Jaanuaris suurvõimu juhiks saava Obama poliitikast aimu saamiseks on kasulik lugeda Demokraatliku Partei võtmeisikute arvamusartikleid. Clintoni teise administratsiooni (1997-2001) riigisekretär Madeleine K. Albright ja kaitseminister William S. Cohen kirjutasid International Herald Tribune´is ÜRO genotsiidivastase resolutsiooni 60. aastapäevaks pühendatud artiklis: „We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.“

Autorite sõnul on genotsiidi tagajärg pikaajaline ebastabiilsus, kuid selle mõju ulatub toimumiskohast märksa kaugemale. Näiteks mõnes Aafrika riigikeses toime pandud jubedused toovad kaasa põgenikelaine, soodustavad inimkaubandust ja rahvusvahelist terrorismi jne. Just seetõttu on USA jaoks oluline reageerida juba siis, kui on tekkimas oht genotsiidi toimumiseks. Vajadusel ka sõjaliselt: „Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.”

Artiklis mainitakse nimeliselt vaid Darfuri, kuid julgen loota, et uus administratsioon hakkab tähelepanu pöörama ka sellele, mida saadab sõjaväeline hunta korda oma rahva vastu Birmas, aga ka Hiina Rahvavabariigi poliitikale Tiibetis. Birma kunstlik humanitaarkatastroof omab genotsiidi tunnuseid ja Tiibetis toimuvat nimetatakse vähemalt kultuurigenotsiidiks. Kas need ei ole siis eelhoiatused, mis nõuavad rahvusvahelise kogukonna sekkumist: “We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.”

Just kui selle kinnituseks mõistis Hiina Rahvavabariik eluks ajaks vangi Tiibeti NGO aktivisti, kes rahvusvahelisele meediale edastas informatsiooni Tiibetis toimuva kohta. Tundub, et eesmärgiks on kasutada täielikku infosulgu, mis võimaldaks Tiibetis rahulikult “toimetada”. Nagu Darfuris või 1994. aasta Rwandas, kus teated massimõrvadest jõudsid rahvusvahelisse meediasse liiga hilja…

Tibetan NGO worker given life in jail

AFP BEIJING (Reuters) – A Chinese court has jailed a Tibetan who worked for a non-governmental organization for life for passing on information about the situation in the restless region to the outside world, a rights group said. Wangdu was given the sentence last month, the International Campaign for Tibet said in a emailed statement, quoting a report in a regional Tibetan newspaper published on November 8.

Six other Tibetans were also given long prison terms, it said.

“The sentences are unprecedented in their severity for Tibetans accused of passing on information to people outside Tibet,” the group said.

“This new development indicates a harder line approach to blocking news on the current crackdown in Tibet and also appears to represent a challenge to NGOs working on the plateau.”

Chinese troops marched into Tibet in 1950 and the region’s spiritual leader, the Dalai Lama, fled into exile in 1959 after a failed uprising against Beijing’s rule.

Mountainous and remote Tibet was rocked by anti-Chinese protests earlier this year, which China blamed on the Dalai Lama, whom it brands a separatist. He has repeatedly denied the claims.

Rights groups say hundreds remain in jail following the protests where they are subjected to harsh treatment and even torture.

Still, the government expects the region’s economy to grow 10.1 percent this year, the official Xinhua news agency said, faster than the national average, though tourist numbers will be down due to the unrest.

“To cope with the challenges, the local government published a series of regulatory measures to keep the economy growing steadily and rapidly,” it quoted Tibet’s governor Qiangba Puncog as saying.

—

Never again (Genocide)
Madeleine K. Albright and William S. Cohen
Some we see; others remain invisible to us. Some have names and faces; others we do not know. They are the victims of genocide and mass atrocities, their numbers too staggering to count.

This month was the 60th anniversary of the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. It has been 20 years since the United States became a party to the treaty. Despite six decades of efforts to prevent and halt systematic campaigns of massacres, forced displacements and mass rapes, such atrocities persist. Why are we still lacking the necessary institutions, policies and strategies?

It is not because the public doesn’t care. We have seen a surge in interest in this country, galvanized by the crisis in Darfur and driven in large part by students and faith-based organizations. And it is not because our leaders do not care. Over the years, many champions in Congress and successive administrations have demanded more action to stop genocide.

When we were in the Clinton administration, we experienced firsthand the challenges of responding to such crises, sometimes because the political will was lacking, but more often because the American government simply does not have an established, coherent policy for preventing and responding to mass atrocities.

Moreover, a lack of dedicated resources for prevention and the absence of bureaucratic mechanisms allowing rapid analysis and response have impeded timely action. What is needed is a national blueprint to prevent genocide and mass atrocities.

Barack Obama should demonstrate at the outset of his presidency that preventing genocide is a national priority. No matter how one calculates American interests, national borders today provide little sanctuary from international problems. Left unchecked, genocide will undermine American security.

First, genocide fuels instability - usually in weak, undemocratic, corrupt states. It is in these states that we find terrorist recruitment and training, human trafficking and civil strife.

Second, genocide and mass atrocities have long-lasting consequences that go far beyond the states in which they occur.

Refugees flow into bordering countries and then across the globe. The need for humanitarian aid can quickly exceed the capacities and resources of a generous world. The international community, including the United States, is called on to absorb displaced people and to undertake relief efforts. And the longer we wait to act, the higher the price tag.

Third, America’s standing in the world is eroded when we are perceived as bystanders to genocide. Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.

We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.

Success will require that the president summon political will not only during a crisis but before one emerges. This means taking on inertia within the government, investing political capital, doing the heavy lifting of persuasion. It means fending off critics and cynics.

It means taking risks.

We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.

Madeleine K. Albright, the U.S. secretary of state from 1997 to 2001, and William S. Cohen, the U.S. secretary of defense from 1997 to 2001, are the co-chairmen of the Genocide Prevention Task Force.

