Propaganda.com esineb kolmapäeval Tallinnas
Kolmapäevasel üritusel "Kas Uus Meedia hävitab diktatuurid?"on peaesinejaks Evgeny Morozov. (Evgeny Morozov is a fellow at the Open Society Institute in New York and a board member of its Information Program. He's currently working on a book about the Internet's impact on global politics, with a particular focus on its role in the authoritarian societies. Evgeny is also a frequent commentator about technology and new media for such publications as The Economist, Newsweek, Foreign Policy, Boston Review, The International Herald Tribune, Slate, and others.)
Meediaväljaannete loetelu on muljetavaldav. Täna ilmus tema viimane artikkel New York Times´is ja eile IHT-s. Kui kellegil tekib huvi kolmapäevasel üritusel osaleda, on mul veel paar vaba kohta. Loe pikemalt: http://www.meikar.ee/blog/?p=1279
Propaganda.com
By EVGENY MOROZOV
This year’s report on “enemies of the Internet” prepared by Reporters Without Borders, the international press advocacy group, paints a very gloomy picture for the freedom of expression on the Web. It finds that many governments have stepped up their attacks on the Internet, harassing bloggers and making it harder to express dissenting opinions online.
These are very disturbing trends. But identifying “Internet enemies” only on the basis of censorship and intimidation, as Reporters Without Borders has done, obfuscates the fact that these are only two components of a more comprehensive and multi-pronged approach that authoritarian governments have developed to diffuse the subversive potential of online communications.
Many of these governments have honed their Internet strategies beyond censorship and are employing more subtle (and harder to detect) ways of controlling dissent, often by planting their own messages on the Web and presenting them as independent opinion.
Their actions are often informed by the art of online “astroturfing,” a technique also popular with modern corporations and PR firms. While companies use it to engineer buzz around products and events, governments are using it to create the appearance of broad popular support for their ideology.
Their ultimate ambition may be to transform the Internet into a “spinternet,” the vast and mostly anonymous areas of cyberspace under indirect government jurisdiction. The spinternet strategy could be more effective than censorship — while there are a plenty of ways to access blocked Web sites, we do not yet have the means to distinguish spin from independent comment.
In China, the spinternet is being built by the “50 cent party,” a loose online squad of tech-savvy operators loyal to the government who are paid to troll the Internet, find dissenting views and leave anonymous comments to steer all discussions in more “harmonious” directions. The “50 cents” in the name stands for their meager pay rates.
Plenty of local technology companies are also eager to help the government with various data-mining programs that identify dissenting views early and dispatch “50 cent party” operators to steer the discussion away from an antigovernment direction.
In Iran, the Revolutionary Guards recently announced their ambition to build their own spinternet by launching 10,000 blogs for the Basij, a paramilitary force under the Guards. This comes at a time when the Internet has become a major force in exposing corruption in the highest ranks of the Iranian leadership.
The Russian government may have found an even more ingenious way of suppressing the Internet’s democratizing potential: cost. Many Internet users in Russia are still billed on the basis of the frequency and duration of their browsing sessions, and the state-owned All-Russia State Television and Radio Company has floated the idea of building a “social Internet,” where users would pay nothing for state-approved Web sites.
Such an approach is already being tested in Belarus, where Internet users can browse the government’s favored mouthpiece, “Belarus Today,” for free — that is, without paying their ISPs for Internet traffic, as they must for the country’s few independent media outlets.
The rise of the spinternet suggests that the threats that the Internet poses to authoritarian regimes are far from unambiguous; some of these governments have turned quite adept at exploiting it for their own purposes.
So while it’s important to continue documenting the direct repression of online journalists and bloggers, as organizations like Reporters Without Borders are doing, it is important to remember that there are other ways to qualify as an “enemy of the Internet.”
Kus tehakse välispoliitikat?
Pühapäeva õhtune tervitus Lennart Meri konverentsilt. Täna on hea päev – erakonna Europaa Parlamendi nimekirja valimistel sain parima võimaliku koha (ehk neljanda), meenub eilne õhtusöök vestlusega Tiibeti munkadega ning konverentsi Euroopa naabruspoliitika arutelu on huvitav.
