Bangkoki mässajad Eesti riigi rahakoti kallal
Kirjutasin eelmisel nädala Postimehes Somaalia piraatidest ning lõpetuseks tõin ka paar näidet sellest, et kuidas nende tegevus ka Eesti elanike (sissetulekuid) mõjutavad. Elame globaliseerunud maailmas ja emakese Maa teises otsas toimuv puudutab otseselt ka meid. Bangkoki lennujaama hõivamine ei ole siin mingi erand.
Kui uudised piraatide supertankeri Sirius Stari hõivamisest kergitas naftahinda maailmaturul ning selle mõju tunneme kaudsemalt, siis lendude ärajäämine Taisse mõjutab meid otsesemalt. Ma ei räägi ainult nendest, kelle kavandatud puhkus Tais ära jääb või tagasilendude puudumise tõttu pikemaks venib. Finnair on tühistanud neli lendu ning see on vähendanud Lennuliiklusteeninduse AS-i käivet 8800.-
Kui ma teisipäeva õhtul Londonist tagasilennul vahepaetuse Helsingis tegin teatas lennujaama infotabloo, et esimene Bangkoki lend on tühistatud. Tean, et Finnair kasutab Aasiasse lendamiseks Eesti õhuruumis olevat koridori ning et iga selle suurusega lennuki ees esitab lennujuhtimise teenuse eest arve umbes 2200.- krooni.
Kahtlemata ei mõjuta see kaotus Lennuliiklusteenindus AS eriti. Tegemist on ikkagi kõige edukama Eesti riigile kuuluva ettevõttega. Sellel aastal maksti dividende 85 miljonit, järgmine aastal on plaanis 75. Eesti Lennuliiklusteenindus AS on mitmel korral valitud ka kõige efektiivsemaks lennujuhtimisettevõtteks maailmas. Tööviljakusega siin probleeme ei ole.
Olen selle ettevõte nõukogu liige ja praegu toimuval koosolekul paneme paika järgmise aasta eelarvet. Bangkoki lennujaama hõivamine päevakorraliseks teemaks muidugi ei ole, kuid üldiselt maailma lennunduses toimuva arutlusel käsitlesime nii seda kui ka Estonian Airi tuleviku, European Single Sky jms teemat.
Kas vaid üks kodanikupäev
Täna on kodanikupäev, mis meeldib mulle sama vähe, kui 1. septembri tarkusepäev. Arvan, et nii tark kui ka tubli kodanik tuleks olla iga päev ning selle koorma veeretamine mingile kindlale kuupäevale ei tee midagi head.
Hommikul kell 11-12 esinesin 1a klassi õpilastele ja rääkisin kodanikeriigiist. Uksumatult targad ja tublid lapsed on Tallinna 21. Koolis. Tunni alguses laulsid klassi poistekoori liikmed Eesti hümni -- võimsalt ja südamest. Arutluse ajal Eesti riigist teadsid nad kohe vastata, millega tegeleb Riigikogu, kes on peaminister, president ja linnapea ning kuidas olla hea kodanik. Tulgu mul veel keegi rääkima, et noorus on hukas.
Pärast seda osalesin Avatud Vabariigi korraldatud konverentsil, mida ka Eesti Raadio ja kalev.ee kajastasid. Minu arvates järjest paremaks (nii tele- kui ka online uudiste osas) muutuv Kalev Meedia uudis oli järgmine:
Noored ammutasid Toompeal kodanikutarkust
26.11.2008 18:04 Autor: Siiri Tibbing
Foto: Alesja BavtovichRiigikogu konverentsisaalis toimunud kodanikupäeva foorumil vaagisid esinejad noore publiku ees Eesti ja Euroopa julgeolekuküsimusi pärast Gruusia konflikti.
Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassi õpilased rääkisid enne foorumi ettekannete kuulamist, et Gruusia sündmused panid neid esmakordselt mõtlema, et ilus elu Eestis võib ka otsa saada. „Praegu tunnetatakse ohtu, oodatakse, mida Venemaa edasi teeb,“ väljendas noorte seas valdavaid tundeid Kristjan Kaldmäe.
Kaldmäe on IRL-i noortekogu liige juba 2005. aastast ja kandideerib järgmisel aastal Tallinna volikokku. Tema sõnul on poliitikahuvilisi igas klassis üks-kaks. Kaldmäe klassiõed Eva-Maria Merjel ja Gerli Kaskmaa rääkisid, et sõbrad vahel ikka aasivad Kaldmäed tema poliitikahuvi pärast, aga see pole pahatahtlik. Noored tulid riigikokku lihtsalt huvist, et ilma ajakirjanduse vahenduseta poliitikuid olulisel teemal kuulata.