Tweet This Post 

Aastalõpu pühad on aeg teha möödunust kokkuvõtteid, mõeldes samas tulevikule. Kui 2008 oli muutuste aasta, siis 2009 tuleb kokkuhoiu aasta. Kokkuhoid ei tähenda mitte ainult kulutuste vähendamist, vaid ka inimeste omavahelist kokkuhoidmist. Pingelistel aegadel on ühtehoidmine ainsaks garantiiks, et saame raskustest üle.

Riigikogu võttis 10. detsembril pärast pikki debatte ja rasket tööd vastu 2009. aasta riigieelarve ning 17. detsembril uue töölepingu seaduse. Järgmisel aastal peame tegema veelgi keerulisemaid valikuid. Lühiajalise punktivõidu asemel tuleb osata mõelda pikaajalisetele eesmärkidele.

Tunnistagem, et Eesti headel aegadel tehtud otsuste - reservide kogumine, laenamisest hoidumine, investeeringud avatud majandusse ja õigusriigi tugevndamine - vilju kasutame täna. Eestil läheb võrreldes teiste endise idabloki riikidega kõige paremini ja olen veendunud, et tuleme maailmamajandust tabanud kriisist välja kõige kiiremini.

Järgmisel aastal tõusevad pensionid ja õpetajate palgad. See ei ole raiskamine, vaid riigi kohustus. Kõrgemate pensionitega hüvitame võlga nende inimeste ees, kes on Eesti ülesehitamise nimel pingutanud, kõrgemad palgad on aga tagatis paremaks hariduseks ning investeering tulevikku.

Rahalisest kokkuhoiust hoolimata ei jää riigil tegemata olulised investeeringud. Mul on hea meel Sulle teatada, et lubadus Tartu-Tallinna reisirongiliikluse parandamiseks on jätkuvalt jõus. Uue veeremi hange annab 2011. aastaks sõitjatele mugavad reisivagunid ning tagab kiirema sõidu pealinna ja koju tagasi.

Kuid ühest asjast on mul küll kahju. Kas teadsid, et 10. detsembril tähistati inimõiguste deklaratsiooni 60. aastapäeva? 1948. aastal võttis ÜRO vastu otsuse, mis kuulutas inimõigused universaalseks ja kehtivaks kõigile inimestele. Mul on kahju, et Eesti meedia ei pühendanud inimõiguste aastapäevale tähelepanu. Nii nagu vabadustega, mõistetakse ka inimõiguste tähtsust sageli alles siis, kui ollakse nendest ilma jäänud. Kuid siis on juba liiga hilja!

Selleks, et tagada demokraatliku ja vaba Eesti õigusriigi jätkumine, peame pühendama palju rohkem aega ja jaksu nendele riikidele, kus kodanikud kannatavad vaesuse, rõhumise ja ebaõigluse all. Pühade ajal on paslik meenutada, et vaid paarkümmend aastat tagasi said mõned inimesed Eestis palka selle eest, et tegid tumedate kaantega märkmikesse ülestähendusi nende kohta, kes olid toonud jõuludeks tuppa kuuse ja nautisid perega koosolemist.

Täna ei pea enam jõule varjama - juba aastaid on meil võimalus tunda nende üle rõõmu. Kohtasin täna heatujulisi tartlasi Raekoja platsi jõululaadal. Õnnelik oli ka mu laps, kes sai mahasadanud lumel kelgutada. Soovin Sulle rõõmsaid pühi ning hoian pöialt, et need oleksid sama valged ja meeleolukad kui tänane laupäevane Tartu. Hoiame kokku!

Tweet This Post 

(Organisatsiooni 3dWay.org viimane pilamultikas Valgevene režiimist)

Ei teagi, et kumb on hullem, kas sünnipäev üldse ära unustada, või tähistada seda vastupidiselt ootustele. Eestis ei pööranud avalikkus 10. detsembril mingit tähelepanu Inimõiguste Deklaratsiooni 60. aastapäevale, Valgevenes pandi päeva „tähistamiseks“ aastaks istuma inimõiguste aktivist.

Täna hommikul lehti sirvides ei pannudki mind väga imestama, et hiinlasest Hu Jia nime ei leidnud. Internetiotsing andis siiski tulemuse, et Postimehes ilmus vähemalt pisike on-line uudis Sahharovi auhinna võitja kohta. Kui Hiinas on Hu Jiast rääkimine keelatud, siis meil pole vaja mingeid hirmutamisvahendeid kasutadagi. Tähelepanu inimõiguste aktivisti ja Sahharovi auhinna vastu ei tunta niikuinii.

Tean, et taanlased kavatsevad algatada debatti, et kas ei peaks tühistama vaid kahe kuu eest ajutiselt peatatud sisenemiskeelu sanktsiooni Valgevene võimuladvikule. Tegi ju Euroopa Liit selle kingituse Lukašenka „õukonnale“ suuresti just poliitvangide vabastamise eest. Nüüd, pärast Alyaksandr Barazenka aastaks vangi saatmist ning mitmete teiste aktivistide vahistamist, on alus kadunud.

Käivad sahinad, et õige pea tunnustab OSCE kriteeriumite järgi ebaausalt valitud verinoor parlament Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirkondade iseseisvust. See on eeltingimuseks, et suur vend Vene Föderatsioon oleks valmis pisutki turgutama üha sügavamas kriisis vaevlevat Valgevene majandust. Võib-olla oleks täna juba õigem kasutada Lukašenka „majandusime“ kohta terminit pankrott.

Eelmisel kuul ilmunud artiklis Diplomaatias ennustasin ma Valgevene majandusele väga kiiret allakäiku. Pankadel puuduvad vahendid ka pisilaenude andmiseks, teotused reformimata riigiettevõtetele on peatunud, eksport Venemaale on drastiliselt vähenenud ning mingi statistika näitas, et novembris langes tootmissektor 15%. Analüütikud ennustavad Valgevene rubla kiiret hukku.

