Praegu Strasbourgis toimuval Liberal Internationali kohtumisel arutatakse lisaks Vene gaasi ja Gaza humanitaarkatastroofi küsimustele ka globaalse majanduskriisi mõjusid demokraatiale ja inimõigustele. Võib-olla peaks ka Vene gaasipoliitika selle alla lahterdama, sest administratsioon kasutab ju energiamalakat selleks, et mõjutada teatud riike pöörama selga demokraatlikele arengutele ning muutuma taaskord Venemaa käepikenduseks.

Siiski on majanduskriisi mõju demokraatiale ja inimõigustele laiem, kui jäätuvad radikad ning suletud tehased. Mure töökoha ja sissetuleku kaotamise pärast vähendab kindlasti paljude huvi tegeleda meedia- ja isikuvabadustega või toetama arenguabi andmist kolmandatele riikidele. Sageli on teiste aitamine ju edukate ja õnnelike privileeg ning pakub laiemat ühiskondlikku toetust vaid siis, kui riigis on asjad piisavalt korras.

Samuti on oht, et majandussurutisest tulenevate meeleavalduste hirmus hakkavad võimud piirama koosoleku- ja sõnavabadust. Heaks näiteks on naaberriik Läti, kes on vahistanud kodanikke selle eest, et nad on julgenud rääkida lati devalveerimisest, ning samuti on piiratud võimalusi avaldada meelt valitsuse poliitika vastu. Selline kruvide kinnikeeramine on demokraatiale suuremaks ohuks, kui ajutine majanduskriis.

Praegu hakkas rääkima Andrei Illarionov, kelle nimi peaks Eestis hästi tuntud olema. Varem Venemaa poliitika kõige kõrgemal tasemel majanduspoliitilist nõu andnud analüütik töötab täna New Yorkis Cato instituudis (www.cato.org).  Võib-olla kirjutan sellest veel täna õhtul.

Liberal International: Vene gaasist sõltumine peab vähenema

Ülemaailmne liberaalseid parteisid ühendava organisatsiooni Liberal International (LI) juhatus võttis täna vastu resolutsiooni, mis kutsub üles vähendama Euroopa sõltuvust Vene gaasist.

LI arvates ei ole õige kasutada energiaallikaid poliitiliste eesmärkide täitmiseks. Resolutsioonis rõhutatakse, et Euroopa peab mitmekesistama energiaallikaid, tegema rohkem energiajulgeolekualast koostööd ning astuma jõulisemaid samme Venemaast sõltumatute gaasitorude rajamisel.

„Enam ei ole võimalik venitada energiajulgeolekualaste meetmete väljatöötamise ega energiapoliitika välisdimensiooni edasiarendamisega,“ ütles LI asepresident Silver Meikar. „Gaasivaidlus tõestab veelkord, et Euroopa Liidul on hädasti vaja ühendatud ja toimivat energiaturu poliitikat ning vastavaid meetmeid,“ toonitas Meikar.

Täna Strasbourgis toimunud LI istungil arutati Vene-Ukraina gaasivaidluse põhjuseid ning selle mõju Euroopale. Euroopa saab 25% gaasist Venemaalt, kuid mitmed riigid sõltuvad sellest 100%-selt. Just need riigid on saanud gaasitarnete katkemisest kõige enam kannatada.

Tweet This Post 

„Nothing special“ tähendab lätlastele midagi palju enamat, kui lihtsalt „ei midagi erilist“. See on termin, mis iseloomustab poliitika küünilisust, poliitikute rumalust ja poliitilise kultuuri puudumist. Meie JOKK on selle kõrval kahvatu vari.

„Nothing special,“ vastas Läti rahandusminister kuu aja eest Bloomberg TV ajakirjaniku küsimusele, et milline on majandusolukord riigis. Kibekiiresti muutus kohatu lausejupike (ja tegelikult kogu intervjuu) irooniliseks hüüdlauseks. Eelmise nädalal Riias toimunud märatsemisele järgnenud päeval jälgisin kuidas loosungit „Nothing special“ kivitabamusest kannatada saanud restorani aknale maalitakse. Möödaminejad muigasid mõnuga.

