Väga austatud härra president

Soovime juhtida Teie tähelepanu Riigikogus 15. juunil 2009 vastu võetud Karistusseadustiku ja Riigi hädaolukorra seaduse muutmise seadustele. Vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 107-le võib Vabariigi President jätta Riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata ning saata tagasi Riigikokku.

Mööname, et Riigikogu liikmetena oleme ka ise kaasvastutavad selle eest, et lisaeelarve menetlemise käigus toimunud kiirustamise tagajärjel ei kaalutud piisavalt nimetatud seaduste kõiki võimalike mõjusid kodanike õigustele ja vabadustele ega nende proportsionaalsust võetud eesmärgi - riigi julgeoleku - saavutamise suhtes.

Seoses eelnevaga palume kaaluda, kas antud eelnõud riivavad ebaproportsionaalselt kodanike põhiõigusi ja -vabadusi ning kas need on kooskõlas EV põhiseadusega. Pöördumise lisadena esitame teile õiguskantsler Indrek Tederi pöördumise Riigikogu poole ja kodanikeliikumiste aktivistide pöördumise.

Riigikogu liikmed

Aleksei Lotman Silver Meikar

___________________________________________________
Lugupeetud härra president.

Soovin juhtida Teie tähelepanu Riigikogus 15. 06. 2009 kolmandal lugemisel vastu võetud Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusele. Minu hinnangul riivab see ebaproportsionaalselt kodanike
põhiõigusi ja -vabadusi ning ei pruugi olla kooskõlas EV põhiseadusega. Antud seadus muudab Karistusseadustikku järgmiselt:

KarS„§ 238. Massilise korratuse organiseerimine või ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele (1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksaaastase vangistusega.“

Niisugune norm on oma olemuselt spekuleeriv ja ebaselge. “Palju inimesi” ja “massiline” ei ole defineeritavad (nagu kinnitas ka seaduse parlamentaarsel arutelul härra justiitsminister Rein Lang ”Ühe koha jaoks on palju, teise koha jaoks vähe ja iga kord tuleb seda konkreetselt hinnata. Esimene hindaja on siin kindlasti prokuratuur /…/”). Seaduse järgi tohib ilmselt üles kutsuda vähe inimesi hõlmavale korratusele, millele võib järgneda rüüstamist. Üleskutsumine midagi tegema, millele “võib” midagi järgneda aga võib ka mitte järgneda ei ole üheselt mõistetav ja ei saa vabas ühiskonnas olla keelatud, lisaks kes tahab rüüstada, rüüstab ikka. Pole selge, kuidas ette kindlaks teha, kas järgnemise tõenäosus on 2% või 10% või 50% jne. Kas võimalik järgnemine määratakse politseiprefekti sisetunde alusel või peaministri sisetunde alusel? Lenin käskis kohtutel määrata “rahvavaenulikkust” proletaarse sisetunde alusel; me teame, mis sellest sai. Pealegi viitab seaduse sõnastus asjaolule, et eksisteerib korratus, millega ei kaasne rüüstamist, purustamist või muud sellist tegevust. Ilmselt ei lähtu seaduse sõnastus ei Eesti tava- ega õiguskeelest ning võimaldab korratust defineerida lähtuvalt otsustaja meelevallast.

Reaalses elus ei ole võimalik alati ratsionaalselt ette näha, millised sammud viivad “rahutusteni”, mida defineerida “üles kutsumiseks”, tõestada saab seda ainult pärast toimumist. Seaduses sõnastatud norm võimaldab suvalise koosoleku korraldamist defineerida “rahutuste korraldamisena”, kui näiteks rahumeelsele koosolekule segasid vahele korraldajatest sõltumatud vägivaldselt käituvad isikud. Niisugune norm nõrgestab seadusandlust riigi toimise tagajana ning muudab õiguse liigselt sõltuvaks konkreetsetest ametiisikutest.

Üleskutsed, millele ei järgne “korratust”, ei saa olla vabas ühiskonnas karistatavad. Kui niisugused üleskutsed keelata, ei saa selliste ideede pooldajatele vastu vaielda ja neid välja naerda.

Seaduse kehtestamise korral ei ole seaduskuulekal inimesel võimalik otsustada, millist kogunemist on lubatud teha ning missugusi sündmusi ta on kohustatud ette nägema, norm külmutab seaduskuulekate inimeste igasuguse tahte koguneda ja muudab farsiks nii Põhiseaduse § 45 (sõnavabadus) kui § 47 (kogunemisvabadus), kahjustades niimoodi ulatuslikult Eesti ühiskonna demokraatlikku toimimist ja rahvusvahelist mainet:

PS § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

PS § 47. Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

Mõistan, et eelnõu ettevalmistajaid on ajendanud sisemise õiglustunde häiritus aprillirahutustesse puutuvate kohtulike menetluste tagajärjel, kuid leian, et praegusel kujul ei aitaks seadus selliseid sündmusi tulevikus ära hoida, küll aga kahandaks see inimeste julgust esineda avalikel kogunemistel eriarvamustega. Paradoksaalsel viisil võib see hoopis kaasa aidata äärmuslike meeleolude süvenemisele osa Eesti elanike seas, kuna tsiviliseeritud dialoog erinevate seisukohtade vahel on pärsitud.

