Paar sõna PBK-st veel
Turundusspetsialist Katrin Oja põhjendas eilses Postimehes ilmunud artiklis "Eesti uus turunduskampaania" hästi, miks PBK kasutamine on tänases olukorras õige. Samas ei usu ma, et tema artikkel veenab poliitilisi rahvuslasi, kes jätkavad võitlust kas või selleks, et oma nägu säilitada.
Oleme integratsioonile (mille all ma mõtlen riigiidentideedi tugevndamist ehk ühist MEIE-tunnet) aastate jooksul kulutanud palju aega ja raha. Mõned projektid ja algatused on olnud edukad, mõned mitte. Ma usun, et kui need 12 saadet suudetakse toota kvaliteetselt, huvitavalt ja populismivabalt, võib sellest saada edukas projekt.
Eesti Rahvuslik Ringhäälingu kõige tugevam eestivenelastele suunatud kanal on Raadio4. Enne, kui ei ole valmis saanud vundamenti võimaliku venekeelse telekanali käivitamiseks, tuleks just raadiole rohkem rõhku panna. Ühinenud rahvusringhäälingu suurimaks probleemiks tundub olema paraku see, et raadiot (nii vene kui ka eesti kanaleid) vaadatakse kui rudimenti, mis säästueelarve koostamise ajal kõige enam kannatada saab.
Julgen väita, et just ERR-i (ja ka Kuku) raadiojaamadest saavad suurem osa elanikest kõige kvaliteetsema päevase uudiste ja arvamuste annuse. Õhtul tuleb eesti-keelsetes telekanalites vaid üks mitte-kollane uudistesaade (AK), mõnel päeval ka kvaliteetne jutu- või originaalsaade (Välisilm, OP jt). Ülejäänud aja saab vaataja telekanalitest tantsu, laulu, seepi ja tulistamist.
(Riigiidentideedi ehk ühise MEIE-tunde kohta soovitan lugeda Raivo Vetiku analüüsi: Riigiidentiteet ja ühiskonna avaliku sfääri sidusus.pdf)
PBK tuleks üldse ära osta
Rahvastikuminister Urve Palo nõrkust ei näita otsus osta eetriaega PBK-st, vaid see, et ta pole seletanud, mida ta selle all mõtles. Ka tema kodulehelt leiab vaid uudise tema visiidist Ameerikasse, kuid ei ühtegi sõna lükkamaks ümber kriitikanoote „Putini telejaamaga“ koostöö tegemise eest.
Ma saan täiesti aru, miks Eesti rahvusringhäälingu nõukogu esimees Andres Jõesaare täna Hommikutelevisioonis ideed materdas. Küll aga ei kiida ma heaks demagoogiat, a la lauseid „viime rongiga raha Kremlisse“, „toetama Putini propaganda“, „kummardame vene telekanalitele“ jne. Selline sildistamist võib teha rahvuslasest poliitik oma blogis. Selline retoorika hävitab võimaluse pidada sisulist debatti.
Minu arvates oleks kõige parem PBK tervenisti ära osta ning seeläbi saada kontroll kogu programmi üle. Niikaua, kuni meil selleks piisavalt raha ei ole, ostame mingi osa, ehk siis eetriaega prime time´il ning sisustame selle tõeliselt huvitava saatega.
Jõesaar eksib, kui peab riigi raha PBK-sse saatmist kanali usaldusväärsuse tõstmiseks. Usaldusväärsus on juba niigi olemas ning vaid tänu eestivenelaste harjumusele PBK-st infot saada võime pakkuda alternatiivi seal täna levitavale „tõele“.
Oluline on ostetud saate kvaliteet. Mõelge, kui seda juhiks uus Urmas Ott? Kas kahtleksite siis, et see võiks võita vaatajaid ja usaldust ning kokkuvõttes avardada eestivenelaste inforuumi?
Kui ostetud saada ja selle juhid populaarseks saavad, on perspektiivis võimalik see saade „kolida“ ETV2-te ja uskuge mind, vaatajad tulevad kaasa. Niikaua, kuni meil ei ole vaadatavat oma vene kanalit tuleb aga kasutada kanalit, kus publik juba ees on.
10. novembri Eesti Päevalehes kirjutas David Vseviov eestivenelaste kanalieelistusest järgnevalt: „Valdavas enamikus lülitavad nad televiisori nende arvamust kinnitavale kanalile, tehes seda kas või ainuüksi selleks, et veenduda oma arvamuse õigsuses“. Uuringud näitavad, et eestivenelased vaatavad ja usaldavad PBK-d, kuid see ei ole peamine probleem. Põhiline probleem on hoopis selles, et paljud eestivenelased ei usalda Eesti riiki.
Mina näen PBK-sse saadete ostmises võimalust kasutada kanali usaldusväärsust selleks, et tõsta Eesti riigi usaldusväärsust ja seletada meie positsiooni eestivenelaste. Võime vaadata seda kui ajutist lahendust kuni ETV2 käivitumiseni, mis on palju parem, kui jätkata mitte millegi tegemist.
