Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

15Dec/0811

Kas poliitilised blogid tuleks keelustada?

Eelmise nädala kaks sündmust tõstatasid taaskord selle küsimuse. Kolmapäeval avaldas Marko Mihkelson oma ajaveebis ühes siselistis ametialaseks kasutuseks olnud info, reedel kirjutas Mart Laar eelarvest ning viidates erakondadele, tõi ära ka töögrupi koosolekul olnud vaidlused. Kas tegemist on sammuga edasi demokraatlikuma ja avatud ühiskonna suunas või peaksime sellist tegevust taunima?

Olen sageli kuulnud vastuväidet, et blogis kirjutab poliitik kui eraisik ning seetõttu ei ole see sama, kui artikli kirjutamine, kommentaari andmine või pressiteate tegemine. Olen veendunud, et blogis kirjutatud sõnade eest peab poliitik vastutama täpselt sama palju kui ükskõik millisesse teise kanalisse paisatud info eest.

Seega ei ole antud kaasuste puhul küsimus, kas blogis võis seda infot avaldada, vaid selles, kas seda infot üldse võis avaldada. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

Mart Laari postituse puhul on küsimus usalduses koalitsioonipartnerite vahel. Huvitav, kas järgmisel arutelul eelarve teemal alustatakse vestlust sõnadega: „Kui Laar lubab, et ta seda infot ei avalda, siis näen ühe võimalusena...“ Konstruktiivsele arutelule see kasuks küll ei tule.

Teine võimalus on muidugi see, et eelläbirääkimisi peetakse edaspidi ilma Laarita. Paljuski on need ju ajurünnaku sarnased, kus eesmärgiks on panna kõik osalejaid loopima vabalt ideid. Samas, kõik seal välja käidud seisukohad on mõeldud vaid arutelu elavdamiseks ning ei esinda sageli ühegi osapoole kokkulepitud seisukohta.

Marko juhtum läheb aga nii info kaitse kui ka eetika valdkonda. Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees peab kahekordselt hoolikas olema avalikustatud info osas. Sisepoliitilistel kaalutlustel riigi positsiooni kritiseerimine või naaberriigile „lõgemesse“ panemine võib ju teatud valijaskonnale väga meeldida, kuid paraku jõuab see kiiresti ka Vene (online) meediasse ning kokkuvõttes aitab kujundada suhtumist Eestisse. (Markot tsiteerides ei kirjuta ju ükski kanal juurde, et tegemist on vaid tema isikliku arvamusega.)

Välisministeerium on andnud võimaluse aktiivselt välispoliitikaga tegelevatele poliitikutele liituda nn temaatiliste siselistidega. Tegemist on diplomaatiliste infokanalitega, kuhu jõuavad nii avalikud kui ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teated. Sageli võib tundliku või kinnitamata sisuga info avaldamine kahjustada Eesti huve. Ja mitte ainult.

Leian, et Marko kolmapäevane lekitus seadis ohtu ka nende inimeste heaolu, keda teema isiklikult puudutas. On ju kombeks, et kõigepealt teavitatakse intsidentidest lähedasi ja seda tehakse siis, kui info on kontrollitud. Õnneks ei juhtunud seekord midagi tõsist. Tõsine oli vaid see, et lähedased pidid juhtumist online meediast lugema.

Marko lekituse tulemusena ei ole viis päeva siselisti enam eriti infot tulnud. See pole esimene korda, kui tema blogi pärast ka teised (sh riik) kannatada saavad.

Kas poliitilised blogid tuleks siis keelustada? Ei, kindlasti mitte. Küll aga peaksid erakonnad kirja panema HEA TAVA, ehk rea reegleid, mida kõik tõotavad järgida. Nii nagu ajakirjanikele on oma koodeks, peaks ka poliitilisele kommunikatsioonile (sh siis ka ajaveebnikutele) olema oma. Kontroll kokkuleppe järgimise üle jääks muidugi meediale ja valijatele. Kedagi tsenseerida ei ole vaja, kuid eetika üle võiks diskussioon toimuda küll.

Eesti on ajakirjandusvabaduse pingerea tipus. Arvamuste paljusus ja sõnavabadus on demokraatia ühed alustalad ning nende oluliseks osaks on ka ajaveeb-meedia. Samas, nii nagu padukollane meediaväljaanne ei aita eriti kaasa meediaruumi arengule, kahjustab ebaeetiline blogimine (või muu poliitiline kommunikatsioon) ja mitte-avalikustamisele mõeldud info avaldamine poliitika usaldusväärsust.

P.S. Errare Humanum Est (ehk eksimine on inimlik). Veeb 2.0 on traditsioonilisest ajakirjandusest sadu kordi noorem ja seega kokkulepped, tavad ja reeglid ei ole veel paigas. Arvan, et vähemalt poliitikud peaksid lähtuma ajaveebe kirjutades samadest reeglitest, kui ükskõik millist teist meediakanalit kasutades. Siseinfo lekitamine on vale olenemata kanalist.

