Keskerakond tahab nurjata (e-)valimised!
2004. aasta 20. novembril voolas igast nurgast kümneid tuhandeid inimesi Kiievi peaväljakule Maidanile. Uksesuuküsitlused, valimisvaatlus ja rahvusvahelised organisatsioonid olid toonud välja rea fakte häälte võltsimisest. Inimesed ei usaldanud ametlikke tulemusi ja nõudsid uusi valimisi.
Valimistulemuste legitiimsuse põhiküsimus on usaldus ehk kas valijad/kodanikud on kindlad, et valimised toimusid ausalt ja vabalt ning et mingi kallutatud jõud ei olnud rahva valikut muutnud. Iga erakond, kes häälteostmise või valimiste hea tava rikkumisega usalduse kahtluse alla seab, soovib nurjata valimised.
Keskerakonna otsus panna e-valimiste ajaks üles arvutitega varustatud telgid ja seal kutsuda üles inimesi Keskerakonna poolt häält andma saab kanda vaid ühte eesmärki - diskrediteerida (e-)valimisi ja seeläbi hävitada inimeste usaldus valimistulemuste vastu. Selline tegevus ei pruugi olla küll seadusvastane, kuid on kindlasti demokraatia ja Eesti riigi vastane!
Ausa e-hääletamise põhimõtetes on kirjas:
E-hääletamisele kihutamine selleks arvutit pakkudes või muul moel valijat mõjutades ei ole lubatud, muuhulgas ei tohi korraldada kollektiivseid e-hääletamise üritusi (e-hääletamise kontorite või teeninduslettide avamine jms), kuivõrd seda laadi tegevust võib käsitleda valimisvabaduse rikkumisena.
Hea tava ei ole tavaline seadus, mille rikkumine toob kaasa sanktsiooni. Tava on midagi palju olulisemat – see on eetika küsimus. Hea tava rikkuja sülitab näkku rahvale, riigile ja demokraatiale. Nii nagu K-kohukesed, on ka Keskerakonna e-telgid ja 590 000 krooni Tallinna maksumaksja raha Savisaare reklaamiks kasutamine arvatavasti JOKK, kuid täiesti mitte-euroopalik!
Palun, hea Eesti kodanik, ära mine Keskerakonna valimistelki e-hääletama isegi siis, kui soovid Savisaare poolt hääletada! Tee seda valimisjaoskonnas või e-hääleta oma kodus.
(PS: Vaadates Keskerakonna e-hääletamist nende kodulehel näen ka suurt turvalisuse riski. Seal kasutavad nad valet serti ning kinnitavad hääle enne, kui inimene on selle allkirjastanud. Pikemalt loe: http://www.minut.ee/arvamus/09/05/22/1652201.shtml . MINA EI JULGE OMA ID-KAARTI KÜLL KESIKUTE ARVUTISSE LÜKATA. AUSÕNA, EI JULGE!)
Küünilise poliitplaneerimise paljastamisest
Mõni nädal tagasi tuli erakond välja minu hinnangul läbi aegade vaimukaima e-kampaaniaga www.valimind.eu. Täna lisandus lõbus pila kandidaadist, kes seisab igaühe eest: www.palunvalimind.eu.
Hea huumor, kaval iroonia ja sõbralik pila on parimateks vahenditeks küünilise poliitplaneerimise paljastamiseks. Tabav karikatuur või terav dialoog „Pehmed ja karvastes“ avavad tähelepanelikule vaatajale telgitagused ning kirjeldavad päevapoliitikat sügavamalt, kui PR pressiteade või pealiskaudne uudis.
Meediaga manipuleerides ja massilist kampaaniat tehes on igaühest võimalik voolida sobiv kandidaat. Valimisplakatil sini-must-valge trikoloori tõmbamine kandidaatide põskedele on sellise "töö" üks parimaid näiteid. Seda enam, et küüniliselt Narva ja Kohtla-Järve tänavaid ehtinud plakatitelt oli „eestluse“ sümboolika millegi pärast ära unustatud.
Internet annab võltsusele hoobi. Tee endast super-lahe valimisreklaam või toeta tõelist head üksikkandidaati omavad seetõttu suuremat sisu (ja loodetavasti ka mõju) ja on enam kui lihtsalt fun.
Kuidas lahendada vähemuste tööhõive küsimus.