Olin teisipäeva ööl kümne meetri kaugusel, kui kivi aknasse lendas. Vaid sadakond meetri kaugusel külitasid nukralt kaks lõhutud politseiautot ning viinapoe rüüstamine käis täie hooga, läbi nurga taga asuva Seimi lõhutud klaaside oli tuuleiilike vilisenud selleks ajaks juba poolteist tundi. Parlamendi hoonele takistasid ligipääsu sõjaväepolitsei kahe džiibi ahelvaremed.

Kõrvaltvaatajana jäi küll mulje, et linna rüüstamist oleks olnud võimalik pisut suurema politseiväega ning koordineeritud juhtimisega ära hoida. 7-8 kilpidega ja kumminuiadega varustatud märulipolitseid vaatas ülesrivistatult pealt, kuidas kümnest räuskavast noorukist sai sada, siis kakssada. Keegi „julge“ viskas tagareast meie poole kivi ning siis polnud enam midagi teha, kui kolmekümne meetri pealt vaadata, kuidas hullunud lambakari politseibussi ümber kõigutab ning siis sõiduauto kaigastega vaeseomaks peksab.

Mingi eriti jultunud tüüp tuli kilbireast vaid paari meetri kaugusele ning virutas kaks kivi meie poole. Esimene tabas kilpi „plaks“, teine lendas pisut kõrgemalt, tegi viuuhh minu kõrvast möödudes ja kolksatab vastu ehitusaia plekki. Selline korralik pooleks löödud munakivi, millega pihta saamine võib ka kõige halvemat tähendada.

Paarkümmend minutit hiljem nägin, kuidas seda sama tüüpi tassib kaks politseiniku jaoskonda. Enne nii kõva mees oli kui nõiaväel süütuks tallekeseks muutunud. Siples ja vigises vene keeles: „Miks te mind kinni võtsite? Mina pole midagi teinud? Laske mind palun koju…“. Ei kahtlegi, et arvukad telekaamerate salvestused tõestavad vastupidist. Tema õnn, et ükski juhuslik mööduja kiviga pihta ei saanud.

Arvan, et see on üsna tüüpiline juhtum, kus mässaja muutub vaguraks tallekeseks ning hiljem kurdab ajakirjandusele, et politsei kasutas ülemäärast jõudu. Kes tahab ülemäärase jõu kasutamist näha, peaks tulema Valgevenesse või Venemaale, Läti politsei oli vähemalt tänaval täielik siidikäpp (ning kohati vist ka kobakäpp).

Minu alatine põhimõte on olnud: EI VÄGIVALLALE, EI PROVOKATSIOONIDELE. Nii ei rünnatud näiteks Ukrainas Oranži revolutsiooni või Valgevene telklinnaku ajal võimuesindajaid. Viimase puhul oli OMON see, kes rahumeelseid protestijaid peksmas käis ning lõpuks traktoritega telklaagri kokku lükkas.

Oma sõnumi edastamiseks meediale on kiviviskamisest märksa mõjusam vahend näiteks kilpide külge punase nelkide toppimine ning seeläbi politseirivi lillelasteks muutmine. Väga raske on sellel juhul õigustada kumminuiade käikulaskmist ja arreteerimisi. Kui demonstrandid viskavad aga kive, asuvad poode rüüstama ning süütavad teepeale jäävad autod, on politseil täielik õigus reageerida. Isegi mitte õigus, vaid kohustus.

Üks kõnekaid fakte Läti kohta on see, et meeleavalduse üheks korraldajaks oli politseinike ametiühing. Jah, lugesite õigesti, Lätis võib politsei riigi vastases üritusel osaleda (nõudega küll kanda erariideid). Ametiühingule ei meeldinud politseinike palkade vähendamine ning seetõttu nad koos 20 teise organisatsiooniga opositsiooni meeleavalduse korraldusmeeskonnaga liitusidki.

