändavad oma koduküladest turismi kõrghooajal kuurortidesse, et mõne kuu pärast raha täis taskutega naasta. Nad on turistide maiuspalad, keda kutsutakse hotellidesse traditsioonilisi tantse tantsima ja kellega ühiselt tehtud foto kaunistab paljude paketireisijate fotoalbumeid.
Leaklau Peteri, Maralai linna lähedalt pärit samburu kinnitusel ei ole turistid huvi tundnud tema teiste traditsioonide ja tõekspidamiste vastu. Mina tundsin ja nii vestlesimegi Watamu odava hosteli köögis pool ööd maast ja ilmast. Ilusat fotot mul temast või temaga ei ole, küll aga mälestus pikast vaidlusest ümberlõikamise teemal.
Leaklau hõim võttis misjonäridelt üle ristiusu, aga jättis alles oma tavad ja kombed. Need ei ole kinnistunud mitte ainult nende riietuses, vaid ka igapäevases elus. Näiteks abiellumisel peab mees andma naise vanematele piisavalt hea tasu. Leaklau, kuigi juba 27 aastane, ei ole abielus, sest pole suutnud kokku ajada vajalikku kümmet lehma.
Kaks erinevat maailma
Küll on abielus tema kaks nooremat õde ja mõlemad on vabatahtlikult ka ümber lõigatud. Teisiti ei oleks lihtsalt võimalik. „Ilma seda tegemata ei saaks tüdrukust naine ega isegi mitte inimrassi liige,“ põhjendas Leaklau. Tema külas ei ole ühtegi „mitte-täisväärtuslikku“ naist.
Ta ei tahtnud kuidagi nõustuda minu seisukohaga, et ümberlõikamine on inimõiguste vastane, naisi sandistav ning kindlasti mitte vabatahtlik. Pigem tõi ta välja terve rea usulisi, hügieenilisi ja traditsioonilisi põhjendusi, miks see just tütarlaste huvides on. Kui seda mitte teha, läheksid tüdrukud näiteks kiimaseks ja roniksid liialt noorelt kellegi kaissu. Selle tulemuseks on AIDS, abielueelsed lapsed,
kooli poolelijäämine ja lõpeks perekonnast välja viskamine.
See ei ole esimest korda, kui analoogset vaidlust olen pidanud. Kui 2004. aastal Berliinis Ghanasse sõiduks viisat ootasin, kurtis mulle saatkonna autojuht: „Miks ma ei või siin Saksamaal oma naist peksta?!“. Kodumaal oli rusikatega peretülide klaarimine tavaline praktika, kusjuures vähemalt tema kogemusele tuginedes ei pruugi mees olla alati tugevam pool. „Esimene naine „kasvatas“ mind Accras korralikult ja nüüd keelab Saksa politsei mul uut naist „kasvatada““.
Ka siis ei aidanud seletus, et meie kultuuriruumis on vägivald taunitav. „Minu kodus on minu kultuur ja vabadused“ oli ta oma õig(s)uses veendunud. „Pealegi on mu naine sellega nõus ja politsei on välja kutsunud naabrid.“ Miks naine aga nii kõvasti karjus, et naabrid telefonitoru haarasid, sellele ma vastust ei saanudki.
Ma ei hakka siinkohal sügavamalt minu ja samburu omavahelisse diskussiooni minema. Lahku läksime tõdemusega, et me ei suuda üksteist ümber veenda. Mõistsin, et jälle tekib mul küsimus, kas mul oli õigus talle etteheiteid teha ja moraali lugeda?
Liberaalid ja inimõigused
Olen liberaal ja toetan John Stuart Milli seisukohta, et iga isiku vabaduse piiriks on teise isiku samaväärne õigus vabadusele. Samuti toetan ma pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ning kurvastan lääne kommertskultuuri võidukäigu üle. CocaCola ja massikultuur on laastanud maailma rohkem kui sõjad ning hävitanud palju seda, mis muudab elu huvitavaks – isenäolised ja omapärased kultuurid ja rahvad.
Samas toetan Lääne ühiskonnavaadet, mis on indiviidikeskne ja ei nõustu paljude slaavlaste iidoli Aleksander Duginiga, kelle arvates üksikisik on tühine, aga ühiskond on kõik. Ma ei arva, et ühiskonnal oleks vaba voli kujundada inimesi oma äranägemise järgi. Siinkohal tulevad mängu inimõigused.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Naiste ümberlõikamine hävitab nende võimalust elada normaalset elu, on ebainimlik ning samuti ei pea ma traditsioonilise ühiskonna survel sellega nõustumist vabatahtlikuks otsuseks. Inimõigused on (vähemalt minu jaoks) universaalsed ning ülemuslikud.
Artikli alguses kirjeldatu oli Rootsis esimene juhtum, mis jõudis kohtu ette pärast 1982. aasta otsust naiste ümberlõikamine keelustada. 1999. aastal keelati rootslastel sama operatsiooni ka välismaal sooritada. Ali Elmi Hayow mõisteti Rootsis neljaks aastaks vangi ning lisaks pidi ta andma tütrele enam kui pool miljonit krooni valurahaks.