Tahaks loota, et maailma majanduskriisile lahenduse otsimise kõrval on demokraatlikel lääne-riikidel aega ka kasutada seda ainulaadset võimalust, mida Lukašenka populaarsuse kukkumine Valgevene demokratiseerumisele loob. Kui Hiina puhul tõmbame suu kriipsuks ja keskendume vaid huvidele, võiksime vähemalt oma „tagahoovis“ majandusdepressiooni ajal ka väärtuste peale mõelda ning Euroopa viimast diktatuuri ajaloo prügikasti upitada.

Tweet This Post 

Eelmise nädala kaks sündmust tõstatasid taaskord selle küsimuse. Kolmapäeval avaldas Marko Mihkelson oma ajaveebis ühes siselistis ametialaseks kasutuseks olnud info, reedel kirjutas Mart Laar eelarvest ning viidates erakondadele, tõi ära ka töögrupi koosolekul olnud vaidlused. Kas tegemist on sammuga edasi demokraatlikuma ja avatud ühiskonna suunas või peaksime sellist tegevust taunima?

Olen sageli kuulnud vastuväidet, et blogis kirjutab poliitik kui eraisik ning seetõttu ei ole see sama, kui artikli kirjutamine, kommentaari andmine või pressiteate tegemine. Olen veendunud, et blogis kirjutatud sõnade eest peab poliitik vastutama täpselt sama palju kui ükskõik millisesse teise kanalisse paisatud info eest.

Seega ei ole antud kaasuste puhul küsimus, kas blogis võis seda infot avaldada, vaid selles, kas seda infot üldse võis avaldada. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

Mart Laari postituse puhul on küsimus usalduses koalitsioonipartnerite vahel. Huvitav, kas järgmisel arutelul eelarve teemal alustatakse vestlust sõnadega: „Kui Laar lubab, et ta seda infot ei avalda, siis näen ühe võimalusena…“ Konstruktiivsele arutelule see kasuks küll ei tule.

Teine võimalus on muidugi see, et eelläbirääkimisi peetakse edaspidi ilma Laarita. Paljuski on need ju ajurünnaku sarnased, kus eesmärgiks on panna kõik osalejaid loopima vabalt ideid. Samas, kõik seal välja käidud seisukohad on mõeldud vaid arutelu elavdamiseks ning ei esinda sageli ühegi osapoole kokkulepitud seisukohta.

Marko juhtum läheb aga nii info kaitse kui ka eetika valdkonda. Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees peab kahekordselt hoolikas olema avalikustatud info osas. Sisepoliitilistel kaalutlustel riigi positsiooni kritiseerimine või naaberriigile „lõgemesse“ panemine võib ju teatud valijaskonnale väga meeldida, kuid paraku jõuab see kiiresti ka Vene (online) meediasse ning kokkuvõttes aitab kujundada suhtumist Eestisse. (Markot tsiteerides ei kirjuta ju ükski kanal juurde, et tegemist on vaid tema isikliku arvamusega.)

Välisministeerium on andnud võimaluse aktiivselt välispoliitikaga tegelevatele poliitikutele liituda nn temaatiliste siselistidega. Tegemist on diplomaatiliste infokanalitega, kuhu jõuavad nii avalikud kui ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teated. Sageli võib tundliku või kinnitamata sisuga info avaldamine kahjustada Eesti huve. Ja mitte ainult.

Leian, et Marko kolmapäevane lekitus seadis ohtu ka nende inimeste heaolu, keda teema isiklikult puudutas. On ju kombeks, et kõigepealt teavitatakse intsidentidest lähedasi ja seda tehakse siis, kui info on kontrollitud. Õnneks ei juhtunud seekord midagi tõsist. Tõsine oli vaid see, et lähedased pidid juhtumist online meediast lugema.

Marko lekituse tulemusena ei ole viis päeva siselisti enam eriti infot tulnud. See pole esimene korda, kui tema blogi pärast ka teised (sh riik) kannatada saavad.

Kas poliitilised blogid tuleks siis keelustada? Ei, kindlasti mitte. Küll aga peaksid erakonnad kirja panema HEA TAVA, ehk rea reegleid, mida kõik tõotavad järgida. Nii nagu ajakirjanikele on oma koodeks, peaks ka poliitilisele kommunikatsioonile (sh siis ka ajaveebnikutele) olema oma. Kontroll kokkuleppe järgimise üle jääks muidugi meediale ja valijatele. Kedagi tsenseerida ei ole vaja, kuid eetika üle võiks diskussioon toimuda küll.

Eesti on ajakirjandusvabaduse pingerea tipus. Arvamuste paljusus ja sõnavabadus on demokraatia ühed alustalad ning nende oluliseks osaks on ka ajaveeb-meedia. Samas, nii nagu padukollane meediaväljaanne ei aita eriti kaasa meediaruumi arengule, kahjustab ebaeetiline blogimine (või muu poliitiline kommunikatsioon) ja mitte-avalikustamisele mõeldud info avaldamine poliitika usaldusväärsust.

P.S. Errare Humanum Est (ehk eksimine on inimlik). Veeb 2.0 on traditsioonilisest ajakirjandusest sadu kordi noorem ja seega kokkulepped, tavad ja reeglid ei ole veel paigas. Arvan, et vähemalt poliitikud peaksid lähtuma ajaveebe kirjutades samadest reeglitest, kui ükskõik millist teist meediakanalit kasutades. Siseinfo lekitamine on vale olenemata kanalist.

