Bushi poliitikat toetada ei olnud popp, Obama poliitikat ikka veel on. Kõikjal jälgiti pingsalt USA presidendivalimisi justkui oleks valitud suurt juhti kogu maailmale. Obama võit tõi ühel ajal kaasa nii eufoorialaine kui ka palju küsimusi. Lihtne on valimistel lubadusi loopida, palju raskem on neid hiljem ellu viia.

100 päeva on liiga lühike aeg, et hinnata Obama administratsiooni poliitikat. Pole ta ju suutnud siiamaani kõiki olulisi positsioone mehitada ning erinevatel (pisi)põhjustel on ta pidanud nii mõneski kandidaadist loobuma. Mehitamata on ka inimõigustega kõige otsesemalt seotud võtmepositsioonid.

Clintoni visiit Hiinasse tõi kaasa Human Right Watch’i kriitikalaine. Riigidepartemang kinnitas, et Hillary sõnu mõisteti valesti ning inimõiguste dialoog Hiinaga jätkub. Obama on pidanud sööma oma sõnu armeeni genotsiidi küsimuses. Uus administratsiooni esimesed sammud lähis-idas sarnanevad Bill Clintoni poliitikale, ehk rahuprotsess on oluline ning Iisraeli inimõiguste rikkumise küsimuse tõstatamine võib protsessi pigem pidurdada. Need on vaid paar näidet, miks inimõigusi propageerivaid organisatsioonid pisut murelikud on.

Samas, Obama otsus aastaga sulgeda Guantanamo Bay („)piinalaagri(„) peaks rõõmustama igaüht. USA on liitunud ÜRO piinamist keelustava lepinguga ning minu suurim etteheide Bushi administratsioonile on just seotud selle rahvusvahelise lepingu eiramisega.

See on vaid pisike läbilõige teemadest mida oleme Riigidepartemangu poolt korraldatud 3-nädalasel programmil „USA välispoliitika ja inimõigused“ käsitlenud. Portlandis ja New Orleanis tegelesime kohalike inimõigusi puudutavate teemadega, Washington DC-s ja New York’is langes raskuskese rahvusvahelistele inimõiguste ja välispoliitika küsimustele.

Homme sõidan Vancouverisse osalema Liberal Internationali kongressile ja järgmise nädala teisipäeval jõuan tagasi Eestisse. Need, kes on kunagi osalenud programmis „International Visitor Program“ arvatavasti nõustuvad minuga, et see annab fantastilise ülevaate USA poliitikast, elust ja ühiskonnakorraldusest.

Tweet This Post 

Tweet This Post 

Kaks kuud pärast Jaapani rünnakut Pearl Harborile, 19. veebruaril 1942. aastal jõustas Franklin D. Roosevelt seaduse, mis lubas sõjaväel määrata piirkonnad, kus välismaalased viibida ei tohi. Ida- ja lääneranniku elanike seas viidi läbi puhastus, mida võiksime võrrelda küüditamisega. Hinnanguliselt 120 000 jaapanlasel kästi jätta oma kodud ja töökohad, pakkida kohver ning istuda vagunisse, mis neid keskmaa perifeerias asuvatesse laagritesse viis. 2/3 nendest olid ameerika kodanikud.

Riigidepartemangu poolt rahastatud õppeprogramm „US foreign policy and Human Right“ on eeskujulik mitte ainult heade esinejate tõttu, vaid ka sellepärast, et lisaks üle maailma toimuvate inimõiguste rikkumiste üle arutamisele käsitleme ameerika enda häbiplekke – alates põlisrahvaste hävitamisest ja lõpetades Guantanamo Bayga . Aasia rahvusest elanike deporteerimine koonduslaagritesse II MS ajal on üheks sobivaks näiteks selle tõestuseks.

Kõik riigid on ajaloos tehtut vigu, kuid täna on oluline vaadata, et millised riigid on valmis tehtud kahetsema ja vabandama. 1988 aastal võttis kongress vastu föderaalseaduse „Civil Liberties Act“, millega mõistis hukka sõjaajal asiaatide vastu toime pandud inimõiguste rikkumised. Saksamaa käib siiani pea norus fašistide kuritegude pärast.