Mais toimub Prahas naabruspoliitika tippkohtumine, kuhu on oodatud ka 6 naaberriigi juhid. Raskus on Lukašenkaga, keda arvatavasti kutsutakse, aga juhul, kui ta ei saa tulla. Kõlab veidralt, aga selline juba see välispoliitika on.
Kõigi kuu riigi puhul võime tõmmata vähemalt kaks ühisnimetajat:
1. Nõrga riigi probleem. Kõik kuus riiki on selle ohvrid. Nende riigi institutsioonid, aga ka välispoliitiline võimekus ning majanduslikkus iseotsustuse võime on madal.
2. Geopoliitiline võitlus. Kõik need riigid on erinevate mõjurünnakute all. Peamiselt muidugi võitlus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu mõjuvõimu vahel. Euroopa otsus toetada Ukraina gaasitorude uuendamiseks on selle viimaseks ilmekaks näiteks.
Arvan, et Euroopa Liit peaks pakkuma nende riigi kodanikele „soft power“ võimalusi. Võimalusi vabamalt reisida, õppida ja töötada Euroopas, ligipääsu struktuurfondide vahenditele, noorsooprojektele ja paremaid kaubandussidemeid.
Vene Föderatsiooni arsenalis on peamiselt „hard power“ instrumendid alates sõjalisest heidutusest lõpetades „pahade“ karistamisega kas või viisakeeldudega. Samuti on neil energiarelv, mida Ukraina ja Moldova sellel talvel valusalt tunda said.
Rääkides Euroopa naabruspoliitikast peaksime mõistma, et Vene Föderatsioon ei ole selle kujundaja ega tohiks omada selles rolli. Kui me ei suuda seda saavutada, on kogu EL-i poliitika mõttetu.
Tulles tagasi küsimuse juurde, et kus tehakse välispoliitikat? Siin ja praegu --- Lennart Meri konverentsil.
Kas uus meedia kukutab diktatuurid?
Blogi sissekande pealkiri tekitas huvi? Kui suudad oma huvi ka mulle lühidalt (aga veenvalt) selgeks teha, oled oodatud üritusele, kus otsime vastust sellele küsimusele. Ma arvan, et paar kohta on veel vabad, võib-olla isegi kolm. Seega kutse vaid parimatele!
Väga austatud Väga Lahe Tüüp,
Olete palutud osa võtma mõttetalgust teemal “Kas uus meedia kukutab diktatuurid?”, mis leiab aset 1. aprillil 2009 kell 15:00 klubis Shah, aadressil Pikk tänav 39, Tallinn.
Mõttetalgul püstitame küsimuse: „Kas suletud ühiskondades võib uus meedia asendada traditsioonilise meedia?“
Uue meedia all tuleks mõista internetikeskkondi, sealhulgas võrgustikupõhiseid, huvigruppide loodud suhtluskeskkondi.
Arutleme, milline on uue meedia mõju maailmale üldiselt.
Mõttetalgul esinevad poliitikauuringute keskuse PRAXIS nõukogu esimees, kommunikatsioonijuhtimise spetsialist Daniel Vaarik, New York`i Open Society Institute`i liige, autoritaarsete režiimide ja meedia mõju analüütik Evgeny Morozov, Riigikogu väliskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige Silver Meikar.
Seminari modereerib Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi.
Ajakava
15:00 – 15:30 Evgeny Morozov – „Uue meedia roll autoritaarses ühiskonnas“
15:30 – 15: 50 Daniel Vaarik – "Tehnoloogilisest utopismist ehk ebarealistlikud ootused tehnoloogiale".
15:50 – 16:00 Silver Meikar – „Uus meedia ja revolutsioon“
16:00 – 16:45 paneeldiskussioon, küsimused esinejatele.
Peale seminari vein ja suupisted, vaba arutelu.
Ürituse parema korralduse nimel palume Teil osalemisest teada anda hiljemalt 30. märtsiks aadressil silver.meikar@riigikogu.ee või telefonil 527 8089. Kutse on personaalne, osalejate arv piiratud. Üritus toimub tõlketa, eesti ja inglise keeles.
Lugupidamisega,
Silver Meikar
Anna allkiri Birma poliitvangide toetuseks
 |
| From TEMP |
Anna allkiri siin: http://www.fbppn.net/
A global signature campaign for Burma’s political prisoners has been launched today, on Burma’s Human Rights Day. A huge coalition of Burma pro-democracy groups in exile and solidarity groups around the world are participating in the campaign, which aims to collect 888,888 signatures before 24 May 2009, the legal date that Nobel Peace Prize winner Daw Aung San Suu Kyi should be released from house arrest. There are currently over 2,100 political prisoners in Burma.
