Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

kui inimesel ei olegi olemas sisemist, autonoomset eetikat, isiklikel veendumustel põhinevat aukoodeksit elik sydametunnistust, siis ei ole ta eetiline ei blogis, saunas, riigikogus ega valijatega kohtudes. Heietused omaduste yle, mida pole olemas on puhas häma ning pseudoprobleemi tekitamine.
Keelata ausus või keelata lollus?
Keelata aususe teesklemine ?

Hea vari. Sinu loogikast lähtudes ei peaks olemas olema ka ajakirjanduseetika koodeksit. Ideaalses maailmas ei peakski, ja muuseas, ideaalses maailmas ei oleks vaja ka seaduse ega institutsioone. Paraku elame me reaalses maailmas.

Mulle igasugused HEA TAVA reeglid meeldivad ning paljudel juhtudel tuleks neid eelistada seadustele. Ajakirjanduseetika seadusesse raiumine seaks ohtu ajakirjandusvabaduse. Leian, et Avaliku Sõna Nõukogu ja Eesti ajakirjanduseetika koodeks tagavad nii meediavabaduse kui ka piisava kontrolli.

Ma saan aru probleemi tõstatatusest kui asi puudutab väljaütlemisi riigi välispoliitika osas. Poliitikakauge inimesena jääb mulle kõrvalseisjana mulje, et mingit ühtset, läbivaieldud välispoliitilist joont meie riigil polegi. Sedavõrd vastukäivad on erinevate institutsioonide, erakondade ja üksikpoliitikute signaalid avalikkusele siseriigis ja välismaale. Kujutan elavalt ette välisriikide diplomaatide kimbatust igakuiste aruannete koostamisel.

Hoopis teine asi on siseriiklikud küsimused. Ma ei näe midagi katastroofilist selles, et reakodanikuna võin kusagilt lugeda, et Mari arvas töögrupi koosolekul sedasi, kuid Jüri hoopis teisiti – mis riigisaladus (eetikapuudus) see saab olla, pigem demokraatlik ja avatud ühiskond.

TO Hundi ulg!
Olen Sinuga osaliselt nõus. Mõned märkused:
- ka välispoliitilistel teemadel on täiesti OK omada teistsugust arvamust ning seda võib avaldada nii artiklina kui ka blogis. Siin on suur vahe ministril ja RK liikmel. Heaks näiteks on Soome välisminister Stubb, kes EP saadikuna kirjutas nii artikleid kui ka blogis NATO teemal. Oma esimesel töövisiidil Eestisse küsisin talt, et kuidas on tema seisukohad muutunud. Ta vastas, et ministrina saab ta esindada vaid valitsuse seisukohta ning lisas, et NATO-ga liitumise seisukoht on kirjas valitsuse paberites. Minu etteheide Markole on seotud sellega, et ta avaldas diplomaatilisest kanalist tulnud tundliku informatsiooni.
- siseriiklike küsimuste kajastamine on väga oluline, kuid siseinfo avaldamine ebaeetiline. Ehk kui toimub töögrupi koosolek, kus arutatakse avatud tekstiga erinevaid seisukohti, ei ole õige ilma kõigi osaliste nõusolekuta seisukohti meediasse lekitada (või vähemalt mitte nii, et tuuakse välja iga osapoole positsioon).

Leian, et poliitilised ajaveebid on kasuks Eesti meediaruumi arengule ning demokraatiale tervikuna. Leian vaid, et nii nagu ajakirjandus lähtuvad teatud eetikast, peaksid ka poliitilisele kommunikatsioonile teatud hea tava reeglid olema.

Nüüd ma mõtlen.

Mõtlen, et sinu blogi lugedes sain ma teada sellest, et keegi oli kusagil ja midagi lekitanud. Seega oli tegemist reklaamiga lekitatud infole. Mis tähendab, et blogi autor lekitas poliitilist informatsiooni poliitilise lekke kohta, juhtides lekke toimumiskohale ka neid inimesi, kellel need lekked võib-olla kahe silma vahele olid jäänud.

Mis muudab silmakirjalikuks autori mure poliitilise info lekke pärast. Jättes mainimata fakti erakondadest…Minu teada pole Laar autori kaaserakondlane, oli teine mingi muu liiduga seotud. Mihkelsoni kohta ei oska midagi öelda, kuid teades inimliku ärapanemise soovi levikust poliitikamaastikul ei imestaks ma ka tema kuuluvust kuhugile mujale. (Mind ei huvita poliitika lihtsalt.)

