Video meeleavaldusest Moldovas
Meeleavaldusel olev Moldova sõber nimetas seda (värvilise) revolutsiooni alguseks. Ise julgen vaid loota, et need, kes meeleavaldusel osalesid, on valmis jätkama poliitilist tegevut ning jõude ühendades hakkavad rahumeelsel teel riigi poliitikat kujundama. Parim muidugi oleks, kui Moldovale antkse võimalus veelkord parlamenti valimda juba selle aasta suvel. Pikemalt kirjutasin sellest: http://www.meikar.ee/blog/?p=1300
Abiks Marko Mihkelsonile
Pisut üllatunult lugesin Eesti Päevalehe onlines Marko Mihkelsoni arvamust, et eestlastel pole ühtegi väljapaistvat rahvusvahelist ametikohta. Tahaks siinkohal heale kolleegile lihtsalt meelde tuletada paari isikut, kes on oma tarkuse ja tööga palju kaugemale jõudnud kui meie kahepeale kokku. Võib-olla Markol ununes, et Siim Kallas on Euroopa Komisjoni asepresident. Või ka see, et Kristiina Ojuland, kelle allkirjad ehivad Eesti ja Euroopa Liidu ning NATO liitumislepingutel, on Eesti erakondadest ainukesena üleeuroopalise partei asepresident? Väärikaid kohti leiab kindlasti veel.
Samas, ühinen Markoga arvamuses, et liberaal Anders Fogh Rasmussen on väga hea valik nii NATO-le kui ka Eestile. Anders on Eestit külastanud palju kordi ning tal on isiklikult head suhted peaminister Andrus Ansipiga. Kindlasti on sellisel tasemel head kontaktid garandiks edaspidisele heale koostööle.
On tõsiasi, et rahvusvaheliselt olulised kohad kuuluvad üha rohkem liberaalidele. Muuseas ennustatakse liberaalidele kõige suuremat mõjukuse tõusu ka Euroopa Parlamendis. Näiteks kandideerib Graham Watson parlamendi presidendiks ning tema võimalused on sama suured kui Rasmussenil NATO peasekretäri kandidaadina kaks kuud tagasi.
Moldovas võivad tulla uued valimised
Sain Moldoa sõbra käest facebook´is teate: "so, voronin won again..somehow... we need help, man!!!!"
Selles, et eilsetel parlamendivalimistel kommunistid võitsid 101 kohalises parlamendis üle poolte kohtade, ei ole enam kahtlust. Küll on enam kui kahtlane, et nad saavad 61 kohta, mis tagaks lihtsa presidendivalimise.
Moldova põhiseaduse järgi valib parlament presidendi ja selleks on vaja 61. saadiku toetust. Kui parlament presidenti valida ei suuda, siis toimuvad uued parlamendi valimised. Just sellisest arengust võiksid olla huvitatud 3 opositsiooniparteid.
Voronin enam riigipeaks kandideerida ei saa, pigem teeb ta Putinit, ehk laseb panna juhiks endale sobiva tüübi, kuid jääb ise halliks kardinaliks. See plaan ei pruugi aga õnnestuda, kui läänemeelsed opositsiooniparteid suudavad kokku hoida ning nende liikmete seas ei ole äraostetavaid poliitikuid. Siiamaani on neid aga paraku alati olnud.
Moldova kommuniste võiks võrrelda Keskerakonnaga Tallinnas. Valimisvõidu toob esinumber, kellel on suur arv lojaalseid valijaid. Neid valijaid ei kõiguta korruptsioon, ebaõnnestunud juhtimine või esinumbri põdurus. Suure Juhi kadumisel aga kaotab partei ühekorraga nii pea kui ka valijad.
Igal juhul tasub Moldoval silm peal hoida. Täna on veel raske öelda, et kas uued valimised tulevad ning kas need mingit muutust toovad. Vähemalt presidendivalimisteni kestab selles ida-lääne vahel võnkuvas riigis põnev aeg.
Edaspidi viisaga Ukrainasse? Musta mere laevastik julgeolekugarant?
Nädalavahetus tõi Ukrainast huvitavaid uudised. Raadio Svabodale antud intervjuus teatas presidendi administratsiooni asejuhataja Igor Popov, et õige pea tühistatakse Euroopa kodanikele (ja seega ka eestlastele) viisavabadus. Ukraina parlamendi spiiker Vladimir Litvin pakkus välja oma lahenduse – viisa kehtestamise asemel hakkab Ukraina nõudma piiril sisenemismaksu.
Ukraina parlament, aga ka kogu poliitiline kultuur kõnnib lapsekingades. Pole ju normaalses riigis tavaks lingi alla lükatud tooliga takistada presidendi sisenemine istungile, populistlike plakatitega istungisaali ehtimine või rusikaga teisele leerile omi seisukohtade seletamine.
