Kus tehakse välispoliitikat?
Pühapäeva õhtune tervitus Lennart Meri konverentsilt. Täna on hea päev – erakonna Europaa Parlamendi nimekirja valimistel sain parima võimaliku koha (ehk neljanda), meenub eilne õhtusöök vestlusega Tiibeti munkadega ning konverentsi Euroopa naabruspoliitika arutelu on huvitav.
Mais toimub Prahas naabruspoliitika tippkohtumine, kuhu on oodatud ka 6 naaberriigi juhid. Raskus on Lukašenkaga, keda arvatavasti kutsutakse, aga juhul, kui ta ei saa tulla. Kõlab veidralt, aga selline juba see välispoliitika on.
Kõigi kuu riigi puhul võime tõmmata vähemalt kaks ühisnimetajat:
1. Nõrga riigi probleem. Kõik kuus riiki on selle ohvrid. Nende riigi institutsioonid, aga ka välispoliitiline võimekus ning majanduslikkus iseotsustuse võime on madal.
2. Geopoliitiline võitlus. Kõik need riigid on erinevate mõjurünnakute all. Peamiselt muidugi võitlus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu mõjuvõimu vahel. Euroopa otsus toetada Ukraina gaasitorude uuendamiseks on selle viimaseks ilmekaks näiteks.
Arvan, et Euroopa Liit peaks pakkuma nende riigi kodanikele „soft power“ võimalusi. Võimalusi vabamalt reisida, õppida ja töötada Euroopas, ligipääsu struktuurfondide vahenditele, noorsooprojektele ja paremaid kaubandussidemeid.
Vene Föderatsiooni arsenalis on peamiselt „hard power“ instrumendid alates sõjalisest heidutusest lõpetades „pahade“ karistamisega kas või viisakeeldudega. Samuti on neil energiarelv, mida Ukraina ja Moldova sellel talvel valusalt tunda said.
Rääkides Euroopa naabruspoliitikast peaksime mõistma, et Vene Föderatsioon ei ole selle kujundaja ega tohiks omada selles rolli. Kui me ei suuda seda saavutada, on kogu EL-i poliitika mõttetu.
Tulles tagasi küsimuse juurde, et kus tehakse välispoliitikat? Siin ja praegu --- Lennart Meri konverentsil.