Ei saa välistada, et PBK laseb pärast ostetud saadet eetrisse propagandaminutid, kus julmalt lükatakse ümber kõik saates esitatud seisukohad ning esitatakse Kremli „tõde“. Loodan, et Urve Palo on kaalunud seda riski, sest vastutus igasuguste probleemide ees lasub tema õlgadel.
Debatt inforuumi arengu üle peab jätkuma ning loodan, et seda tehakse edaspidi konstruktiivsemalt.
Artikkel Diplomaatias: Perestroika imelaps Valgevene
(Täna ilmunud Diplomaatias leiab ka minu artikli võngetest Valgevenes. Toimetamata teksti toon ära siin blogis):
Valgevene võiks pidada perestroika ainukeseks õnnelikuks lapseks. Riik on suures osas jäänud truuks Nõukogude Liidu aegsetele põhimõtetele – nii tugevale keskvõimule, kontrollitud meediale ja riigikesksele majandusele - kuid paradoksaalselt suutnud pakkuda oma elanikele paremat elu. Kas nüüdne Lukašenka soov läänega tihedamalt suhelda tähendab teibi ja naeltega paigatud kommunismi murenemist?
Pärast 2004. aastal Ukrainas toimunud oranži revolutsiooni oodati läänemeelsete jõudude tugevnemist ning ehk isegi uusi läänemeelseid pöördeid teistes SRÜ riikides. Aastad on möödunud ning uute revolutsioonide asemel vaaguvad ka lääne lemmiklapsed – Ukraina, Georgia ja ka Serbia – tugevates raskustes.
Lootused õnnest, rikkusest ja vabadusest asendusid kiiresti reaalsusega -- poliitiliste segadused, korrumpeerunud riigivõimud ja järjest kärisev vahe elanike sissetulekutes. Georgia ja Serbia ei oma hoolimata läänemeelsetest muutustest kontrolli kogu rahvusvahelise õiguse järgi nende alla kuuluval territooriumil, Krimmis toimuv hirmutab Ukrainat sarnase stsenaariumiga.
Kõik need mured on võõrad Valgevene riigile ja tavalisele inimesele. Palk ja pension on tõusnud, kuritegevus on regiooni madalaim ning poliitikat iseloomustab stabiilsus. Geni koefitsiendi järgi on sissetulekute võrdsus suurem kui enamikesEuroopa riikidest, sh Eestis. Tunnistagem, et valgevenelased pole kunagi ajaloos nii hästi elanud, kui Lukašenka režiimi ajal..
Kui eestlasi saab hullutada lubadusega viie Euroopa rikkama riigi sekka jõudmisest siis valgevenelastele piisab lihtsalt teadmisest, et nende elu on parem kui naabritel Ukrainas ja Venemaal. Režiim on suutnud seda edukalt ka elanikele pakkuda ning seeläbi võitnud rahva poolehoiu.
Lukašenka ei väsi meenutamast, et 1997. aasta Vene majanduskriisi ajal Valgevene rubla ei devalveeritud ja pensionääre vaesusesse ei surutud. Samuti seda, et nende noori Tšetšeenia sõtta ei saadetud. Ukraina puhul annavad poliitikud Kiievis ise piisavalt põhjusi, mis igasuguse soovi muutusteks peaks eos hävitama.
Kõigest eelnevast hoolimata on riigis midagi toimumas. Milleks muidu vabastas Lukašenka augustis kõik poliitvangid, ei ole tänaseni tunnustanud Georgia separatistlike piirkondade iseseisvust ning otsib läänega paremaid suhteid.
Lukašenka režiimi populaarsus põhineb elanike heaolul ja majandusedul. Seega tasuks riigi võimaliku murenemise vastust otsida just sealt.
Valgevene majanduslehm
Oktoobri kuus Eestit külastanud Valgevene ärilehe (Белорусская Деловая газета) peatoimetaja Petr Martsev kirjeldas Valgevene „edule“ aluse pannud majandusmudelit järgnevalt: „48 dollari 1000m3 eest gaasi ja maksuvabalt naftat Venemaalt, see maailmaturu hindadega läände müüa ja vahepealse hiigelkasumiga sotsialismi ehitada.“
Ekspertide hinnangul on Valgevene 10 aasta jooksul suurelt vennalt saanud dotatsiooni 64miljardit US dollarit. See on andnud režiimile võimaluse saada jõukamaks ilma reformimata majandust. Reformid, teadagi, on ebapopulaarsuse allikaks.
Paraku hakkas Lukašenka „majandusime“ 2007 aastal murenema Vene-Valgevene liidulepingu järgi oleks Valgevene pidanud üle minema Vene rublale ja ühistele tollieeskirjadele. See oleks tähendanud, et olulisemaid Valgevene majandusotsuseid hakatakse tegema Kremlis. Võimu kaotamise hirmus otsustas Lukašenka liitumisprotsessile pidurit tõmmata.