Meie idanaaber otsib siiani õigustust igale otsusele, mis vägivalda, ebaõiglust ja tragöödiat põhjustas. Poleks ju raske riiklikult hukka mõista lähiajaloos korda saadetud kuriteod ning paluda vabandust nii oma kodanike kui ka naaberriikide käest. Paraku on šovinism roninud kooliõpikutesse, poliitilisse agendasse ning paljude venemaalaste ajudesse.

Sama reha otsa astuvad ka mitmed Eesti poliitikud, rahvuslased ja libaajaloolased. Püüd seletada, et natsiarmee ei olnud üdini paha, ei erine palju seletusest, et nii mõnigi küüditatu oli tegelikult pätt ja kaabakas. Eriti ohtlik on rahvus-šovinismi relv tegevpoliitiku käes, sest seda kasutades ei tulista ta jalga mitte ainult endale, vaid kogu Eestile.

(Viimased kaks ööd Portlandis ja pärast seda jätkub minu programm New-Orleansis)

Title: Civil Liberties Act of 1988
Author: U.S. Government
Year Published: 1988

CIVIL LIBERTIES ACT OF1988

Enacted by the United States Congress
August 10, 1988

“The Congress recognizes that, as described in the Commission on Wartime Relocation and Internment of Civilians, a grave injustice was done to both citizens and permanent residents of Japanese ancestry by the evacuation, relocation, and internment of civilians during World War II.

As the Commission documents, these actions were carried out without adequate security reasons and without any acts of espionage or sabotage documented by the Commission, and were motivated largely by racial prejudice, wartime hysteria, and a failure of political leadership.

The excluded individuals of Japanese ancestry suffered enormous damages, both material and intangible, and there were incalculable losses in education and job training, all of which resulted in significant human suffering for which appropriate compensation has not been made.

For these fundamental violations of the basic civil liberties and constitutional rights of these individuals of Japanese ancestry, the Congress apologizes on behalf of the Nation.”

Based on the findings of the Commission on Wartime Relocation and Internment of Civilians (CWRIC), the purposes of the Civil Liberties Act of 1988 with respect to persons of Japanese ancestry included the following:

1) To acknowledge the fundamental injustice of the evacuation, relocation and internment of citizens and permanent resident aliens of Japanese ancestry during World War II;

2) To apologize on behalf of the people of the United States for the evacuation, internment, and relocations of such citizens and permanent residing aliens;

3) To provide for a public education fund to finance efforts to inform the public about the internment so as to prevent the recurrence of any similar event;

4) To make restitution to those individuals of Japanese ancestry who were interned;

5) To make more credible and sincere any declaration of concern by the United States over violations of human rights committed by other nations.

Tweet This Post 

20% ameeriklastest oskavad nimetada Simpsonite perekonna viie liikme nimed, kuid vaid 2% ameeriklastest viis põhivabadust. Õige termin on „first amendment“ ehk „esimene konstitutsiooniparandus“ ning selle põhimõtted on:
- usuvabadus
- sõnavabadus
- meediavabadus
- kogunemisvabadus
- petitsioonivabadus

Esimesel neljal päeval oleme arutanud kõige enam sõna- ja meediavabaduse üle, samuti uurinud USA välispoliitikat ning selle inimõiguste osa. Üheks oluliseks küsimuseks mitmetel kohtumistel on olnud, kas uus administratsioon toob (välispoliitikas) muutusi ning kui jah, siis milliseid?

Clintoni visiit Hiinasse tekitas rahvusvahelistes inimõigustega tegelevates organisatsioonides kõhedust. US Secretary of State Hillary Clinton’s comments en route to China that contentious issues such as human rights “can’t interfere with the global economic crisis, the global climate change crisis and the security crises,” send the wrong message to the Chinese government, Human Rights Watch said today. Secretary Clinton also suggested that on human rights issues it “might be better [for the US and China] to agree to disagree.”