The petition calls on UN Secretary General Ban Ki-moon to make it his personal priority to secure the release of all political prisoners in Burma, as the essential first step towards democracy in the country. The target symbolises 8.8.88, the day the junta massacred some 3,000 people who courageously protested in Burma’s largest democracy uprising.
Tate Naing, a former political prisoner and secretary of the Assistance Association for Political Prisoners (Burma), said, “Political prisoners are not criminals. They have simply stood up for freedom and democracy. Without the release of all political prisoners, there can be no peace and stability in our country. But we need the UN Secretary General to step in and show strong leadership on this issue. With this signature campaign, we want to show Ban Ki-moon just how many people around the world care about this issue.”
Launch events are being held around the world.
The global signature campaign will run from 13 March to 24 May. To sign the petition, visit www.fbppn.net
Thanks, but no thanks, Obama!
Obama administratsiooni arvamust, et tuleks võib-olla üle vaadata euroalasse pääsemiseks kehtestatud reeglid, on armas ning näitab US toetust Eestile. Selge ju on, et EURO-le üleminek kindlustaks elanike, ettevõtete ja riigi parema käekäigu. Samas, meie huvi ei ole, et reegleid muudetakse, vaid see on meie hirm.
Esiteks seetõttu, et reeglite muutmine annab löögi Euroopa ühtse valuuta usaldusväärsusele ning nõrgukese rahaliiduga ühinemist me küll toetada ei tohiks. Pole vaja, et EURO kuivaks majandussurutises kokku kui vene rubla.
Teiseks seetõttu, et reeglite muutmise arutelu võib kaasa tuua meile hoopis ebameeldivamad tingimused. Näiteks otsuse, et lähiajal ei arutata üldse eurotsooni laiendmaist. Sellel juhul pole ka kõigi kehtivate kriteeriumite täitmisest mingit kasu.
Kui paari nädala pärast peaks Obama Euroopa liidritega EURO teemal arutama, peaks tema seisukoht olema põhimõttel: „Eurotsooni uks olgu pärani lahti, kuid suletud neile, kes kriteeriumeid ei täida“. Nõrguke EURO poleks ka USi huvides.
Soviet deportations from Estonia in 1940s
To commemorate the 60th anniversary since the "soviet" mass deportations of ethnic Estonians from their homeland to slave labor camps of Siberia in the late 1940s (the second such mass deportation), please check out the following Estonian foreign ministry's site.
The 23rd of August 2009 will mark 70 years since the signing of the infamous Molotov-Ribbentrop Pact (MRP) between Nazi Germany and the Soviet Union. According to the secret protocols of the pact, Eastern Europe was divided into spheres of influence. The MRP paved the way for German-Soviet Union co-operation in World War II (1939 – 1941). In the aftermath of World War II, Estonia lost approximately 17.5% of its population. The Soviet occupation brought about an event that until then had only been read about in history books and which became the most horrible memory of the past centuries — mass deportations, which affected people of all nationalities living in Estonia. The two deportations that affected Estonia the most deeply, on 14 June 1941 and 25 March 1949, are observed as days of mourning. The largest of these deportations took place 60 years ago this year: on 25 March 1949 more than 20 000 people, mostly women and children, were deported from Estonia.
(haldus-) reformipidurid
Kahel viimasel päeval toimunud tuliste vaidluste tulemusena suutsime erakonnas (minu hinnangul) vaid kahes asjas saavutada üksmeele. Esiteks selles, et Kiisleri pakutud plaanikest ei saa nimetada reformiks, vaid käpardlikuks soperdiseks.
Küsimused, et kas pool aastat enne valimisi on õige valimispiirkondi muuta, või et palju see siis ikka kõik maksma läheb, või mida tähendab see Eesti julgeolekule, on siinjuures teisejärgulised. Põhiline probleem on ju selles, et plaan ei vasta küsimusele: MIDA TAHETAKSE SELLEGA SAAVUTADA? KUHU VÄLJA JÕUDA?