Piirilt sisenemismaksu nõudmine sarnaneb Birmaga, kus sõjaväeline hunta igalt välisturistilt 10 dollarit lisaks viisamaksule kasseerib. Lisaraha vajadusega põhjendab Litvin ka oma ettepanekut. Popov läheb aga veelgi kaugemale. Tema hirmuks on kord kolme kuu tagant Euroopast saabub pervert, keda vaid viisarežiimi kehtestamine suudab armsast Ukrainast eemal hoida.
Kui on raske aeg, tuleb leida välisvaenlane. Eurooplasest pedofiil on huvitav, kui populistlikult hea valik. Kes ikka julgeb sellele vastu vaielda. Ning uudis müüb kah hästi, isegi meie online teatas kurjakuulutavalt: „Ukraina loobub viisavabadusest ELiga“.
Tundes pisut Ukrainat julgen väita, et tegemist ei ole otsusega, vaid pigem paari tüübi soologa. Asja puhus üles vene meedia, ehk tegi spin´i (nagu neil kombeks on). Olen kindel, et mingit viisanõude kehtestamist meile ei tule! Ukraina huvides on head suhted Euroopa Liiduga ning raskustest majandust aitab rohkem leevendada Euroopa turist kui viisatasu.
Teinegi uudis, mida vene meedia ohtralt levitab, on Litvini avaldus, et Vene Föderatsiooni Musta mere laevastik on Ukraina julgeoleku garandiks. Paralleele tõmmates võrdleks seda ühe meie populisti arvamusavaldusega, et kroon devalveeritakse pärast kohalikke valimisi. Tõsiselt ei maksa kumbagi võtta.
Stalinismi kuritegelikuks kuulutamise vastu oli kõige enam sotside ja erapooletuid konservatiivide fraktsioonist
(KARIKATUUR: www.postimees.ee)
Euroopa Parlamendis vastuvõetud resolutsioon „Euroopa südametunnistus ja totalitarism“ on tähelepanuväärne mitmeti. Kindlasti on see oluline samm ajaloolise õigluse jalule seadmise poole ja ehk võimaldab meil nüüd rohkem keskenduda tulevikule.
Ühtsust ja arusaamist tõestab fakt, et ükski Euroopa liberaal ei olnud resolutsiooni vastu. Samas, kõige enam vastuhääli tuli sotside fraktsioonist ning nupule „erapooletu“ klikkis kõige enam konservatiive. Ühtsust, solidaarsust ja arusaamist nendes fraktsioonides kahjuks märksa vähem.
Resolutsiooni põhjendustest leiab väga olulised põhimõtted, mida peaks ka Eestis järgima:
A. arvestades, et ajaloolased on ühel meelel selles, et ajaloolisi fakte ei ole võimalik täiesti objektiivselt tõlgendada ning et objektiivseid ajaloolisi narratiive ei ole olemas; arvestades, et kutselised ajaloolased kasutavad mineviku uurimiseks siiski teaduslikke vahendeid ja püüavad olla võimalikult erapooletud;
B. arvestades, et ühelgi poliitilisel organil või erakonnal ei ole monopoli ajaloo tõlgendamisel ning ükski poliitiline organ või erakond ei saa väita, et on objektiivne;
Eestile on ohtlik, kui mõni poliitik või partei hakkab Tõelist Ajalugu kirjutama ning Tõde monopoliseerima. Paralleelide tõmbamine ajalooga ja mingi poliitika õigustamine minevikuga müüb hästi. Samas, poliitikust „ajaloolane“, kes oma positsiooni kasutab parteile sobiva mineviku propageerimiseks, on ohtlik.
Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. detsembri 1948. aasta resolutsiooni 260 (III) A genotsiidi kohta;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;
– võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega ;
– võttes arvesse 3. juuni 2008. aasta Praha deklaratsiooni Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 26. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni 1481 totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude rahvusvahelise hukkamõistu vajalikkuse kohta;
– võttes arvesse oma 23. septembril 2008 vastu võetud deklaratsiooni 23. augusti kuulutamise kohta üleeuroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks;
– võttes arvesse oma arvukaid varasemaid resolutsioone demokraatia ning põhiõiguste ja -vabaduste austamise kohta, sealhulgas 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Teise maailmasõja 8. mail 1945. aastal Euroopas lõppemise kuuekümnenda aastapäeva kohta, 23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni holodomori mälestamise kohta ja 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni Srebrenica kohta ;
– võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,
A. arvestades, et ajaloolased on ühel meelel selles, et ajaloolisi fakte ei ole võimalik täiesti objektiivselt tõlgendada ning et objektiivseid ajaloolisi narratiive ei ole olemas; arvestades, et kutselised ajaloolased kasutavad mineviku uurimiseks siiski teaduslikke vahendeid ja püüavad olla võimalikult erapooletud;
B. arvestades, et ühelgi poliitilisel organil või erakonnal ei ole monopoli ajaloo tõlgendamisel ning ükski poliitiline organ või erakond ei saa väita, et on objektiivne;
C. arvestades, et ajalooliste faktide ametlikke poliitilisi tõlgendusi ei tohiks kehtestada parlamentide enamusotsustega; arvestades, et parlament ei saa anda seadusi mineviku tõlgendamise kohta;
D. arvestades, et Euroopa integratsiooniprotsessi üks peamine eesmärk on tagada põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamine tulevikus, ning arvestades, et asjakohased mehhanismid kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 6 ja 7;
E. arvestades, et ajaloo väärtõlgendused võivad innustada alternatiive välistavat poliitikat ning õhutada seega vihkamist ja rassismi;
F. arvestades, et Euroopa traagilise mineviku mälestust tuleb hoida elus, et avaldada austust ohvritele, mõista hukka kuritegude toimepanijad ning panna alus tõel ja mäletamisel põhinevale leppimisele;
G. arvestades, et algusest peale on Euroopa integratsioon olnud reaktsiooniks kannatustele, mida põhjustasid kaks maailmasõda ja natside hirmuvalitsus, mis tõi kaasa holokausti, ning totalitaarsete ja ebademokraatlike kommunistlike režiimide laienemisele Kesk- ja Ida-Euroopas, samuti on see olnud viis ületada sügavad lõhed ja vaenulikkus Euroopas koostöö ja integratsiooni abil ning lõpetada sõda ja kindlustada demokraatiat Euroopas;
H. arvestades, et Euroopa integratsiooniprotsess on olnud edukas ja selle tulemusel on sündinud Euroopa Liit, mis hõlmab Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kes elasid Teise maailmasõja lõpust kuni 1990. aastate alguseni kommunistlike režiimide all, ning arvestades, et Kreeka, Hispaania ja Portugali varasem ühinemine aitas kindlustada demokraatiat Lõuna-Euroopas;
I. arvestades, et ühinenud Euroopa on võimalik ainult siis, kui suudame jõuda ühise vaateni oma ajaloole, tunnistada kommunismi, natsismi ja fašismi ühise pärandina ning viia läbi ausa ja põhjaliku arutelu möödunud sajandi kõigi totalitaarsete kuritegude üle;
J. arvestades, et 2009. aastal tähistab taasühinenud Euroopa Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike diktatuuride kokkuvarisemise ja Berliini müüri langemise 20. aastapäeva, mis peaks pakkuma võimaluse tõsta teadlikkust minevikust ja tunnustada demokraatlike kodanikualgatuste rolli ning andma ajendi ühtekuuluvustunde tugevdamiseks;
K. arvestades, et tähtis on meeles pidada ka neid, kes astusid aktiivselt vastu totalitaarsele võimule ja kes peaksid totalitaarse ajastu kangelastena leidma koha eurooplaste teadvuses oma pühendumuse, au ja vapruse ning ideaalidele ustavaks jäämise tõttu;
L. arvestades, et ohvrite seisukohast ei ole tähtsust, milline režiim ja mis põhjusel võttis neilt vabaduse, piinas neid või mõrvas nad,
1. avaldab austust kõikidele totalitaarsete ja ebademokraatlike režiimide ohvritele Euroopas ning nendele, kes võitlesid hirmuvalitsuse ja rõhumise vastu;
2. kinnitab pühendumist rahumeelsele ja jõukale Euroopale, mis rajaneb inimväärikuse, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste austamiste väärtustel;
3. rõhutab, kui tähtis on hoida mineviku mälestust elus, sest ilma mäletamiseta ei saa olla leppimist; kinnitab veel kord oma ühtset vastuseisu igasugusele totalitaarsele võimule, olenemata selle ideoloogilisest taustast;
