Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Piinamine pole kultuur

Kaks aastat tagasi lõppes Rootsis kohtuprotsess tütre sandiks lõiganud Somaali päritolu mehe üle. Ali Elmi Hayow oli tollal oma 13-aastase tütre kodumaale viinud ning lasknud seal talle Aafrikas levinud kombe järgi välised suguelundid eemaldada. Oma augustikuusel reisil Keeniasse oli mul põhjalik vaidlus samburu hõimu liikmetega, kes samuti hoiavad sellest võikast traditsioonist kümne küünega kinni.

Vastuhakk misjonäridele

Amnesty Internationali hinnangul elab maailmas üle 130 miljoni sarnase sandistamise läbi elanud naise, igal aastal sunnitakse üle kahe miljoni noore neiu operatsioonile. Aafrika mitmes piirkonnas ootab sellist saatust 90% alaealist. Hoolimata naiste ümberlõikamist (Female Genital Mutilation, FGM) keelavatele seadustele on seda traditsiooni nii kultuurilistel kui ka poliitilistel põhjustel raske välja juurida.

20. sajandi alguses püüdsid misjonärid Keenias jumala sõna abil sellest patust lahti saada, kuid tulemus oli hoopis vastupidine. Koloniaalvõimude vastu võitlevad hõimud nägid valgetes jumalasulastes inglise püssimeeste käepikendust ning naiste ümberlõikamine kujunes Euroopa imperialistide ja pealesunnitud kultuuri vastaseks sümboliks.

2001. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus keelab Keenias naiste ümberlõikamise, kuid tavad on tugevamad kui paragrahvid. Uuringud näitavad, et vaid kaks hõimu 43-st on täielikult lõpetanud selle võika traditsiooni ja mitmes maapiirkonnas lõigatakse ümber üle 90% noorukiikka jõudnud tüdrukutest.

Tavad püsivad

Poliitiliselt on ümberlõikamine Keenias tundlik teema. Mitmed parlamendisaadikud ei taha kontrolli ja karistuste karmistamisest midagi kuulda, sest kardavad kaotada valijaid. Keskvõimu suutmatuse tõttu on kohalikud ümberlõikamisvastased kasutusele võtnud omakohtu. Näide naaberriigis Somaaliast tõestab, et 40 kaameli suuruse trahviga hirmutamine on nii mõnedki ümberlõikamise teostajaid töökohta vahetama sundinud.

Paraku ei ole anti-FGM organisatsioonid saavutanud edu samburude suguharus. Värvika riietuse ja ehetega samburu mehed rändavad oma koduküladest turismi kõrghooajal kuurortidesse, et mõne kuu pärast raha täis taskutega naasta. Nad on turistide maiuspalad, keda kutsutakse hotellidesse traditsioonilisi tantse tantsima ja kellega ühiselt tehtud foto kaunistab paljude paketireisijate fotoalbumeid.

Leaklau Peteri, Maralai linna lähedalt pärit samburu kinnitusel ei ole turistid huvi tundnud tema teiste traditsioonide ja tõekspidamiste vastu. Mina tundsin ja nii vestlesimegi Watamu odava hosteli köögis pool ööd maast ja ilmast. Ilusat fotot mul temast või temaga ei ole, küll aga mälestus pikast vaidlusest ümberlõikamise teemal.

Leaklau hõim võttis misjonäridelt üle ristiusu, aga jättis alles oma tavad ja kombed. Need ei ole kinnistunud mitte ainult nende riietuses, vaid ka igapäevases elus. Näiteks abiellumisel peab mees andma naise vanematele piisavalt hea tasu. Leaklau, kuigi juba 27 aastane, ei ole abielus, sest pole suutnud kokku ajada vajalikku kümmet lehma.

Kaks erinevat maailma

Küll on abielus tema kaks nooremat õde ja mõlemad on vabatahtlikult ka ümber lõigatud. Teisiti ei oleks lihtsalt võimalik. „Ilma seda tegemata ei saaks tüdrukust naine ega isegi mitte inimrassi liige,“ põhjendas Leaklau. Tema külas ei ole ühtegi „mitte-täisväärtuslikku“ naist.

