Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

(Prantsusmaa) Kas majanduskriis mõjutab inimõigusi ja demokraatiat?

Praegu Strasbourgis toimuval Liberal Internationali kohtumisel arutatakse lisaks Vene gaasi ja Gaza humanitaarkatastroofi küsimustele ka globaalse majanduskriisi mõjusid demokraatiale ja inimõigustele. Võib-olla peaks ka Vene gaasipoliitika selle alla lahterdama, sest administratsioon kasutab ju energiamalakat selleks, et mõjutada teatud riike pöörama selga demokraatlikele arengutele ning muutuma taaskord Venemaa käepikenduseks.

Siiski on majanduskriisi mõju demokraatiale ja inimõigustele laiem, kui jäätuvad radikad ning suletud tehased. Mure töökoha ja sissetuleku kaotamise pärast vähendab kindlasti paljude huvi tegeleda meedia- ja isikuvabadustega või toetama arenguabi andmist kolmandatele riikidele. Sageli on teiste aitamine ju edukate ja õnnelike privileeg ning pakub laiemat ühiskondlikku toetust vaid siis, kui riigis on asjad piisavalt korras.

Samuti on oht, et majandussurutisest tulenevate meeleavalduste hirmus hakkavad võimud piirama koosoleku- ja sõnavabadust. Heaks näiteks on naaberriik Läti, kes on vahistanud kodanikke selle eest, et nad on julgenud rääkida lati devalveerimisest, ning samuti on piiratud võimalusi avaldada meelt valitsuse poliitika vastu. Selline kruvide kinnikeeramine on demokraatiale suuremaks ohuks, kui ajutine majanduskriis.

Praegu hakkas rääkima Andrei Illarionov, kelle nimi peaks Eestis hästi tuntud olema. Varem Venemaa poliitika kõige kõrgemal tasemel majanduspoliitilist nõu andnud analüütik töötab täna New Yorkis Cato instituudis (www.cato.org).  Võib-olla kirjutan sellest veel täna õhtul.

Liberal International: Vene gaasist sõltumine peab vähenema

Ülemaailmne liberaalseid parteisid ühendava organisatsiooni Liberal International (LI) juhatus võttis täna vastu resolutsiooni, mis kutsub üles vähendama Euroopa sõltuvust Vene gaasist.

LI arvates ei ole õige kasutada energiaallikaid poliitiliste eesmärkide täitmiseks. Resolutsioonis rõhutatakse, et Euroopa peab mitmekesistama energiaallikaid, tegema rohkem energiajulgeolekualast koostööd ning astuma jõulisemaid samme Venemaast sõltumatute gaasitorude rajamisel.

„Enam ei ole võimalik venitada energiajulgeolekualaste meetmete väljatöötamise ega energiapoliitika välisdimensiooni edasiarendamisega,“ ütles LI asepresident Silver Meikar. „Gaasivaidlus tõestab veelkord, et Euroopa Liidul on hädasti vaja ühendatud ja toimivat energiaturu poliitikat ning vastavaid meetmeid,“ toonitas Meikar.

Täna Strasbourgis toimunud LI istungil arutati Vene-Ukraina gaasivaidluse põhjuseid ning selle mõju Euroopale. Euroopa saab 25% gaasist Venemaalt, kuid mitmed riigid sõltuvad sellest 100%-selt. Just need riigid on saanud gaasitarnete katkemisest kõige enam kannatada.

Mäss Riia tänavatel – „NOTHING SPECIAL!“

„Nothing special“ tähendab lätlastele midagi palju enamat, kui lihtsalt „ei midagi erilist“. See on termin, mis iseloomustab poliitika küünilisust, poliitikute rumalust ja poliitilise kultuuri puudumist. Meie JOKK on selle kõrval kahvatu vari.

„Nothing special,“ vastas Läti rahandusminister kuu aja eest Bloomberg TV ajakirjaniku küsimusele, et milline on majandusolukord riigis. Kibekiiresti muutus kohatu lausejupike (ja tegelikult kogu intervjuu) irooniliseks hüüdlauseks. Eelmise nädalal Riias toimunud märatsemisele järgnenud päeval jälgisin kuidas loosungit „Nothing special“ kivitabamusest kannatada saanud restorani aknale maalitakse. Möödaminejad muigasid mõnuga.

Olin teisipäeva ööl kümne meetri kaugusel, kui kivi aknasse lendas. Vaid sadakond meetri kaugusel külitasid nukralt kaks lõhutud politseiautot ning viinapoe rüüstamine käis täie hooga, läbi nurga taga asuva Seimi lõhutud klaaside oli tuuleiilike vilisenud selleks ajaks juba poolteist tundi. Parlamendi hoonele takistasid ligipääsu sõjaväepolitsei kahe džiibi ahelvaremed.