Tingimuste mittetäitmise eest kehtestas Venemaa naftale maksud ja gaas tõsteti 110 dollarini.
Sellest alates on Valgevene majandusmudel muutunud järjest ebaefektiivsemaks. Nõukogude ajast pärit tootmisliinid on energiamahukad ning tooted ebakvaliteetsed.
Alla lääne standardite toodetud kaubad on leidnud välisturgu peamiselt Venemaalt. Gaasi ja muu toorainehinna tõus on tõstnud Valgevene toodete hinda ning ülemaailmsest finantskriisist tulenev ostujõu langus Venemaal on vähendamas ekspordikoguseid drastiliselt. Konkurentsivõimeliseks muutumiseks peaks riigiettevõtteid moderniseerima, kuid selleks režiimil raha ei ole.
Valgevene reformimata majanduse kirjeldamiseks sobib hästi Edward Lucase lagunenud Nõukogude Liidu majanduse kohta tehtud võrdlust, et see on kui lehm, mis joob rohkem piima kui annab. Valgevene kõrget majanduskasvu on toitnud Vene raha ja tagatiseta sooduslaenud riigifirmadele.
Režiim keeldub jätkuvalt majandusraskusi tunnistamast ja nende ametlik statistika näitab riiki vaid positiivses arengus. Sellest hoolimata on nad küsinud mitu miljardisuurust laenu nii Venemaalt kui ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Avalik põhjendus on, et lihtsalt praegu on moes laenu küsida.
Mood moeks. Selged signaalid tõestavad, et sotsialistlik majandusime sära tuhmub kibekiiresti ning löögi alla on sattunud nii Valgevene rubla, suur arv töökohti kui ka riigi suutlikus üleval sotsiaaltoetustesüsteemi, mille kevadine reformimine ei ole piisavat tulemust andnud.
Kindlasti on Lukašenka mõistnud, et vanade reeglite järgi mängides kaotab ta suure tõenäosusega kõik. Vene nõutud eeltingimuste täitmine tähendab riigi kinkimist Kremli bojaaridele. Ilma Vene rahata kukub aga senine majandusmudel kiiresti kokku, mis paratamatult tooks tänavatele rahulolematu (ja näljase) rahvamassi, mis ohustab režiimi sama palju kui Kremli karu.
Nurkasurutuna tõmbas Lukašenka tagataskust välja Euroopa kaardi. Ideaalis sooviks ta Euroopalt selliseid suhteid nagu on Aserbaidžaanil ja Kasahstanil, ehk majandushuvid kaaluvad üle lääne väärtustele põhinevad argumendid. Paraku ei ole see Valgevene nii lihtne.
Esiteks seetõttu, et Valgevene asub liialt Euroopas, teiseks seetõttu, et Valgevenel pole läänele majanduslikult väga palju pakkuda. Vähesed loodusressursid ega keeruline ettevõtluskeskkond ei loo piisavat huvi. Ebamugav küll, aga läänele meeldimiseks peab Lukašenka rohkem pingutama kui naftariigid.
Esimese sammuna vabastas ta augustis viimased poliitvangid ja (vähemalt) lubas korralda korralikumad parlamendivalimised. Korralike all ei oodanud keegi lääne mõistes demokraatlike valimisi, pigem selliseid Aserbaidžaani tüüpi „ausat hääletamist suletud süsteemis“. Paraku ka sellisel kujul neid ei toimunud.
OSCE raport tunnistas küll keskvalimiskomisjoni head tahet, kuid üldhinnag septembrikuistele valimistele oli negatiivne. Valgevene analüütik Juri Drakakhrusti hinnangul oli „tavaliste“ valimiste korraldamine režiimi tahtlik otsus. Võim soovis läänele kinnitada, et poliitiline monopol kuulub neile ja mingeid muutusi oodata ei tasu.
Hoolimata negatiivse hinnangu saanud valimistest otsustas Euroopa Liit peatada 6 kuuks sisenemiskeed enamikele režiimi tippudest. David Merkel (deputy assistant secretary of state for European and Eurasian affairs) sõnul ei ole Ameerikal plaanis sarnast sammu astuda. „Autasuks“ poliitiliste vangide vabastamise eest said Valgevene niigi kahe ettevõtte vastaste sanktsioonide kaotamise ning nüüd on Lukašenka kord astuda järgmine samm.
Teiseks põhjuseks sisenemiskeelu kaotamiseks on Euroopas toodud Valgevene otsus (või õigemini otsustamatus) Lõuna-Osseetia ja Abhaasia küsimuse. Mõjukas US Vabariikliku Parteiga seotud analüütik (ja Eesti suur sõber) Bruce Jackson peab seda naeruväärseks. "How criminal aggression is countered by befriending criminals is something the EU will have to explain in coming months." ("Kui kriminaalset agressiooni kasutatakse teiste kriminaalide kodustamiseks, siis Euroopa Liidul on kohe kindlasti vaja seda lähikuudel selgitada.")
