Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Hirmuga kaheks jagatud Eesti

(artikklel ilmus toimetatud kujul Postimehes 17. märtsil)

"Politsei pidas selle juhtumiga seoses kinni 1984.a. sündinud Vitali ja 1986. aastal sündinud Dmitri," kirjutati ERRi portaalis laupäeval uudises, kus räägiti radikaalide aktiviseerumisest ning Konstantin Pätsi haua rüvetamisest. Nimed annavad selge vihje, et mis rahvusest need pätid on ning mõne jaoks saab siit lihtsalt tuletada ka teo motiivi. Tüüpilised venelased, kes vihkavad Eesti riiki.

„Konstantin Pätsi hauatähise tänast rüvetamist ei saa kuidagi teisiti hinnata kui provokatiivset rünnet meie riigi vastu,“ kirjutab kolleeg väliskomisjonist oma ajaveebis. Eestimaa on hädaohus, haarakem relvad. Vitali ja Dmitri on riigile veel ohtlikumad, kui see õnnetu nelik, kes aprillirahutuse korraldamise eest esimese astme kohtus õigeks mõisteti.

Hauarüvetajad peavad saama karistatud ning nende teole mingit õigustust ei ole. Kuid kas sellises kuriteos peab kohe nägema rünnet Eesti riigi vastu, selles julgen ma kahelda. Pigem on pidev hirmutunde tekitamine mõne poliitiku ainus leivanumber ja võimalus pilti pääseda.

Hirm müüb! Olgu selle tõestuseks kas või kihav kommentaarideväli igat Vene teemat puudutavas küsimuses. Piisab vaid mõnel iitsatada, et Eestis diskrimineeritakse vähemuste õigusi, pronkssõduri teisaldamine oli viga või augustisõja alustas Šakašviili, kui online meediat haarab paanika.

Sõda sümbolite vahel

Georgias, Gori linnas, mis siiani ravib Vene Föderatsiooni augustirünnakust saadud haavu, hoitakse Stalini nime au sees. Kohalikud tunnistavad, et ta võis küll kurjategija ja massimõrvar olla, aga ikkagi sealt pärit, „Nash“ ehk „meie oma“.

Millegipärast ei panda Eestis grusiinidele seda pahaks. Samas ei tohiks ju olla vahet, et mis rahvusest isikud või mis põhjusel Stalinit austavad. Nii nagu Hitleri kiitmist peetakse kõikjal maailmas tabuks, peaks olema suhtumine ka stalinistlikule režiimile. Või kui me lubame seda grusiinidele, sest nad on meie sõbrad ning, tõepoolest, Gori linn mängib Stalini lapsepõlves olulist rolli, peaksime seda lubama ka venelastele. Fakt ju on, et Stalini ajal murti sügaval Nõukogude Liidu avarustes fašistide sõjamasina selgroog.

Taunime kaksikmoraali ja silmakirjatsemist, kuid sageli lubame seda iseendile. Teadlikult ja alateadlikult. UK lipp mõne sõiduauto armatuurlaual jääb meile märkamata, kuid valge-sinine-punane trikoloor tekitab meis kaitserefleksi. Kas autos istuv noormees väljendab seeläbi soovi lükata Eesti Vene Föderatsiooni koosseisu?

Turvatunde saavutamiseks peame tuhandete kaupa kogunema oma sümbolite alla ning läbi ühtsustunde tõestama, et oleme tugevad ja meid ei ähvarda miski. Aga mis või kes ähvardab? Kas tõesti elab Eestis tuhandeid „muulasi“, kes soovivad meilt noore vabaduse varastada ning meid Siberi avarustesse küüditada? Või oleme hirmu-müüjate kampaanialõksu langenud?

Sõja hind

Sümbolisõja võitjad on äärmuslikud vastandpooled ja kaotajaks mõõdukas rahvas. Üha radikaalsematele üleskutsetele peab ühel hetkel vastama ning poole valima. Hirm jagab elanikud kaheks põhimõttel, et kes ei ole poolt on koheselt vastu. Pooltoone lubatud ei ole. (Alles siis me teeme kindlaks, kes meist on õige eestlane).

Siseriiklik poliitika avaldab tugevat mõju rahvusvahelisele usaldusväärsusele, riigi mainele ning võimele huvisid maksma panna. Eriti oluline on see väikeriigile, kes edukaks toimimiseks peab arvestama teistega igal sammul.

Vene Föderatsiooni võimuladviku hirmupoliitika tulemuseks on, et nendega arvestatakse rahvusvaheliselt vaid tänu tuumapommile, energiarelvale ja ähvardustele. Meil nii võimast arsenali (kahjuks?) pole ning nii jääbki Eesti oma vene-hirmu imagoga paljude uste taha. Pime viha vähendab usaldusväärsust.

Üks diplomaat ütles eravestluses tabavalt, et Eesti välispoliitika on ühe tuntud vene hirmu levitaja blogi vang. Tema hinnangul on jäänud paljud Eesti huvides olevad otsused tegemata, sest teatav ringkond suudab siseriiklikult hästi müüa hirmu vene karu vastu ning seeläbi igasugused poliitilised kompromissid välistada. Müügikampaaniale aitab kaasa ikka online uudisele antud klikk ja kirjutatud toetav komm.

Aeg oleks mõista, et Eesti julgeolekule olulisi otsuseid ei tehta mitte Moskvas, vaid Brüsselis ja Washingtonis. Tõeliselt oleme ohustatud siis, kui siseriiklikus võimuvõitluses saab määravaks teema, et kes oskab paremini Venemaad solvata/ähvardada (ning see, et vaid iseseisev kaitsevõime on iseseisvuse võti).

Eesti tuleviku peale mõeldes loodan, et lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel ei tule põhiteemaks venelastega hirmutamine. „See pole ka kaugeltki mitte see teema, mis täidab Europarlamendi komiteede ja plenaaristungite aja,“ kirjutas erakonna listis Siim Kallas. „Eestist valitud parlamendisaadik ei saa üles ärgata ainult siis, kui kuuleb sõna "Venemaa"“.

(Tuleme tagasi loo alguse juurde. Mõelge, et kui hauarüvetamise eest oleks kinni peetud Jüri ja Mati ning punast värvi oleksid nad visanud Tallinna „vabastaja“ pronkskujule. Kas sellel hetkel ei oleks enam tegemist „provokatiivse ründega meie riigi vast“? Kas selline hauarüvetamine on lubatav? )