Eile lugesin European Enterprise Institute BRIEF’i. Peamiselt käsitleb see küll Aasiast, Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast pärit uus-immigrante, kuid aktiivseid tööturu meetmeid peaksime rakendama ka Eesti vähemustele. Põhiväide on, et tuleb soodustada immigrantidel oma ettevõtete loomist ja mitte neile toetusi jagada.
Neli kommentaari veel:
1. Peamine seisukoht: Number 1 2009 shows how important immigrant entrepreneurs can be for any country, provided immigrants get a chance of actually being entrepreneurial. Countries with limited regulation and low taxes tend to have many successful immigrant entrepreneurs.
2. Dokumendis leiab hea argumendi töölepinguseaduse toetaiseks: „The reason for Sweden having a much lower percentage of immigrants running a business (both in absolute terms and in relation to the native born) seems to be connected to economic (labour market) policy.“
3. Uuringud näitavad, et riigipoolne rahaline toetus teeb pigem halba kui head. Pigem on vaja immigrantide harimist, avatud tööjõuturgu ja vähest bürokraatiat: „Special aid from the public sector to immigrant businesses is however not a desirable idea: Partially since research shows that such programs are inefficient, partially since such aid would affect the competition by non-immigrant businesses, and also since we should promote immigrant businesses that can stand on their own legs in the long term rather than being dependent on aid from the public sector.“
4. USA reisi ajal kohtusin kohalike immigrantide organisatsioonidega. Ühes põhjendati päris hästi, miks USA-s leiab rohkem immigrante töö kui Euroopas. „Ameerikas ei ole selliseid toetussüsteeme, mis immigrandile piisavalt hea elu annavad. USA-s peab igaüks tööle asuma ja töötamine on parim integratsioon!“
Loe pikemalt:
http://www.munkhammar.org/blog/pdf/EEIbriefno12009.pdf
Kalle ja Jürgen – tehke sporti.
Pole ime, et ähvardav töötus, pingelised eelarveläbirääkimised, üldine majandussurutis või närviliselt kihav ühiskond tekitab stressi ja masendust. Need omakorda on allikaks ägedale tigedusele. Parim ravi selle vastu ei ole vedelik või tablett, vaid sport.
Varem mängisime Kallega koos FC Toompeas jalgpalli ja sellel ajal olid tema raadiosaated ning seisukohavõtud tasakaalukamad. Pole teda ammu palliplatsil näinud, küll kuulanud tema järjest tigedamaid arvamusi saates „Olukorrast riigis“.
Jürgen on spordimees, kuid õhtused-öised pingelised läbirääkimised ei võimalda tal piisavalt hobidega tegeleda. Nii raiskabki ta oma energia tigedaid blogi-postitusi tehes, kus võib olla küll põhjendatud sisu, kuid täiesti sobimatu vorm.
Kalle ja Jürgen – tehke rohkem sporti.
Iganenud müüt Balti üksainusest
Balti riikide sarnasus ja ühtsus omab olulist mõõdet rääkides iseseisvumisest eelmise sajandi alguses, NL-i okupatsioonist eelmise sajandi keskel ning taasiseseisvumisest eelmise sajandi lõpus. 20. sajandisse võiks termin Balti riigid jäädagi - varajasmast ajaloost me ühisnimetajaid ei leia ning neid ei ole kasulik ka 21. sajandisse tuua.
Vanast inertsist võeti meid kolmekesi koos Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuulumine nendesse ühendustesse tähistavad ligi sajandi kestnud ühise teekonna võidukat lõppu. Ilma okupatsioonita oleksime nendesse organisatsioonidesse astunud kindlasti varem ning arvatavasti ka eri aegadel – sõltuvalt siis iga riigi enda ponnistustest, huvidest ja eesmärkidest.
Tasub meenutada, et 2001. aastal arutati veel tugevalt, kas Läti ja Leedu on valmis Euroopa Liiduga ühinema. Eesti kutsuti liitumisläbirääkimistele enne teisi Balti riike ning oli reaalne võimalus, et liitume organisatsiooniga enne teisi.
Sarnane küsimus kerkib üles seoses EUROga ühinemisega ning ei ole kahtluski, et rõhumine Balti riikide ühisele kuvandile meie liitumisele kaasa ei aita. Termin (sest muud ta ju täna enam ei ole) Balti on saamas meile arengupiduriks.