See pretsedent kirjeldab hästi seda piiri, mis minu jaoks jookseb inimõiguste ja (kultuuriliste, indiviidi, jm) vabaduste vahel. Leian, et nendel, kes võtavad endale vabaduse rikkuda inimõigusi, võib võtta vabaduse. Kellegi sandistamiseks ei ole vabanduseks ka aastatuhandeid toiminud traditsioonid või iganenud arusaamad evolutsioonist.
Üle pika aja kuuleme siin saalis tõsiselt tarka juttu
Tänane Sirbis kirjutab Mihkel Solvak parlamentarismi paradoksidest. Eelkõige oleks see kasulik lugemine Kalle Muulile ja tema jüngritele. On harukordselt popp Riigikogu mõnitada, kuid väga raske pakkuda lahendusi. Saadikute palga ära võtmine ei muuda ju demokraatiat tugevamaks, otsuseid paremaks ega saadikuid "kvaliteetsemaks". http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=7581&Itemid=2
Mihkel Solvak: Üle pika aja kuuleme siin saalis tõsiselt tarka juttu
Ilmunud: reede, 10 oktoober 2008
Parlament on institutsioon, kus on palju vastuolusid nagu meie ühiskonnaski.
Riigikogus hiljuti inimarengu aruande üle käinud debatt üllatas paljusid selle institutsiooni endagi liikmeid. Ivi Eenmaa pealkirjas toodud Marju Lauristinile suunatud tänusõnadele* järgnenud aplaus riigikogu saalis oli mitmetähenduslik. Lisaks tuntud ühiskonnateadlase tänamisele sisuka ettekande eest aplodeerisid ju saadikud justkui selle peale, et nende enda esinemisi täiskogu ees pehmelt öeldes „mitte tõsiselt targaks” nimetati. Lauristini ettekande asjaliku vastuvõtu üle riigikogus üldiselt avaldatud imestus (eesotsas Lauristini endaga) on kahjuks üks järjekordne kinnitus levinud arusaamale, et meie parlament on nõrk ja ebaoluline institutsioon. Miks muidu kiita riigikogu asjaliku arutelu üle, see peaks ju pigem loomulik asjakäik olema.
Riigikogu kritiseerimine on moes
Riigikogu kritiseerimine on moes, kuid kogu seda kriitikat iseloomustab tihti vastuolu ülepaisutatud ootuste ja selle vahel, mida meie praegune parlament pakkuda suudab. Silmanähtavaid vastuolusid on mitmeid. Keeruline on oodata parlamendilt valitsuse tegevuse üle põhjalikku järelevalvet ja ulatuslikku omaalgatust seadusloomes, kui me ei anna riigikogule selleks võimalust riigikogu kantseleis töötavate ekspertide arvu suurendamise või saadikutele isiklike büroode loomise näol. Samuti on kummaline nõuda saadikutelt igakülgset korruptsioonist hoidumist, ilma et oldaks selle eest valmis maksma. Me ei eelda, et inimene on loomu poolest korruptiivne, kuid kõrge palk vähendab kiusatust musta raha eest oma teeneid müües lisa teenida. Me ostame kõrge palgaga saadikute majandusliku sõltumatuse. Väites, et liiga kõrge palk käib rahva õiglustunde vastu, unustame, et korruptsioon teeb seda samamoodi ja põhjustab seejuures ka majanduslikku kahju. Lisaks silmanähtavatele vastuoludele eksisteerivad aga ka parlamendi kui institutsiooni iseloomust tulenevad osaliselt varjatud vastuolud, mille mittemõistmine painab Eesti avalikkuse suhtumist parlamenti. Gerhard Loewenberg nimetab neid parlamentarismi paradoksideks1 ja leiab, et sellega saab seletada vähest parlamentide usaldamist demokraatlikes riikides. See, et demokraatial on oma puudused, on ilmselt meile kõigile selge, demokraatia juurde kuuluvate institutsioonide ebatäiuslikkusega leppimine on kohati aga palju problemaatilisem. Loewenbergi paradokside tutvustamine aitab ehk olukorda objektiivsemalt näha.