Esimese ettekande teinud reformierakonna esindaja Silver Meikar ütles, et tema ei näe Eesti riigile ohtu väljapoolt, vaid riigi seest. „Minu arvates pole tähtis pass ega keel, tähtis on see, et seda riiki, kus elatakse armastatakse ja selle riigi seadusi austatakse. Selleks tuleb kõigil otsustajatel võimalikult palju selgitada, miks üks või teine asi sai nii tehtud,“ rääkis Meikar.
Kaks infovälja
Meikar tõdes, et eestimaalased elavad kahes erinevas infoväljas ja seetõttu on venekeelsetele keerulisem asju seletada. „Kõige ohtlikum on see, kui võimule saavad selliste loosungite, nagu „Plats puhtaks!“ või „Vali kord!“ meelsusega juhid. Igal inimesel on õigus otsustada, millise kodakondsuse ta valib ja mis värvi passi ta kannab,“ selgitas Meikar.
Lilleküla gümnaasiumi noored pidasid parimaks keskerakondlase Kadri Simsoni ettekannet, mis rääkis Eestit kaitsvast NATO vihmavarjust. Simson kinnitas noortele, et Eestit ei ähvarda välisoht, kuna NATO kaitseb iga oma liiget, keda rünnatakse. Ettekandja sõnastas selle printsiibi lastele arusaadavalt musketäride tõotuse sõnadega: üks kõigi – kõik ühe eest.
Samas kutsus ta noori üles kaitseväes end headeks võitlejateks kasvatama. „Kumb jääb metsas pikemaks ajaks ellu – kas siil või jänes?“ küsis Simson ja ärgitas publikut mõtlema, kuidas igaüks saaks anda oma panust turvalise Eesti elu kujundamisse.
Maailm ei muutunud
Euroopa parlamendi liikme Tunne Kelami ettekanne käsitles Euroopa julgeolekupoliitilisi ohtusid. Marek Strandberg, roheliste esindaja rääkis aga noorte jaoks lihtsalt ja loogiliselt lahti praeguse majanduskriisi ajaloo ja tutvustas neid selle võimalike tagajärgedega.
Strandbergi ettekande eesmärk oli aga anda oma publikule juhtnööre, mis aitaksid kriisist välja tulla. Selleks tutvustas ta 1994. aastal oma mänguteooria eest Nobeli majanduspreemia pälvinud John Nashi avastust. Nashi teooria alusel saavutasid 90. aastatel ka mitmed ettevõtted suurepäraseid tulemusi.
„Pikaaegselt võitjaid jälginud uurija avastas, et võidavad need, kelle eesmärk pole ise võita, vaid teisi võidule aidata. Gerald Ford kasutas seda meetodit oma autotehaste liinitöölistele juhendeid jagades vaistlikult. Nimelt pidi iga töötaja ulatama kaaslasele mahakukkunud tööriista või aitama muul viisil, mitte taotlema eelkõige isiklikku head töötulemust. Me kõik teame, kui edukas Ford oli,“ lõpetas Strandberg esinemise.
Foorumi üks korraldajatest Jevgeni Krištafovitš tõdes, et lootis foorumiga saada kinnitust väitele, et pärast Gruusia konflikti on maailm täiesti muutunud. „Esinejaid kuulates jäi vähemalt mulle mulje, et midagi olulist muutunud pole,“ nentis Krištafovitš.
Kodanikupäeva foorumi korraldas juba seitsmendat aastat järjest noorteühing Avatud Vabariik.
Riigikogu: Reformierakonna delegatsioon Suurbritannia parlamendis
Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ja Riigikogu liikmed Imre Sooäär ja Silver Meikar viibivad 24.- 25. novembrini Ühendatud Kuningriikides, kus kohtuvad Ühendkuningriigi parlamendi alam-ja ülemkoja liikmetega.
Kristiina Ojulandi tõstatas kohtumisel Briti väliskomisjoni esimehe Mike Gapesiga Euroopa Liidu idanaabritele viisalihtsustamise küsimuse.