Muidugi ma ei usu, et mõni politseinik osales ka nendes sündmustes, mis toimusid pärast ametliku koosoleku lõppu. Pigem on see tõik järjekordseks tõestuseks, et valitsuse vastase protesti korraldajatel olid vägivalla puhkemisest kõige vähem huvitatud. Eelkõige võitis sellest ju võim, kes ametlikus dokumendis need kaks sündmust üheks kirjutas ning kõiki meeleavalduse korraldajaid karistada lubas. Huvitav, kas ka politsei ametiühing kohtusse antakse?

Oluline on tõmmata selge piir rahumeelsel meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.

Üks Läti mobiilioperaator hakkas loosungit „Nothing Special“ ümbrikutele trükkima. Ümbriku sees on jätkuvalt krõbe arve (või meeldetuletus maksetähtaja ületamisest), kuid arvestades üldist olukorda ongi tegemist tähelepanu mitte vääriva detailiga. Kui kõik on juba niigi absurdne, on raske halba üllatust valmistada.

Nii võiks ka teisipäevase meeleavalduse kokku võtta tõdemusega, nothting special.

Tweet This Post 

Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.

Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.

Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!

Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).

Tweet This Post 

Suhtekorraldaja Daniel Vaarik alustas oma ajaveebisMemokraatia huvitavat kampaaniat on-line meedia kolletumise vastu. Nimelt kutsutakse üles mitte klikkima mõttetule uudisele ning seeläbi mõjutama internetiportaale vähem kollaseid uudiseid tootma. Klikkimine = raha, ning raha määrab reklaamituludest sõltuva meedia sisu.

Inimesed saavad rahakotiga hääletada vähemalt sama palju, kui valimistel. Ostueelistuste tegemisel on meeletu võim ning seeläbi saab mõjutada nii poliitikat, välissuhtlust kui ka tavaliste inimeste elu. Näiteks kutsub rahvusvaheline organisatsioon „Fair Trade“ ostma õiglase kaubanduse kohvi ja seeläbi toetama arengumaade kohvikasvatajaid. Jah, kohvi on küll mitu korda kallim tavalisest, kuid vähemalt makstakse selle kasvatajatele õiglast hinda, ei kasutata lapstööjõudu ning jälgitakse keskkonnakaitse nõudeid.

Analoogiat kasutades võib öelda, et inimesed saavad klikkimise (ja kommentaaridega) mõjutada meediat rohkem, kui arvata oskavad. Lugege sisulisi ja häid artikleid ning kommenteerige tõsiseltvõetavaid seisukohti, aga jätke kollane saast, vihal põhinevad ning sisutud uudised tähelepanuta. On tervislikum ning ka kasulik.

Umbes samal teemal kirjutasin eelmises postituses: http://www.meikar.ee/blog/?p=1061

Tweet This Post 

Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.

Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“

Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!

Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde” nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.

Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad.”

Need „tühisused” on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE” nupule ja tehkem oma „kõvaketastes” ruumi millelegi väärtuslikumale.

Tweet This Post 

Hommikuks olid Seima eest kolm segi pekstud politseidžiipi koristatud ning lõhutud akende asendamine poole peal. Balti väliskomisjonide liikmete kohtumine toimub Seimi paksude seinte vahel asuvas akendeta ruumis, kuhu tänavalt ei jõua piiksugi. Polegi midagi jõuda, sest Riia kesklinn on tühi ja rahulik.

Eilseid tänavarahutusi oli meil võimalik jälgida algusest lõpuni. Mitmel korral jäime Raivo Järviga korraliku kivirahe alla, kuid üldiselt oli mässu epitsentris olemine märksa ohutum, kui ehk telepildist mulje jääb. Mässajate poolt visatud esemed otsisid eelkõige vitriinaknaid ja märulipolitsei kilpe, nende kaikad läksid käiku vilkuritega sõidukite hävitamiseks. Huvitavalt ei teinud märulipolitsei meile mitte mingisugust takistust üle rindejoone edasi-tagasi liikumisel, mis võimaldas jälgida sündmusi mõlemalt poolelt.