Pole saladus, et Hiina raha aitab leevendada majanduskriisi USAs, kuid kas selle sõltuvussuhte ohvriks tuuakse inimõiguste eest seismine, pole veel teada. Administratsioon väidab, et Hillary sõnumit mõisteti valesti ning inimõiguste nõudmine Hiinalt jätkub sama tugevalt. Kindel on see, et nii lühikese ajaga ei ole võimalik “uuele” poliitikale hinnangut anda.

(Homme hommikul sõidame Portlandi, pärast seda jätkub prorgamm New Orleansis ja New Yorkis)

Tweet This Post 

Mingi kollane ajaleht kirjutas hiljuti kuluhüvitistest ja tõi välja ka tõsiasja, et ühel kuul eelmisel aastal oli minu mobiiliarve kõige suurem – üle seitsme tuhande krooni. Kindlasti teate, et mõnes välisriigis maksab ainuüksi kõne vastuvõtmine kümneid kroone ning olete nõus, et saadik peab olema valijatele/ajakirjanikele/erakonnale pidevalt kättesaadav. Seega mobla kojujätmine pole lahendus, skype kasutamine aga on.

Enne 3-nädalasele USA reisile sõitmist tegin endale skype numbri (6027888) ning suunasin oma mobiili sellele. Dullase lennujaamas ostsin endale USA telefonikaardi (+19162483689) ja wifi levialas suunasin oma skype numbri sellele. Seega, kui keegi helistab minu mobiilile, maksab kõne mulle vaid Eesti-sisese suunamise, kohaliku kõne suunamise USA-s ning vastuvõetud kõne hinna USAs. Kokku on see kordi odavam, kui roamingu kasutamine ja töötab päris kenasti.

Wifi levialas on mul võimalik helistada Eestisse läbi skype ja maksta minuti eest vaid mõnikümmend sendikest. Ainuke mure selles, et kui keegi mulle helistab, võtab kogu see suunamine pisut aega ning helistaja peab pikalt kutsetooni kuulama. Pisut kannatust ja kõne kvaliteet on sama talutav, kui roamingul.

Pole veel jõudnud katsetada vahvat toodet Skype ToGo, mida Sten mulle soovitas: „Selle abil saad endale kohaliku USA numbri, helistad sinna ja siis saad valida häälmenüüst naise ja sõprade numbreid ühe klahviga (need saad veebis ära konfida), või valida ise suvalise numbri.
Kõne maksab sinu jaoks nagu USA-s kohalik + skypeout adressaadile.“

Skype’i kasutamisega hoiaks riik kokku miljoneid. Euroopa Liidu sees on roamingu kasutamine odav, kuid väga kallis Venemaal, Ukrainas, USA-s, Georgias jne. Need on samas riigid, kuhu ametnikud ja poliitikud sageli sõitma peavad ning kus nad roamingutasuga tuhandeid kroone maksumaksja raha mobiilifirmadele kingivad.

Kahtlemata ei suuda iga poliitik või ametnik 2 minutiga selgeks õppida kuidas luua oma skype konto, suunata kõnesid ja kasutada wifi-võrgus iPhone’i. Samas usun, et skype on valmis riigile pakkuma lahendust, mis kogu protsessi tehnoloogiavõõrale ja/või faksiaparaadi-põlvkonna esindajale lihtsaks teeb. Nad on firmadele sobivaid pakette loonud ning saaksid ka (e-)riigiga hakkama. Esimene skype-riik kõlab ju päris hästi.

(Skypega reisima: http://share.skype.com/sites/et/2008/10/skypeiga_reisima.html)

Tweet This Post 

Silver Meikar sõidab täna Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu kutsel Washingtoni osalema programmis „USA välispoliitika ja inimõigused“.

Silver Meikar on mures, et ülemaailmne finantskriis on lükanud poliitilise dialoogi inimõiguste üle tahaplaanile. „Majandussurutisele tuleb ühiselt leida väljapääs, kuid seda tehes ei tohi tahaplaanile lükata väärtusi,“ ütles Meikar. „Väga oluline on teada saada, milliseks kujuneb president Barack Obama administratsiooni inimõigustealane poliitika.“

Programmis osaleb ajakirjanikke, inimõiguste aktiviste ja riigiametnike üle maailma, sh. Birmast, Gazast, Nigeeriast ja Pakistanist. Programmi raames toimuvad kohtumised erinevates asutustes, ülikoolides ja organisatsioonides Washingtonis, New Yorkis, Portlandis ja New Orleansis.