Kuivõrd seesugune norm ei ole kohane demokraatlikule ühiskonnale, piirab ebaproportsionaalselt inimõigusi ja on vastuolus põhiseaduses sätestatuga, palun Teil kui presidendil Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadust niisugusel kujul mitte välja kuulutada.

__________________________________________
Arvamus eelnõule

Austatud põhiseaduskomisjoni esimees

Palusite minu hinnangut Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse eelnõule (447 SE) osas, millega võimeldakse kaasata Kaitseliitu ja kaitseväge hädaolukorra lahendamisele ja turvalisuse tagamisele. Järgnevalt kirjeldan esmalt kaitseväe kaasamise rahvusvahelist ja põhiseaduslikku tausta ning seejärel selgitan oma seisukohta eelnõu osas lähemalt. Samuti puudutan põgusalt erakorralise seisukorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõud (448 SE).

1. Rahvusvaheline ja põhiseaduslik taust

1. Mitte üksnes Eestis, vaid ka mitmetes teistes Euroopa riikides on tulenevalt muutunud ohtudest riigi julgeolekule ja avalikule korrale tunnetatud vajadust suurendada kaitseväe rolli riigi sisemise rahu tagamisel. Selle all peetakse silmas kaitseväe kaasamist nii avaliku korra kaitsele (avalike ehitiste kaitse, piirikontroll jms, hõlmab kindlasti ka terroristliku tegevuse vastast võitlust), loodus- või inimtegevusest tingitud (nt keemilised või bioloogilised) õnnetustes abistamist kui ka kaitseväe abi avalike teenuste osutamisel. , Muutunud ohud on sundinud mitmeid riike uuesti läbi mõtlema politsei ja kaitseväe pädevuse piiritlemise teema riigisiseste kriiside lahendamisel. Ka näiteks Põhjamaades, kus traditsiooniliselt on selgelt eristatud politsei ja kaitseväe rolle riigi julgeoleku tagamisel, on viimasel ajal loodud seaduslikke aluseid kaitseväe politsei tegevusse kaasamise võimaldamiseks.

2. Samas tuleb siiski silmas pidada, et kuigi muutunud olude valguses on tulnud ümber hinnata senised traditsioonilised arusaamad kaitseväe kasutamise lubatavuse vajadusest ja eeldustest, peab säilima kaitseväe võime täita oma põhiülesannet. Ehk nagu rõhutab Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovituse 1713 (2005) p IV alap a, on riiklik julgeolek kaitseväe peamine ülesanne ning selle täitmist ei tohi ohtu seada kaitseväele lisaülesannete panemisega, v.a erandolukordades.

3. Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aastal. Olulisim Riigikohtu lahend põhiseaduse riigikaitsealaste sätete tõlgendamise kohta pärineb aastast 1994. Olen seisukohal, et 1990ndate alguses oli julgeolekualane olukord nii Eestis kui maailmas tervikuna oluliselt teistsugune kui täna, 2008. aastal, mistõttu nii põhiseaduses sätestatut kui ka Riigikohtu lahendis antud selgitusi ei tohiks vaadata lahus muutunud sotsiaalsest ja õiguslikust olustikust ning silmas pidamata ühiskonna ja õigusliku mõtte arengut (nt liitumine NATOga ning terrorismivastane võitlus). Ka ettekujutus Eesti riigi erinevate struktuuride toimimisest, suutlikkusest, rollist ja tasakaalustatusest oli tulenevalt demokraatliku riigi kogemusest toona erinev. Põhiseadus on abstraktne õigusakt, milles sätestatud põhimõtteid ja mõisteid tuleb tõlgendada ja sisustada mõistagi järjepidevalt, kuid võttes arvesse siiski ka ühiskonnas toimuvaid arenguid ja olustikku. Põhiseadust kui riigi alusdokumenti tuleb tõlgendada ajakohaselt. See puudutab eelkõige Vabariigi Presidendi rolli mõtestamist riigikaitse juhtimisel.

4. Iseenesest ei sätesta põhiseadus selgesõnaliselt seda, kas ja millal võib kasutada Kaitseliitu ja kaitseväge riigisisese rahu tagamiseks ning kes sellise otsuse peaks langetama. See puudutab nii küsimust kaasamisest ilma võimuvolitusteta, võimuvolitustega kui ka kaitseväena ehk sõjalise tegevusena. Kaitseliitu ei maini põhiseadus sootuks. Kaitseväge mainivad (enamjaolt seoses kaitseväe juhatajaga) põhiseaduse (PS) § 65 p 7, § 74 lg 1, § 78 p 11, 14 ja 18, § 124 lg 3, § 126 lg 2, § 127 lg 3 ning § 128 lõigetes 1 ja 2. Peale selle mainivad PS § 29 lg 2, § 63 lg 2 ja § 124 lg 2 kaitseväeteenistust. Kaitseväe õigusliku korralduse põhiraamistiku määrab ära eelkõige põhiseaduse X peatükk. PS § 124 lg 1 järgi on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduse sätestatud alustel ja korras. PS § 126 lg 1 sätestab, et riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus. PS § 126 lg 2 lisab, et Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus. Selleks on 19.06.2008 vastu võetud kaitseväe korralduse seadus. PS § 127 lg 3 ls 1 kohaselt juhib Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja. Need põhiseaduse sätted sätestavad kaitseväe korralduse ja juhtimise paradigma, mille aluseks on rahu- ja sõjaaegse juhtimisstruktuuri erinevus.