I paradoks
Seadusandlik võim kuulub küll parlamendile, kuid suurema osa seadustest esitab täidesaatev võim. Järeldada siit, et valitsuse esitatud eelnõude domineerimine seadusloomes tähendab riigikogu võimu usurpeerimist ja selle degradeerimist vaid jututoaks, on kahe institutsiooni ülesannete segiajamine. Parlament tuleneb prantsuskeelsest sõnast parler ja tähendab „rääkima”. Just sellist funktsiooni meie tänapäevaste parlamentide eelkäijad, feodaalsed esinduskogud keskaegses Euroopas, ka täitsid. Need ei olnud pidevalt tegutsevad institutsioonid, vaid kogud, mis said aeg-ajalt kokku ja kus arutati olulisi küsimusi. Juba sellise kooskäimise viisi tõttu ei saanud eeldada, et tegemist on valitsemisega. Nii on see jäänud ka tänapäevase esindusdemokraatia puhul: parlament arutleb (parler) , valitsus valitseb (gouverner). Valitsus kui institutsioon vastutab oma tegude eest ja me ei saa eeldada, et ta võtab endale vastutuse parlamendi algatatud poliitika üle, küll aga sõltub valitsuse püsimine parlamendi toetusest. Parlamendil on oluline osa valitsuse poliitika kaasformuleerimise ja valitsuse vajadusel vastutuselevõtmise näol, seega, arutades valitsuse ettepanekuid on parlamendil tegelikult tähtsa filtri roll lõpliku poliitika kujunemisel ja sellele toetuse kogumisel.
II paradoks
Parlamendisaadikud on valitud võrdsete vaba mandaadi kandjatena, kuid parlamentides valitseb hierarhia ja parteidistsipliin. Meil on 101 riigikogu liiget, mis on kriitikute arvates liiga palju, sama töö teeks paljude arvates ära ka näiteks 70 saadikut ehk teatud osa on lihtsalt ebavajalikud parteisõdurid. Kõik me oleme kuulunud suurematesse kollektiividesse, kus küsimusi arutatud on. Olgu see kooliklass, seminar ülikoolis, lastevanemate või korteriühistu koosolek, me kõik teame, kuivõrd raske on jõuda suures kollektiivis mingile otsusele. Meie riigikogu on suuremate riikide parlamentidega võrreldes väga väike, kuid juba 101 liiget on küllalt, et teha kollektiivse otsuseni jõudmine võimatuks. Parlament peab sealjuures tegema otsuse ühiskonna probleemide kohta, mille keerulisusest igaüks aru saab. Otsuselejõudmine nõuab tööjaotust mis on olemas komisjonide ja fraktsioonide kujul. Alles need struktuurid teevad võimalikuks, et 101 inimest suudavad siduvad otsuseid langetada. Ilma hierarhiata oleks parlament otsustusvõimetu. See aga ei tähenda, et neil, kes ei ole osa ametlikust hierarhiast, ei ole mingit funktsiooni. Tõmmates kokku saadikute arvu, ei pääse me kuhugi hierarhiast ja see jätab alati mulje, et mõned kollektiivi liikmed on vähem vajalikud kui teised.
III paradoks
Parlament on rahva esinduskoda, kuid selle tegevus on tihti läbipaistmatu. Avalikkus näeb, et täiskogu istungitel midagi olulist ei otsustata, sinna jõuavad juba valmis kompromissid, mis pärast paari küsimuse esitamist hääletusele pannakse. Riigikogu võiks ennast rohkem avada, kuid selle tulemus võiks olla veelgi hävitavam hukkamõist. Suure tõenäosusega oleks muu seas näha ka see, kuidas pealtnäha lihtsate otsuste pärast käivad pikad ja vaevalised vaidlused; kuidas sõlmitakse kokkulepped, mis on parteide ideoloogiliste seisukohtadega karjuvas vastuolus; kuidas peetakse ebasiiraid sõnavõtte, mille taga on aga lootus valitsevaid erimeelsusi siluda, või kuidas käib formaalne diskussioon, kuigi kõigile on juba vaikimisi teada, mis tegelikult otsustatakse. See on aga demokraatliku protsessi üks osa, poliitika kui kompromisside kunst. Parlamendis saavad ühiskonnas valitsevad erimeelsused kokku ja need lepitatakse rahumeelselt, kuigi esteetiliselt see ilus ei pruugi olla.
IV paradoks
Parlamendid peegeldavad oma ühiskonda, kuid on ajalooliselt laenamise tulemus. Eesti riigikogul kui institutsioonil on väga lühike ja katkendlik ajalugu, kuid ta ei erine millegi olulise poolest teistest maailma demokraatlikest parlamentidest. Parlamendi institutsioon on demokraatlikes riikides oma toimimises ja ülesehituses väga sarnane. Läbi ajaloo on üksteiselt palju üle võetud, eriti ilmne oli see koloniaalimpeeriumide lagunemise järel, kui paljudes endistes Briti kolooniates loodi parlament Westminsteri eeskujul. Ka USA kongress on parlamendi tüüp, mida on eriti Ladina-Ameerikas ulatuslikult kopeeritud. Parlamentides on palju sellist, mis ei ole otseselt välja kasvanud sellest ühiskonnast, kuhu see institutsioon kohati lausa istutati; on loomulik, et sellisel juhul ei tule parlamentaarse korra omaksvõtmine kiirelt. Parlamenditraditsioonid viivad seepärast olla kohati arusaamatud ja võõrad mõnele ühiskonnale, kuigi neid järgitakse parlamentides üle kogu maailma.