Teiseks selles, et haldusreformi tegemise esimeseks eelduseks peaks olema, et selle tulemusena muutuvad avalikud teenused kvaliteetsemaks ja kodanikele paremini kättesaadavateks. Maakardile joonte tõmbamine ei muuda ju inimesi õnnelikumaks, valimispiirkondade muutmine ka mitte. (Viimane muuseas on kasulik suurtele parteidele, sest valimisliitudel poleks ju rahalisi võimalusi, et suures ringkonnas kampaaniat teha. Mõnel väiksemal parteil (N: rohelised) kah mitte).
(Ning kolmas asi, mis arutlustes kõlama jäi, oli soov haldusreform enne järgmisi Riigikogu valimisi ära teha. Aastate jooksul on välja käidud erinevaid reformikavasid ning nendest tuleb valida parim.)
Reformierakond
PRESSITEADE
18.03.09
Reformierakond toetab haldusreformi kiiret elluviimist
Kolmapäeval koos olnud Reformierakonna fraktsioon toetab haldusreformi kiiret elluviimist, mille tulemuseks on tänasest kvaliteetsem avalik teenus ning kohaliku identiteedi säilimine keskvõimu tasakaalustajana.
Reformierakond toonitab, et haldusreform tuleb ellu viia euroopalikest põhimõtetest lähtuvalt ehk võimalikult laiapõhjalise poliitilise konsensuse tingimustes. Erakond peab oluliseks, et üksmeele saavutamiseks kutsutakse viivitamatult kokku erakondade ümarlaud.
Reformierakond soovib, et põhimõttelised otsused haldusreformi osas võetakse vastu veel selle Riigikogu koosseisu ajal. Mõistlikud ümberkorraldused tuleb teoks teha hiljemalt 2013. aasta kohalikeks valimisteks.
Reformierakond ei pea võimalikuks, et reformi elluviimisega eiratakse Riigikohtu otsustest tulenevat keeldu muuta valimisseadusi vahetult enne valimisi. Erakond juhib regionaalministri tähelepanu vajadusele põhjalikult analüüsida praegu väljapakutud haldusreformi kava läbiviimise võimalikke tagajärgi Ida-Virumaal.
Hirmuga kaheks jagatud Eesti
(artikklel ilmus toimetatud kujul Postimehes 17. märtsil)
"Politsei pidas selle juhtumiga seoses kinni 1984.a. sündinud Vitali ja 1986. aastal sündinud Dmitri," kirjutati ERRi portaalis laupäeval uudises, kus räägiti radikaalide aktiviseerumisest ning Konstantin Pätsi haua rüvetamisest. Nimed annavad selge vihje, et mis rahvusest need pätid on ning mõne jaoks saab siit lihtsalt tuletada ka teo motiivi. Tüüpilised venelased, kes vihkavad Eesti riiki.
„Konstantin Pätsi hauatähise tänast rüvetamist ei saa kuidagi teisiti hinnata kui provokatiivset rünnet meie riigi vastu,“ kirjutab kolleeg väliskomisjonist oma ajaveebis. Eestimaa on hädaohus, haarakem relvad. Vitali ja Dmitri on riigile veel ohtlikumad, kui see õnnetu nelik, kes aprillirahutuse korraldamise eest esimese astme kohtus õigeks mõisteti.
Hauarüvetajad peavad saama karistatud ning nende teole mingit õigustust ei ole. Kuid kas sellises kuriteos peab kohe nägema rünnet Eesti riigi vastu, selles julgen ma kahelda. Pigem on pidev hirmutunde tekitamine mõne poliitiku ainus leivanumber ja võimalus pilti pääseda.
Hirm müüb! Olgu selle tõestuseks kas või kihav kommentaarideväli igat Vene teemat puudutavas küsimuses. Piisab vaid mõnel iitsatada, et Eestis diskrimineeritakse vähemuste õigusi, pronkssõduri teisaldamine oli viga või augustisõja alustas Šakašviili, kui online meediat haarab paanika.
Sõda sümbolite vahel
Georgias, Gori linnas, mis siiani ravib Vene Föderatsiooni augustirünnakust saadud haavu, hoitakse Stalini nime au sees. Kohalikud tunnistavad, et ta võis küll kurjategija ja massimõrvar olla, aga ikkagi sealt pärit, „Nash“ ehk „meie oma“.
