Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Yldiselt ma olen nòus, aga…

Mardna puhul oli lugu vist see, et ta ytles “sotsiaalministeeriumis abielu ja vaba kooselu aspekte tutvustava uuringu ettekandeid kuulates” kaaskuulajale selle poleemilise fakti ja kaaskuulaja osutus Delfi ajakirjanikuks. Delfi muidugi avaldas selle nii, nagu see oleks yteldud intervjuus. Kui see nii ei olnud, siis on Mardna asi Delfilt kahjutasu nòuda.

Aga teisest kyljest, avalikel aruteludel arvamustega esinemine ei ole “tànaval pobisemine”, nagu meeleavaldusel rahva seas asjade kommenteerimine ei ole “tànaval pobisemine” vòi kodus naisega lòòpimine vòi saunalaval killurebimine. See on avalik koht ja avalik yritus ja kui inimene on avalikul yritusel oma organisatsiooni esindajana, siis on ka tema kommentaarid kòrvalistujale natuke selle organisatsiooni omad ja see tekitab avalikkuse kòrgendatud huvi, mistap vòiks eeldada, et need kommentaarid ka àra trykitakse.

Kolmas asi on aga see, et mis siis, et Mardna nii arvab? Suhteliselt murelikuks teeb mind yhiskond, kus inimesed peavad karistuseks seda, kui nende arvamus ajalehes àra trykitakse? Inimesed vòiksid ka òppida oma vàljaytlemiste eest vastutama. Kui mina kedagi natsiks nimetan, siis ma arvangi, et ta pooldab natslikku ideoloogiat. Hitlerikummardamine on seejuures teisejàrguline. Kysimus ei ole selles, et Mardna midagi arvab ja et homoòiguste eest vòitlevad organisatsioonid selle peale solvunud on. Igal poliitilisel seisukohavòtul on vastased, muidu ei olegi tegemist poliitikaga. Ka selles nàen ma ohtu demokraatiale, kui inimesed satuvad paanikasse sellest, kui ajakirjandus avaldab mòne nende mòtte, mis kòigile yhiskonnagruppidele ei meeldi.

Muidugi, ajakirjanikult ootan vaid seda, et kui ma tahan talle infot anda, mis on sensitiivne, siis ta austab kokkulepet “off-the-record” tàielikult. Aga see on juba ajakirjanduseetika kysimus ja teine probleem. Kui sa ytled kaassaunalisele, et Hitler oli ikka tore mees ja kaassaunaline on ajakirjanik… Noh, ilus oleks, et kaassaunaline siis kysib, et kas ta tohib selle àra trykkida ja et kas see on Reformierakonna ametlik seisukoht

Silveri postitust, mainitud artikleid ja siinset kommentaari lugedes tekib minul küsimus “oma arvamuse” õiguse kohta. Täpsemalt, millal on arvamus “minu kui eraisiku oma” ja millal “minu kui organisatsiooni esindaja oma”? Kas igal avalikul arutelul osaledes esindan ma vaid oma organisatsiooni mõtteid? Mõneti ju täiesti eeldatav, kuid kuhu jään siis mina inimesena, oma arusaamade ja reaktsioonidega? Lisaks pole eriti tavatu, et arutelul osaleja kuulub mitmesse organisatsiooni – kas ta käitub siis vaid selle org.i esindajana, mille nimi sai regamisel kirja pandud? Loomulikult mõjutab ka minu arvamust erinevatest org.dest nende liikmete mõtteavaldused, kuid ometi ei lase ma kõigist vestlustest või kommentaaridest kuuldul olla kogu selle org.i kuvandi aluseks. Muidu ei saaks nii mõndagi org.i kuigi tõsiselt võtta…

“Pobina” teemaks olnu ehk tekitabki minus endas küsimuse arvamuse esitamise vabaduse kohta. Just sel teemal oleksin mina näiteks keerulises olukorras esindades näiteks katusorg.i, kus omakorda esindan liikmesorg.i. Ilmselt oleks siin kahe org.i suhtumine vastupidine. Kas sellisel juhul üldse midagi/kedagi esindada võiks, on juba teema omaette, kuid oletame, et on siiski selline olukord. Kas siis minu väljaõeldud mõte, mis lähtub siiski minu enda tõekspidamistest ja väärtushinnangutest, tõendab sellele kuulajale, kes teab mind katusorg.i esindajana, just selle org.i arvamust; ning vastupidi sellele, kes teab mind liikmesorg.i esindajana, vastavalt selle org.i arvamust?

Mis puudutab Silveri kirjutatut valjult mõtlemise eest karistamise osas, siis minu jaoks tähistas seal küll uue lõiguga alustamine uue mõtte arendamist ning ei näe seal tingimata seost ajakirjanduses trükitava kui karistusega. Kuid ehk selle nö erimeelsuse lahendab Silver ise, kui peab seda piisavalt oluliseks.