Ilmselt on ka Eesti ühiskonnal vaja pikka stabiilsuse perioodi, et see institutsioon kui omaette väärtus omaks võtta. Esindusdemokraatia on kallis ja ebaefektiivne valitsemise vorm. Nii mõnigi teine poliitiline kord on näidanud, et on efektiivsem, kuid pahatihti ka repressiivsem. Arusaam, et demokraatias ja selle institutsioonides on teatud olemuslikud vastuolud, millest me ei pääse, aitab ilmselt ka ootusi selle korra suhtes rohkem reaalsusega vastavusse viia. Loewenberg leiab, et universaalselt madal hinnang parlamentidele maailma demokraatlike riikide kodanike seas on põhjendatav sellega, et parlamentarismi paradoksidest ei saada aru. See ei tähenda, et nendest ei olda võimeline aru saama, vaid et neid ei seostata igapäevase reaalsusega.
Eesti elanikele on eriti nüüdse majandussurutisega selgeks saanud, et me ei saa oodata riigilt palju ja hea kvaliteediga avalikke teenuseid ning sotsiaaltoetusi, kui ise kõrgeid makse ei maksa. Kui maksud on madalad, ei saa ka avalikke teenuseid pakkuda, kui need on kõrged, on riigil ka vahendeid teenuste tagamiseks. Madalaid makse ja ulatuslikke sotsiaaltoetusi saavad pakkuda vaid riigid, kus kogutakse oma tulu mujalt, mitte maksudena. Näiteks nn rantjeeriigid, kes saavad tulupõhiselt naftast. Paraku ei ole sellised enamasti ka reeglina demokraatlikud: kui valitsejad ei sõltu rahvast maksutulu kaudu, siis ei paku nad vastutasuks rahvale võimalust oma huvisid väljendada.
Ka meie parlamendi puhul võiks mõelda, et see on institutsioon, mis sisaldab palju vastuolusid nagu ka meie ühiskond ning argipäev. Juba seepärast ei saa see kõiki meie ootusi täita, vastuolude likvideerimine annaks aga juba ebasoovitavaid tulemusi. Loomulikult tuleb diskuteerida selle üle, kuidas parlamendi tööd paremini korraldada, kuid last ei tasu pesuveega välja visata. Parlamentarismil on oma paradoksid.
* Ivi Eenmaa tänusõnad riigikogus Eesti inimarengu aruande arutelul
18. IX 2008.
1 Gerhard Loewenberger, Paradoxien des Parlamentarismus. – Zeitschrift für Parlamentsfragen 2007, v, 4 lk, 816–827.
FOTO: Valgevene KGB-l minu sõrmejäljed
Valgevenest uusi tuuli oodanud eurooplased on saanud vaid külma duši. 28. septembril toimunud valimistel ei suutnud diktatuur isegi valimispäeval OSCE vaatlejatele demokratlike sugemetega valimisi etendada. Nüüd otsustas režiim mitte anda viisat Euroopa liberaalse partei (ELDR-i) asepresidendile.
Ka mina uskusin, et Lukašenka on suhete parandamise eesmärgil valmis astuma mõne pisikese sammu demokraatlikuma riigi suunas. Ei, mitte selle pärast, et talle järsku demokraatia meeldima hakkas, vaid seetõttu, et parem läbisaamine on talle kasulik. Lääne-maailmaga hirmutamine on andnud Valgevenele lisatrumbi läbirääkimistel Venemaaga kas või gaasihinna või ettevõtete erastamise küsimustes.
Ojulandi mitte riiki lubamine näitab ülbust või hirmu, arvatavasti mõlemat. Lääneriigid on kehtestanud sisenemiskeelu mitmetele Valgevene režiimi võtmeisikutele ning tundub, et see sanktsioon on Lukašenka õukonnale kõige valusam. Mõne Euroopa tipp-poliitiku piiri taha jätmine võib olla seega väiklane ninanips kättemaksuks.
Teisalt ei meeldinud režiimile kindlasti Kristiina Ojulandi Valgevene reisi ajakavas olnud kohtumised opositsiooniesindajatega. Hirm opositsiooni ees näitab, et diktatuuri vastu võitlevad poliitikud omavad siiski veel mingit tähtsust. Miks muidu nende kohtumisi lääne sõpradega kartma peaks.
Selles kontekstis on üllatav, et mind septembri lõpus riiki lubati. Arvatavasti oli see seotud kokkuleppega OSCE-ga, et ametlikele vaatlejatele piiranguid ei tehta. Kahtlemata oli mul Valgevene reisi ajal saba taga, mille tõestuseks on kas või tõik, et KGB on kutsunud minuga kohtunud inimesi vestlusele ja uurinud, et millest rääkisime.
Valgevenes olles minu liikumist ei takistatud ega mind „vestlustele" ei viidud. Küll oli pisike viivitus riigist väljasaamisega. Valgevene-Leedu piiripunktis ilmus arvutiekraanile teade, et mind ei või riiki lubada. Kuidas ma siis ikkagi sisse sain? Ning kui sisse ei lubata, et kas siis välja ikka võib lasta? Paar telefonikõnet Minskisse ja meeldivad piirivalvurid soovisid mulle hüvasti.