Bruce hinnangul otsida põhjuseid pigem ärihuvides. Kiiresti kahanevate valuutareservide ja pankrotti määratud tootmisettevõtetega Valgevene on kavandamas üle 500 riigifirma erastamist ning magusate suhkrutükkidele soovivad tormata nii ida kui ka lääne röövkapitalistid kui kärbsed.
Osaliselt võib tõele vastata arvamus, et Valgevene võimaliku demokraatliku arengut silmas pidades võiks lääne kapital sellele abiks olla. Kuid vaadates, kuidas Prantsuse, Saksamaa ja Inglismaa firmad laiutavad maailma ühes jubedaimas diktatuuririigis – Birmas – ei tasu sellele väga loota.
Nii jääbki veel järele argument, et suhete parandamine on vajalik selleks, et „päästa“ Valgevene Kremli mõjusfäärist. See on täpselt see, mida Lukašenka tahab. Moskvasse sõites saab ta läänega hirmutades kaubelda paremat gaasihinda, Euroopa Liiduga läbirääkimistel Venemaaga hirmutades aga paremaid kaubandustingimusi ja sanktsioonide kaotamist.
On raske ette kujutada tõelisi demokraatlike muudatusi senikaua, kuni Lukašenka on võimul. Kõikide tema sammude eesmärk on kindlustada oma võimu ning väga kiiresti võib ta nullida kõik edusammud. Kui see talle vaid kasulik on.
Sama oluline on küsimus, et kas valgevenelased on muutusteks valmis. Igasugused reformid seavad ju kahtluse alla tavaelanike elatustaseme ning see tundub olevat tähtsam kui üllad väärtused - ausad valimised, sõltumatu meedia ja sõnavabadus. Diktatuuris elamine on harjumus, mida on raske muuta.
Kas Valgevenet saab muuta?
Värviliste revolutsioonide eelduseks Serbias, Georgias ja Ukrainas olid tugev alternatiivne kandidaat, välismaine rahaline toetus ja mingigi võimalus läänemeelset kampaaniat teha. Valgevenes pole nendest ühtegi.
Juri Drakakhrusti esitatud septembris läbi viidud küsitlus näitab, et vaid 27% valgevenelasteks sooviks liituda Euroopa Liiduga, samas kui 54% sooviks veelgi tihedaimaid suhteid Venemaaga. Aastal 2003 oli arvamus vastavalt 36% ja 48%. Euroopa Liit ei ole enam bränd, mis edukalt müüks.
Režiim on jätnud ainukese vaba kanalina (veel) lahti interneti, kuid selle kasutajaid on liiga vähe. Hiljuti vastuvõetud seaduseparandused on esimesteks sammudeks ka selle kanal kontrollile allutamisel. Internetis ilma ajakirjaniku litsentsita arvamuse avaldamine (ehk siis blogimine) võib kaasa tuua mitmeaastase vanglakaristuse. Litsentse aga jagatakse vaid ustavatele.
Huvitavate seadustega on kinni pandud ka lääne poolt toetatud kodanikuühiskonna organisatsioonid ning nende taasloomist ei lubata. Ühe seaduse järgi tuleb uue MTÜ registreerimiseks maha pidada üldkoosolek, teine seadus keelab aga koosolekud, mis ei ole korraldatud registreeritud MTÜ poolt.
Opositsiooni roll poliitika kujundamisel ning kandepind ühiskonnas on marginaalne. Nende tegevuse eesmärk on ellujäämine, mida iseloomustavad võitlus Lääne toetajate nimel, laveerimine režiimi repressiivaparaadi nõudmistega ning omavaheline võimuvõitlus opositsiooni juhtjõu nimel. Ei maksa allahinnata ka Valgevene KGB võimalusi läbi mõjuagentide opositsiooniga manipuleerimiseks.
Opositsiooni nõrk positsioon ei ole etteheide. Kes ikka suudaks sirge seljaga seista, kui kümme aastat on kumminuiaga makku taotud. Lukašenka režiim on opositsiooni, või õigemini kogu rahva, tasalülitamisel olnud edukam, kui Valgevene suure venna Vene Föderatsiooni juhid.
Poliitilise platvormiga on hakkama saanud United Civic Party, kuid mingiski ideoloogiast võivad ehk rääkida kaks kommunistlikku parteid. Muuseas, üks neist on opositsiooniline ja teine toetab võimu. Ülejäänud erakonnas soovivad vaid, et keegi Lukašenka maha võtaks, kuid ei oma plaani, et mis siis edasi saab.
Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloog ja Vene välisministeeriumi nõunik Andrei Suzdaltsev kirjeldas 2007. aasta detsembris Avatud Eesti Fondi seminaril esinedes opositsiooni poliitikat retoorilise aruteluga: “Ma ei saa aru, miks Valgevene opositsioon ootab, et Venemaa Lukašenka maha võtaks. Kui Vene seda teeks, siis läänemaailm süüdistaks meid siseasjadesse sekkumises ja seda teeks ka Valgevene opositsioon, kes nõuaks seejärel Vene kohest lahkumist ning võtaks ise võimu üle. Mis kasu sellest Venemaale on?“
Täielik opositsiooni hävitamine oleks režiimi võimuses, aga mitte huvides. Paradoksaalselt tagab opositsiooni olemasolu diktatuuri püsimajäämise. Opositsiooni väiksem kiusamine võimaldab Lääne poliitikutel lihtsamini valijatele seletada, miks diktatuuriga suhteid soojendama on vaja hakata.
Oluline on leida Valgevenes leida need inimesed, kes võiksid olla head partnerid ja aidake neid nende poliitilises töös. Valgevene vajab uut poliitilist jõudu, kes oleks tulevikus arvestatav alternatiiv Lukašenkale. Tänasele opositsioonile ei tasu lootma jääda.
Mida peaks lääs tegema?
Valgevene diktatuur on kui tasakaalu kaotanud vereimeja kuristiku serval. Täna on olukord, kus selle asemel, et abistav käsi ulatada, tuleks jalaga anda. Pole kahtluski, et tugeva jalgealuse saamisel unustab Lukašenka antud lubadused ja kohustused. Ei tasu ju loota, et temast kunagi läänemeelne president saaks.
Võimu populaarsus püsib Valgevene „majandusimel“, mille murenevad savijalad võivad tuge saada tihedamatest majandussuhetest läänemaailmaga. Seega vajab Lukašenka vajab lääne toetust rohkem kui kunagi varem, kuid lääs peaks seda pakkuma vaid pärast konkreetsete edusammude nägemist. Kokkuleppeid Lukašenka ei pea, seda on ta edukalt tõestanud Venemaale.
Lääne mõtteruumis on kokkulepped kasulikud ja täitmiseks mõlemale poolele. Ida mõtteruumis aga kajastavad kokkulepped hetke jõujooni ja nende muutumisel õigus ühepoolselt muuta ka kokkuleppeid. Euroopa Liit peaks kasutama tänast jõupositsiooni, sest Valgevene režiim pehmest diplomaatiast aru ei saa.
Läänemaailma kehtestatud sanktsioonid on lõpuks ometi hakanud tulemust andma. Ei, režiimi ladvikut ei huvita demokraatlikud reformid, aga nad on nõus nendega kauplema isikliku heaolu tagamiseks. Laseme poliitvangid lahti, Euroopa lasku meil vabalt reisida. Kas sisenemiskeelu peatamisest võitis mõni valgevene tavakodanik?
Režiimi teine huvi on paremad ärisuhted läänega. Lukašenka lähikond on kaasatud äriprojektidesse ja nende innustus kokkukraabitud raha saatusest Euroopa pankades on tugevam alus Valgevene soovis parandada suhteid läänega, kui kümmetuhat demonstranti tänaval.
Nende sanktsioonide kaotamise eest on võimalik välja kaubelda märksa rohkem, kui Euroopa siiani küsinud on. Viimane asi, mida Lukašenka teha tahaks, on meedia reformimine, kuid just seda tuleks talt nõuda. Meediavabadus võimaldaks levitada riigis läänelikke ideid ning leida inimesi, kes tulevikus võiksid pakkuda alternatiivi Lukašenkale.
On selge, et positiivne muutus võtab mitu aastat aega ja võimalik vaid lääne ühtse ja jõulise poliitika abil. Valgevene ei ole murdumas, kuid „majandusime“ allakäik loob selleks võimaluse. Õige poliitikaga võib juba järgmistel presidendi valimistel 2011 aastal tulla võimule täna veel tundmatu isik, kelle loosungiks on „Change we Need“.
Passide jagamine pole integratsioon
Eile väitis Rein Ruutsoo Delfis, et valitsus ei tahagi integratsiooni, ning tõi provokatsioonilisele väitele argumendiks Keskerakonna kodakondsusseaduse muudatuste mahahääletamise.
Kardan, et kodakondsuse ja integratsiooni vahele võrdusmärgi tõmbamine on ekslik, Keskerakonnas päästerõnga nägemine aga ohtlik.
Keskerakonna ja Ruutsoo lahendus on lihtne. Sunnime kõiki Eesti kodakondsust võtma ja eeldame, et sellega lahendame integratsiooniprobleemi. Keskerakonna eelnõu oli selle esimeseks sammuks ja nägi ette määratlemata kodakondsusega peredes sündivatele lastele kohustuslikus korras Eesti passi andmise.
Kahjuks ei kirjeldanud Ruutsoo täna kehtivat süsteemi, milles lapsele Eesti kodakondsust saada on lihtsamalt lihtsam. Lapsevanem peab kodakondsus- ja migratsiooniametile sellesisulise avalduse tegema ning selle teenuse eest ei võeta isegi riigilõivu.
