“Moskvas nakatati mind!”
„Eestisse jõudis gripp,“ oli üks esimestest uudistest, mida neljapäeval kodumaale jõudes lugesin. Ei teagi, kas gripipisiku sain siit või Moskva metroost, kuid alates sellest olen köhinud, lörisenud ja palavikus vaevelnud. See ka põhjus, et miks pole suutnud vastata ühelegi kommentaarile, enamikele e-kirjadele ja SMS-idele ega kirjutanud ka ajaveebi.
Vabandan „kannatanute“ ees ning luban peatselt kõik oma töökohustused täita.
Moskva reisist võiks üldises plaanis teha kaks järeldust. Esiteks see, et Eesti Nokia on meie inimesed, ning teiseks, et hirmu-arvamusliidrid püüavad oma ajaveebides ja ka traditsioonilises meedias kujutada meie idanaabritest ebaõiglaselt julma pilti.
Moskvas oli mul au vestelda nii Eesti Vabariigi suursaadiku Simmu Tiigiga, peakonsul Erik Siiguriga ning mitmete saatkonna töötajatega, samuti ka jälgida, et kuidas Eesti Rahvusringhäälingu Moskva korrespondendid Anton Aleksejev ja Krister Paris oma igapäevast tööd teevad. Müts maha. Tulgu mulle veel keegi väitma, et riigisektoris töötajad puhkavad mugavalt loorberitel või et meie ajakirjanikud ei suuda targalt ning efektiivselt tööd teha.
Kõige olulisemate analüütikutega kohtumised jäid erinevatel põhjustel ära, mis aga andis mulle võimaluse vestelda paljude teiste tavaliste ning ebatavaliste moskvalastega. Viie päeva jooksul ei suutnud ma leida ühtegi inimest, kes eestlasi vihkaks. Isegi Noore Venemaa aktivistid kinnitasid, et neile ei meeldi vaid Eesti poliitika. Aga kuulge – meile ei meeldi ju Putini poliitika kah.
Üldiselt tulebki tõmmata vahe Vene võimuladviku ambitsioonide ning muu ühiskonna vahele. Vähemalt Moskva inimene on märksa vabam, teadlikum ja pragmaatilisem, kui temast siin pilt püütakse maalida: kupeekaaslased sõimavad avalikult korrumpeerunud FSB-d; ajaloolane naerab poliitikute püüdluse üle ajalugu „õigesti“ ümber kirjutada; ema ei suuda vastata tütrele, et miks keegi peaks Eesti saatkonna ees protestima mingi pronkssõduri pärast; noored igatsevad puhkusereisi kaunisse Tallinnasse jne jne jne.
Võib-olla oleks kõigil meil kasulik üks väike reis naaberriiki. Kas või selleks, et natukene vabaneda sellest hirmust, mida uksest ja aknast meile teatavad jõud sisse pressivad. Muuseas, selline hirmupoliitika on veeks putinlaste veskile, sest ükskõik millist agressiooni saab ju lihtsalt põhjendada, kui rahvaste vahel õitseb vaen ja vihkamine.
Aga mis teha? Paraku leiaks blogikirjutis, kus väidaksin, et Moskvas nakatati mind saladuslike jõudude poolt grippi ning koju jõudes puistasin sellega üle kogu armsa Maarjamaa, palju „klikke“ ja „komme“. Silmi avada on märksa keerulisem, kui pimedat viha müüa.
Õigeksmõistmine on sõnavabaduse võit
Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.
Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.
Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.
Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!
Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.
Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.
Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „...Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“
Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.
Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?
Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga...
Moskva-Petuški
Petuškisse ma päris jõudnud veel ei olegi. Need, kes Jerofejevi raamatut lugenud on, teavad, miks see kohake Vene kirjandusklassikas koha on leidnud. Aga elektrikuga tunnikese tee B tähega linnakesse soitsime kylla kyll. Seal toimus 102 sünnipäev, siiski abielupaari vanused kokku liites, eks arvutage ise.