KGB on teinud head tööd. Neil on olemas isegi minu sõrmejäljed (rääkimata siis fotodest). Täitsa huvitav oleks teada, et kuidas, kus ja millal nad minu igalt sõrmelt suutsid jälje võtta. Riigipiiril nad neid ei korja ning jaoskonnas näppe tindiseks nad mul ka teinud ei ole.
Mida tähendab Obama võit Eestile?
Täna BNS-i konverentsil esinenud Hamline Ülikooli professor David Schultz ennustab Obama võitu. Mida tähendaks selline presidendivalimiste tulemus Eestile? Milline on Obama valimiskampaania võtmesõna „CHANGE" (ehk "muutus") mõju USA välispoliitikale?
Arvatavasti kõige tuntum Obama välispoliitiline postulaat on lubadus kohtuda näost-näkku USA traditsiooniliste vastastega. McCain on seda seisukohta rünnanud ja öelnud, et terroristidega ja vaenlastega läbirääkimisi pidada ei tohi. Stiililt võib jääda mulje, et McCain ajab karmimat ja Obama pehmemat (või diplomaatilisemat) välissuhtlust.
Paljudele meist jagavad seisukohta, et Venemaaga on võimlik edu saavutada vaid karmi ja jõupositsioonilt lähtuvat suhtlust kasutades. Me kipume naeruvääristama Soome (ja mitme teise EL-i riigi) stiilis pehmet ja vaoshoitud suhtlust ida-naabriga ning seetõttu võime näha ohtu nendest muutustest, mida Obama lubab ellu viima hakata.
Tahan nõustuda Schultziga, et peamine erinevus välispoliitikas on küsimus Iraagi sõjast. Obama hääletas omal ajal selle vastu ja ta on lubanud presidendiks saades väed 16 kuuga välja tuua. McCain ei ole vägede väljatoomise tähtaega nimetanud, kuid kinnitanud, et USA jääb Iraaki niikauaks, kuni on võimalik kontroll julgeoleku üle Iraagi oma jõududele üle anda.
Olen seisukohal, et kampaani tugisambaks olev „change" on nagu kunagi eksisteerinud erakonna lubadus „uuest poliitikast". Ootused kruvitakse üles, kuid mingeid kardinaalseid muutusi ei ole võimalik kiiresti ellu viia. Riik on nagu maailma suurim nafta-tanker, millle kursi muutmiseks tuleb kõvasti rooliratast keerata ja tulemust on võimalik näha alles aja möödudes.
Obamast tulenevad muutused võivad tulla eelkõige sisepoliitikas. Finantskriis on vähendanud usku turu nähtamatu käe reguleerimisvõimesse ja ameeriklased on nõus suurema riigi sekkumisega majandussüsteemi. Samas ei võimalda finantskriis uuel presidendil mingit suuremahulist uut programmi alustada - selleks ei ole lihtsalt raha.
Välispoliitiliselt ennustan ma väljakujunenud kursi jätkamist. Iga US president soovib seda, et USA hegemoonia jätkuks ning fookuse suunamine peamiselt sisepoliitikale ei kindlustaks seda positsiooni. US jääb NATO juhtriigiks, samuti jätkab aktiivset osalust Lähis-Ida rahuprotsessil, Afganistani ja Iraagi ülesehitusel ning olulisimaks liitlaseks meie julgeoleku tagamisel.
Nendel põhjustel ei ole mul arvamust, kes oleks Eestile parem uus USA president. Ma ei pea õigeks Eesti poliitikute sellelaadseid väljaütlemisi, a la „Hillary võit oleks Eestile hea!". Mikko võib arvata, et esimene naispresident oleks hea, kuid kindlasti ei ole õige meil teisi uksi sulgeda. Valida niikuinii ei saa ning Eestile on oluline head suhted üks-kõik millise administratsiooniga.
----
Kõigile US presidendikampaania huvilistel soovitan kuulata eilset Kuku raadio saadet Välismääraja (http://kuku.s3.amazonaws.com/valismaaraja/valismaaraja20081005.mp3), kus Jonatan Vseviov ja Sven Mikser sellel teemal arutavad. Taustaks tehke lahti Obama ja McCaini kodulehed (http://www.barackobama.com/index.php ja http://www.johnmccain.com/).
Siinkohal toon ära vabas vormis ülestähendused tänasest Shultzi ettekandest:
David Schultz (6. oktoober, Tallinn)
Kõigepealt tuleb mõista, et USA presidendivalimiste süsteem on erinev kui Eestis või kuskil mujal maailmas. 4. novembril ei valita mitte president, vaid valijameeste kogu. Presidendiks saamiseks on vaja 270 valijameest. Igal osariigil oma arv valijamehi.