BBCs Euroopa majandust kommenteerinud finantsanalüütik pani meid ühte patta ning ütles, et Balti riikidele on IMF kehtestanud karmid reeglid. Ei sõnagi sellest, et Eesti on ainsana headel aegadel reserve kogunud ning et Eesti laenukoormus on Euroopa väikseim. Ikka võetakse meid ühtse Balti ketina, kusjuures tooniandjaks on nõrgim lüli Läti.
Meie huvid
Jeroen Bult kirjutas 2008. aasta novembris Diplomaatias: „Vana ja uut Euroopat ning Visegradi, Beneluxi ja Balti riike ühendab üks asi: neid ei ole olemas. Euroopa Liit on äärmiselt keeruline "lapitekk", mis koosneb 27 uhkest liikmesriigist, kes kõik hindavad kõrgelt oma sügavate juurtega (välispoliitilisi) traditsioone.“
Eesti arusaamad oma rahvuslikest huvidest langevad sageli kokku mitme teise liikmesriigiga, aga see ei pruugi juhtuda sugugi mööda väljamõeldud, tehislikke rajajooni. Nii peame suhteid Ameerika Ühendriikidega pigem sama oluliseks kui britid, Euroopa sügavama integratsiooni küsimuses oleme samas paadis sakslaste ja prantslastega.
Mis on meie ühised huvid Balti riikidega? Ühise tuumajaama ehitus Ignalinas oli, aga Leedu riiklikud huvid tõmbasid sellele vee peale.
Rahvuslased püüavad jätta mulje, et Balti ühtsuse garantiiks on võitlus Venemaa Föderatsiooni „agressiooni“ vastu. Ilus küll sellise punase rindejoone tõmbamine. Vaadates aga transiidi küsimusi või energiatarneid, ajab iga Balti riik meeleldi oma rida.
Kui ühe kuju ümbertõstmine peateemaks oli, jäeti Eesti sadamad ajutiselt vene toorainest kuivaks, kuid selle arvelt kasvas transiit läbi lõunanaabrite. Balti riikidesse Venemaalt imporditud gaasi hind erineb kuni kaks korda. Ühtsus missugune.
Blokid meile kahjulikud
Seetõttu tunduvadki kummastavad üleskutsed: „Eesti peaks olema Leeduga solidaarne!“. Jah, kuid vaid siis, kui see on meie huvides. (Muuseas, ärge vastandage huvisid ja väärtusi. Väärtused on huvide üks osa ja mitte vastand).
Kui üks Balti riikidest otsustab ebaõnnestunult vetostada Euroopa Liidu uue partnerlusleppe läbirääkimised Venemaaga, peame küsima, et kas see on meie (ja Euroopa) huvides ning mitte rääkima „Balti ühtsusest“, „Balti solidaarsusest“ või „ühisest Balti huvist“.
Mälestus ühiselt hoitud Balti ketist müüb hästi, muude ajalooliste sündmustega demagoogitsemine kah. Sisulisele debatile need paraku kasuks ei tule. Hala selle üle, et meile on nii palju liiga tehtud tekitab haletsust ja mitte usaldust. Paraku vajame (kas või eurole üleminekuks) just viimast. Just seetõttu blokkide ehitamisest meil midagi võita ei ole.
Eesti üleminek eurole lükkab näiliselt sama marsisammu käivad Balti riigid ajaloo prügikasti. Ärgem häbenegem olla erinev, kui mitte öelda, et parem.
(Artikkel ilmus ajalehes Kes-Kus)
Kuidas soovitakse piirata sõna- ja koosolekuvabadust?
Täna arutab õiguskomisjon eelnõud, mis minu hinnangul on ohuks Eesti demokraatiale. Ülla soovi ära hoida massilisi korratusi ohvriks tuuakse sõna- ja koosolekuvabadus. Eelnõu jõustumisel peab iga aktiivne ja arvamust omav kodanik arvestama, et rahumeelse avaliku koosoleku korraldamine toob kaasa kriminaalvastutuse ja võimalik, et ka vanglaleiva. See on vesi provokaatorite ja politseiriigi toetajate veskile, kellest esimesed saavad lihtsa võimaluse Eesti süüdistamiseks inimõiguste rikkumises ja teised kodanikuühiskonna vaigistamiseks.