Oluline on tõmmata selge piir rahumeelsel meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.

Keskmise mässaja profiil: alla 20. aastane, lühikese soenguga, pisut napsutanud. Rahvus ei mänginud rolli. Eesmärk neil puudus, ehk väidan, et samad näod oleks valmis ükskõik millise rahumeelse meeleavalduse järel kasutama võimalust, et kiviviskamisest, karjumisest ja lõhkumisest naudingut saada.

Mul on kahju, et Riia kesklinna segi pöörati. Mul on kahju, et rahumeelse meeleavalduse sõnum lämmatati vandaalide mõttetu kisaga. Selle asemel, et täna asjalikult debateerida selle üle, et kuidas riigile taas jalad alla saada, käib sõnasõda teemal, et kes on mässus süüdi.

Tunnistagem, asjad on Lätis väga halvad. Rohkem sarnaneb siinne poliitiline kultuur Ukraina kui Eesti omaga. Lätis on oligarhidel oma parteid (või parteidel oma oligarhid) ning korruptsioon on süsteemi lahutamatuks osaks. Poliitikute verevahetust pole toimunud ning puki otsas istuvad ikka need vanad Rahvarinde tegelased.

Politoloog Veiko Spolitis kirjutas eile delfis: „Lätit vaevab korraga nii majanduslik, põhiseaduslik kui ka usalduskriis. Paistab aga, et Läti praegune võimuladvik pole viimase 18 aasta jooksul midagi õppinud ja peab valijaskonda lolliks, keda on võimalik lihtlabaste propagandatrikkidega rahustada.“

Majanduskriis loob võimaluse Läti reformimiseks – nii majanduslikult, ühiskondlikult kui ka poliitiliselt. Muutusi on võimalik saavutada läbi mõistliku debati ja mitte mõttetu märatsemise.

Tweet This Post 

Paari tunni eest kirjutas AFP, et vene meedia esitles tõepähe Ekspressi naljarubriigis ilmunud lugu: „Ajakirjanikel keelatakse kingade kandmine valitsuse pressikonverentsidel“. Väga hea huumorilugu, soovitan lugeda. Kui Bush´iga detsembris „äpardus“ juhtus viskasime siselistis kah nalja, et ehk peaks valitsusele samasisulise ettepaneku tegema.

Nali-naljaks. Vene on-line meediakanalites käsitletakse seda kui tõsist otsust ja naeruvääristatakse läbi selle meie riiki. Vene meedia reageeringule pani Ekspress.ee diagnoosi: „Maailmas valitseb hetkel totaalne huumoridefitsiit.“ Mõned faktid viitavad, et pigem võib valitseda totaalne ajudefitsiit. Ning mitte Venemaal, vaid siinsamas Eestis, ning seda Ekspressiga samasse gruppi kuuluvas meediaväljaandes.

Karmo andis juba eile päeval hea vihje. Nimelt viitab Vene meediaportaal polit.ru allikana mitte Ekspressile, vaid vene-Delfile. Seal aga ei asu uudis mitte naljarubriigis, vaid tõsiste teemade vahel kategoorias: Новости > Новости дня > Политика. Ehk siis poliitilised päevauudised.

Pole siis ime, et sageli rus.Delfist „magusat“ infot saav vene meedia ka selle Eestit alandava uudise laiadele massidele paiskas. Seda enam, et Delfi uudise all olnud viide ”artikkel Eesti Ekspressi kodulehelt”  äratas kindlasti tugevat usaldust. (Kui mõne arvestatava vene lehe poliitika rubriigis ilmuks uudis, mis meile huvi pakuks, avaldaksime ju samuti selle koos viitega väärikale väljaandele).

