Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

FOTO: Valgevene KGB-l minu sõrmejäljed

Valgevenest uusi tuuli oodanud eurooplased on saanud vaid külma duši. 28. septembril toimunud valimistel ei suutnud diktatuur isegi valimispäeval OSCE vaatlejatele demokratlike sugemetega valimisi etendada. Nüüd otsustas režiim mitte anda viisat Euroopa liberaalse partei (ELDR-i) asepresidendile.

Ka mina uskusin, et Lukašenka on suhete parandamise eesmärgil valmis astuma mõne pisikese sammu demokraatlikuma riigi suunas. Ei, mitte selle pärast, et talle järsku demokraatia meeldima hakkas, vaid seetõttu, et parem läbisaamine on talle kasulik. Lääne-maailmaga hirmutamine on andnud Valgevenele lisatrumbi läbirääkimistel Venemaaga kas või gaasihinna või ettevõtete erastamise küsimustes.

Ojulandi mitte riiki lubamine näitab ülbust või hirmu, arvatavasti mõlemat. Lääneriigid on kehtestanud sisenemiskeelu mitmetele Valgevene režiimi võtmeisikutele ning tundub, et see sanktsioon on Lukašenka õukonnale kõige valusam. Mõne Euroopa tipp-poliitiku piiri taha jätmine võib olla seega väiklane ninanips kättemaksuks.

Teisalt ei meeldinud režiimile kindlasti Kristiina Ojulandi Valgevene reisi ajakavas olnud kohtumised opositsiooniesindajatega. Hirm opositsiooni ees näitab, et diktatuuri vastu võitlevad poliitikud omavad siiski veel mingit tähtsust. Miks muidu nende kohtumisi lääne sõpradega kartma peaks.

Selles kontekstis on üllatav, et mind septembri lõpus riiki lubati. Arvatavasti oli see seotud kokkuleppega OSCE-ga, et ametlikele vaatlejatele piiranguid ei tehta. Kahtlemata oli mul Valgevene reisi ajal saba taga, mille tõestuseks on kas või tõik, et KGB on kutsunud minuga kohtunud inimesi vestlusele ja uurinud, et millest rääkisime.

Valgevenes olles minu liikumist ei takistatud ega mind „vestlustele" ei viidud. Küll oli pisike viivitus riigist väljasaamisega. Valgevene-Leedu piiripunktis ilmus arvutiekraanile teade, et mind ei või riiki lubada. Kuidas ma siis ikkagi sisse sain? Ning kui sisse ei lubata, et kas siis välja ikka võib lasta? Paar telefonikõnet Minskisse ja meeldivad piirivalvurid soovisid mulle hüvasti.

KGB on teinud head tööd. Neil on olemas isegi minu sõrmejäljed (rääkimata siis fotodest). Täitsa huvitav oleks teada, et kuidas, kus ja millal nad minu igalt sõrmelt suutsid jälje võtta. Riigipiiril nad neid ei korja ning jaoskonnas näppe tindiseks nad mul ka teinud ei ole.