„Ametlike kohtumistega vähemalt sama oluline on heade kontaktide saamine ajakirjanikega üle maailma,“ ütles Silver Meikar. „Varasematele kogemustele tuginedes väidan, et selline otsekontakt võimaldab Eesti seisukohta paremini tutvustada kui ükskõik milline riiklik pressiteade või saatkonna briifing“.

Programm toimub 13. aprillist 1. maini. Sõidu ja elamiskulud maksab kinni Ameerika Ühendriikide Riigidepartemang.

Tweet This Post 

Täna hommikul ühinesid Georgia liidrid 1989. aasta rahumeelse meeleavalduse verise mahasurumise mälestamiseks. President Mihheil Saakašvili kõrval seisis presidendi tuliseim vastane ja opositsiooni juht Levan Gatšetšiladze, küünal käes. Tundub, et mõned ajaloolised sündmused on ainukesed asjad, milles vaenupooled suudavad kokku leppida.

Opositsioon nõuab ultimatiivselt Saakašvili tagasiastumist ja uute presidendivalimiste korraldamist. Nad heidavad presidendile ette autoritaarset juhtimist, sõnavabaduse vähendamist, 20% territooriumi kaotamist augustisõjas ja majanduskriisi.

Georgia parlamendihoone ette on kogunenud tuhandeid protestijaid. Opositsioon ennustab õhtuks Tbilisi peatänavale 100 000 inimest, mille täitumist on raske hinnata. Viimased teated Tbilisist räägivad kuni 20 000 inimesest. Georgia pealinnas on Saakašvili populaarsus väiksem kui ülejäänud riigis.

Demokraatlikule riigile on kohane, et võim vahetub valimistega aga mitte tänaval. Lääne vaatlusmissioonid tõid esile rida puudusi eelmistel valimistel, kuid tunnistasid need kokkuvõttes kehtivateks. Küsitlused näitavad, et Mihheil Saakašvili on jätkuvalt kõige populaarsem presidendikanditaat ja teda toetav partei Ühinenud Rahvuslik Liikumine suudaks parlamendis ka täna opositsioonierakondi võita.

Protestimeeleavaldusse tuleb suhtuda kui ühte arvamuse avaldamise viisi, mis on osa demokraatlikus protsessis. Nii võimu kui ka opositsiooni jaoks on prioriteet, et meeleavaldus jääks rahumeelseks. Saakašvili kaotas kõige enam usaldust nii oma riigis kui ka rahvusvaheliselt 2007. aasta novembris toimunud meeleavalduse käpardliku laialiajamisega. Seda tal tõesti vaja ei ole.

Samuti teab opositsioon, et kivide ja kaigaste käiku laskmine vähendaks poliitiliste sõnumite tugevust ning tooks kaasa kaose, mis kokkuvõtteks vähendaks opositsiooni võimalusi oma toetajaskonda suurendada. Märatsemine Moldovas on selle elavaks tõestuseks.

Kõige enam kaotaks aga vägivalla puhkemisest Georgia rahvas. See oleks tugev löök niigi raskes majanduslikus ja poliitilises olukorras olevale riigi mainele ning peletaks eemale nii investoreid kui ka välisriikidest toetajaid.

Parim oleks Georgiale, kui vaenupooled suudaksid maha istuda ning ühiselt kokku leppida kuidas kriisist välja tulla. Oluline oleks jätkata demokraatlike reforme, sh presidendi võimu vähendamine ning uus valimissüsteem. Need muudatused peaksid opositsioonile meeltmööda olema.

