Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Georgia ei vaja kive ja kaikaid vaid kodurahu

Täna hommikul ühinesid Georgia liidrid 1989. aasta rahumeelse meeleavalduse verise mahasurumise mälestamiseks. President Mihheil Saakašvili kõrval seisis presidendi tuliseim vastane ja opositsiooni juht Levan Gatšetšiladze, küünal käes. Tundub, et mõned ajaloolised sündmused on ainukesed asjad, milles vaenupooled suudavad kokku leppida.

Opositsioon nõuab ultimatiivselt Saakašvili tagasiastumist ja uute presidendivalimiste korraldamist. Nad heidavad presidendile ette autoritaarset juhtimist, sõnavabaduse vähendamist, 20% territooriumi kaotamist augustisõjas ja majanduskriisi.

Georgia parlamendihoone ette on kogunenud tuhandeid protestijaid. Opositsioon ennustab õhtuks Tbilisi peatänavale 100 000 inimest, mille täitumist on raske hinnata. Viimased teated Tbilisist räägivad kuni 20 000 inimesest. Georgia pealinnas on Saakašvili populaarsus väiksem kui ülejäänud riigis.

Demokraatlikule riigile on kohane, et võim vahetub valimistega aga mitte tänaval. Lääne vaatlusmissioonid tõid esile rida puudusi eelmistel valimistel, kuid tunnistasid need kokkuvõttes kehtivateks. Küsitlused näitavad, et Mihheil Saakašvili on jätkuvalt kõige populaarsem presidendikanditaat ja teda toetav partei Ühinenud Rahvuslik Liikumine suudaks parlamendis ka täna opositsioonierakondi võita.

Protestimeeleavaldusse tuleb suhtuda kui ühte arvamuse avaldamise viisi, mis on osa demokraatlikus protsessis. Nii võimu kui ka opositsiooni jaoks on prioriteet, et meeleavaldus jääks rahumeelseks. Saakašvili kaotas kõige enam usaldust nii oma riigis kui ka rahvusvaheliselt 2007. aasta novembris toimunud meeleavalduse käpardliku laialiajamisega. Seda tal tõesti vaja ei ole.

Samuti teab opositsioon, et kivide ja kaigaste käiku laskmine vähendaks poliitiliste sõnumite tugevust ning tooks kaasa kaose, mis kokkuvõtteks vähendaks opositsiooni võimalusi oma toetajaskonda suurendada. Märatsemine Moldovas on selle elavaks tõestuseks.

Kõige enam kaotaks aga vägivalla puhkemisest Georgia rahvas. See oleks tugev löök niigi raskes majanduslikus ja poliitilises olukorras olevale riigi mainele ning peletaks eemale nii investoreid kui ka välisriikidest toetajaid.

Parim oleks Georgiale, kui vaenupooled suudaksid maha istuda ning ühiselt kokku leppida kuidas kriisist välja tulla. Oluline oleks jätkata demokraatlike reforme, sh presidendi võimu vähendamine ning uus valimissüsteem. Need muudatused peaksid opositsioonile meeltmööda olema.

Samuti vajab riik kõigi poliitiliste erakondade koostööd nii riigi julgeoleku- ja rahvuslike huvide kaitsmiseks kui ka majanduskriisi ülemaise meetmete rakendamiseks. Muuseas, nendes küsimustes ei ole olemas ühinenud opositsiooni, vaid palju väga erinevate seisukohtadega grupikesi. Paraku ei ole opositsioon, mille ainuke ühisnimetaja on presidendi kukutamine, võimeline pakkuma Georgiale positiivset programmi tulevikuks.