Intelligentne seltskond. Ajaloolane, kes seletas meile lahti Vene Teaduste Akadeemia seisukoha Nõukogude Liidu okupatsioonist Eestis ja selle erinevusest poliit-ametlikust tõlgendusest, näiteks.
3. jaanuaril Piiterisse sõites oli Eurolinesi bussipiletil m2rgitud koht 45, kuid bussis oli vaid 44 istet. Viimase koha kõrval haisev peldik, kuid jumal tänatud, leidus kokkusurutud viimases istmereas ka vaba koht mulle. Peale selle oli kaaslaseks meeldiv pensionär, NL ohvitseri naine, 15. KK endine vene kirjanduse õpetaja Lidia. Pakkus teed ja juustupirukat, sõnagi eesti keelt ei osanud, kuid taskus sinine pass.
Tema vend, 46 aastat Piiteri mingis tehases brigadirina töötanud vanake, elab Piiteris, kuid tema, tädike, rääkis, et Tallinn on talle koduks, ning igal õhtul vaatab ta lisaks vene kanalitele ja PBK-le ka ETV venekeelseid uudiseid. Tema jutust paistis, et infoväli on tal suurem, kui keskmiselt eestlasel. Võib-olla ongi nii, et nii meie kui ka vene kanali uudiseid vaatav inimene saab syndmustest märksa laiema pildi.
Tema lemmik vene kirjanik on Toltstoi, poeet Lermontov. Minu Jerofejevi raamatusse suhtus umbuslikult, kuid mitte halvustavalt. Modernse aja klassika.
Tema tütar on hüljanud oma vene päritolu ja lapselapsed oskavad vaid eesti keelt. Integreerunud täielikult, kuid pensionär on kurb, sest lapselapsed ei mõista ühtegi sõna tema jutust.
Sama pikalt võiksin kirjeldada rongisõitu Piiterist Moskvasse. Kupees kuldhammastega tüüp kirus võimu ette ja taha. Tõesti!. Kuid, mis teha? Peaasi, et kiruda saaks. Vähemalt rongis on Venemaal sõnavabadus täiesti olemas. Ning meisse, eestlastesse, suhtutakse hästi.
Täna käisime sõbraga elektrikuga seal synnip2val mingis daatšas. Mitte päris Petuškis, kuid need, kes Jerofejevi romaani lugenud on, saavad aru. Sünnipäevapeol olime tunnikese, kuid tagasitulles pidime „vestlema" miilitsaga. Tukkusime, kui meid kumminuia-tüübid üles ajasid. Oi..... pinnisid, dokumente vaatasid, kahtlustasid....... kuid lõpuks nõudsid vaid anekdooti „aeglaste-eestlaste-kohta" ja konjakit.
Neid häiris ka minu oranž sall. „Oled Ukrainast, võõ?". Oranži revolutsiooni ajal ostetud sall on tõesti kaelas. Pass, tühi rahakott ja taskud vähendasid huvi edaspidiseks pinnimiseks. Nagu öeldud, üldiselt viisakas intsident.
B tähega koha taksojuht rääkis, et töötuid on linnakeses juba 30% ja tema sissetulek on kahanenud kolm korda. Meilt kooris mitu nahka, kuid majanduskriis on tema sõnul jõudnud juba Venemaal kõikjale.
Täna (postituse kirjutan varahommikul) püüavad Noor Venemaa aktivistid aprilli-mässu eest kohtu all viibivate kohtuprotsessi ettekäändeks tuues Eesti saatkonna ees mingit tähelepanu võita. Sellest kirjutan 6htul.
Homme peaks olema paar kohtumist kohalike analüütikutega. Peaks, sest ühest kohtumisest öeldi ära minu „päritolu" pärast, ning teised ei ole pühade tõttu sugugi kindlad. Moskva, mis teha....
