Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Rassipõhine küüditamine Ameerika moodi

Kaks kuud pärast Jaapani rünnakut Pearl Harborile, 19. veebruaril 1942. aastal jõustas Franklin D. Roosevelt seaduse, mis lubas sõjaväel määrata piirkonnad, kus välismaalased viibida ei tohi. Ida- ja lääneranniku elanike seas viidi läbi puhastus, mida võiksime võrrelda küüditamisega. Hinnanguliselt 120 000 jaapanlasel kästi jätta oma kodud ja töökohad, pakkida kohver ning istuda vagunisse, mis neid keskmaa perifeerias asuvatesse laagritesse viis. 2/3 nendest olid ameerika kodanikud.

Riigidepartemangu poolt rahastatud õppeprogramm „US foreign policy and Human Right“ on eeskujulik mitte ainult heade esinejate tõttu, vaid ka sellepärast, et lisaks üle maailma toimuvate inimõiguste rikkumiste üle arutamisele käsitleme ameerika enda häbiplekke – alates põlisrahvaste hävitamisest ja lõpetades Guantanamo Bayga . Aasia rahvusest elanike deporteerimine koonduslaagritesse II MS ajal on üheks sobivaks näiteks selle tõestuseks.

Kõik riigid on ajaloos tehtut vigu, kuid täna on oluline vaadata, et millised riigid on valmis tehtud kahetsema ja vabandama. 1988 aastal võttis kongress vastu föderaalseaduse „Civil Liberties Act“, millega mõistis hukka sõjaajal asiaatide vastu toime pandud inimõiguste rikkumised. Saksamaa käib siiani pea norus fašistide kuritegude pärast.

Meie idanaaber otsib siiani õigustust igale otsusele, mis vägivalda, ebaõiglust ja tragöödiat põhjustas. Poleks ju raske riiklikult hukka mõista lähiajaloos korda saadetud kuriteod ning paluda vabandust nii oma kodanike kui ka naaberriikide käest. Paraku on šovinism roninud kooliõpikutesse, poliitilisse agendasse ning paljude venemaalaste ajudesse.

Sama reha otsa astuvad ka mitmed Eesti poliitikud, rahvuslased ja libaajaloolased. Püüd seletada, et natsiarmee ei olnud üdini paha, ei erine palju seletusest, et nii mõnigi küüditatu oli tegelikult pätt ja kaabakas. Eriti ohtlik on rahvus-šovinismi relv tegevpoliitiku käes, sest seda kasutades ei tulista ta jalga mitte ainult endale, vaid kogu Eestile.

(Viimased kaks ööd Portlandis ja pärast seda jätkub minu programm New-Orleansis)

Title: Civil Liberties Act of 1988
Author: U.S. Government
Year Published: 1988

CIVIL LIBERTIES ACT OF1988

Enacted by the United States Congress
August 10, 1988

“The Congress recognizes that, as described in the Commission on Wartime Relocation and Internment of Civilians, a grave injustice was done to both citizens and permanent residents of Japanese ancestry by the evacuation, relocation, and internment of civilians during World War II.

As the Commission documents, these actions were carried out without adequate security reasons and without any acts of espionage or sabotage documented by the Commission, and were motivated largely by racial prejudice, wartime hysteria, and a failure of political leadership.

The excluded individuals of Japanese ancestry suffered enormous damages, both material and intangible, and there were incalculable losses in education and job training, all of which resulted in significant human suffering for which appropriate compensation has not been made.

For these fundamental violations of the basic civil liberties and constitutional rights of these individuals of Japanese ancestry, the Congress apologizes on behalf of the Nation.”

Based on the findings of the Commission on Wartime Relocation and Internment of Civilians (CWRIC), the purposes of the Civil Liberties Act of 1988 with respect to persons of Japanese ancestry included the following:

1) To acknowledge the fundamental injustice of the evacuation, relocation and internment of citizens and permanent resident aliens of Japanese ancestry during World War II;

2) To apologize on behalf of the people of the United States for the evacuation, internment, and relocations of such citizens and permanent residing aliens;

3) To provide for a public education fund to finance efforts to inform the public about the internment so as to prevent the recurrence of any similar event;

4) To make restitution to those individuals of Japanese ancestry who were interned;

5) To make more credible and sincere any declaration of concern by the United States over violations of human rights committed by other nations.