P.P.S. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

P.P.P.S. Soovitan lugeda: Eesti ajakirjanduseetika koodeks

Tweet This Post 

Kui selgus, et maailma suurim spämmi-võrgustik Srizbi kolis oma peadomeenid (ehk Command&Control serverid) mõneks päevaks Starline´sse, kirjutasid sellest mitmed maailma juhtivad tehnoloogiasaidid. Eesti päevalehtedesse see ei jõudnud ning isegi Starline´i kodulehelt ei leidnud ma selle kohta selgitust. Imelik, sest tegelikult paistsime ju silma positiivselt.

Leidsin täiesti juhuslikult terve rea välismaiseid artikleid antud teemal, kuid Eestis jõudis see vaid paarile mitte-mainstream saidile (minut.ee, arvutikaitse.ee, tarbija24.ee jm). Päevaleht ja Postimees ei kajastanud seda üldse. Kõige huvitavam arutelu sellel teemal on toimunud arvutikaitse.ee blogis. Vastates Petsi küsimusele, et miks CERT infot välja pole saatnud, ütleb Hillar välja karmi tõe: „Pets, ma ei väida mitte midagi, kuid… Eile, vahetult enne eelmise kommentaari kirjutamist, suhtlesin ma sellest seltskonnast ühe inimesega. Tema väide oli, et eesti ajakirjandus ei tunne nende tegemiste vastu mingit huvi ja pressitibinat neil ei ole ning seetõttu saabki sellest lugeda ainult välismaise ajakirjanduse vahendusel.”

Register´ile antud kommentaaris tõdeb Srizbi (ja teiste botnet´ide) vastu võitleva FireEye teadur Alex Lanstein, et Eesti lülitas Sirbzi serverid võrgust välja rekordajaga.  (“An onslaught of spam was certainly averted,” said Alex Lanstein, a researcher at intrusion detection system prover FireEye, who has spent the past four weeks closely monitoring Srizbi. “Estonia stepped in in record time and kicked these guys off line.“ ) See on küll asi, mille üle võiksime uhkust tunda.

Niikaua, kuni Eesti ajakirjandus ei pööra tähelepanu isegi sellisele e-kuritegevust puudutavale uudisele, ei tunneta ka kodanikud, ametnikud ja ettevõtted vajadust tugevamalt tegeleda e-turvalisusega. Mäletan, et päev pärast US presidendivalimisi ei ilutsenud ühe Eesti juhtiva päevalehe esikaanel mitte Obama, vaid keegi Liis Haavel, keda vist lubati (või siis ei lubatud) kautsjoni vastu vabadusse. Pole siis ime, et on-line meedias on kuumadeks teemadeks peamiselt „libe jää” ja „mini-seelik”.

The Srizbi botnet, also known by its aliases of Cbeplay and Exchanger, is the world’s largest or second-largest botnet depending on expert reports, and is responsible for sending out more than half of all the spam being sent by all the major botnets combined. The botnets consist of computers infected by the Srizbi trojan, which sends spam on command. The botnet suffered a significant setback in November 2008 when hosting provider McColo was taken down; global spam volumes reduced by up to 75% as a result of this action.

The size of the Srizbi botnet is estimated to be around 450,000 compromised machines, with estimation differences being smaller than 5% among various sources. The botnet is reported to be capable of sending around 60 billion spam messages a day, which is more than half of the total of the approximately 100 billion spam messages sent every day. As a comparison, the highly publicized Storm botnet only manages to reach around 20% of the total amount of spam sent during its peak periods.

The Srizbi botnet is showing a slight decline after a recent aggressive growth in the amount of spam messages sent out. As of 13 July 2008, the botnet is believed to be responsible for roughly 40% of all the spam on the net, a sharp decline from the almost 60% market share in May 2008.

Loe lisaks:
http://en.wikipedia.org/wiki/Srizbi_botnet
http://www.theregister.co.uk/2008/11/26/srizbi_returns_from_dead/
http://arstechnica.com/news.ars/post/20081201-estonian-isp-plays-whack-a-botnet-has-srizbi-on-the-run.html
http://www.networkworld.com/news/2008/112708-estonian-isp-cuts-off-control.html
http://www.arvutikaitse.ee/?p=1191
http://www.computerworld.com/action/article.do?command=viewArticleBasic&articleId=9121758

Tweet This Post 

Euroopa Liidu välispoliitikajuhi Javier Solana eriesindaja inimõiguste alal Riina Kionka ütles hommikul Vikerraadio uudistes, et Eesti ei paista inimõiguste teemaga eriti silma. Ei halvas, ega heas. Retoorika siseriiklikele probleemidele on sama, mis 90ndatel aastatel, ning välisriikidega me eriti ei tegele. Nõustun.

Mind teevad need mõlemad aspektid murelikuks. Jätkuvalt on meie imago väljapoole kui riik, kellel on vene vähemusega mingid (suured) probleemid. See teema tõstatus näiteks ka paar nädalat tagasi vestlustes Briti parlamendi alamkoja liikmetega. Kinnitasin siis, et meie probleemid vähemusega on tegelikult väiksemad, kui paljudes Euroopa teistes riikides ning suur arv kodakondsuseta või vene kodakondsusega isikuid Eestis on pigem selgeks tõestuseks, et kohtleme kõiki alalisi elanikke võrdselt.

Arvan, et mitte-kodanike teema paistab suure probleemina seetõttu, et me ise teeme sellest suure probleemi. Mina olen uhke selle üle, et meie liberaalsed seadused tagavad kõigile elanikele (olenemata kodakondsusest) seaduse ees võrdsed võimalused (kui valitavasse kogusse kandideerimine ja Riigikokku valimine välja arvata). Eesti vähemuste poliitika ei ole probleem, vaid pigem eeskuju. Meie probleemid isikuvabaduste ja inimõigustega asuvad teistes valdkondades ning nendest olen ma ka mitmeid kordi kirjutanud.

Teine küsimus on, et kui aktiivselt me tegeleme inimõiguste küsimustega teistes riikides. Endistest ida-bloki riikidest paistab ereda tähena vaid Tšehhi, mis suuresti tänu Vaclav Haveli aktiivsusele tegeleb inimõiguste kaitsmise ja dissidentide toetamisega kõikjal maailmas. Mina tahan, et Eesti astuks Tšehhi kõrvale.