Kõigile püstitatud küsimustele ei oska ise vastata ning nad ei ole esitatud vastuväidetena kellegi mõtetele. Kindlasti leiaks keegi neist küsimustest juba piisava koguse infot minu seisukohtade osas, kuid kas iga küsimuse taga on just see mõte, mida kuulaja/lugeja juhtub arvama, jäägu siinkohal arutamata.

Oudekki ja TK, suur tänu põhjalike kommentaaride eest!

Üldiselt ma olen nòus, aga…

Oudekki, Sa tead kindlasti ka ise, et Reformierakonna ametlikku seisukohta saab ikka välja öelda erakonna juhatus ja mitte lihtliige. Kui Ansip sõna võtab, esindab ta alati Eesti riiki, sest ta on peaminister, või erakonda, sest ta on esimees. Erandiks on vaid juhud, kui ta ütleb selgelt välja, et ta esindab isiklikku arvamust.

Teine asi on minu puhul. Mina esindan üldjuhul iseennast või oma valijaid, kuid erakonda, Riigikogu või riiki vaid siis, kui mulle on selleks volitus antud. Jumal tänatud, sest vastasel korral (kui näiteks iga Riigikogu liige omaks õigust by default esindada riiki) jõuaksime absurdi.

Seisukoha ajakirjandusse jõudmine ei ole karistus, vaid poliitiku eesmärk. Peamiselt just meedia abil on võimalik kaasamõtlejaid ja toetajaid leida ning reaalselt ühiskonnas mõni (positiivne) muutus korda saata.

Teine küsimus on eravestlustes. Nõustun, et ametlikul üritusel Delfi ajakirjanikule millegi ütlemine ja pärast oma sõnade kinnitamine ei ole “pobin”. Kuid Oudekki, oleme ju omavahelistes vestlustes olnud ausad ja avameelsed ning käsitlenud ka neid teemasid, mis pole mõeldud avalikustamisele. Nii nagu mina, ei taha kindlasti ka Sina, et ma need asjad näiteks blogisse paneksin või Delfisse vihje saadaksin.

Ehk kokkuvõtteks. Avaliku elu tegelane saab avalikes kohtades ja üritustel välja öelda vaid neid asju, mille jõudmist ajakirjandusse ta ei pelga. Mardna ütles oma seisukoha välja ja kuigi ma temaga ei nõustu, on mul hea meel selle üle, et Eestis on (ikka veel) võimalik oma arvamust omada.

Silver – misasjale sa nyyd òige viitad? Vòib-olla olen ma sulle tòesti ytelnud mingeid fakte teemal “see ei ole avalikustamiseks, sest ma ei saa seda tòestada, aga mul on tunne, et…” Aga muidu mul ei tule kyll ette, et ma oleksin sulle rààkinud asju, mida ma ka Delfi ajakirjanikule ei rààgiks, kui juttu tuleb. Yteldes talle siis vajadusel samamoodi “off-the-record”, kui on kòhutunne ja mitte (hetkel) tòestatavad faktid. Seega, palun àra tee kahtlaseid vihjeid.

Ei vihja ma Oudekki millelegi halvale, ära mine paanikasse. Vahe ongi selles, et sõbraga diskuteerides ei pea ütlema “off-the-record”, sest hea sõber niikuinii enne üle küsimist omavahelist vestlust ei avalikusta. Ajakirjanikuga peab aga avaliku elu tegelane alati meeles pidama, et kõik on “on-the-record”, kui ei ole eelnevalt vastupidises kokkulepitud.

Kinnitan siin veelkord üle, et Oudekki ei ole mulle midagi sellist rääkinud, mis päevavalgust kannataks. Küll aga olen arvatavasti mina öelnud talle midagi, milles ei ole küll midagi skandaalset/halba/huvitavat/jne., kuid sellest hoolimata ei tahaks ma sellest mõnest ajaveebist lugeda. Põhjus kas või selles, et kaitsen oma perekonda ja eraelu avaliku tähelepanu eest. Sõpradega räägin nendel teemadel ikka, meediaga aga mitte kunagi.

Pace! Ma eeldan, et ei sinu ega minu eraelu, seni kuni me seal vàgivaldsed ei ole, ei yletagi uudistekynnist. s.t. kollane meedia on omaette juhtum.

Horvaatia case on muidugi jàlle hea nàide Ning probleemi, kus peatoimetaja nòudis ajakirjanikult blogi sulgemist seetòttu, et too ytles, et tal on lapsterroristidest kahju, on ka pàris karm lugu: siinsamas Eestis, eks.

I [u]prednisone and blood sugar levels[/u] someone to soothe me through this who knows what it’s like.