Millegipärast ei panda Eestis grusiinidele seda pahaks. Samas ei tohiks ju olla vahet, et mis rahvusest isikud või mis põhjusel Stalinit austavad. Nii nagu Hitleri kiitmist peetakse kõikjal maailmas tabuks, peaks olema suhtumine ka stalinistlikule režiimile. Või kui me lubame seda grusiinidele, sest nad on meie sõbrad ning, tõepoolest, Gori linn mängib Stalini lapsepõlves olulist rolli, peaksime seda lubama ka venelastele. Fakt ju on, et Stalini ajal murti sügaval Nõukogude Liidu avarustes fašistide sõjamasina selgroog.
Taunime kaksikmoraali ja silmakirjatsemist, kuid sageli lubame seda iseendile. Teadlikult ja alateadlikult. UK lipp mõne sõiduauto armatuurlaual jääb meile märkamata, kuid valge-sinine-punane trikoloor tekitab meis kaitserefleksi. Kas autos istuv noormees väljendab seeläbi soovi lükata Eesti Vene Föderatsiooni koosseisu?
Turvatunde saavutamiseks peame tuhandete kaupa kogunema oma sümbolite alla ning läbi ühtsustunde tõestama, et oleme tugevad ja meid ei ähvarda miski. Aga mis või kes ähvardab? Kas tõesti elab Eestis tuhandeid „muulasi“, kes soovivad meilt noore vabaduse varastada ning meid Siberi avarustesse küüditada? Või oleme hirmu-müüjate kampaanialõksu langenud?
Sõja hind
Sümbolisõja võitjad on äärmuslikud vastandpooled ja kaotajaks mõõdukas rahvas. Üha radikaalsematele üleskutsetele peab ühel hetkel vastama ning poole valima. Hirm jagab elanikud kaheks põhimõttel, et kes ei ole poolt on koheselt vastu. Pooltoone lubatud ei ole. (Alles siis me teeme kindlaks, kes meist on õige eestlane).
Siseriiklik poliitika avaldab tugevat mõju rahvusvahelisele usaldusväärsusele, riigi mainele ning võimele huvisid maksma panna. Eriti oluline on see väikeriigile, kes edukaks toimimiseks peab arvestama teistega igal sammul.
Vene Föderatsiooni võimuladviku hirmupoliitika tulemuseks on, et nendega arvestatakse rahvusvaheliselt vaid tänu tuumapommile, energiarelvale ja ähvardustele. Meil nii võimast arsenali (kahjuks?) pole ning nii jääbki Eesti oma vene-hirmu imagoga paljude uste taha. Pime viha vähendab usaldusväärsust.
Üks diplomaat ütles eravestluses tabavalt, et Eesti välispoliitika on ühe tuntud vene hirmu levitaja blogi vang. Tema hinnangul on jäänud paljud Eesti huvides olevad otsused tegemata, sest teatav ringkond suudab siseriiklikult hästi müüa hirmu vene karu vastu ning seeläbi igasugused poliitilised kompromissid välistada. Müügikampaaniale aitab kaasa ikka online uudisele antud klikk ja kirjutatud toetav komm.
Aeg oleks mõista, et Eesti julgeolekule olulisi otsuseid ei tehta mitte Moskvas, vaid Brüsselis ja Washingtonis. Tõeliselt oleme ohustatud siis, kui siseriiklikus võimuvõitluses saab määravaks teema, et kes oskab paremini Venemaad solvata/ähvardada (ning see, et vaid iseseisev kaitsevõime on iseseisvuse võti).
Eesti tuleviku peale mõeldes loodan, et lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel ei tule põhiteemaks venelastega hirmutamine. „See pole ka kaugeltki mitte see teema, mis täidab Europarlamendi komiteede ja plenaaristungite aja,“ kirjutas erakonna listis Siim Kallas. „Eestist valitud parlamendisaadik ei saa üles ärgata ainult siis, kui kuuleb sõna "Venemaa"“.
(Tuleme tagasi loo alguse juurde. Mõelge, et kui hauarüvetamise eest oleks kinni peetud Jüri ja Mati ning punast värvi oleksid nad visanud Tallinna „vabastaja“ pronkskujule. Kas sellel hetkel ei oleks enam tegemist „provokatiivse ründega meie riigi vast“? Kas selline hauarüvetamine on lubatav? )