Keskerakonna seaduseelnõu muudab populistlikuks just kehtiva süsteemi lihtsus. Iga soovija saab lapsele Eesti passi niigi ilma mingi vaevata. Samas, määramata kodakondsusega perekondades sündinud lastele automaatselt kodakondsuse andmine riivab Eesti põhiseadust ja piirab ka isikuvabadust. Vanematel peab olema õigus valida endale ja lapsele kodakondsus.
Mäletame nn Türgi beebi juhtumit, kui naine sünnitas Vahemere-äärses kuurordis ja reisikindlustus keeldus tasuma sellega tulenevaid kulusid. Kas välisministeerium oleks saanud samamoodi lapsevanemat aidata, kui lapsele oleks kohustuslikus korras kohe Türgi kodakondsus antud? Ning kas see oleks olnud lapsevanemate soov?
See oli pisut utreeritud näide. Selge on, et lastele Eesti kodakondsuse mitteandmisel on erinevad põhjused. Osa seotud identiteediga, osa pragmaatilised. Halli passi omanikuks olemine on pigem privileeg kui puudus. Saavad nad ju võrdselt kõiki riigi poolt pakutud teenusteid ja toetuseid, võivad vabalt Euroopas reisida ning pealegi Eesti kodanikest lihtsamalt ida-piiri ületada.
Paradoksaalselt võiks mittekodanikele diskrimineerivate pügalate vastuvõtmine märgatavalt suurendada Eesti passi taotlejate arvu. Kas väiksem mittekodanike arv tähendaks sellel juhul suuremat demokraatiat ja edukat integratsiooni? Ma arvan, et sama vähe kui kohustuslikus korras Eesti kodakondsuse jagamine.
Rein Ruutsoo kolleeg Raivo Vetik on analüüsinud eestivenelaste riigiidentiteedi ning ühiskonna avaliku sfääri sidusust. Uuringu järeldusena väidab ta, et Eesti ühiskonna integratsiooni põhiprobleem ei ole seotud mitte struktuurse integratsiooniga, kuivõrd hoiakute ja meelsusega. Meelsus tähendab riigiidentiteedi olemasolu, kollektiivset meie-tunnet.
Seega ei ole integratsiooni põhiküsimus mitte kodakondsuspoliitika muutmine, vaid ühise riigiidentiteedi loomine. Mina tahaksin elada riigis, kus kõik elanikud armastavad oma riiki (selle seadusi, ühiskondlikku korraldust jne) ning kus elanikke ei jagata kastidesse nende kodakondsuse, rahvuse või emakeele järgi.
Keskerakonna vähemuspoliitika suurimaks puuduseks on selle puudumine. Sunniviisiline kodakondsuse andmine ei ole ju mingi integratsioon ning seetõttu on mul raske mõista, mida Ruutsoo oma kiidulauluga Keskerakonnale öelda tahtis. Kasutades tema endi sõnu, teeb Keskerakond integratsiooni asemel ju hoopis hämamisliigutusi, mis pigem halvendavad olukorda.
(Artikkel ilmus 13. novembril Delfis, otselink: Silver Meikar: Passide jagamine pole integratsioon )
Mis need Somaalia piraadid meid puudutavad?
Loodan, et uudised Somaalia piraatide „vägitegudest“ paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie „kangelased“ külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost, kui Somaalia piraadid täna.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega, ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaberdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel kodusõdadest räsitud rahva näljahäda leevendamiseks. 90% Maailma Toiduprogramm toidust saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Võib ju skeptiliselt küsida, et mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meie jaoks aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eestis perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast.
Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa – Aasia ja ka Euroopa – Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisele või valima märksa pikemat marsruuti. Selle lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti tavaelanikud, kes toodete eest kallimat hinda peavad maksma.
Miks PÖFF on parem kui jõulud
Nii nagu lapsed ootavad igal sügisel jõule, ootan mina PÖFF-i algust. Väikesest suureks kasvanud festival ja selle alaüritused on muutunud tõmbenumbriks väga erinevate huvidega gruppidele. Kes tahab, teeb MÖFF-ile moblaga video, kes tahab jalutab lühifilme vaatama Sleepwalkers´il.
Kui eelmisel aastal sain kahe filmiga MÖFF-i lõppkonkurssile, siis sellel aastal on mul publiku ees võimalik Roy Strideriga väidelda pärast filmi The Big Sellout linastust. Teemaks ikka erastamine ja kapitalism, mille üle "kaklesime" ka mitu päeva ühise reisi ajal kevadel.
Kui jõululaulud ja -rituaalid, ehted ja kingitused, naljad ja rõõmud korduvad aastast aastasse ja (vähemalt laulud ja kaupluste kaunistused) on eripära otsiva inimese täiesti ära tüüdanud, on PÖFF igal aastal uut nägu. PÖFF pakub masendava jõulu-tarbimis-buumi ajal head pelgupaika.