Toon siinkohal ära Inimõiguste Deklaratsiooni 60ndale aastapäeva puhul inimõiguste olukorda Hiina Rahvavabariigis puudutava teate:

To commemorate the 60th anniversary of the Universal Declaration of Human Rights, a diverse group of 303 Chinese writers, intellectuals, lawyers, journalists, retired Party officials, workers, peasants, and businessmen have issued an open letter, “08 Charter,” calling for legal reforms, democracy and protection of human rights in China.

On December 8, 2008, at 11:00 p.m., Beijing public security officers, armed with a criminal detention notice, a subpoena, and search warrants, took away two of the individuals who signed the Charter, Liu Xiaobo and Zhang Zhuhua, ransacked their homes, and confiscated computers, books, and personal belongings. Zhang was released after 12 hours of interrogation. According to Zhang, Liu is being criminally detained on suspicion of “inciting subversion of state power.”

The Charter sets forth 19 specific recommendations, including: constitutional reform; separation of administrative, legislative and judicial powers; freedom of association, expression, and religion; and citizen education that encompasses universal values and civil rights. The recommendations address current reform debates, and promote many rights already recognized in Chinese law and that constitute part of China’s international human rights obligations, including the International Covenant on Civil and Political Rights (ICCPR), signed by the Chinese government 10 years ago, still pending ratification.

By detaining these individuals on the eve of the international Human Rights Day, the Chinese government has exposed the emptiness of the rhetoric in its recently announced Human Rights Action Plan, and makes a mockery of the official slogan that people are the foundation [yi ren wei ben] of China’s development and of the official claim that “human rights work in China has already achieved historic progress.” This kind of reaction to the legitimate appeals of Chinese citizens to the government sends an unsettling message that a crackdown for next year may be already underway.

The year 2009 will mark several politically sensitive anniversaries: the 20th anniversary of the June 4, 1989 crackdown, the 50th anniversary of the exile of the Dalai Lama, and the 60th anniversary of the founding of the People’s Republic of China.

For more information on Liu Xiaobo and writings by him, see:

“Rights Crackdown Intensifies a Month before the Games,” July 8, 2008, http://hrichina.org/public/contents/63047;

“Chinese Scholars and Activists Demand Equality for Migrant Workers in China,” February 14, 2008, http://hrichina.org/public/contents/47369;

Liu Xiaobo, “Further Questions About Child Slavery in ChinaÆs Kilns,” China Rights Forum, 2007, No.4, http://hrichina.org/public/PDFs/CRF.4.2007/CRF-2007-4_Slavery.pdf;

Liu Xiaobo, “Beijing’s Human Rights Exhibition,” China Rights Forum, 2007, No.1, http://hrichina.org/public/PDFs/CRF.1.2007/CRF-2007-1_Exhibition.pdf;

Liu Xiaobo, “Remembering June 4th for China’s Future,” China Rights Forum, 2005, No.4, http://hrichina.org/public/PDFs/CRF.4.2005/CRF-2005-4_June4.pdf;

“HRIC Statement on UN High Commissioner for Human Rights Visit to China,” August 31, 2005, http://www.hrichina.org/public/contents/24500;

Liu Xiaobo, “Atop a Volcano,” China Rights Forum, 2005, No.1, http://www.hrichina.org/public/PDF s/CRF.1.2005/1.2005AtopAVolcano.pdf.

For more information about efforts to commemorate the Universal Declaration of Human Rights, see:

“Two Guizhou Rights Activists Detained,” December 5, 2008, http://hrichina.org/public/contents/83573;

“Guizhou Police Threaten Rights Group Over Commemoration of 60th Anniversary of Universal Declaration of Human Rights,” November 13, 2008, http://hrichina.org/public/contents/75475;

“Activist Issues Statement Urging International Attention to Ban of Human Rights Day in Guizhou,” January 25, 2008, http://hrichina.org/public/contents/47218;

“Case Update: Buddhist Monk Shengguan Prevented From Attending Human Rights Conference,” December 10, 2007, http://hrichina.org/public/contents/45802.

Tweet This Post 

Üle pika aja nägin täna Keskerakonna fraktsiooni liikmete silmis siirast muret. Seda siis Tallinna linnavolikogu valimisi puudutava eelnõu arutamise juures. Ei, nende mure ei olnud seotud valimissüsteemi kooskõlaga Põhiseadusega, millele nad pöördumises õiguskantsleri poole viitasid, vaid matemaatikaga, mille järgi uus valimisseadus võib kahtluse alla seada nende hegemoonia pealinnas.

Pole olemas ideaalset valimissüsteemi, kuid on olemas demokraatlikud ja ebademokraatlikud valimisüsteemid. Eestis valitakse parlament, volikogud ja president erinevate valimisüsteeme kasutades, kuid kõik need on demokraatlikud. Täna saalis teise lugemise edukalt läbinud eelnõu lähendab kohalike valimiste valimisi Riigikogu valimissüsteemile.

Ei hakka siin pikalt peatuma eelnõu 392SE arutluse juures (ja huvilistele soovitan tutvuda eelnõu teksti, seletuskirja, muudatusettepanekute ja stenogrammiga), vaid tulen tagasi selle siiruse juurde. Kui hommikul ühe teise eelnõu arutluse juures Marika Tuus südantlõhestava kõne pidas, tõestas tema erakonnakaaslaste muigel nägu tõika, et vaeste-väetite-noorte-ja-vanade õiguste eest seismine on Keskerakonna mainekujunduskampaania osa. Küll oli aga siirast muret (ja võib-olla ka hirmu erakonna juhi ees) tunda Tallinna valimisi puudutava eelnõu arutlusel.