US-is on 40 osariiki, kus on tulemused on juba ette teada. Ehk nendes osariikides on ühel parteides oluliselt suurem toetajaskond. On vaid 10 osariiki, kus see ei ole kindel (Florida, Ohio jne). Nendes on täna mõlema toetus keskeltläbi 45% ja mitteotsustajaid 10%.
USA presidendivalimiste võti on seega 10 osariigi 10% (mitte otsustanud) valijatest. Kogu kampaania käib nende peale. Selles 10% on kaks põhilist gruppi valijaid: naised, kes elavad äärelinnas (soccer-mom või hockey-mom) ja noored alla 30%.
Tavalistel valimistel käib valimas umbes 50% valijatest, seekord on aga huvi nii suur, et tuleb rohkem (keskmiselt ennustatakse 60-65%, mõnes osariigis koguni 85%). Peamine põhjus on soovist Bushist lahti saada. Samas, see on tavaline, et pärast kahte ametiaega tahetakse presidendist lahti saada. Bushi toetas aga rekordiliselt madal.
US-is on kasutusel ka nn. 50/30 reegel. Üle 50-ne aastased tulevad valima (60-70%), alla 30 aastastest aga vähe (umbes 20-30%). See aasta on teisiti. McCain ja Obama esindavad erinevaid generatsioone. McCain on arvatavasti viimane presidendikandidaat, kes mäletab isiklikult veel II maailmasõda. Üle 50 aastased vaatavad maailma teistmoodi, kui alla 30-e aastased. Seega on esimesed M valijad, teised aga O valijad.
Obama on olnud päris edukat, et seda 50/30 reeglit muuta, ehk motiveerinud noori valima. Ta on selleks kasutanud teistsuguseid kanaleid - www, youtube, SMS jne. M on tunnistanud, et pole kunagi emaili saatnud. Obama kasutab uut tehnoloogiat seetõttu, et seal on (tema potentsiaalsed) valijad.
US presidendikampaaniate ajalugu on näidanud, et kes kasutab kõige paremini uut tehnoloogiat, see võidab valimised - nii võitis Kennedy 1960 ja 1992 Clinton uue tehnoloogia abil. Esimene kasutas siis edukalt telekat ja teine faksi. Seda loogikat jätkates on eelis kindlasti Obamal.
Umbes iga 30 aasta järel on erilised valimised. Suur valijate osalus, kindlad valijad vahetavad paati ja riigis on mingi kriis. Ükskõik milline kandidaat võidab, selle partei on järgmised 20-30 aastat domineeriv erakond. Ehk nende valimistega kinnitatakse põlvkonna poliitiline eelistus.
Nende valimistel on Obama populaarsus tõusnud kohtades, kes tavaliselt on vabariiklaste kindlad kantsid, ka McCain on saavutamas läbimurret mõnes demokraatide kantsis.
USA poliitika liigub vasakult paremale ja siis tagasi, võib-olla oleks õigem öelda, et vlijad toetatus liigub suuremalt riigi kontrolli toetamiselt turu isereguleerimise usu suunas ja siis tagasi. Aasta 2008 on liberaalse laineharja tipp, millele on loogiline jätk liikumine vasakule. Obama räägib „MUUTUSTEST" ja praegune majandusolukord soosib suuremat riiklikku sekkumist.
Ükskõik, kumb võidab, selle esimene aasta on väga raske. Juba enne toetusplaani vastuvõtmist oli eelarvedefitsiit 2,2% SKP-st, järgmine aasta on see umbes 3%.
Kui palju mängib rolli rassiküsimus?
Rassi küsimus päris oluline. Samas, kui Obama edukas noorte valijate välja toomisel, siis rassi küsimus ei ole nende jaoks nii oluline. Samas on arvamusuuringutel läbi aegade olnud mustade kandidaatide toetus suurem kui valimistel. Inimesed ei taha lihtsalt küsitlejale tunnistada, et nad ei poolda mingit kanditati rassiliste eelarvamuste pärast.
Kui suur on asepresidenti kandidaatide roll?
Nendel valimistel saab esmakordselt ajaloos presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. McCain pani Palini asepresidendiks just seetõttu, et ta usub, et ta võiks meeldida sellele (10 osariigi 10% mitte-otsustanud valijate) suburban-woman´ile. Nendel valimistel tundub, et asepresidendid mängivad suuremat rolli, kui tavaliselt.
Kumb võidab?
Kõik numbrid viitavad OBAMA võidule ja ma arvan, et ta võidab!
Kas Eesti on järgmine?
Alexander Lott tegi kokkuvõtte Tartus toimunud välispoliitika arutelust:
Rahvusvaheliste Suhete Ringi ja TÜ Riigiteaduste Instituudi poolt 30. septembril Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis korraldatud debati „Kas Eesti on järgmine“ kokkuvõte. Debateerima olid kutsutud Mart Laar Isamaa ja Res Publica Liidust, Silver Meikar Reformierakonnast ja Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Debatti juhatas Rein Toomla.