P.P.S. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

P.P.P.S. Soovitan lugeda: Eesti ajakirjanduseetika koodeks

Posted by Silver Meikar

Filed under: Meedia Leave a comment
  • vari

    kui inimesel ei olegi olemas sisemist, autonoomset eetikat, isiklikel veendumustel põhinevat aukoodeksit elik sydametunnistust, siis ei ole ta eetiline ei blogis, saunas, riigikogus ega valijatega kohtudes. Heietused omaduste yle, mida pole olemas on puhas häma ning pseudoprobleemi tekitamine.
    Keelata ausus või keelata lollus?
    Keelata aususe teesklemine ?

  • http://www.meikar.ee silver

    Hea vari. Sinu loogikast lähtudes ei peaks olemas olema ka ajakirjanduseetika koodeksit. Ideaalses maailmas ei peakski, ja muuseas, ideaalses maailmas ei oleks vaja ka seaduse ega institutsioone. Paraku elame me reaalses maailmas.

    Mulle igasugused HEA TAVA reeglid meeldivad ning paljudel juhtudel tuleks neid eelistada seadustele. Ajakirjanduseetika seadusesse raiumine seaks ohtu ajakirjandusvabaduse. Leian, et Avaliku Sõna Nõukogu ja Eesti ajakirjanduseetika koodeks tagavad nii meediavabaduse kui ka piisava kontrolli.

  • http://hundiulg.blogspot.com/ Hundi ulg

    Ma saan aru probleemi tõstatatusest kui asi puudutab väljaütlemisi riigi välispoliitika osas. Poliitikakauge inimesena jääb mulle kõrvalseisjana mulje, et mingit ühtset, läbivaieldud välispoliitilist joont meie riigil polegi. Sedavõrd vastukäivad on erinevate institutsioonide, erakondade ja üksikpoliitikute signaalid avalikkusele siseriigis ja välismaale. Kujutan elavalt ette välisriikide diplomaatide kimbatust igakuiste aruannete koostamisel.

    Hoopis teine asi on siseriiklikud küsimused. Ma ei näe midagi katastroofilist selles, et reakodanikuna võin kusagilt lugeda, et Mari arvas töögrupi koosolekul sedasi, kuid Jüri hoopis teisiti – mis riigisaladus (eetikapuudus) see saab olla, pigem demokraatlik ja avatud ühiskond.

  • http://www.meikar.ee silver

    TO Hundi ulg!
    Olen Sinuga osaliselt nõus. Mõned märkused:
    - ka välispoliitilistel teemadel on täiesti OK omada teistsugust arvamust ning seda võib avaldada nii artiklina kui ka blogis. Siin on suur vahe ministril ja RK liikmel. Heaks näiteks on Soome välisminister Stubb, kes EP saadikuna kirjutas nii artikleid kui ka blogis NATO teemal. Oma esimesel töövisiidil Eestisse küsisin talt, et kuidas on tema seisukohad muutunud. Ta vastas, et ministrina saab ta esindada vaid valitsuse seisukohta ning lisas, et NATO-ga liitumise seisukoht on kirjas valitsuse paberites. Minu etteheide Markole on seotud sellega, et ta avaldas diplomaatilisest kanalist tulnud tundliku informatsiooni.
    - siseriiklike küsimuste kajastamine on väga oluline, kuid siseinfo avaldamine ebaeetiline. Ehk kui toimub töögrupi koosolek, kus arutatakse avatud tekstiga erinevaid seisukohti, ei ole õige ilma kõigi osaliste nõusolekuta seisukohti meediasse lekitada (või vähemalt mitte nii, et tuuakse välja iga osapoole positsioon).

    Leian, et poliitilised ajaveebid on kasuks Eesti meediaruumi arengule ning demokraatiale tervikuna. Leian vaid, et nii nagu ajakirjandus lähtuvad teatud eetikast, peaksid ka poliitilisele kommunikatsioonile teatud hea tava reeglid olema.

  • http://lordofmagi.blogspot.com W. Hocares

    Nüüd ma mõtlen.

    Mõtlen, et sinu blogi lugedes sain ma teada sellest, et keegi oli kusagil ja midagi lekitanud. Seega oli tegemist reklaamiga lekitatud infole. Mis tähendab, et blogi autor lekitas poliitilist informatsiooni poliitilise lekke kohta, juhtides lekke toimumiskohale ka neid inimesi, kellel need lekked võib-olla kahe silma vahele olid jäänud.