Samuti vajab riik kõigi poliitiliste erakondade koostööd nii riigi julgeoleku- ja rahvuslike huvide kaitsmiseks kui ka majanduskriisi ülemaise meetmete rakendamiseks. Muuseas, nendes küsimustes ei ole olemas ühinenud opositsiooni, vaid palju väga erinevate seisukohtadega grupikesi. Paraku ei ole opositsioon, mille ainuke ühisnimetaja on presidendi kukutamine, võimeline pakkuma Georgiale positiivset programmi tulevikuks.

Tweet This Post 

Pean kuidagi lihtsustatuks Mikko väidet, et pensionärid tagasid kommunistidele võidu. Samuti tunduvad (vähemalt täna) pisut naiivsed jutud uuest värvilisest revolutsioonist. Seetõttu tegin sellise pressiteate, kuid eelkõige soovitan teil lugeda Socori artiklit:

Meikar: Moldova kommunistide võidus ei ole süüdi pensionärid

Riigikogu Moldova sõprusrühma aseesimehe Silver Meikari hinnangul on arvamus, et kommunistide edu Moldova parlamendivalimistel tagasid pensionärid, tõeliselt eksitav. Meikari sõnul mängis kommunistide võidu juures olulist rolli venekeelse elanikkonna jätkuv toetus kommunistidele.

„Lääneriikide poolt rahastatud exit-poll toob esile tõsiasja, et kommunistid suutsid nendel valimistel esmakordselt saada suure osa noorte toetuse. Voronin on mänginud osavat mängu toetades korraga nii häid suhteid Moskvaga kui ka integreerumist läände. See võttis ühelt poolt hääli ära tugevalt läände orienteeritud parteidelt ning teisalt ei lasknud 6% valimiskünnist ületada ühelgi vähemusparteil,“ lausus Meikar.

„Lisaks avalik-õiguslikule televisioonile ja raadiole kontrollib kommunistlik partei sisuliselt kahte erakanalit ja mitmeid raadiojaamu,“ kirjeldas kommunistide kampaania edukust Meikar. „Samuti kasutasid nad efektiivselt ukselt-uksele kampaaniat oma sõnumite edastamiseks.“

Meikari sõnul saaks Moldovas midagi muutuda alles pärast seda, kui opositsiooniparteid suudaksid teha sisulist koostööd ning mitte omavahel konkureerida. „Opositsiooni koostöö lakmuspaberiks on parlamendis toimuv presidendivalimine. Kui suudetakse ühiselt koonduda alternatiivse kandidaadi taha, tulevad suvel uued valimised, kus opositsioonil on võimalik saada parem tulemus,“ ütles Meikar.

Meikar ei kiida heaks vägivaldseid tänavarahutusi Chişinău’s. „Oranži revolutsiooni ajal Kiievis ja telklaagri ajal Minskis ei näinud ma ühtegi lõhutud akent ega meeleavaldajate vägivallatsemist. Vägivald lämmatab poliitilised sõnumid,“ toonitas Meikar.

Lisainformatsioon:
Silver Meikar
Riigikogu Moldova sõprusrühma aseesimees
5278089

Vladimir Socor käis muuseas ka Lennart Meri konverentsil esinemas, esimest korda kohtasin teda paari aasta eest Lõuna-Osseetia reisil ja pean tema arvamustest väga lugu.

Tuesday, April 7, 2009 — Volume 6, Issue 66
TEN REASONS WHY THE “COMMUNIST” PARTY WON MOLDOVA’S ELECTIONS AGAIN
by Vladimir Socor

As anticipated (see EDM, March 19, 20) the nominally Communist Party has won Moldova’s parliamentary elections on April 5, far outdistancing the parties that ran on anti-communist platforms. On paper at least–and every fourth year in real practice–Moldova is a parliamentary republic. The new parliament will approve the country’s government and elect a new president in place of the incumbent Vladimir Voronin, who has served out his second and final term of office.

The International Election Observation Mission–consisting of delegations from the OSCE Parliamentary Assembly, OSCE’s Office of Democratic Institutions and Human Rights (ODIHR), Council of Europe’s Parliamentary Assembly (PACE), and the European Parliament–has evaluated the elections positively on the whole, with some reservations not affecting the outcome or the overall positive assessment. More detailed observations and recommendations for further improvements are to be presented in several months’ time (OSCE press release, April 6).