Esitasin koos Aleksei Lotmaniga järgneva pöördumise õiguskomisjoni poole:
Riigikogu liikmete pöördumine karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (416 SE) osas
Palume õiguskomisjonil toetada karistusseadustiku muutmise seaduse 416 SE teise lugemise katkestamist ja määrata eelnõule uus parandusettepanekute tähtaeg. Leiame, et seaduseelnõu sellisel kujul riivab ebaproportsionaalselt kodanike põhivabadusi ja vähendab demokraatiat. Veelgi enam, peame vajalikuks rõhutada, et Ken-Martin Vaheri ja Urmas Reinsalu parandusettepanekud antud eelnõule on vastuolus põhiseaduse § 45 (väljendusvabadus) ja § 47 (koosolekuvabadus).
Oleme mures Vabariigi Valitsuse poolt algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu paragrahvide pärast, mis puudutavad massilise korratuse organiseerimist või ettevalmistamist ja üleskutset selle toimepanemisele:
6) paragrahv 238 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 238. Massilise korratuse organiseerimine või ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele
(1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise eest või sellise teo toimepanemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksaaastase vangistusega.“;
7) paragrahvi 239 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Rüüstamise, purustamise, süütamise või muu sellise tegevuse eest massilises korratuses osaleja poolt või seadusliku korralduse eiramise või vastuhakkamise eest politseiametnikule, abipolitseinikule või muule isikule, kes on seaduslikult tõkestanud sellist tegevust, – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“.
Karistatav peaks olema ainult sellise kogunemise korraldamine, mille eesmärk ongi avaliku korra ja riigi julgeoleku ründamine. Kui näiteks inimõiguste toetamise kogunemisel, ametiühingute meeleavaldusel või homoparaadi tõttu hakkavad kodanikud X ja Y huligaanitsema, siis saavad õiglaselt vastutada nemad ise oma tegude eest, mitte ürituse korraldajad.
Põhiseaduse kommentaarist § 47 kohta leiab:
§ 47 kaitseb rahumeelseid koosviibimisi, so koosviibimisi, mille eesmärk ei ole rahutuste korraldamine. Vägivaldseks ei muuda kogunemist pelgalt see, kui seal väljendatakse seisukohti, mis kutsuvad avalikkuses esile meelepaha või mis oma vaadetelt erinevad oluliselt ühiskonna enamuse arvamusest (see on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht). Üksikute kuritegude toimepanemine koosoleku käigus ei õigusta koosoleku keelamist. oosolekuvabaduse õigust tuleb mõista võiamlikult laialt (st koosolekuid lubavalt)
Kogunemisvabaduse piirangud ei tohi takistada ega hirmutada inimesi rahumeelselt oma seisukohti väljendamast.
§ 47 kaitseb kogunemise korraldajat karistuse eest juhul, kui koosolek muutub vägivaldseks või seal pannakse toime õiguserikkumisi, kui korraldaja tegi endast oleneva koosoleku õiguspäraseks läbiviimiseks. Vastutus koosolekul toime pandud rikkumiste eest lasub igal rikkujal eraldi.
Oht, et koosolek kasvab vägivaldseks (nt teistsuguste vaadetega inimesed sekkuvad füüsiliselt), ei anna riigile õigust koosolek keelata. Riigi ülesanne peab olema kasutada oma ressursse, et kaitsta põhiõigust arvamust avaldada.
Vaheri ja Reinsalu ettepanekud on suunatud veelgi suuremale koosoleku- ja sõnavabaduse piiramisele.
„1. Seadust täiendatakse paragrahviga 2311 järgmises sõnatuses:
„§ 2311. Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldse tegevusega ähvardamine
Tegevusega, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.”;“
See muudatusettepanek tekitab küsimuse, kes ning kuidas/mille alusel on võimeline adekvaatselt hindama, kas oli piisav alus karta ähvarduse täideviimist või ei olnud.
„7. Eelnõu paragrahvi 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) paragrahv 238 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 238. Massilise korratuse ettevalmistamine või organiseerimine
(1) Palju inimesi hõlmava korratuse ettevalmistamise eest või sellise teo toimepanemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamise, purustamise, süütamise või muu selline tegevuse oht, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
(2) Sama teo organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksaaastase vangistusega.“;“
Ettepanek nr 7 kannab endas tugevaid sõnavabaduse piiramise elemente. Näiteks kirjutab keegi üksikisik päevalehte lugejakirja, kus kutsub Narva elanikke üles arutama ideed Eesti Vabariigist eraldumiseks ning liitumiseks Venemaaga. Sellele võib järgneda kuni kolmeaastane vanglakaristus, mis on demokraatlikus ühiskonnas sobimatu.
