Valgevene — EL 3:1
Lukašenka sai, mis ta tahtis. Kuigi Euroopa Liit seadis suhete parandamise eeltingimuseks parlamendivalimiste demokraatlikuma korraldamise, otsustasid välisministrid hoolimata OSCE hävitavast hinnangust valimistele kaotada viisakeelu enamikule Valgevene juhtfiguuridele ja asuda suhteid parandama.
Otsuse põhjendamisel peeti lubatavaks ka külma sõja aegse retoorika kasutamist ning eraldusjoontele ja mõjusfääridele viitamist. Valgevene otsuses mitte (veel) tunnistada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning närvilistes suhetes suure vennaga nähakse võimalust suurendada läänemaailma mõju kindlalt Venemaa mõjusfääri kuuluvas riigis.
Valgevene parlamendivalimiste tulemust arvestades julgen ennustada, et veel sellel aastal tunnistab uus parlament Gruusiast „vabanenud“ territooriume. Lukašenka venitamistaktika on tuginenud just Valgevene parlamendi otsuse ootamisele ning seda taktikat oleks saanud ta jätkata vaid siis, kui mõneski ringkonnas ei oleks üks kandidaat saanud 50 protsendi häältest. See oleks tähendanud antud ringkondades valimiste teise vooru korraldamist.
Esmakordselt Valgevene ajaloos ei läinud parlamendivalimistel vaja teist vooru. Igas ringkonnas käis valimas üle 50% valijatest ning ka seitsme kandidaadiga ringkonnas sai sobilik võimule ustav kandidaat üle poolte hääli. Keegi ei kahtle ilmselt, et sellise tulemuse saavutamiseks võltsiti nii valimas käinud inimeste arvu kui ka tehtud valikut.
OSCE vaatlejate raportites sai kõige hävitavama hinnangu just häältelugemisprotseduur. Indrek Rahumaale kuuluva Alta kapitali hoones paiknenud Minski valimisjaoskond number 480 ei olnud siin mingi erand. Mind pandi istuma mitme meetri kaugusele, sedelid jagati kibekiiresti hunnikutesse ja kiire 40 minutiga toodi lõpp-protokoll. Stalini-aegset põhimõtet, et tähtis pole, kelle poolt hääletatakse, vaid kes hääli kokku loeb, hoitakse Valgevenes ikka au sees.
Ainukeseks Lukašenka režiimi positiivseks sammuks võib pidada poliitvangide vabastamist suvel. Kaalukausi teisele poolele tuleks aga panna ebademokraatlikud valimised, meediavabaduse täielik puudumine ja opositsiooni tagakiusamine. Seis 3:1 Valgevene diktatuuri kasuks — mis aga ei takistanud Euroopa Liidul sanktsioone vähendada.
Parafraseerides Winston Churchilli: Euroopa Liidul oli valida häbi ja Valgevene Venemaa mõjusfääri jätmise vahel. EL valis häbi ja jätab riigi ka suure venna mõjusfääri. Tunnistagem, et tegelikult ei ole ju Valgevenes mitte midagi muutunud. Lukašenka on diktaator ja jätkab endale meelepärast poliitika ajamist.
Tahaks väga loota, et eksin nii Venemaa poolt okupeeritud territooriumite tunnistamise kui ka muutuste puudumise asjus. Olin valimisi jälgima minnes sama optimistlik muutuste osas kui OSCE missiooni juhid. Ja kahjuks pidime kõik pettuma.
Võltsitud valimistest hoolimata olid Euroopa Liidu riigid suhete parandamise suhtes positiivsed. Poliitvangide vabastamise eest pooldasid viisakeelu üle vaatamist ka Milinkevitš ja Kozulin. Opositsiooniline uudisteportaal Charter97.org on aga kriitiline. Artiklis „Lukašenka saab EL-i sõita, opositsioon ei saa“ juhitakse tähelepanu sellele, et mitmel opositsiooni juhil on keelatud Valgevenest lahkuda.
Positiivne on Euroopa Liidu otsuse juures tõik, et viisasanktsiooni ei peatata kogu nimekirja suhtes ning et otsus ei ole lõplik. Valgevene keskvalimiskomisjoni juht ja veel viis Lukašenka „õukonna“ liiget ei saa ikka EL-i riikidesse ostlema sõita ning ülejäänud õnnelike asjus vaadatakse otsus üle poole aasta pärast.
(Artikkel ilmus 16. oktoobril www.delfi.ee-s, otselink: Silver Meikar: Valgevene — EL 3:1)
