Bäckmanil on õigus…
 |
Piisab vaid Eestile fašismisüüdistuse esitamisest või diskrimineerimisvastase meeleavalduse korraldamisest, kui meedia lööb kihama ja rahvas tunneb ennast rünnaku all. „Tõeline“ eestlane küsib, et miks riik midagi ette ei võta: "Sellised inimene tuleks vangi panna, nende suu lukku keerata! Ning üldiselt võiks kehtida seadus, mis ei luba meie õilsa ajaloo ja riigi kohta valet levitada!"
Appi ruttavad endised respublikaanid, kes soovivad vägivaldse riigivastase teoga ähvardamise kriminaliseerida. Kas üleskutsed „VÕIDELGE OMA PÕHIÕIGUSTE EEST“ või „EESTI KAHEKEELSEKS“ toovad edaspidi kaasa Rootsi kardinad? Soovivad ju Reinsalu ja Vaher ka näilise ohu tekkimise eest ühe- kuni viieaastast vangistust. Nende sõnul on ükskõik milline riigi vastu suunatud vägivaldne tegu kõige ohtlikum riigivastane kuritegu.
Ühendriikides võib inimene väljendada (ka tänaval) seisukohta, et Holokausti või küüditamist pole kunagi toimunud, sest tema sõna- ja koosoleku vabadust kaitseb First amendment. Faktide eiramise ja rumal olemise eest ei karistata kedagi. Ka Bäckmanil peab olema õigus fakte eirata, rumal olla ja oma seisukohta väljendada. (Iseküsimus on, et kas hullu seisukohti peaks meediakanalid nii põhjalikult kajastama.)
On ju selge, et kui Bäckman võitleks tõsiselt fašismi vastu, siis peaks ta meeleavaldusi korraldama Vene saatkonna ees. Независимая газета kirjutas, et fašistlik ideoloogia ei ole enam vene ühiskonna ärritajaks. Moskva „Spartaki“ fännid rullisid jalgpallimatši ajal lahti loosungi, millega tervitati Adolf Hitleri 120 . Bäckman ei suuda paraku märgata Venemaal toimuvaid etnilisi diskrimineerimisi ega paremäärmusluse tõusu. See on selgeks signaaliks, kui siira antifašistiga tegelikult tegemist on.
Aga Eestile ei ole probleemiks libateadlase sõnavõtt, vaid püüd isikuvabadusi õige tõe kaitsmise nimel vähendada. Bäckmanil on õigus oma seisukohta avaldada ja meie peaksime kasutama õigust ja võimalust sellele mitte reageerida. Mõne jobu pärast sõna- või koosolekuvabadust piirama hakkata oleks aga taganemine demokraatiast. „Vali kord“ poliitikud kujutavad Eesti riigile palju suuremat ohtu kui pronksiöö nelik, libateadlane või Nõukogude Liitu tagaigatsev kommunist.
(Eile lõppes NYC-s Riigidepartemangu poolt korraldatud programm: "US Foreign Policy and Human Rights". Täna varahommikul jõudsin Vancouverisse, kus toimub Liberal International'i konverents. Kui lennud ära ei jää, jõuan teisipäeva pärastlõunal tagasi kodumaale.
Olen viimasel kolmel nädalal peamiselt vaid interneti vahendusel hoidnud ennast kursis Eestis toimuvaga ja mul on hirm, et majandussurutise teema varjus soovib teatud klikk ellu viia oma vapslikku poliitikat. Annan endast parima, et põhivabadusi piiravad eelnõupügalad kunagi seaduseks ei saaks.)
Minu Eesti Suures Õunas
Vana hea põhimõte, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama, kehtib ka väliseestlaste seltskonnas. Eile toimunud Minu Eesti arutelu Eesti Majas (2 Ave / 34 street E) New Yorkis algas jahedas viisakuses, kuid arenes kiiresti tuliseks debatiks.
NYC-i mõttetalgute kogemusele tuginedes julgen väita, et edukad saavad olla need arutelud, kus põhiküsimuseks on: „Kuidas mina/meie saame kaasa aidata probleemi X lahendamisel“. Viriseda ja riiki süüdistada on lihtsam, kui ise midagi Eesti jaoks ära teha.
Väliseestlased on oma mõtetes rahvuslikumad kui Eesti elanikud ning see on ka mõistetav. Identiteedi hoidmiseks tuleb välisriigis elades rohkem pingutada, kuid kohati tundub, et liiga paljud idealiseerivad rahvusriiki ning ei mõista, et 21. sajandi Eesti on avatud ja multikultuurne riik.
Kultuuri ja traditsioonide hoidmine on iga inimese võimalus ja ei tohiks olla riigi poolt peale surutud kohustus. Väliseestlaste võimaluseks eestluse hoidmisel on oma lastele eesti keele õpetamine, puhkuse ajal kodumaa külastamine ning omavahelise sotsiaalvõrgustiku hoidmine.
NYC-i mõttetalgutel käidi välja palju huvitavaid ja üllatavaid ideid, kuidas Eestit paremaks muuta, kuid pakuti ka konkreetseid lahendusi. Eriti südamelähedane oli mõte, et NYC-i väliseestlased maksaksid igal aastal kinni kümnekonna vaesest perekonnast pärit noore paarinädalase reisi Ühendriikidesse. Lisaks sellele, et see on suur rõõm noortele, võimaldaks see luua ka uusi sidemeid väliseestlaste ja "kodueestlaste" vahel.