Kõrvaltvaatajana jäi küll mulje, et linna rüüstamist oleks olnud võimalik pisut suurema politseiväega ning koordineeritud juhtimisega ära hoida. 7-8 kilpidega ja kumminuiadega varustatud märulipolitseid vaatas ülesrivistatult pealt, kuidas kümnest räuskavast noorukist sai sada, siis kakssada. Keegi „julge“ viskas tagareast meie poole kivi ning siis polnud enam midagi teha, kui kolmekümne meetri pealt vaadata, kuidas hullunud lambakari politseibussi ümber kõigutab ning siis sõiduauto kaigastega vaeseomaks peksab.

Mingi eriti jultunud tüüp tuli kilbireast vaid paari meetri kaugusele ning virutas kaks kivi meie poole. Esimene tabas kilpi „plaks“, teine lendas pisut kõrgemalt, tegi viuuhh minu kõrvast möödudes ja kolksatab vastu ehitusaia plekki. Selline korralik pooleks löödud munakivi, millega pihta saamine võib ka kõige halvemat tähendada.

Paarkümmend minutit hiljem nägin, kuidas seda sama tüüpi tassib kaks politseiniku jaoskonda. Enne nii kõva mees oli kui nõiaväel süütuks tallekeseks muutunud. Siples ja vigises vene keeles: „Miks te mind kinni võtsite? Mina pole midagi teinud? Laske mind palun koju…“. Ei kahtlegi, et arvukad telekaamerate salvestused tõestavad vastupidist. Tema õnn, et ükski juhuslik mööduja kiviga pihta ei saanud.

Arvan, et see on üsna tüüpiline juhtum, kus mässaja muutub vaguraks tallekeseks ning hiljem kurdab ajakirjandusele, et politsei kasutas ülemäärast jõudu. Kes tahab ülemäärase jõu kasutamist näha, peaks tulema Valgevenesse või Venemaale, Läti politsei oli vähemalt tänaval täielik siidikäpp (ning kohati vist ka kobakäpp).

Minu alatine põhimõte on olnud: EI VÄGIVALLALE, EI PROVOKATSIOONIDELE. Nii ei rünnatud näiteks Ukrainas Oranži revolutsiooni või Valgevene telklinnaku ajal võimuesindajaid. Viimase puhul oli OMON see, kes rahumeelseid protestijaid peksmas käis ning lõpuks traktoritega telklaagri kokku lükkas.

Oma sõnumi edastamiseks meediale on kiviviskamisest märksa mõjusam vahend näiteks kilpide külge punase nelkide toppimine ning seeläbi politseirivi lillelasteks muutmine. Väga raske on sellel juhul õigustada kumminuiade käikulaskmist ja arreteerimisi. Kui demonstrandid viskavad aga kive, asuvad poode rüüstama ning süütavad teepeale jäävad autod, on politseil täielik õigus reageerida. Isegi mitte õigus, vaid kohustus.

Üks kõnekaid fakte Läti kohta on see, et meeleavalduse üheks korraldajaks oli politseinike ametiühing. Jah, lugesite õigesti, Lätis võib politsei riigi vastases üritusel osaleda (nõudega küll kanda erariideid). Ametiühingule ei meeldinud politseinike palkade vähendamine ning seetõttu nad koos 20 teise organisatsiooniga opositsiooni meeleavalduse korraldusmeeskonnaga liitusidki.

Muidugi ma ei usu, et mõni politseinik osales ka nendes sündmustes, mis toimusid pärast ametliku koosoleku lõppu. Pigem on see tõik järjekordseks tõestuseks, et valitsuse vastase protesti korraldajatel olid vägivalla puhkemisest kõige vähem huvitatud. Eelkõige võitis sellest ju võim, kes ametlikus dokumendis need kaks sündmust üheks kirjutas ning kõiki meeleavalduse korraldajaid karistada lubas. Huvitav, kas ka politsei ametiühing kohtusse antakse?

Oluline on tõmmata selge piir rahumeelsel meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.

Üks Läti mobiilioperaator hakkas loosungit „Nothing Special“ ümbrikutele trükkima. Ümbriku sees on jätkuvalt krõbe arve (või meeldetuletus maksetähtaja ületamisest), kuid arvestades üldist olukorda ongi tegemist tähelepanu mitte vääriva detailiga. Kui kõik on juba niigi absurdne, on raske halba üllatust valmistada.

Nii võiks ka teisipäevase meeleavalduse kokku võtta tõdemusega, nothting special.