’’On oluline, et Ukrainale, Moldovale ja Taga-Kaukaasia riikidele tehtavad viisalihtsustused ei jääks maha Venemaale tehtavatest. EL poolt on vaja näidata meie naabruspoliitika partneritele, et neid ei diskrimineerita võrreldes suure idanaabriga,” rõhutas Ojuland.
Ojuland uuris ka Ühendkuningriigi seisukohta Venemaa poolt hiljuti välja käidud uue Euroopa julgeolekustruktuuri idee asjus. Briti kolleegide kinnitusel peavad nad NATO’t ainsaks usaldusväärseks julgeolekuorganisatsiooniks ega näe vajadust uute struktuuride järele.
Ojuland tõstis ka Venemaa poolt jätkatava Vene passide jagamise teema Ukrainas ja teistes Venemaaga piirnevates naaberriikides.
"Me nägime seda, mis juhtus Lõuna-Osseetias. Praegu on viimane aeg tegeleda ennetustööga stabiilsuse hoidmisel Ukrainas. Olukord Krimmis on murettekitav ja üks mure põhjustest on Vene Föderatsiooni passid, mida sealsetele elanikele jaotatakse, " märkis Ojuland, kes hiljuti määrati Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee poolt vastava ennetustööga tegeleva töörühma liikmeks.
Silver Meikari sõnul ühtivad Briti Liberaaldemokraatliku partei vaated kõige enam Eesti huvidega. ’’Briti liberaalid on tugevaimad Euroopa Liidu ühise energia ja julgeolekupoliitika toetajad,“ ütles Meikar.
Meikar avaldas ka lootust, et britid liituvad NATO Küberkaitsekeskusega ning saadavad omad spetsialistid Tallinnasse.
Imre Sooäär avaldas kohtumistel muret kahe riigi vaheliste leigete majandussuhete üle. Turism Eesti ja Ühendkuningriikide vahel näitab jätkuvat langustendentsi ja vaja oleks kahepoolseid uusi initsiatiive, et turismimajandust hoogustada. Turismil on mõlema riigi sisemajanduse kogutoodangus oluline roll.
(Link allikale: RK koduleht)
Oranžist lootusest järel must masendus
Kui ma reede õhtul Kiievi keskväljakule Maidanile jõudsin, olin ma ainuke, kes kandis oranži. Rahvamass liikus ühtlases hallis massis metroopeatuse tunneli väravas ja närvilised autojuhid tuututasid üksteisele. Holodomori mälestusüritustele saabuvad kõrged külalised aitasid kaasa niigi ummikutes vaevlevas Kiievis liikluskaost korraldada. Nii mõnigi linnaliikluse tuiksoon suleti korteežide lähenedes täielikult.
Täpselt neli aastat varem püstitasime siia esimesi telke. Valimispäeva ööl oli neid 10. Olgugi, et minu ja kohaliku tudengi Zaza jaoks seisis Iseseisvuse väljaku pargikeses telk number 7, vaatasime suurema osa ööst suurelt ekraanilt opositsioonikanal TV5-e uudiseid valimistulemustest. Südaööl hakkas riigitelevisioon traditsiooniliselt näitama balletti. See juba vana tõde nõukogude ajast – kui ametlik programm asendatakse balleti, estraadi või teatriga, on riigis midagi tõsist lahti.
Tollal oligi, kuid tänaseks ei ole sellest midagi alles jäänud. Julguse eest revolutsiooni ajal autasustatud viipekeele tõlk Natalya Dmytruk ei taha Kyv Posti ajakirjanikule Oranži revolutsiooni meenutadagi. 25. novembril 2004 riskis ta oma vabadusega tõlkides otseeetris olevat riigitelevisiooni uudistesaadet viipekeelde järgnevalt: „Ärge uskuge keskvalimiskomisjoni. Nad valetavad. Meie president on Juštšenko. … Ma kahtlen, kas te mind kunagi veel näete“.
Rahvusringhäälingu reformi käigus sai Natalya sule sappa, kuid see ei ole ainuke põhjus, miks ta nelja aasta taguseid sündmusi hea sõnaga ei meenuta. Liiga kõrgele aetud lootustega rahvas on näinud vaid korruptsiooni, kaklevaid läänemeelseid poliitikuid ja pidevalt uusi valimisi. Nüüd siis veel majanduskriis, mille mõjud on Ukrainas juba väga tuntavad.
Donetski metallurgiatehased vaevlevad maailmaturul vähenenud nõudluse tõttu ning saadavad töölisi sundpuhkustele. Söekaevurid on veendunud, et nemad on järgmised. Severdonetski elanike heaolu sõltub keemiatehase Azoti käekäigust, kuid juba täna on tootmisvõimsusi vähendatud 15%.