Täpsem info eelmainitud filmi kohta:
Kolmapäeval 26. novembril korraldab Vaata ja Muuda koostöös Just Filmiga tasuta seansid filmidele The Big Sellout ja Favela Rising. Filmile The Big Sellout on eelkõige oodatud õpetajad koos klassidega, Favela Rising on avatud kõigile DFK-dest (http://maailmakool.ee/index.php?id=11036) huvitunud noortele. Filme näidatakse kinos Kosmos.
Kell 15:00 linastuv Florian Opitz'i The Big Sellout (LINK www.thebigsellout.org) on ohtralt poleemikat tekitanud dokfilm erastamisest. Mis juhtub siis, kui su poeg on suremas ja ainus haigla on erakliinik, mille kulusid sa ei jaksa maksta? Kuidas saab elada, kui üle kolmandiku oma palgast pead sa maksma erafirmale, millest sõltub sinu elamiseks vajalik vesi? Mida tähendab guerilla-elektrik või sõda vee pärast? Filmis räägib üks maailma tuntuimaid majandusanalüütikuid Joseph Stiglitz – Nobeli preemia laureaat, kes on pühendanud oma elu erastamise ja globaliseerumise vastu võitlemisele – sellest, kuidas erastamine mõjutab tavainimesi. Film pakub kindlasti kõneainet ja tekitab vastakaid arvamusi ning seetõttu on kõigil võimalik end pärast filmi väljendada. Pärast filmi toimub paneeldiskussioon ekspertidega erinevatest eluvaldkondadest ning sõna saavad kõik soovijad.
Filmile on eelkõige oodatud aktiivsed õpetajad koos põhikooli või gümnaasiumi õpilastega. Võib tulla terve klassiga!
Kell 17:00 näidatav Favela Rising (LINK www.favelarising.com) on aga hoopis teisel teemal. 36 rahvusvahelist filmiauhinda võitnud film räägib faveladest – Rio de Janeiro slummidest, kus tänavail tulistavad teismelised narkodiilerid ja kartellide vaheline sõda on igapäevane reaalsus. Keegi ei jää puutumatuks ja miski ei ole püha. Kuidas tulla välja olukorrast, kus ööd ööde järel mööduvad kuulates laske ja inimeste karjumist? Mida teha, kui su oma vend lastakse politsei poolt maha? Kelle poole pöörduda, kui kogu maailm on sinu linnajaole selja pööranud? Kuidas reageerida, kui lapsed räägivad: "Kui ma suureks saan, siis saab minust narkoparun"?
Kommunismikuritegude tunnistamine on ka Ukraina võitlus
EPL-is ilmus oktoobris kaks väga head ajaloo mälu seadustamist puudutavat artiklit. Teema algatas Priit Simsoni tõlgitud TIMOTHY GARTON ASH´i artikkel „Võitlus mälupolitsei vastu“ ning diskussiooni jätkas MAREK TAMM artikliga „Ajalugu ei kordu“. Mõlemad peavad ohtlikus ajaloos toimunud sündmustele ühe riikliku tõe otsimist, ajaloolise tõe seadustamist ning pidevaid paralleeli tõmbamisi mineviku ja oleviku vahel.
Eesti tuntud poliitik-ajaloolased kasutavad sageli tänaste sündmuste kirjeldamiseks aastakümneid tagasi toimunut ning seeläbi otsivad ka lahendusi aegade hämarusest. Ajalugu on nende jaoks vahendiks endale sobiva päevapoliitilise positsiooni tõestamiseks.
Tamm peab seda ohtlikuks: „Kuigi paralleelid minevikuga on alati ahvatlevad ja teinekord huvitavad, on nende kasutamine selgitavate mudelitena enamasti eksitav ja vahel ohtlik. Ajalooline eeskuju loob mulje sellest, et me oleme tekkinud probleemi lahendanud, kuigi tegelikult oleme selle vaid vana vastusega varjanud. Sest minevik ei kordu kunagi. Korduvad vaid lood minevikust, mis püüavad seletada olevikku.“
Ka minule tekitab mälupolitsei ja ajaloost ühe tõe otsimine hirmu just nendel põhjustel, mida kirjeldavad Ash ja Tamm. Samas ei tähenda see seda, et me ei peaks kunagise ebaõigluse tunnustamise eest võitlema. Kommunismikuriteod peaks hukka mõistma nii nagu on tehtud fašistlike kuritegudega, kuid kindlasti ei tohiks teisel seisukohal olevaid inimesi pokri pista.
Leian, et ainuke vastus teisitimõtlejatele peaks olema Voltaire´i tsitaat: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.”
Käesoleva aasta 11. juulil Venemaa jõulisel survel keeldus ÜRO peaassamblee arutamast Ukraina suurt näljahäda genotsiidina. Sellega lükati (taaskord) tagasi ka Kiievi palve tunnistada holodomor genotsiidiks ukraina rahva vastu. Holodomori hukkamõist on ukrainlastele vähemalt sama oluline, kui eestlaste jaoks on Eesti okupeerimise ja rahva massilise küüditamise faktid. Just seetõttu pean oluliseks, et Eesti jätkaks Ukraina püüdluste saamaks Holodomorile ametlik genotsiidi tunnustus toetamist´.