Leiame, et sellisel kujul seaduse vastu võtmine oleks vastuolus Põhiseaduse mõtte ja sättega ning õigusriigi põhimõtetega. Samuti kätkeb eelnõu endas ohtu, et seadust hakatakse ära kasutama valitsuse poliitiliste vastaste vastu, mis mõjub ebatervelt demokraatliku ühiskonnakorralduse vaimule. Seetõttu taotleme eelnõu teise lugemise katkestamist ja selle sisulist läbivaatamist eesmärgiga kindlustada paremini kodanike põhiõiguste kaitse.
Lugupidamisega
Silver Meikar Aleksei Lotman
Samal teemal soovitan lugeda tänast EPL-i juhtkirja: KÜLLI-RIIN TIGASSON: Karistus selle eest, mida ei juhtunud
Sulle ei meeldi valimisreklaamid?
Üks klipp maailma kõige populaarsemast poliitikust: http://valimind.eu/ready/482f3675514977cf4195858a164a3f88.
Kui see meeldib, tee endale oma klipp: http://valimind.eu/ Väga positiivne iroonia/huumor ning hea näide sellest, kuidas reklaamiga saab kujundada välise imago igaühele.
Minu järeldus: ära vali reklaamikampaania järgi, vaid loe artikleid, raamatuid ja ajaveebe, osale avalikes debattides või kuula neid raadiost ning kui ikka ei tea, millist erakonda valida, helista lemmikkandidaatidele ning palu aega kohtumiseks. Enne valimisi leiab poliitik kindlasti aega vähemalt telefonivestluseks või kirjalikuks vastuseks, üldjuhul ka õhtuseks kohviks.
Kui Sul on küsimusi mulle:
Telefon: 5278089
E-post: silver@meikar.ee
Skype: silver_meikar
Säutsuv valitsus. Miks mitte?
Esimesel töönädalal kirjutas Obama alla määrusele, mille eesmärk oli suurendada valitsuse läbipaistetavust, kodanike kaasamist ja üleüldist koostööd. Erinevate sotsiaalvõrgustike kasutamise administratsioonile heaks tavaks muutmine on konkreetseks sammuks selle suunal.
Esimene postitus Valge Maja twitteris ei olnud kiidulaul presidendile või ametlik pressiteade. Selles 1. mai teates kutsuti inimesi üles viima ennast kurssi seagripi ohtudega:
Check out the CDC website (www.cdc.gov) or
@CDCemergency to learn more about H1N1 flu
(swine flu), as well as prevention tips.
(6:58 PM May 1st from web)
The Time Magazin kirjeldab artiklis: „Twittering in Obamaland: The Social-Network Administration“ paradoksi, et samal ajal kui üha enam avalikke institutsioone järgib administratsiooni eeskuju ning on hakanud kasutama erinevaid sotsiaalvõrgustikke, keelatakse valdavale enamusele riigisektori arvutivõrkudele turvalisuse kaalutlusel jätkuvalt ligipääs nendele saitidele.
Eestis ligipääsu probleeme ei ole, kuid sellest hoolimata sotsiaalvõrgustike kasutamine avalikus sektoris levinud ei ole. Jah, on mõned ajaveebid ning välisministeerium on katsetanud (ebaõnnestunult) Second Life’i, kuid Twitteri, Facebooki, YouTube’i või Flickri võimalused avalikusse paremaks informeerituseks on valitsusele võõraks jäänud.
Eile oli AK-s sümpaatne vaadata, et sünnipäevalapse Gert Kanteriga tehti intervjuu Skype’i vahendusel. Raha reporteri saatmiseks suure lombi taha pole ning poleks vist ka vaja – usutlus võitjaga jõudis ju kenasti Eesti vaatajateni.
Twitterdav (ehk säutsuv) peaminister ja president ei saa pikka loba ajada. Maksimum 140 tähemärki paneb pressiosakonna võimed proovile seisukoht selgelt ja lühidalt esitada. Lohisev ja kantseliitlik pressiteade on OUT, konkreetsus ja otsekohesus IN.
Kes see ikka tahab veel lugeda standardset pressiteadet, kuidas X kohtus Y-ga, kes avaldasid üksteisele tunnustust, kinnitasid häid suhteid ja lubasid teha tihedamat koostööd. Pigem 140 tähemärki operatiivset infot kui 100 sõna(vahtu).
(PS: Minu twitter asub siin: http://twitter.com/meikar)