Hea sõber ja mänguasjade hulgimüüja Dirk veetis neli aastat tagasi kõik ööd Maidanil – tõi telklaagri elanikele süüa, hoidis oranži lippu ja karjus koos rahvahulgaga võimul olevale klikile „Hanba“ („Häbi“). Ka sellel reedel oli ta üleval kuni kella viieni hommikul, aga mitte tänaval, vaid arvuti taga finantsplaani koostades. Mitmed tellijad on talle juba võlgu ning vähesed soovisid lähenevate jõulude eel üldse midagi lisaks tellida.
Kui neli aastat tagasi sulges Dirk ajutiselt oma firma selleks, et lasta kõigil töötajatel läänemeelsete üritustele tulla, siis nüüd peab ta koondamiste peale mõtlema seetõttu, et läänemeelsed juhid ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud majandusvundamenti ehitada.
Dirk suurimaid muresid on tõik, et valuutavahetus on pea täielikult peatunud. Väikeseid summasid saab vahetada, kuid näiteks 5000 USD ostmiseks Kiievis valuutavahetuspunkti ei ole. Samuti ei aktsepteerita välismaal Ukraina pankade poolt välja antud krediitkaartide makseid. Importiga tegelevad ettevõtted näevad seetõttu suuri raskusi kauba hankimisel.
Viimasel reisil sai ühe dollari eest viis grivnat, nüüd juba pisut üle kuue. Eelmine nädal käis kurss korraks isegi seitsme lähedal ära, kuid keskpanga jõulised sammud tõid selle alla tagasi. IMF-i poolt saadava 16,5 miljardi dollari suuruse laenu abiga püütakse pääseda usalduse kaotanud grivna devalveerimisest.
Poliitilist maastikku iseloomustab jätkuvalt Juštšenko ja Tõmošenko vaheline rivaalitsemine ning seda pealtvaatava Janukovitši kahjurõõm. Oranžil revolutsioonil kaotajaks jäänud Janukovitš ja tema lähikondlased tunduvad täna pigem võitja rollis.
2004 aasta presidendivalimiste tulemuste võltsimismeister, keskvalimiskomisjoni tollane juht Serhiy Kivalov naudib elu Verhovna Radas (parlamendis), on oma „hea töö eest valimiskomisjoni juhina“ saanud riikliku autasu ning Odessas peaks talle isegi monument olema.
Veel kurikuulsam Janukovitši käsilane, kuri geenius Viktor Medvedchuk naudib pärast kolme aastat vaikuses elamist pakkumisi, mis tulevad nii ida- kui ka läänemeelsetelt parteidelt. Oranž printsess Tõmošenko teeb temaga koostööd suhete parandamise nimel Kremliga, Juštšenko on talle pakkunud aga Julgeolekukomitee juhi kohta. Omal ajal Kremli-Kiievi vahelise suhtluse vahemeest hinnatakse täna rohkem, kui kunagi varem.
Jahedas sügiseses ilmas Maidanil seistes meenusid mulle põhjused, miks sajad tuhanded üle kogu Ukraina nelja aasta eest siia kogunesid. Bandiitidele lubati vanglat, elanikele paremat elu, poliitikas ausust, meediale vabadust…. Vaadates ühtlaselt morni ja halli massi mööda siblimas polnud raske mõista, et miks keegi revolutsiooni aastapäeva ei tähista ning miks ma ainukesena suurte lootuste ajal ostetud oranži salli kaela soojendamiseks kannan.
Mälestatakse Ukraina näljahäda ohvreid
Käesoleval nädalal mälestatakse Ukrainas 1932-1933. aastate näljahäda (Holodomori) ohvreid. Sel aastal on Holodomori 75. aastapäev.
Täna toimuvad Kiievis leinaüritused, millest võtavad osa esindajad 40 riigist. Lätit, Leedut, Poolat, Gruusiat esindavad kohapeal presidendid, Eestit riigikogu spiiker Ene Ergma ja Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar, teatas Delfile Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaine Vira Konõk.
Ukraina president Viktor Juštšenko nimetas 1932-1933. aastate Holodomorit suurimaks tragöödiaks ukraina rahva ajaloos ning üheks suurimaks tragöödiaks inimkonna ajaloos.