Täna konverentsil „Ukrainlased Eestis: eile, täna ja homme“ esinedes keskendusin ka sellele küsimusele, kuigi sõnavõtu pealkiri oli "Vabadusest!"
Lp härra suursaadik või Teie Ekstsellents , külalised
Daamid ja härrad.
Mul on suur au/rõõm teid tervitada Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma nimel ja rääkida vabadusest.
---
2004. aastal koos kümnete tuhandete ukrainlastega Kiievi keskväljakul Maidanil seistes mõistsin ma esmakordselt, mis tähendab vabadus. Eesti iseseisvumise taastamise ajal 1991. aastal olin liiga noor, et aktiivselt kodanikuliikumises osaleda ning omamoodi elasin Eesti vabaduse vaimu läbi just 1,5 kuu jooksul oranži revolutsiooni ajal Ukrainas.
Vabadus on igaühe õigus ja võimalus eneseteostusele. Riigi ülesanne on pakkuda selleks parimat keskkonda. Kui valitsev režiim hakkab piirama vabadusi – näiteks sõna- ja meediavabadust – on kodanike kohus selle vastu välja astuda. Ajalugu tõestab, et vabadusi piirama asunud võimust kujuneb kiiresti välja ebainimlik diktatuur.
Kolmekümnendatel aastal sai noor riik Eesti nautida vabadust samas kui ukrainlased pidid elama stalinliku terrori all. Uudised 1932-1933 aastal toimunud genotsiidist vapustasid eestlasi, kuid tolleaegne maailm ei võimaldanud meil teie abistamiseks midagi teha. Kuus aastat hiljem saime ise tunda stalinliku terrori jubedusi ning maailma ükskõiksust.
Aasta pärast iseseisvuse taastamist, 1992 võttis Eesti parlament vastu resolutsiooni, mis nimetas Holodmori genotsiidiks. Olime maailmas esimene riik, kes sellesisulise otsuse tegi. Ma loodan, et õige pea julgeb ka ÜRO Holodmori ametlikult genotsiidiks tunnistada.
Võib ju küsida, et miks tegeleme me ikka ajalooga ja mitte tulevikuga. Kuid just selleks, et tulevikus sellised jubedused ei korduks, ei tohi me ajalugu unustada. Nii nagu ütles Lennart Meri: me võime andestada, aga me ei unusta. Vabadus ja demokraatlike riikide koostöö on parema maailma garandiks.
--
Ukrainlaste ja eestlaste, Ukraina riigi ja Eesti riigi headest suhetest võidavad kõik. Oranži revolutsiooni ajal kohtusin mitme Ukrainas elava eestlasega ning täna tunnen mitmeid ukrainlasi, kes elavad Eestis. Mul on hea meel, et Ukraina diaspora on aktiivne ning tunnen uhkust Eesti riigi üle, kes kõigile rahvusvähemustele pakub võimaluse ja vabaduse oma identiteeti hoida.
Tahan isiklikult tänada Ukraina suursaadikut Eestis Pavlo Kirjakovi ja Ukraina Kongressi Eesti esinaist Vira Konõki, kes on aktiivse tööga aidanud kaasa Ukraina ja Eesti suhete tihendamisele.
Head konverentsi kõigile!
Paris hakkas Moskvast blogima
Rahva tungival nõudmisel avas ERR-i Moskva korrespondent Krister Paris teisipäevaloma ajaveebi ja on teinud juba kolm huvitavat postitust. Selline hea uudis siis kõigile neile, kes tunnevad huvi Venemaal toimuva vastu ning peavad Eesti ajakirjanduses avaldatud materjali liiga väheseks adekvaatse pildi saamiseks.
Usun, et Kristeri ajaveeb kujune kiiresti sama populaarseks, kui on tema kaas-linnlase Jaanus Piirsalu oma. Jaanus on meid mitme aasta jooksul vaimukalt valgustanud elust-ja-olust suure Venemaa eri nurkadest. Ruumi sellel (info)turul on veel palju.
Lisaks Jaanuse ja Kristeri kirjutistele soovitan pilk peal hoida TÜ õppejõu Karmo Tüüri ajaveebil, mis küll ei hiilga igapäevast elu kirjeldavate jutukestega, kuid see-eest on tema pigem poliitilised ja analüütilised tekstid palju paremad, kui mitmel poliitikust super-eksperdil. Tema eesmärk ei ole ju on-line meediasse saada, seega pole tal vaja ida-naabrile igal võimalikul juhul vastu vahtimist panna.
Et nimekri oleks täiuslikum tuleks lõpetuseks kindlasti soovitada ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, kolumnsit Paul Goble ja Economist´i ajakirjaniku Edward Lucase ajaveebi. Kõik eelnimetatud ajaveebid täiendavad üksteist olulisel märal.