4. tuletab meelde, et viimased inimsusevastased kuriteod ja genotsiidiaktid Euroopas toimusid alles 1995. aasta juulis ning et ebademokraatlike, ksenofoobsete, autoritaarsete ja totalitaarsete ideede ja suunitluste vastu võitlemiseks on vaja pidevalt valvsust;
5. rõhutab, et suurendamaks Euroopa teadlikkust totalitaarsete ja ebademokraatlike režiimide toimepandud kuritegudest, tuleb toetada Euroopa rahutut minevikku tõendavate dokumentide ja tunnistuste säilimist, sest ilma mäletamiseta ei saa olla leppimist;
6. peab kahetsusväärseks, et 20 aastat pärast Kesk- ja Ida-Euroopa totalitaarsete kommunistlike režiimide kokkuvarisemist piiratakse mõnes liikmesriigis ikka veel liigselt juurdepääsu isikliku tähtsusega või teaduslikuks uurimistööks vajalikele dokumentidele; nõuab, et kõikides liikmesriikides tehtaks tõelisi jõupingutusi arhiivide, sealhulgas endiste sisejulgeolekuteenistuste, salapolitsei ja luureteenistuste arhiivide avamiseks;
7. mõistab kindlalt ja ühemõtteliselt hukka totalitaarsete kommunistlike režiimide toime pandud inimsusevastased kuriteod ja rasked inimõiguste rikkumised; avaldab nimetatud kuritegude ohvritele ja nende pereliikmetele kaastunnet, mõistab ja tunnistab nende kannatusi;
8. kuulutab, et Euroopa integratsioon kui rahu ja leppimise mudel kujutab endast Euroopa rahvaste vaba valikut tegutseda ühise tuleviku nimel ning et Euroopa Liidul on eriline vastutus edendada ja kaitsta demokraatiat, inimõiguste austamist ja õigusriigi põhimõtteid nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool;
9. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema veelgi rohkem jõupingutusi, et parandada Euroopa ajaloo õpetamist ja rõhutada Euroopa integratsiooni ajaloolist saavutust ning suurt kontrasti traagilise mineviku ja täna Euroopa Liidus valitseva rahumeelse ja demokraatliku ühiskonnakorra vahel;
10. usub, et ajaloomälu asjakohane säilitamine, Euroopa ajaloo põhjalik ümberhindamine ja tänapäevase Euroopa kõikide ajalooaspektide tunnistamine kogu Euroopas tugevdab Euroopa integratsiooni;
11. kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles toetama ja kaitsma selliste valitsusväliste organisatsioonide tegevust, kes uurivad ja koguvad aktiivselt stalinismi perioodil toime pandud kuritegudega seotud dokumente, näiteks Memorial Venemaa Föderatsioonis;
12. kordab oma järjekindlat toetust tugevdatud rahvusvahelisele õigusemõistmisele;
13. nõuab, et loodaks Euroopa mälu ja südametunnistuse platvorm, mis toetaks totalitarismi ajaloo käsitlemisele spetsialiseerunud riiklike uurimisinstituutide võrgustikke ja koostööd, ning ka kõikide totalitaarsete režiimide ohvrite üleeuroopaline dokumentatsioonikeskus/memoriaal;
14. nõuab olemasolevate asjaomaste rahastamisvahendite tugevdamist, et toetada eespool nimetatud algatusi;
15. nõuab, et 23. august kuulutataks üleeuroopaliseks kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise päevaks, mida tähistataks väärikalt ja erapooletult;
16. on veendunud, et kommunistlike totalitaarsete režiimide toimepandud kuritegude avalikustamise ja nendele hinnangu andmise lõppeesmärk on leppimine, mida on võimalik saavutada vastutust tunnistades, andestust paludes ja moraalset uuestisündi edendades;
17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liiduga assotsieerunud riikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
Pildid üritusest
 |
| From Kas uus meedia hävitab diktatuurid? |
 |
| From Kas uus meedia hävitab diktatuurid? |
Täna toimub seminar “Kas uus meedia kukutab diktatuurid?”
Täna algusega kell 15.00 toimub klubis Shah seminar “Kas uus meedia kukutab diktatuurid?”, kus arutatakse uue meedia võimaluste üle kujundada ühiskonda.
Seminar otsib vastust küsimusele, kas suletud ühiskondades võib uus meedia asendada traditsioonilist meediat ning milline on uue meedia mõju maailmale üldiselt. Uue meedia all tuleks mõista internetikeskkondi, sealhulgas võrgustikupõhiseid, huvigruppide loodud suhtluskeskkondi.
Seminari korraldaja Silver Meikari sõnul on mõttetalgute fookuses riigid, kus vaba informatsioon on kättesaadav vaid läbi internetikanalite. „Küsimus on, kas üksnes internetist piisab, et ühendada masse diktatuurirežiimi vastu,“ lausus Meikar
Mõttetalgutel esinevad poliitikauuringute keskuse PRAXIS nõukogu esimees, kommunikatsioonijuhtimise spetsialist Daniel Vaarik, New York`i Open Society Institute`i liige, autoritaarsete režiimide ja meedia mõju analüütik Evgeny Morozov, Riigikogu väliskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige Silver Meikar. Seminari modereerib Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi.
Seminar toimub tõlketa eesti ja inglise keeles.
Lisainformatsioon ja registreerimine:
Silver Meikar
Riigikogu liige
52 78 089