    Mis muudab silmakirjalikuks autori mure poliitilise info lekke pärast. Jättes mainimata fakti erakondadest…Minu teada pole Laar autori kaaserakondlane, oli teine mingi muu liiduga seotud. Mihkelsoni kohta ei oska midagi öelda, kuid teades inimliku ärapanemise soovi levikust poliitikamaastikul ei imestaks ma ka tema kuuluvust kuhugile mujale. (Mind ei huvita poliitika lihtsalt.)

    Väike näpunäide tulevikuks:

    kui millegi säärase pärast mure on, siis tasuks suu avalikkuse ees kinni hoida ja tegutseda seal, kus neid asju otsustatakse, aga mitte anda lisaviiteid toimunule. Kusjuures Mihkelsoni blogis ei olnud teema kohta ühtegi kommentaari, mis võib tähendada, et kedagi ei huvitanudki, mida ta kirjutas. Nüüd aga lähen kommenteerin teda ka. Ja selle tähelepanu sai ta tänu sinule, Silver ;)

    Ja nüüd ma mõtlen, et kas see kommentaar avaldatakse või on tegemist ühe tuntud raadiokanaliga, kus kuulajate kõnede puhul tuleb ebasobiva teema korral nii sobiv kõne katkemine. Igaks juhuks teen copy/paste :)

  • http://www.meikar.ee silver

    TO: W.Hocares
    Sinu tähelepanek on vägagi põhjendatud. Juhin tähelepanu, et kirjutasin info lekitamisest alles täna, ehk päevi pärast seda, kui intsident oli avalikuks muudetud. Ehk eelmise nädala kolmapäeval käis antud teemal arutelu siseringis, neljapäeval oli OSCE juba ametliku avalduse teinud ning seega oli info avalik: http://www.postimees.ee/?id=57634

    Silver

  • http://lordofmagi.blogspot.com W. Hocares

    Endapoolseks vabandus-põhjenduseks lisan juurde, et isiklikult kuulsin/lugesin neist asjust siit blogist, seepärast ka selline tekst.

    Edaspidise suhtlemiseni,
    WH

  • http://www.meikar.ee Silver Meikar

    To: W.Hocares,
    Poliitilise kommunikatsiooni eetika ei olegi nii lihtne teema, kui esmapilgul võib näida. Mis hetkel ületatakse siseinfot avaldades või seisukohta kajastades eetika piir? Kui palju võib Riigikogu liige vastanduda? Milline on poliitiku vastutus?

    Mina olen lähtunud reeglist, et ajaveebis kirjutan vaid sellest, millest on valmis kirjutama ka artikli ja/või pressiteate. kahtlemata ei ole see piisav reegel, kuid väike samm vastutuse suunas ikkagi.

  • http://lordofmagi.blogspot.com W. Hocares

    Hmm – ma lugesin oma esimese kirje siin uuesti üle ja selle toon oli tõesti suhteliselt terav. Siiski palun seda mitte võtta isikliku rünnakuna, sest minu kirjutamisstiil ongi lihtsalt selline. Loomulikult ei ulatu selle tase veel härrade Oja ja Juureni, ent seda pole ka eesmärgiks seatud.

    Ma pole kunagi poliitikat ja seal toimuva suhtlusskeemi toimimismehhanisme lihtsateks pidanud – mis võib olla ka üheks põhjuseks, miks ma pole ennast poliitikasse süvenemisega eriti vaevanud -, seepärast ma ka ei vaidle teemadel, mida ma ei tunne. Minu märkuse esmane ilmumisajend oli sõnades ja mõttes esinenud loogika vastuolulisus.

    Päris kindlasti ei hakka ma kedagi õpetama, see oli vaid minu arvamus. Pealegi loodan, et natuke teiste nurkade alt tekkinud arvamused postitustest aitavad ka tulevasi kirjeid paremaks muuta.

    Ja et ei tekiks vimma, siis ütlen lõppu ka midagi ilusat:

    päike, lumi, vikerkaar – elu ise ;)

  • Peeter

    Ajakirjandus on bisnes ja sellepärast on seal omad koodeksid, mõned vabatahtlikud, mõned mitte. Osapooled on selles kokku leppinud, kuna muidu ei saa normaalselt bisnest teha.

    Tavablog pole ei bisnes, ega ajakirjandus. Eriti ei ole blog ajakirjandus.

  • http://www.meikar.ee Silver Meikar

    To w. Hocares:
    Sinu kommentaar polnud midagi ründav või terav, väga hea oli.

    To Peeter:
    Tavablogis on vabadust rohkem, kui on poliitiku blogis. Poliitik peab vastutama iga väljaöeldud sõna eest ning vahet ole, mis kanalit ta kasutab. Sama kehtib muuseas ka teiste avaliku elu tegelaste suhtes. Tuletan meelde eelmise nädala skandaali, kus üks ametnik avaldas (isiklikku) arvamust samasooliste kohta. Kanalik oli seal pobisemine ühel konverentsil.

blog comments powered by Disqus