Ta kutsus maailma üldsust üles mõistma hukka totalitaarset stalinliku režiimi, mis kutsus Ukrainas esile kunstliku näljahäda, mille tulemusel vähem kui kahe aasta jooksul sai hukka erinevatel hinnagutel 7 kuni 10 miljonit inimest, ehk enam, kui veerand riigi elanikkonnast.
13 riiki maailmas tunnustasid Holodomori ukraina rahva genotsiidiks; ühena esimestest tegi seda 1993. aastal Eesti. ÜRO nimetas Holodomori Ukraina suurimaks tragöödiaks ja kuriteoks inimsuse vastu.
Venemaa eitab 1932-1933. aasta nälja kunstlikku iseloomu, ka keeldus ta osalema leinaüritustest Kiievis.
Koos Ukrainaga tähistab kurba aastapäeva ka kogu maailma ukraina diasporaa.
Eile toimus Eestis reekviemiõhtu, mille korraldasid Ukraina saatkond ja Ukrainlaste Kongress Eestis.
Homme toimub Ukraina kirikus Tallinnas Laboratooriumi 22 Golodomori ohvritele pühendatud mälestusteenistus.
Ukrainlaste Kongress Eestis ning Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar kutsuvad Eesti elanikke üles toetama ukraina rahvast tema leinas ja mälestama kunstlikult tekitatud näljahäda süütuid ohvreid süüdates täna küünlad.
75th anniversary of the Great Famine of 1932 1933 in Ukraine
Ukraine had a number of artificial famines over the 20th century. The most notable of these were the 1921 famine as a result of World War I and the Civil War in the former Russian Empire but most importantly of the collapse of agricultural policies of the Soviet communist state, and the 1946-1947 famine that came in the aftermath of World War II and was used not least for political gains by the Soviet regime.
And yet the Artificial Famine of 1932-1933, dubbed the Great Ukrainian Famine, or Holodomor, stands out not only due to the staggering numbers of its casualties but also because it did not occur spontaneously as a result of any natural or social phenomena. Rather, it was caused by genocidal practices deliberately used by the totalitarian government.
This deliberate terrorist act of the political system against civilian population exterminated not only a vast number of well-to-do, independent farmers but also whole generations of villagers. It undermined the nation’s social foundations, its traditions, spiritual and cultural identities. Considering the liquidation of city elites carried out at the same time, this meant that Ukrainians had been slated for destruction as a social entity, doomed to be thrown back into primitive conditions.
Analysis of Soviet official documents published in 1929-1933 reveals the facts of deliberate creation of unbearable conditions for rural population, two-thirds of it consisting of ethnic Ukrainians, which have led to physical extermination. The 1932-1933 Holodomor was without any doubt an action deliberately planned.
The documents reveal that there was an abundance of bread in Ukraine at the time, but bread was being confiscated and forcibly exported. Not only bread was being taken out of Ukraine: no food products were to be left, not even pickled cucumbers, cabbages or tomatoes, so that people would starve to death. Ukrainians were also prevented from leaving the regions struck by starvation in search of food; many were sought out elsewhere in the Soviet Union and forcibly returned to Ukraine.
On government orders, all forms of trade in the countryside were banned, and food supplies to villages were cut. The use of bread as wages in the areas that had failed to live up to the back-breaking norms of production was declared an offence punishable by lengthy prison terms or death. A system of fines was imposed in the form of natural products. The Ukrainian share amounted to one-third in Soviet grain supplies while some areas of Ukraine were obliged to provide more bread than the aggregate output of North Caucasus, Central Black-Soil Region, Kazakhstan, and the Moscow Region.
Historians and demographers still argue about the exact number of Holodomor victims, and figures are claimed at anywhere between 3 and 10 million. Based on data yielded by the 1937 census, population losses due to physical exhaustion, typhoid, poisonings, cannibalism, repressions, and suicides related to psychological stress and social collapse were close to 7 million persons.
The overall casualty figures would have been influenced by the order given to civil registry offices not to register deaths of children under one year of age. Scientists believe that, since it was mainly children and young people who perished in that period, average life expectancy among Ukrainians in 1932-1933 was 7,3 years among men and 10,9 years among women. Such appalling indicators have never before been reported in human history. According to some demographers, one million children failed to be born in Ukraine because of the Holodomor.
The comprehensive character of this national catastrophe deeply shakes any thinking human being. The most sophisticated statistics cannot reflect the depth of social, economic, political, moral and psychological consequences of the Holodomor, of uncontrollable government tyranny, and of the ugly phenomenon of cannibalism. The famine lasting almost two years was not a natural disaster but one imposed at will.