Võib-olla oleks aeg, et omanikud vaataks üle rus.Delfi toimetuse pädevuse. Ning ehk oleks õige vene meediat rumalusest/eksitusest informeerida.

Estonia’s fake shoe ban catches out Russian media
3 hours ago

TALLINN (AFP) — Estonians had a laugh at their neighbour’s expense Monday, as Russian media reported as true a fake ban on journalists’ footwear after the Iraqi shoe-throwing aimed at US President George W. Bush.

“It seems we are living in an era of total humour deficit,” said the Estonian magazine Eesti Ekspress, which last week had carried the spurious tale.

The parody report on the purported shoe ban at press conferences in Estonia had by Monday found its way onto lenta.ru, a leading Russian news portal, as well as into other media there.

According to the fake story, which had been published in Eesti Ekspress’ regular comic section, Tallinn planned to impose the new rules from February 1.

Eesti Ekspress quoted a supposed government expert with the surname Needus — “curse” in Estonian — as saying reporters would have to go barefoot but would be allowed to rent woolen socks if temperatures fell.

Estonia broke free from the crumbling Soviet Union in 1991, and its relations with Moscow have been rocky ever since. Many Estonians complain about unfriendly coverage of their country in the Russian media.

The fake ban was a reference to an incident on December 14 in Iraq, where a local journalist hurled his shoes — and abuse — at Bush during the outgoing US president’s farewell visit to Baghdad.

Tweet This Post 

Hea sõber saatis mulle kokkuvõtte ЭХО МОСКВЫ saatest ja lubas seda ka blogis kasutada:

Usutus tuntud teleajakirjaniku, kirjaniku Viktor Šenderovitšiga. - Eestis langetatud kohtuotsus on sümpaatne. Mitte selle tõttu, et ma väga pooldaksin našiste, minu meelest on nad värdjad. Olen pigem Eesti poolt, sest seal on olemas kohus, ei ole „vertikaali”, pole veel sisse seatud. Eestis on kohus, kes mõistab õigeks Eesti riigi suhtes vaenulikult meelestatud tegelasi, keda toetab agressiivne naaberriik. Kui Venemaal peaminister kuulutaks, et nad tuleb süüdi mõista täie rangusega, siis vaevalt kohtunik söandaks langetada õigeksmõistva otsuse. Eestis on seega olemas tõelise õigusriigi tunnused. Ükskõik millised värdjad need kohtualused ka ei oleks, nad on selle riigi kodanikud ning neil on õigus õigusemõistmisele. (http://echo.msk.ru/programs/personalno/564529-echo/)

Seda raadiojaama võidakse küll pidada üksikuks hüüdjaks kõrbes, kuid tuntud teleajakirjaniku (ja sealse “Pehmete ja Karvaste” analoogi kunagise parima satiiriku) sõnad omavad vaieldamatult mingitki kandepinda. Muuseas, teiste vene meediakanalite arvamuste kokkuvõtteid lugedes paistab välja pigem šokk ja teadmatus, kuidas publikule kohtuotsust “õigesti” seletada.

Isegi КОМСОМОЛЬСКАЯ ПРАВДА leiab, et eestlastele on see kahtlemata löök, kuid Eestile tervikuna – samm edasi. „Eestlaste õiglustunnet on riivatud” seetõttu, et viimase pooleteise aasta jooksul on neid kogu aeg veenda püütud – süüdi on just see nelik. (http://www.kp.ru/daily/24224.04/425368/)

“Kohus tuleks laiali saata!” oli üks vanem daam resoluutne, kui Aeg Luubis reporter päris arvamust kohtuotsuse kohta. Usun siiski, et see on vaid väikese vähemuse arvamus. Rahva õiglustunne on küll oluline, kuid veel olulisem on õigusriik, põhiõigused ja –vabadused.