Väike näpunäide tulevikuks:

kui millegi säärase pärast mure on, siis tasuks suu avalikkuse ees kinni hoida ja tegutseda seal, kus neid asju otsustatakse, aga mitte anda lisaviiteid toimunule. Kusjuures Mihkelsoni blogis ei olnud teema kohta ühtegi kommentaari, mis võib tähendada, et kedagi ei huvitanudki, mida ta kirjutas. Nüüd aga lähen kommenteerin teda ka. Ja selle tähelepanu sai ta tänu sinule, Silver

Ja nüüd ma mõtlen, et kas see kommentaar avaldatakse või on tegemist ühe tuntud raadiokanaliga, kus kuulajate kõnede puhul tuleb ebasobiva teema korral nii sobiv kõne katkemine. Igaks juhuks teen copy/paste

TO: W.Hocares
Sinu tähelepanek on vägagi põhjendatud. Juhin tähelepanu, et kirjutasin info lekitamisest alles täna, ehk päevi pärast seda, kui intsident oli avalikuks muudetud. Ehk eelmise nädala kolmapäeval käis antud teemal arutelu siseringis, neljapäeval oli OSCE juba ametliku avalduse teinud ning seega oli info avalik: http://www.postimees.ee/?id=57634

Silver

Endapoolseks vabandus-põhjenduseks lisan juurde, et isiklikult kuulsin/lugesin neist asjust siit blogist, seepärast ka selline tekst.

Edaspidise suhtlemiseni,
WH

To: W.Hocares,
Poliitilise kommunikatsiooni eetika ei olegi nii lihtne teema, kui esmapilgul võib näida. Mis hetkel ületatakse siseinfot avaldades või seisukohta kajastades eetika piir? Kui palju võib Riigikogu liige vastanduda? Milline on poliitiku vastutus?

Mina olen lähtunud reeglist, et ajaveebis kirjutan vaid sellest, millest on valmis kirjutama ka artikli ja/või pressiteate. kahtlemata ei ole see piisav reegel, kuid väike samm vastutuse suunas ikkagi.

Hmm – ma lugesin oma esimese kirje siin uuesti üle ja selle toon oli tõesti suhteliselt terav. Siiski palun seda mitte võtta isikliku rünnakuna, sest minu kirjutamisstiil ongi lihtsalt selline. Loomulikult ei ulatu selle tase veel härrade Oja ja Juureni, ent seda pole ka eesmärgiks seatud.

Ma pole kunagi poliitikat ja seal toimuva suhtlusskeemi toimimismehhanisme lihtsateks pidanud – mis võib olla ka üheks põhjuseks, miks ma pole ennast poliitikasse süvenemisega eriti vaevanud -, seepärast ma ka ei vaidle teemadel, mida ma ei tunne. Minu märkuse esmane ilmumisajend oli sõnades ja mõttes esinenud loogika vastuolulisus.

Päris kindlasti ei hakka ma kedagi õpetama, see oli vaid minu arvamus. Pealegi loodan, et natuke teiste nurkade alt tekkinud arvamused postitustest aitavad ka tulevasi kirjeid paremaks muuta.

Ja et ei tekiks vimma, siis ütlen lõppu ka midagi ilusat:

päike, lumi, vikerkaar – elu ise

Ajakirjandus on bisnes ja sellepärast on seal omad koodeksid, mõned vabatahtlikud, mõned mitte. Osapooled on selles kokku leppinud, kuna muidu ei saa normaalselt bisnest teha.

Tavablog pole ei bisnes, ega ajakirjandus. Eriti ei ole blog ajakirjandus.

To w. Hocares:
Sinu kommentaar polnud midagi ründav või terav, väga hea oli.

To Peeter:
Tavablogis on vabadust rohkem, kui on poliitiku blogis. Poliitik peab vastutama iga väljaöeldud sõna eest ning vahet ole, mis kanalit ta kasutab. Sama kehtib muuseas ka teiste avaliku elu tegelaste suhtes. Tuletan meelde eelmise nädala skandaali, kus üks ametnik avaldas (isiklikku) arvamust samasooliste kohta. Kanalik oli seal pobisemine ühel konverentsil.