Esmalt anti kõnelejatele endile probleemi püstituse „Kas Eesti on järgmine“ kohta sõna.
Leiti, et Venemaa lootis rünnakutega Gruusiale oma Baltikumi naabrites selliseid tundeid nagu „Kas Eesti on järgmine“ esile kutsuda. Venemaa juhid soovivad näha Balti riike kangestumas ning Eesti, Läti ja Leedu peavad seda vältima. Vene- Gruusia sõjast võib teha kolm peamist järeldust:
Pilt Gruusiast on jätkuvalt pealiskaudne
Venemaal on endiselt inimesi, kes on valmis oma naabreid ründama
Jutud palgaarmeest võiks Eestis prügikasti heita
Valdavalt kinnitati, et vastus debati teemapüstitusele on eitav – Eesti ei ole järgmine. Ent Gruusia puhul ei olnud siiski tegemist üksikjuhtumiga. Eesti peab jätkuvalt tegema rahvusvahelise kogukonna seas lobby- tööd Venemaa suunal. Ennekõike näitab Vene- Gruusia sõda, et väikeriigil ei ole võimalik üksinda Venemaad heidutada. Mõnevõrra üllatav on Euroopa Liidu aeglane reaktsioon konfliktile, mis lubas kuni Euroopa- poolsete avaldusteni Vene vägedel Gruusia territooriumil võidukat välksõda pidada.
Lisati, et Valgevenes juureldakse samuti Vene agressiooni järelmite üle kodumaa jaoks. Seejuures ei ole Valgevene veel tunnustanud Abhaasiat ega Lõuna- Osseetiat, kuigi arvatavasti järgneva kuue kuu jooksul vastavad diplomaatilised sammud tehakse.
Eesti kaitsevõimekust suudab ennekõike tagada totaalkaitse. Venelasi heidutab meie endi kaitsevõimekus kombineerituna rahvusvahelise üldsuse toetusega. Samuti näitab augustikuine konflikt riiklike infokanalite olemasolu vajalikkust. Esimene pilt, mis säärastes konfliktides maalitakse, on sageli määrav.
Mida võiks Vene- Gruusia konfliktist õppida maailm?
Leiti, et sarnaste sündmuste kordumise puhul on oluline läänemaailma ühine seisukoht. Selle saavutamiseks peab Eesti kohati oma seisukohti pehmendama, nö alla neelama.
Usk Venemaa läänestumisse on valdavalt kadunud. Venemaa eesmärgid on teistsugused: Venemaale osaks saanud alanduste eest tuleb kätte maksta. Tänapäeval on külma sõja rollid mõnevõrra vahetunud. Kui toona uskus läänemaailm, et Venemaa ülemvõimu konventsionaalses relvastuses kompenseerib tuumaheidutus, siis nüüd on võtnud sama käitumismalli üle Venemaa lääne suhtes.
Praegused sündmused viitavad ajaloo tagasitulekule. Iidne tõdemus „Tahad rahu, valmistu sõjaks“ kehtib tänaseni. Samas oleks Venemaa rünnak Gruusiale jäänud toimumata, kui oleks rakendatud järgmisi tegureid:
NATO Bukaresti tippkohtumisel oleks Gruusiale pakutud MAP- tegevuskava.
Gruusia territooriumil olevatesse konfliktitsoonidesse oleks paigutud Euroopa rahuvalvajad
Lääs oleks reageerinud Venemaa varasematele provokatsioonidele Gruusia suunal
Kui Gruusia talve üle elab, siis võivad augustikuisele konfliktile lisanduda järgmised tagajärjed:
1. SRÜ- s nö mäss laeval
2. Kui Venemaa liidrite eesmärk Saakašvili riigipea kohalt kukutada ei täitu, siis võib Venemaa hakata oma jõudu ümber hindama; see mis õnnestus Ungaris 1956. a. ning Tšehhoslovakkias 1968. a, ei õnnestunud nüüd Gruusias. Ainuüksi tõik, et Thbilisis avaldasid Saakašvili toetuseks meelt 130 000 inimest, näitab, et Gruusia rahvas seisab Venemaa ees ühtsena.
Mida Eesti peaks tegema, et ta kindlalt ei satuks Vene rünnaku alla, mis juhtudel aga kindlalt satuks?
Eesti on Venemaa imperialistliku nõrkuse oskuslikult ära kasutanud läbi integratsiooni lääne organisatsioonidesse. Eesti osa NATO kaitsesüsteemist on väga oluline. Eesti peab olema suuteline Vene propagandale oskuslikult vastu seisma.
Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ei ole taandunud pelgalt Lõuna- Osseetia liidendamisega. Üheks ohustatud riigiks, millele ei ole piisavalt tähelepanu juhitud, on Aserbaidžaan. Maailmas lahvatavad sõjad, suured looduskatastroofid, olümpiamängud on kõige ohtlikumad momendid Eesti julgeoleku seisukohalt.