Laupäevases Postimehes ilmus Mihkel Mutti väga hea artikkel rahva õigustundest, kus ta muuseas kirjutas : „Aga seesama õiglustunne on mänginud olulist osa sääraste ebameeldivate nähtuste puhul nagu verised mässud ja pogrommid, igasugune võõraviha (holokaustil oli päris suur üldrahvalik toetus, mis rajanes asjaosaliste subjektiivsel õiglustundel), lõpuks on ka tänaste terroristide paatoseks suurel määral just õiglustunne.“ http://www.postimees.ee/?id=67397

Tweet This Post 

„Eestisse jõudis gripp,“ oli üks esimestest uudistest, mida neljapäeval kodumaale jõudes lugesin. Ei teagi, kas gripipisiku sain siit või Moskva metroost, kuid alates sellest olen köhinud, lörisenud ja palavikus vaevelnud. See ka põhjus, et miks pole suutnud vastata ühelegi kommentaarile, enamikele e-kirjadele ja SMS-idele ega kirjutanud ka ajaveebi.

Vabandan „kannatanute“ ees ning luban peatselt kõik oma töökohustused täita.

Moskva reisist võiks üldises plaanis teha kaks järeldust. Esiteks see, et Eesti Nokia on meie inimesed, ning teiseks, et hirmu-arvamusliidrid püüavad oma ajaveebides ja ka traditsioonilises meedias kujutada meie idanaabritest ebaõiglaselt julma pilti.

Moskvas oli mul au vestelda nii Eesti Vabariigi suursaadiku Simmu Tiigiga, peakonsul Erik Siiguriga ning mitmete saatkonna töötajatega, samuti ka jälgida, et kuidas Eesti Rahvusringhäälingu Moskva korrespondendid Anton Aleksejev ja Krister Paris oma igapäevast tööd teevad. Müts maha. Tulgu mulle veel keegi väitma, et riigisektoris töötajad puhkavad mugavalt loorberitel või et meie ajakirjanikud ei suuda targalt ning efektiivselt tööd teha.

Kõige olulisemate analüütikutega kohtumised jäid erinevatel põhjustel ära, mis aga andis mulle võimaluse vestelda paljude teiste tavaliste ning ebatavaliste moskvalastega. Viie päeva jooksul ei suutnud ma leida ühtegi inimest, kes eestlasi vihkaks. Isegi Noore Venemaa aktivistid kinnitasid, et neile ei meeldi vaid Eesti poliitika. Aga kuulge – meile ei meeldi ju Putini poliitika kah.

Üldiselt tulebki tõmmata vahe Vene võimuladviku ambitsioonide ning muu ühiskonna vahele. Vähemalt Moskva inimene on märksa vabam, teadlikum ja pragmaatilisem, kui temast siin pilt püütakse maalida: kupeekaaslased sõimavad avalikult korrumpeerunud FSB-d; ajaloolane naerab poliitikute püüdluse üle ajalugu „õigesti“ ümber kirjutada; ema ei suuda vastata tütrele, et miks keegi peaks Eesti saatkonna ees protestima mingi pronkssõduri pärast; noored igatsevad puhkusereisi kaunisse Tallinnasse jne jne jne.

Võib-olla oleks kõigil meil kasulik üks väike reis naaberriiki. Kas või selleks, et natukene vabaneda sellest hirmust, mida uksest ja aknast meile teatavad jõud sisse pressivad. Muuseas, selline hirmupoliitika on veeks putinlaste veskile, sest ükskõik millist agressiooni saab ju lihtsalt põhjendada, kui rahvaste vahel õitseb vaen ja vihkamine.

Aga mis teha? Paraku leiaks blogikirjutis, kus väidaksin, et Moskvas nakatati mind saladuslike jõudude poolt grippi ning koju jõudes puistasin sellega üle kogu armsa Maarjamaa, palju „klikke“ ja „komme“. Silmi avada on märksa keerulisem, kui pimedat viha müüa.

Tweet This Post 

Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.

Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.

Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.

Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!

Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.

Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.

Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „…Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“

Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.

Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?

Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga…

Tweet This Post