Within 24 hours of the polls’ closure and more than 98 percent of the votes counted, the Communists received 49.95 percent of the votes cast, the Liberal Party almost 13 pecent, the Liberal-Democrat Party more than 12 percent, and Our Moldova Alliance (also claiming a liberal mantle) 10 percent. The voter turnout was 59.5 percent. The communist and liberal labels are merely nominal in these cases.

These four parties (out of a dozen parties competing in these elections) have passed the 6 percent threshold for entering the parliament. Thanks to redistribution of votes at the expense of losing parties under the proportional system, the Communists will hold 60 or 61 seats in the 101-seat parliament. The Liberals, Liberal-Democrats, and Our Moldova will most probably hold 15, 14, and 11 seats, respectively, according to the Central Electoral Commission’s announcement (Moldpres, April 6).

Uniquely in Europe and the post-Soviet world, Moldova’s Communists not only returned to power, but won it three consecutive times. Already in 1998 the party had won a plurality of 30 percent of the votes and 40 percent of parliamentary seats, but chose to remain in opposition at that time. The Communists proceeded to win 50.1 percent of the votes and 71 percent of parliamentary seats in 2001; 46 percent of the votes and 56 percent of the seats in 2005; and went on to improve on that performance in the 2009 elections.

Opposition parties had confidently expected to reverse that trend this time. Opinion surveys and many other indices from the field, however, presaged another Communist success, the only uncertainty being the victory margin. The margin is a critical factor, given the constitutional requirements to confirm the government by an absolute majority of parliamentary votes and elect the new head of state with the votes of at least 61 deputies. If that falls short, the parliament dissolves and new elections must be held. In this sense, the election’s outcome was uncertain all along; and may still hang in the balance with regard to the election of the head of state.

The Communist Party’s electoral performance rests on distinct local circumstances, often underappreciated by outsiders:

1) The Communist brand remains attractive to a critical mass of Moldovan voters. These compare (as do many Russian voters) the 1990s unfavorably both with the Soviet period and with the post-2001 period (when the Moldovan Communists returned to power).

2) The president and government used the incumbency advantage to the hilt, appearing in TV newscasts to open gas lines, agricultural machinery stations, school buildings, and various construction projects in the presence of appreciative voters during the electoral campaign. They also resorted to populist measures, from lowering the bread price to donating to charities during the campaign.

3) The incumbent government, predominantly of technical experts, is unquestionably Moldova’s most competent and convincing to voters since independence, contrasting with previous governments that were formed on a political basis. Prime Minister Zinaida Grecianai, one year in that post, enjoys a high popularity rating. The current government includes only two communist ministers, out of nineteen. Half of the ministers, however, ran for parliament on the Communist Party’s list, adding to the party’s “administrative resources” in this campaign.

4) The Communist Party is the only major party with a multi-ethnic electorate. Most opposition parties (including all three that have now entered the parliament) rely entirely on ethnic Moldovan voters (a minority of whom define themselves as Romanians) and have not seriously attempted to reach out to “Russian-speaking” voters. Many “Russian-speakers,” who defected from the Europe-oriented Communist Party in recent years, crossed over to small pro-Russia groups or declined to vote, rather than joining Moldovan opposition parties. The Communist Party was able to offset that loss by increasing its share of the ethnic Moldovan vote.

5) According to the exit poll (conducted by Western-funded NGOs), the Communist Party made significant inroads into young age cohorts for the first time in these elections. As the poll coordinator, sociologist Arcadie Barbarosie (head of the Soros Foundation’s local affiliate) observes, the Communist Party can no longer be stereotyped as a “pensioners’” or Soviet-nostalgics’ party (Moldpres, Imedia, April 6).

6) Still communist, nevertheless, in its disciplined style of operating, the party has developed an effective style of door-to-door campaigning in towns and villages. Although it fully controls public television, and less fully public radio, the party gave up some of its public airtime during the final phase of the campaign, reflecting its confidence in door-to-door activity.