Ta ei tahtnud kuidagi nõustuda minu seisukohaga, et ümberlõikamine on inimõiguste vastane, naisi sandistav ning kindlasti mitte vabatahtlik. Pigem tõi ta välja terve rea usulisi, hügieenilisi ja traditsioonilisi põhjendusi, miks see just tütarlaste huvides on. Kui seda mitte teha, läheksid tüdrukud näiteks kiimaseks ja roniksid liialt noorelt kellegi kaissu. Selle tulemuseks on AIDS, abielueelsed lapsed,
kooli poolelijäämine ja lõpeks perekonnast välja viskamine.

See ei ole esimest korda, kui analoogset vaidlust olen pidanud. Kui 2004. aastal Berliinis Ghanasse sõiduks viisat ootasin, kurtis mulle saatkonna autojuht: „Miks ma ei või siin Saksamaal oma naist peksta?!“. Kodumaal oli rusikatega peretülide klaarimine tavaline praktika, kusjuures vähemalt tema kogemusele tuginedes ei pruugi mees olla alati tugevam pool. „Esimene naine „kasvatas“ mind Accras korralikult ja nüüd keelab Saksa politsei mul uut naist „kasvatada““.

Ka siis ei aidanud seletus, et meie kultuuriruumis on vägivald taunitav. „Minu kodus on minu kultuur ja vabadused“ oli ta oma õig(s)uses veendunud. „Pealegi on mu naine sellega nõus ja politsei on välja kutsunud naabrid.“ Miks naine aga nii kõvasti karjus, et naabrid telefonitoru haarasid, sellele ma vastust ei saanudki.

Ma ei hakka siinkohal sügavamalt minu ja samburu omavahelisse diskussiooni minema. Lahku läksime tõdemusega, et me ei suuda üksteist ümber veenda. Mõistsin, et jälle tekib mul küsimus, kas mul oli õigus talle etteheiteid teha ja moraali lugeda?

Liberaalid ja inimõigused

Olen liberaal ja toetan John Stuart Milli seisukohta, et iga isiku vabaduse piiriks on teise isiku samaväärne õigus vabadusele. Samuti toetan ma pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ning kurvastan lääne kommertskultuuri võidukäigu üle. CocaCola ja massikultuur on laastanud maailma rohkem kui sõjad ning hävitanud palju seda, mis muudab elu huvitavaks – isenäolised ja omapärased kultuurid ja rahvad.

Samas toetan Lääne ühiskonnavaadet, mis on indiviidikeskne ja ei nõustu paljude slaavlaste iidoli Aleksander Duginiga, kelle arvates üksikisik on tühine, aga ühiskond on kõik. Ma ei arva, et ühiskonnal oleks vaba voli kujundada inimesi oma äranägemise järgi. Siinkohal tulevad mängu inimõigused.

Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Naiste ümberlõikamine hävitab nende võimalust elada normaalset elu, on ebainimlik ning samuti ei pea ma traditsioonilise ühiskonna survel sellega nõustumist vabatahtlikuks otsuseks. Inimõigused on (vähemalt minu jaoks) universaalsed ning ülemuslikud.

Artikli alguses kirjeldatu oli Rootsis esimene juhtum, mis jõudis kohtu ette pärast 1982. aasta otsust naiste ümberlõikamine keelustada. 1999. aastal keelati rootslastel sama operatsiooni ka välismaal sooritada. Ali Elmi Hayow mõisteti Rootsis neljaks aastaks vangi ning lisaks pidi ta andma tütrele enam kui pool miljonit krooni valurahaks.

See pretsedent kirjeldab hästi seda piiri, mis minu jaoks jookseb inimõiguste ja (kultuuriliste, indiviidi, jm) vabaduste vahel. Leian, et nendel, kes võtavad endale vabaduse rikkuda inimõigusi, võib võtta vabaduse. Kellegi sandistamiseks ei ole vabanduseks ka aastatuhandeid toiminud traditsioonid või iganenud arusaamad evolutsioonist.