Toon silmakirjalikkusest veel ühe näite. Riigikogus on Keskerakond vähemalt retoorikas toetanud riigi tegevuskulude kärpimist, kuid Tallinna linnavolikogus ei ole nad soodustuste teemat arutanud. Volikogu liikmete palgad on jätkuvalt seotud keskmisega, linnavalitsuse liikmed saavad suuri preemiaid ning Keskerakond on tööle võtnud kümneid poliitilisi nõunikke. Tean, et Tallinna volikogu opositsioon algatab eelnõu, mis peaks ka pealinna võimuaparaadi raiskamist vähendama. Loodan, et kesikud on valmis püksirihma koomale tõmbama ja seda toetama.

Tweet This Post 

Hea sõber helistas mulle reedel ja küsis, et miks mina, demokraatia valvekoer, ei ole sõna võtnud „homovihkaja“ Mardna teemal. Kui aus olla, siis ei pööranud ma Peeter Mardna pobinale suurt tähelepanu. Nagu ikka homo-teemaga, tehakse suurt kära ei millestki. Teema tõuseb alati üles, sest ärritab, ja toob kaasa on-line meediale nii vajalikke klikke ja komme.

Parafraseerides Mihkel Rauda, minu, vana pede- ja neegriarmastaja, seisukohta teatakse niigi. Leian, et Eesti ühiskond on arenenud nii kaugele, et võiksime Hispaania, Taani jt eeskujul homoabielud lubada. Selle asemel, et selle üle suurt debatti pidada, võiksime kõik inimeste eraelu puudutavad küsimused jätta ikka eraasjadeks. Mardna juhtumi puhul teeb mind murelikuks pigem see teema, mida Mihkel Raud tänases EPL-is kolumnistina käsitleb.

Kas valjult mõtlemise eest (või kuidas teisiti pobisemist defineerida saakski) võib inimest karistada? Tean ideoloogiaid ja inimesi, kes seda igal juhul teeksid. Kuulame kõiki pealt ning (kas või preventsioonist) paneme teisitimõtlejad kinni. Vali kord ei ole utoopia, vaid reaalne oht ka Eestis.

Horvaatia politsei arreteeris ja kuulas üle mehe, kes lõi Facebook.com sotsiaalvõrgus peaministri suhtes kriitiliste inimeste huvigrupi nimega: „Võin kihla vedada, et leidub vähemalt 5000 isikut, kellele Sanader ei meeldi“. Lätis hoiti rootsi kardinate taga majandusteadlast ja muusikut, kes julgesid kahelda lati stabiilsuses.

Ka Eesti julgeolekuasutused on põhjendamatult karmilt kohelnud noori vabatahtlikke ja kodanikuaktiviste, kelle inimõigusi, loomakaitset ja demokraatiat toetavad väljaastumised on kaasa toonud „kutse kohvile“ nii neile, kui ka nende vanematele ja õpetajatele. Kuidas suhestub selline tegevus president Ilvese väljaöeldud mõttega: „Paljud meie head asjad on tulnud vabatahtlikkusest. Mida rohkem vabatahtlikkust, seda parem meie elu on“?

Tulen tagasi Mardna pobisemise juurde. Antud kahetsusväärses juhtumis nõustun suuresti Raua järeldustega: „Ja kui ma saunalaval omaette mõmisedes teda (=Mardnat) idioodiks ja natsiks nimetan, ei tähenda see, et ma tõsimeeli arvaksin, et mees vajaks viivitamatult meditsiinilist abi või et tema magamistoa seinal ripuks Adolf Hitleri pilt. Aga kui tundmatu kaassaunaline seepeale Delfisse või Õhtulehte helistab, olen ma valmis avalikult vabandust paluma. Ja edaspidi mõtlen kolm korda järele, enne kui midagi koduseinte kaitsva varju alt väljaspool öelda võtan.“

Lisaksin Rauale vaid Voltaire´i tsitaadi, mida varemgi kasutanud olen: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.” Peaksime rohkem mõtlema selle peale, kuidas Eesti saaks viie kõige demokraatlikuma Euroopa riigi sekka. (Sellisest eesmärgist on rääkinud ka David Vseviov.)Kodanikuaktivistide tagakiusamine, homode õiguste piiramine aga ka pobisejate ristile tõmbamine sellele kindlasti kaasa ei aita.

Eestil on kõrge koht meediavabaduse tabelis ning vähemalt seaduse järgi on meil ka suhteliselt suur koosolekuvabadus. Suured probleemid on sallimatusega ning selle parandamiseks saab igaüks meist palju ära teha.

Tweet This Post 

Kaks viimast ööd on olnud tõelised PÖFF-i maratonid. Näiteks eile vaatasin nelja filmi, kuid jõudsin ka fraktsiooni, Riigikogu istungile, komisjoni koosolekule, seminarile „Vene meedia ja julgeolekuteenistused“ (kus tehtud märkmeid pane õhtul blogisse) ja president Ilvesega kohtuma. Pikk tööpäev lõppes pärast kahte, mistõttu oli täna hommikul päris raske kella 09:00-iks tööle jõuda.

Päevas kolm-neli filmi on selgelt liiast – kaob võimalus pärast seanssi aeg maha võtta ja mõtiskleda. Kõik on üks pudrud ja kapsad. Aga mis teha, väärt linateoseid saab veel vaid 3 õhtut vaadata. Hirm mõnest heast teosest ilma jääda ajab pärast tööpäeva pimedate saalide vahel sõeluma ning pingeline rütm tekitab sõltuvuse. Pöffi narkomaania!

Kolmapäeva viimaseks filmiks olin ostnud pileti Steve McQueeni filmile „Nälg“, kuid nägin hoopis Takeshi Kitano „Achilleus ja Kilpkonna“. Ajasin saalid (või õigemini kinomajad) segamini ning piletikontroll ei pannud ka eksimust tähele. Väga hea, sest „Nälga“ käisin vaatamas eile ja Kitano uusim linateos sai hindeks 5. Polnud küll nii hea, kui tema paari aasta tagune (ja tänaseni minu lemmikfilm) „The Dolls“, kuid meistriteos ikkagi.