Due to its apparent anti-Ukrainian set as well as the scale of its spread, the 1932-1933 Holodomor became the most deadly weapon of mass destruction used by the Soviet regime in Ukraine. Without assessing this most cynical form of political terror in the historical, sociological, legal and political aspects, it is impossible today to comprehend the 20th century history of Europe, to understand the very essence of totalitarianism. Speaking about Holodomor is speaking about a major, global-scale social and humanitarian catastrophe in human history, not just the history of Ukrainianhood.
According to messages sent at the time by foreign consular offices in Kyiv, Odesa and Kharkiv, governments of other countries were well aware of the circumstances and scope of the famine in Ukraine. But political and business circles of foreign nations chose either to behold the tragedy in silence or to give in to Stalin’s propaganda and ignore the Holodomor altogether.
The term “genocide” would not be introduced until the UN General Assembly 11 December 1946 Resolution which defined it as a punishable offence. On 9 December 1948 the UN General Assembly unanimously adopted the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, which entered into force as of 12 January 1951.
Article 2 of the Convention defines genocide as “acts committed with intent to destroy, in whole or in part, a national, ethnical, racial or religious group as such”. It goes on to read that such acts may be committed by way of, inter alia, “deliberately inflicting on the group conditions of life calculated to bring about its physical destruction in whole or in part”, which is best illustrated by the 1932-1933 Holodomor in Ukraine.
It was in this spirit that the international community marked the 70th anniversary of the Holodomor in 2003. It started off when a special session of the Verkhovna Rada (Parliament) of Ukraine, in which only the Communist Party faction refused to participate, approved an address to the Ukrainian people on 14 May 2003. The address read that the Holodomor had been “deliberately organized by the Stalin regime” and had to be “publicly condemned by the Ukrainian society and the international community as one of the deadliest facts of genocide in world history”.
In September 2003 Ukraine called on the UN General Assembly to support Ukraine’s initiative condemning the 1932-1933 Holodomor as an act of genocide. It was for the first time in the history of the UN that the Joint Statement on the seventieth anniversary of the Great Famine of 1932-1933 in Ukraine (Holodomor) named the Holodomor the national tragedy of the Ukrainian people, expressed sympathy to its victims, and called upon all “Member States, the United Nations and its special agencies, international and regional organizations, as well as non-governmental organizations, foundations and associations to pay tribute to the memory of those who perished during that tragic period of history”.
36 of the UN member states became co-authors of the Joint Statement; others supported it, including all 25 current member states of the European Union.
Recognition of the Holodomor as an act of genocide is stipulated in a number of official documents publicized by national parliaments of several countries, notably of Argentina, Australia, Canada, Estonia, Hungary, and the United States, as well as in a 16 December 2003 statement by the UNESCO Secretary General.
It is also worth noting that monuments to the victims of artificial famines and political repressions in Ukraine have been erected in a number of countries: Argentina, Australia, Belgium, Canada, Estonia, Kazakhstan, and the Russian Federation; more monuments are now under construction in Canada, Hungary and the United States.
Ukraine calls upon all the UN member states to officially recognize the 1932-1933 Holodomor or Great Famine in Ukraine as an act of genocide.
In his address at the UN General Assembly High-Level Plenary Session on 15 September 2005, President of Ukraine Victor Yushchenko said: “I am appealing to you on behalf of the nation that lost millions of people in the Holodomor, the act of genocide organized against my people. The governments of many countries then turned away from our distress. We insist that the world must know the truth about all the crimes committed against humanity. Only that way can we all be confident that indifference will never again encourage perpetrators”.
European Parliament adopted the resolution of 23 October 2008 on the commemoration of the Holodomor, the Ukraine artificial famine (1932-1933) with recognises the Holodomor as an appalling crime against the Ukrainian people and against humanity.
The year 2008 in Ukraine is announced as the Year commemorating the victims of the Holodomor famine of 1932-1933. During the period from 9-11 July the International Action “The Ever burning candle” symbolizing the grief over the millions of death, unity and belief in the indestructible power of Ukrainian people.