7) The Communist Party ran a sophisticated campaign under the direction of presidential adviser Marc Tcaciuc, long reputed as the “grey eminence,” and who has now earned the sobriquet of the party’s “grey matter” in this campaign (NewsIn, April 6). Apart from the public TV and radio company, the party controls two other television channels and one other country-wide radio channel.

While committed to European integration–a matter of national consensus above party lines–the Communist Party also advertised itself as Russia’s favored political partner in Moldova during this campaign. Voronin’s photo opportunity with Russian President Dmitry Medvedev in Moscow on March 18 (see EDM, March 20, 25, 26) helped to prevent Moldova’s pro-Russia parties from gaining enough votes to enter the parliament. Voronin’s move also undoubtedly played well with mainstream Moldovan voters, among whom Medvedev and Russian President Vladimir Putin hold the top two places in the popularity ratings. Voronin is a distant third overall, but is a distant first among domestic political figures.

9) The opposition-dominated Chisinau Municipal Council, a scene of chaos and nepotism, has played into the Communist Party’s hands. The party constantly compared that scene with the situation in the pre-2001 parliament, which had helped discredit the multi-party system in Moldova. Certain Liberal-Democrat and Our Moldova leaders are also associated in the public memory with that parliament, enabling the Communists to campaign once again against “the 1990s” in these elections.

10) Half a dozen parties with theoretical chances to pass the 6 percent threshold campaigned ineffectively, competing against each other as well as against the Communists. Anti-communist slogans proved once again unappealing and irrelevant to the majority of Moldovan voters. Inasmuch as the Communist Party today is a far cry from its pre-1991 predecessor, mere anti-communism is yesteryear’s battle to most Moldovans. No fewer than four opposition parties advertise themselves as Liberal, in a country completely devoid of a bourgeoisie. External attempts at unifying them failed. Both programmatically and organizationally, the opposition failed to present a credible alternative to the incumbent majority party.
Copyright: JAMESTOWN FOUNDATION

Tweet This Post 

Meeleavaldusel olev Moldova sõber nimetas seda (värvilise) revolutsiooni alguseks.  Ise julgen vaid loota, et need, kes meeleavaldusel osalesid, on valmis jätkama poliitilist tegevut ning jõude ühendades hakkavad rahumeelsel teel riigi poliitikat kujundama. Parim muidugi oleks, kui Moldovale antkse võimalus veelkord parlamenti valimda juba selle aasta suvel. Pikemalt kirjutasin sellest: http://www.meikar.ee/blog/?p=1300

Tweet This Post 

Pisut üllatunult lugesin Eesti Päevalehe onlines Marko Mihkelsoni arvamust, et eestlastel pole ühtegi väljapaistvat rahvusvahelist ametikohta. Tahaks siinkohal heale kolleegile lihtsalt meelde tuletada paari isikut, kes on oma tarkuse ja tööga palju kaugemale jõudnud kui meie kahepeale kokku. Võib-olla Markol ununes, et Siim Kallas on Euroopa Komisjoni asepresident. Või ka see, et Kristiina Ojuland, kelle allkirjad ehivad Eesti ja Euroopa Liidu ning NATO liitumislepingutel, on Eesti erakondadest ainukesena üleeuroopalise partei asepresident? Väärikaid kohti leiab kindlasti veel.

Samas, ühinen Markoga arvamuses, et liberaal Anders Fogh Rasmussen on väga hea valik nii NATO-le kui ka Eestile. Anders on Eestit külastanud palju kordi ning tal on isiklikult head suhted peaminister Andrus Ansipiga. Kindlasti on sellisel tasemel head kontaktid garandiks edaspidisele heale koostööle.

On tõsiasi, et rahvusvaheliselt olulised kohad kuuluvad üha rohkem liberaalidele. Muuseas ennustatakse liberaalidele kõige suuremat mõjukuse tõusu ka Euroopa Parlamendis. Näiteks kandideerib Graham Watson parlamendi presidendiks ning tema võimalused on sama suured kui Rasmussenil NATO peasekretäri kandidaadina kaks kuud tagasi.

Tweet This Post