Mõne kommentaarid ja hinded vaadatud filmidele:
Kolm Tarka Meest http://2008.poff.ee/?lang=1&id=972&module=1&todo=film (Hinne: 4. Heaks näiteks, kuidas olematu eelarvega on võimalik teha haarav linateos. Statistika näitab, et Soomes (ja vist ka Eestis) on kõige suurem masendus just jõulukuul. Kolm tarka meest ja ilus naine aitavad vastata küsimusele „miks?“)

Pabersõdur http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1222&module=1&todo=film (Hinne: 3) Filmi mõistmise ja nautimise eelduseks on Vene klassikalise kirjanduse hea tundmine. Nendele, kes ikka pole lugenud Tšehhovi ja teiste vene klassikute teoseid originaalkeeles, jäävad olulised nüansid märkamata. Vestlesin põgusalt pärast filmi kolleeg Peeter Tulvistega, kes oli vaimustunud, kuid minu jaoks jäi film võõraks ja tühjaks)

Achilleus ja Kilpkonn http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1224&module=1&todo=film (Hinne: 5. Kas Achilleusel on lootust võita kilpkonnada? Lõpmatuses… Film räägib inimese ennastsalgavast püüdlusest ning seda saatvast keeldumisest alla anda. Meenus Camus’ “Sisyphose müüt”. Sisyphos võitis jumalad ja Achilleus jõudis kilpkonnale järgi just sellega, et leppisid paratamatusega, kuid ei andnud alla. See tegi nad õnnelikuks)

Tsoon http://2008.poff.ee/?lang=1&id=478&module=1&todo=film (Hinne: 4. See ja järgnevad kolm filmi tekitasid minus pigem eetilisi ja poliitilisi küsimusi. Kõrge müür, kaamerad, relvastatud valvurid, korrumpeerunud ametnikud, koerad ja okastraat lahutab hea maailma halvast. Kolm üle müüri turvalisse tsooni vargile roninud poissi toovad välja eliitrajooni elanike pale – võõraviha, julmuse ja ebainimlikkuse. Kas seda turvatsooni võiks vaadata ka kui Euroopat, mille elanikud ehitavad üha kõrgemat müüri kaitsmaks endi heaolu „halbade“ immigrantide sissetungi eest?)

Nälg http://2008.poff.ee/?lang=1&id=908&module=1&todo=film (Hinne: 5. Kas on erinevus kuriteol ja poliitilistel põhjustel toimepandud kuriteol? Kas oma kindlate veendumuste nimel on õigus teiselt inimeselt elu võtta? Või ennast surnuks näljutada? 1981. aasta Iirimaa ühendamise eest võidelnud IRA (poliit)vangide korraldatud näljastreik Belfasti türmis viis hauda mitte ainult üheksa osalejat, vaid ka kolm korda rohkem vangivalvureid. 18 kuud hiljem nõustus Briti valitsus vangide nõudmistega, kuid kas see oli kõike seda väärt?)

Kukerpall kirstus http://2008.poff.ee/?lang=1&id=674&module=1&todo=film (Hinne: 3. Film räägib heidikust, kelle „elu“ tekitab ühel ajal viha, naeru, haletsust ja kaastunnet. Seda nii tema sõpradele kui ka filmi vaatajatele.)

Vinyan http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1235&module=1&todo=film (Hinne: 2. See film ei olnud mitte ainult halb, vaid ka solvav. Valusad teemad – lapse kaotamine ja julmus Birmas – muutuvad naeruväärseks selles õudus-draama-seiklusžanris. Birma rannikuhõime (arvatavasti Tanintharyi) kujutatakse kannibali kalduvustega psühhopaatidena ning poega otsivate vanemate südamemure muudetakse naerualuseks. Kui režissöör soovis teha õudus- või absurdifilmi, oleks ta võinud paljude jaoks isiklikult nii valusad teemad välja jätta. )

Tweet This Post 

Kas teate, et järgmine aasta Euroopa Kultuuripealinna tiitlit kannab Vilnius? Või seda, et mis linnad sellel aastal selle au osalised on? Nende linnade elanikud kindlasti teavad, kuid teiste Liidu riikide elanike jaoks see suurt huvi ei paku. Just seetõttu julgen väita, et ka 2011. aastal on Tallinn maailmakaardil mitte niivõrd kultuuripealinnana, vaid aasta lõpus toimuva PÖFFi pärast. Seda muidugi siis, kui PÖFF ikka toimub.

12. korda toimuv Tallinna Pimedate Ööde filmifestival toob vaatajani 240 mängu- ja dokumentaalfilmi, lisaks sellele veel ligi sama arv lühifilme. PÖFF ei ole veel nn A-kategooria filmifestival, kuigi filmiprogramm seda juba lubaks. PÖFF on ainuke sellisel tasemel festival Baltimaades ja ka Põhjamaades, kuid Berliini,  Karlo-Vary, Cannes ja teistele A-klassi festivalidele jääme eelkõige väikese eelarve pärast alla.

Berliini festivali eelarveks hinnatakse 200 miljonit krooni, PÖFF-i omaks 15-16 miljonit. Tiina Lokk ja tema meeskond on teinud imet, et nii väikese eelarvega selline tase saavutada. Selleks, et samm edasi astuda ei piisa aga enam heast tahtest, vaid vaja oleks korralikku finantssüsti. Kui eelarvet suudetakse tõsta 25-30 miljoni kroonini, hakkaks festival ohtralt ka turismiraha sisse tooma.