(See on Ukraina saatkonna poolt edastatud ametlik teade. Sõidan kahe tunni päras Kiievisse, et osaleda mälestusüritustel, kuid loodan leida aega õhtul, et ka omapoolsed kommentaarid ajaveebi kirjutada)
Piraadisõda 21. sajandil
(Postimees avaldas täna minu artikli "Piraadisõda 21. sajandil". Lisaks teksti ajaveebi dubleerimisele lisasin ka kaks AlJazeera saadet modernsest piraatlusest)
Aafrika vallutab maailmauudised siis, kui seal on midagi halvasti või väga halvasti. Piraatidega Somaalia vetes on väga halvasti. Niigi maailma ohtlikumaks mererannikuks nimetatud piirkonnast on kujunemas uue mittekonventsionaalse sõja tanner. Eesti sinna oma mereväelasi saatma ei hakka, kuid piraatide tegevuse maksame osaliselt kinni ka meie. Mitte lunarahana pantvangistatud Eesti meremeeste eest, vaid igapäevaseid sisseoste tehes.
Somaalia piraadid on olnud ohuks rahvusvahelisele kaubandusele alates 1990. aastate algusest, kui riigis puhkes kodusõda. Olukord läks tõsisemaks 2006. aastal, kui algas sõda Etioopiaga. Keskvõimu niigi saamatud püüdlused piraatlust ohjeldada jooksid liiva ning piraatlusega seotud grupeeringud lõid sisuliselt oma anarhiapiirkonna.
Enamik piraate pärineb autonoomsest regioonist Puntland. Varem põhiliselt kalapüügi ja kaubandusega tegelenud hõimudest on aastatega saanud professionaalsed laevade kaaperdajad ja pantvangide eest lunaraha kasseerijad.
Veel nüüdki põhjendab osa piraate oma tegevust sellega, et teiste riikide kalapüüdjad ning edasi-tagasi sõeluvad kaubalaevad on hävitanud nende kalavarusid. Tegelikult on kalanduse argumendist vähe alles jäänud. Hinnatakse, et kaaperdatud laevade ja pantvangide vabastamiseks on eelmistel aastatel välja käidud 100 miljonit dollarit, sellel aastal juba 400 miljonit. Tunnistagem, see on ikkagi tulusam äri kui valge kalalihaga kauplemine.
Peamine põhjus piraadiks hakata on seega raha, ja võimaluse nii vabalt röövimisega tegeleda loob anarhia Somaalias. Riigis, kus paljud võitlevad toidupalukese eest, elavad piraatide grupeeringute juhid villades ja sõidavad ringi luksusautodega.
Kuritegevusest saadud jõukus võimaldab neil endale ka näiteks nomaadide seast kolmas naine kosida ning enne paradiisi minekut maise elu kõiki võlusid nautida. Pole siis ime, et paljud 20–35-aastased mehed näevad oma elu võimalust just selle «äriga» tegemisel.
Maailmatasemel tegijad
Segamatu piraatlus on aastatega arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kui veel mõned aastad tagasi soovitati kaptenitel mööduda Somaalia rannikust mitte lähemalt kui
50 meremiili, siis nüüd korraldavad piraadid reide rannikust palju kaugemal seilavatele laevadele. Näiteks piraatide suurim saak, naftatanker Sirius Star, kaaperdati 450 miili kaugusel.
Piraadid kasutavad kiireid paate ning osavat taktikat. Kaugel rannikust triivivalt nn emalaevalt lastakse välja kiirkaatritel kihutavad löögirühmad, kes kaitsetu kaubalaeva kiiresti kätte saavad. Hõimusõdades saadud oskused ja Jeemeni relvakaupmeeste relvad kuluvad laeva vallutamisel marjaks ära. Somaalia rannik, eelkõige Eyli linn sobib ideaalselt kaaperdatud laeva «puhkekohaks» ja lunaraha läbirääkimiste juhtimiseks.
Piraatide rühmitused koosnevad laias laastus kolmest grupist. Esiteks endised kalamehed, kes tunnevad hästi kohalikku merd. Teiseks eks-sõdurid, kes on karastunud klannisõdades ning kelle ülesanne on tagada musklijõud. Ja kolmandaks tehnilised eksperdid, kes oskavad kasutada modernset aparatuuri nagu GPS- ja raadioside pealtkuulamise seadmeid.
Piraatidega hakati maailmatasemel tegelema alles 2005. aastal, kui eri laevandusega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide hädakisa maailma liidrite kõrvu jõudis. Selle aasta 7. oktoobril võttis ÜRO vastu resolutsiooni 1838, mis andis kuuekuulise mandaadi Somaalia vetes piraatidevastast võitlust pidada. See on väga erakordne ja muuseas ka ohtlik pretsedent – rahvusvahelist õigust kasutatakse selleks, et rikkuda mingi riigi suveräänsust.