Rein Toomla täpsustab eelmist küsimust: mis peaks Eestis juhtuma, et Venemaa meid ründaks?
Venemaa agressioon on mõeldav ainult siis, kui sealsed juhid arvavad, et nad ei pea väga pikaajalisi tagasilööke rahvusvahelisel areenil taluma. Heidutuspoliitika Venemaa suunal ei sõltu mitte niivõrd Eesti siseriiklikest arengutest kui rahvusvahelisest foonist.
Samuti nähakse vastust küsimusele Eesti NATO- st ja Euroopa Liidust välja astumises, mille tulemusena Eesti muutuks paariaks ning seeläbi kergemini allutatavamaks Venemaa imperialistlikele taotlustele.
Eesti vajab üksust, mis oleks spetsialiseerunud infosõja pidamisele. Selles vallas võib eeskuju võtta Venemaa propagandatalituselt, mille kaudu olid ajakirjanikud enne konflikti puhkemist paigutatud Tshinvalisse kõrgeimasse valmisolekusse tulevasi sündmusi kajastama. Samuti oli venelastelt valminud film Gruusia vägede poolt teostatud genotsiidist konfliktikoldes enne sõja puhkemist. Gruusia juhid ei püüdnud konstitutsioonilist valitsust Lõuna- Osseetias taastada. Saakašvili andis käsu Vene väed peatada alles siis, kui viimased Gruusia piirile jõudsid.
Kõige olulisemad sammud Eesti julgeoleku kindlustamiseks on sooritatud viimase 15 aasta jooksul. Tegurid, mis soodustaksid Venemaa agressiooni Eesti suunal oleksid aga järgmised:
1. Rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmine Eesti poolt
2. Eestlaste muutumine rahvusvahelise üldsuse silmis liigseteks radikaalideks
3. Sisepoliitiliselt marurahvuslike tunnete laiaulatuslik levimine. Sellega seondub Eesti- Vene piirilepingu küsimus, mis tuleb kindlasti lahendada. Kui Eestil oleks selliseid separatistlikke piirkondi, nagu Kosovo, Abhaasia, Lõuna- Osseetia, siis oleks piirilepingu puudumine Eesti julgeoleku seisukohalt väga problemaatiline.
Gruusiast üldmobilisatsiooni käigus sõjategevusse kaasatud mehed olid võrreldaval tasemel Eesti reservväelastega. Gruusia armee ei olnud aga sõjaks valmis ning neil olid sõjategevuse plaanid välja töötamata. Gruusia professionaalsed üksused olid välja õpetatud nn väikese taktika jaoks Iraagi näitel. Sellegipoolest pidas Gruusia sõjavägi 3- 4 päeva Lõuna- Osseetias Vene tulele vastu. See näitab Gruusia väekontingendi võimekust, sest esimese 2- 3 lahingtegevuse päeva jooksul lääs konfliktile ei reageerinud. Ilma sellise tõrjevõiduta oleksid Vene väed Thbilisisse jõudnud. Kui Eesti armee Vene täisrünnaku korral nii hästi vastu peaks, oleks see kiiduväärt.
Gruusia sõjalises mõttes siiski kaotas Venemaale, mitte ei jäänud teiseks. Sõjalises mõttes on esmaoluline see, kui hästi on välja õpetatud Eesti armee. Kui Eesti peaks sattuma uue külma sõja eesliinile, siis hoolimata Eesti keerulisest geostrateegilisest asupaigast oleksime vajadusel samuti kaitstavad nagu Lääne- Berliin külmas sõjaski.
Aega rünnaku tajumiseks Gruusial ei olnud osaliselt seetõttu, et Vene vägede koondamise ajal Gruusia piirile ei olnud Ameerika Ühendriikide satelliite neid kaardistamas. Järelikult on Venemaa võimeline üllatusrünnakuks.
Millal võiks Eesti tunnustada Abhaasia iseseisvust?
Konflikti juured peituvad Abhaasia puhul 1990. aastatel tehtud suurtes eksisammudes Gruusia poolelt. Samuti ignoreerisid grusiinid Lõuna- Osseetia õigusi. Samas, kui Gruusia oleks möödunud kümnendil pakkunud ulatuslikku autonoomiat Abhaasiale ja Lõuna- Osseetiale, oleksid praegused eraldumispüüded välistatud. Hetkel aduvad abhaasid, et iseseisvuse asemel on nad hoopis Venemaa katlas. Kui sõjalise konflikti eelsed läbirääkimised ei oleks katkenud, seisnuks Abhaasia arvatavasti ulatusliku autonoomiaga Gruusia osana. Eesti tunnustus Abhaasia iseseisvusele võib järgneda alles siis, kui Gruusia on seda teinud. Küll aga oleks Abhaasias saanud teostada rahvahääletuse nende inimeste seas, kes elasid seal enne 1991. a. Abhaasia iseseisvuse küsimuse osas. Pärast augustikuiseid sündmusi ei ole see aga enam reaalne.