Eelkõige oleks rohkem raha vaja rahvusvaheliste VIP-ide kohaletoomiseks, korralikeks auhindadeks ja reklaamiks. PÖFF-i programm teeb silmad ette Moskva filmifestivalile, kuid jääb tuntuse ja rahvusvahelisest huvi poolest oluliselt alla. Tubli rahasüst PÖFF-i hunti meelitaks siia publikut ka teistest riikidest ning ei tasu unustada, et kinoturist jätaks Tallinnasse märksa rohkem raha, kui kruiisilaeva ühepäevaliblikas.

Suurema eelarvega saab PÖFF-i tegema hakata siis, kui filmitööstus seda toetama hakkab. Filmitööstus aga hakkab festivali toetama siis, kui see on rahvusvaheliselt rohkem tuntud. Nokk kinni ja saba lahti. Arvan, et Tallinna linn peaks PÖFF-i A-kategooria filmifestivaliks saamist ühekordse korraliku rahapatakaga toetama. Viib ju see linna rohkem maailmakaardile, kui kultuuripealinna tiitel, ning turistidest võidavad ju eelkõige Tallinna ettevõtted.

PÖFF-i arengule saab kaasa aidata ka iga kodanik ja seda väga lihtsalt - hakake PÖFF-i huntideks, ehk vaadake võimalikult palju filme. Uskuge mind —  PÖFF-i programmis leidub igale maitsele midagi ning filmidest saadud emotsionaalne pagas on võrreldamatult suurem, kui Hollywoodi masstoodangu produktidest võimalik saada on.

Tänaseks olen vaatamas käinud kaheksat filmi ja kavas minna veel vähemalt sama paljudele. Toon siin loetelu, mõned kommentaarid ja SMS-i teel saadetud hinded. Hindamisel olin väga kriitiline, ehk maksimum hinde 5 saai vaid tõeline meistriteos.

VAADATUD FILMID:

JUST FILM:
Suur Müük  http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2345&module=1&todo=film  (Liiga propagandistlik. Samas, pärast filmi oli auditooriumi ees tore Roy´ga väidelda globaliseerumise teemadel)

Favela rising http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2295&module=1&todo=film (Kas muusika lahendab Brasiilia getode probleemid? Vist mitte)

PÕHIPROGRAMM:
Happy-go-Lucky http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1115&module=1&todo=film (Hinne: 3. Oli tore film, mis meenutas žanrilt ka Eesti publikule tuntud filmi Le Fabuleux destin d’Amélie Poulain, kuid jäi sellele kõvasti alla)

Vaikne Valgus http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1996&module=1&todo=film (Hinne: 4. Vaieldamatult kõige aeglasem film, mida kunagi suurelt ekraanilt vaadanud olen. Üle 2 tunni kestnud filmi algus oli väsitav, kuid üllatavalt suutis film panna mind elama samas venivas rütmis ning pikad venivad stseenid muutusid loomulikuks. Pärast filmi bensiinijaamast läbi sõites avastasin ennast hoidmas all bensiinivooliku päästikut, kuigi paak oli juba ammu täis saanud. Filmi rütm haaras mind selliselt, et peaaegu oleks unustanud kütuse eest maksta)

Laine http://2008.poff.ee/?lang=1&id=805&module=1&todo=film (Hinne: 2. Filmi teema huvitav, kuid film ise ei meeldinud. Liiga lihtne (või isegi ebausutav) oli klassiõpilaste muundumine „hitler-jugenditeks”)

Valss Bashiriga http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1119&module=1&todo=film (Hinne: 5. Tõeliselt mõjuv sõjavastane film, kus endised Iisraeli sõdurid püüavad meenutada 1982. aasta sündmusi, kui nad osalesid Liibanoni sissetungi operatsioonil. Valusaimad seigad on seotud Sabra ja Shatila massimõrvaga, mida küll Israeli sõdurid ise korda ei saatnud, kuid kiitsid selle oma tegevusetusega heaks. Vabandus, et nad ise kui süütuid tsiviilelanikke maha ei lasknud, kõlab sama õõnsalt, kui Arnold Meri põhjendus, et saarlaste Siberisse küüditamise korraldamisega päästis ta nad mahalaskmisest. Lisaks tugevale sisule on filmil meisterlik vorm - tegemist on animeeritud dokumentaalfilmiga. Kiitust väärib ka filmimuusika)

Kärbes http://2008.poff.ee/?lang=1&id=604&module=1&todo=film (Hinne: 4. Vladimir Kotti film kärbes „Mukha” räägib samal teemal, mis Boris Khlebnikovi 2003. aastal linastunud „Koktabel”. Ehk siis isa kohustusest oma lapse ees. Film peegeldab hästi seda argist (masendavat?) elu, mis omane enamikele kolkalinnadele venemaal. Režissöör on andnud terava pilke nii Tšetšeenia sõjale, korruptsioonile, korralagedusele kui ka ohtrale joomisele. Küsisin pärast filmi produtsendi käes, et kuidas on tsensuuriga ja sain vastuseks, et tal on hea meel, et filmi ei kärbitud, kuid kahtlemata tuleb selliste teemade käsitlemisel olla ettevaatlik. Filmitööstuse suurimaks tsensuuriks on raha, ehk ebasoovitavad teemad ei saa rahalist katet riigilt ning ei leia Venemaalt ka erasponsoreid)

Varblane http://2008.poff.ee/?lang=1&id=652&module=1&todo=film (Hinne: 3. Hongkongi kuulsaima režissööri Johnny To viimane linateos. Tunnistan, et ootasin sellest palju, kuid pidin pettuma. Eks hinne räägib enda eest)

PILETID OSTETUD VEEL JÄRGMISTELE FILMIDELE:
Kolm Tarka Meest
Pabersõdur
Nälg
Tsoon
Vinyan
Rachel abiellub
Tulpan

Kui tahad mulle soovitada veel mõnda head filmi, siis tee seda palun kommentaarides!

Tweet This Post