NATO saatis esimesed laevad konvoisid kaitsma eelmisel kuul ning on praegu rakkes mitme kaaperdatud aluse seirega. 12. novembril pidas NATO-le alluv Suurbritannia laev HMS Cumberland maha esimese pisikese merelahingu, kus kaotas elu kaks piraati.
10. novembril otsustasid ka Euroopa Liidu kaitseministrid anda roheline tuli mereväe missioonile, mis sai nimeks EuNavFor Atlanta. Kümnest alusest koosnev üksus ja seda saatev õhukaitse saabub Adeni lahte detsembris. See on esimene Euroopa Liidu mereväe missioon.
Anarhiale Somaalia vetes aitavad lõppu teha mitmed teisedki riigid. Näiteks India teatas eile ühe piraatide emalaeva hävitamisest ning ka Jaapan plaanib oma sõjalaevad Adeni lahte viia.
Adeni laht värvub verest punaseks
On selge, et mõnikümmend sõjalaeva suudavad kaitsta teatud arvu konvoisid ja piraatide probleemi lahendamisest on mõttetu rääkida. Somaalia merepiir on 3000 kilomeetrit pikk, kuid piraatide tegevusala ulatub isegi kaugemale. Laevu on kaaperdatud Pakistanist Keeniani, mis teeb ohutsooni suuruseks neli miljonit ruutkilomeetrit.
Ainuke võimalus olukorda muuta on siis, kui Somaaliast saab toimiv riik. Juba 17 aastat ei ole seal keskvõimu olnud ning asju korraldavad pideval vaenujalal kohalikud hõimupealikud. Riigis valitseb seadusetus ja korralagedus nii maal kui merel.
Nii ei olegi üllatav, et umbes tosinat laeva hoitakse Eylis, mis on sadamalinn poolautonoomses Puntlandi regioonis. Hinnanguliselt ootavad seal lunaraha vastu vahetamist 12 kaaperdatud laeva koos 200 pantvangiga. Piraatlusest tulenev raha on linna majanduse õitsele puhunud ning kohalikud võimud vaatavad röövlite tegevusele läbi sõrmede.
Igasugused sammud piraatide tegevust takistada toob paraku kaasa verevalamise. Briti aluse ja piraatide väike tulevahetus on vaid eelmäng. Siiani on piraadid pantvangidega suhteliselt viisakalt käitunud – pisut näljutanud ja hirmutanud. Vaevalt on nad aga sama leebed olukorras, kus nende elu, või veel hullem – raha – on ohus.
ÜRO, aga ka NATO ja Euroopa Liidu otsus piraatide vastu karmim olla väärib tunnustust, kuid kiire lahenduse asemel julgen ennustada pikka mittekonventsionaalset meresõda. Isegi siis, kui lühikest aega suudetakse sõjalaevadega piraatide tegevust pärssida, imbuvad nad maismaa-pakust uuesti välja, kui õhk ja meri rahvusvahelistest kaitseüksustest tühi on. Stabiilsus ja kontroll merel saab teoks siis, kui Somaalia sisemaal sureb anarhia.
Loodan, et uudised Somaalia piraatide «vägitegudest» paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie «kangelased» külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost kui Somaalia piraadid praegu.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaperdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel leevendama kodusõdadest räsitud rahva näljahädasid. 90 protsenti maailma toiduprogrammi pakkidest saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Aga mis see meid puudutab
Võib ju skeptiliselt küsida, mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meile aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eesti perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast. Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa–Aasia ja ka Euroopa–Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisse või valima märksa pikemat marsruuti.
Uudised supertanker Sirius Stari kaaperdamisest kergitasid maailmaturul toornafta hinda ühe protsendi võrra. See on vaid üks näide, kus röövlite tegevusest tekkinud lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti elanikud, makstes toodete eest kõrgemat hinda.
Tulus «äri»
• Somaalia rannikust möödub aastas 16 000 Suessi kanalit läbivat kaubalaeva
• Kokku on rünnatud vähemalt 80 laeva, neist kaaperdatuid on vähemalt 30
• Briti strateegilise mõttekoja Chatham House’i andmetel on piraadid lunarahana teeninud 18–30 miljonit dollarit juhtumilt
Allikas: Time