Valgevene režiimi Uue Aasta kingitus: rahvas viiendiku võrra vaesemaks
Kui Dimal täna hommikuks aastavahetusepeo pohmakas üle oli läinud, oli ta viiendiku võrra vaesem. Umbes nii võiks parafraseerida Oskar Lutsu „Kevadet" kirjeldamaks Valgevene režiimi eilset teadet rubla devalveerimisest 20,5% võrra.
IMF-ilt 2,6 miljardi dollari laenu saamise üheks eeltingimuseks oli rubla kursi muutmine, mis üheltpoolt annab valusa hoobi elanike rahakotile, kuid teisalt on abiks riigi üldisele majanduskeskkonnale. Valgevene on pidanud rubla kursi hoidmiseks käiku laskma valuutareservid ning pikemas perspektiivis oleks see võinud viia täieliku finantskatastroofini.
Riigieelarve täitmiseks on valitsus tõstnud ka makse ettevõtetele. Nii plaanivad 12. jaanuaril meeleavaldust Minski väikefirmad, kes kurdavad maksukoormuse kahekordistumise üle. Lähiajalugu on näidanud, et sellelaadsed väljaastumised on suuremaarvulised, kui mistahes demokraatiat ja inimõigusi nõudvad meeleavaldused.
Just seetõttu on põhjendatud küsimus, et kas elanike langev elukvaliteet võib viia mingitele suurematele poliitilistele muudatustele, ehk isegi diktatuuri lagunemisele? Nagu ma paari kuu eest Diplomaatias kirjutasin, püsib režiim suuresti tänu majandusedule ning vaid Lukašenka „majandusime" kokkuvarisemine saab vähendada oluliselt režiimi populaarsust ning ehk isegi tuua kriitilise massi tänavatele.
Samas ei ole see kiire ega lihtne protsess. Täielikult suletud meedia ning kodanikevabaduste piiramine ei võimalda elanikel otsida alternatiivseid põhjuseid raskele olukorrale ning riiklik propagandamasin pasundab vaid sellest, et teistel läheb veel halvemini. Heaks näiteks on siin ametlik põhjendus, et miks IMF-ilt laenu küsitakse - „laenamine on täna lihtsalt moes".
Gaasitüli naaberriigis Ukrainas on muutnud Lukašenka positsiooni Vene Föderatsiooniga läbirääkimistel tugevamaks. Detsembris suurenes gaasitransiit läbi Valgevene, kuid kahtlemata ei suuda sealne Sõpruse torujuhe Euroopat piisavalt varustada. Küll aga annavd probleemid Ukrainaga Valgevene režiimile suuremad trumbid sisetarbimiseks mõeldud gaasi hinna üle läbirääkimistel.
Eelmise aasta lõpus teatas Lukašenka võidukalt, et gaasi hind võib 2009. aasta lõpuks langeda 2-2,5 korda. Sellest võib välja lugeda, et jaanuaris tõuseb gaas Valgevenele maailmaturu tasemele ja siis hakkab vastavalt kokkulepetele järk-järgult langema. Julgen oletada, et gaasihinna langetamise eest tunnistab Valgevene parlament peagi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust, samuti suurendatakse Gazpromi osalust strateegilistes energia- ja transiidiettevõtetes. See tähendaks, et järk-järgult annab Lukašenka ära oma võimu suurele vennale.
Majanduskriisi süvenemine nõrgestab Euroopa viimaseks diktatuuriks nimetatud režiimi tugisambaid ning võib viia selle kukkumisele. See on pikaajaline protsess, mille lõpptulemust on täna veel raske ennustada. Nii võib Valgevene Lukašenka režiimi kadumise järel muutuda täielikult Venemaa vasalliks või sii Euroopa Liidu poole püüdlevaks reformiriigiks. Meil (Euroopal) on kaalukausi kallutamiseks sobivamas suunas võimalik üpris palju ära teha.