5. Rahu- ja sõjaaja dihhotoomia eesmärgiks on rõhutada kaitseväe väliskaitse funktsiooni. Enn Tarto ütles Põhiseaduse Assambleel: „[M]e leiame, et Eesti Vabariigil on igal juhul kaitsejõude vaja. See on esiteks väliselt kaitset teostav jõud. Kui valitsuse alluvuses on politsei ja vastavalt sellele, kuidas seadus määrab, piirikaitse, siis peavad ilmtingimata olema ka kaitsejõud.“ Meie väikese riigi puhul on sõjavägi ainult kaitseks.

6. Erandina lubab põhiseadus kaitseväge siseriigis kasutada erakorralise seisukorra puhul. Jüri Adams defineeris erakorralist seisukorda Põhiseaduse Assambleel järgmiselt: „[V]aadeldav paragrahv käsitleb, annaks Jumal, et seda ei tuleks, aga erakorralist olukorda riigielus, kus traditsioonilised riigijuhtimise mehhanismid mingil põhjusel ei tööta ja tuleb olukorra tõsiduse ja vajalike otsuste kiiruse tõttu kasutada lihtsustatud korda.“ Põhiseaduse Assambleel otsustati lubada selle väljakuulutamist Riigikogu poolt Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul lõpuks ainult ohu korral põhiseaduslikule korrale (PS § 129 lg 1). Seejuures rõhutati, et „[m]eie põhiseadus peab töötama ka erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras.“ Riigi erivolitused ja tegevuspiirangud erakorralises seisukorras tegutsemiseks on sätestatud PS §-des 130 ja 131.

7. Mõiste “põhiseaduslik kord” all peetakse silmas kõige olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, milleks on põhiseaduse üldpõhimõtted (vabadus, võrdsus, inimväärikus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus) ning põhiseaduslike institutsioonide olemasolu ja toimimine nende põhiolemuses püsivalt. Põhiseadusliku korra ohustamisega ei ole tegu juhul, kui põhiseaduse normidest kaldutakse kõrvale väiksemas, vaieldavamas osas või ka ainult ühekordselt, ohustamata põhiseaduse normide toimimist edaspidi. Oht põhiseaduslikule korrale on olemas seega siis, kui saab rääkida ka ohust riigi olemasolule. PS kommentaarides märgitakse, et kui sõjaseisukord kuulutatakse välja sõjategevuse toetamiseks, siis erakorraline seisukord kehtestatakse muudel juhtudel, kus riigi eksistents või tema aluspõhimõtted on ohustatud ja kus selliseid ohte ei ole võimalik tavaliste vahenditega kõrvaldada.

8. Põhiseaduse ekspertiisikomisjon selgitab mõistet “Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht” järgmiselt: “Tõsised ohud riigi seisundile (eksistentsile) või avalikule julgeolekule ja korrale, mida ei saa kõrvaldada põhiseaduses ette nähtud normaalsete vahenditega ning mille puhul tuleb kasutada erakorralisi meetmeid.” Samas selgitatakse: “Eriti selgelt on seda näha olukorras, mille puhul nt kaitsejõud politsei toetuseks korra ja julgeoleku tagamiseks appi võib võtta või neid kasutada eluliselt vajalike kaupade tarnimise kindlustamisel ja teatud majandusharude töö tagamisel.”

9. Juba Põhiseaduse Assambleel eristati erakorralisest olukorrast eriolukorda. Põhiseaduses on reguleeritud eriolukorra (loodusõnnetus, katastroof, nakkushaiguse levik) väljakuulutamine PS § 87 punktis 8. Pädevus eriolukorra väljakuulutamiseks on Vabariigi Valitsusel. Otsesõnu põhiseadus kaitseväe kasutamiseks eriolukorras alust ette ei näe. Niivõrd kuivõrd see piirdub abistavate töödega, mis osutuvad vajalikuks loodusõnnetuse või katastroofi likvideerimiseks või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, võib pidada seda siiski põhiseaduse mõttega kooskõlas olevaks.

10. Keskne roll on põhiseaduses erakorralise seisukorra väljakuulutamisel ja sellega kaasneva kaitseväe siseriigis kasutamise võimaluse puhul demokraatlikult legitimeeritud Riigikogul, kes peab selles kui olulises riigielu küsimuses otsuse langetama. Eriolukorra puhul ei ole Riigikogu otsus põhiseaduse teksti järgi nõutav. Küll aga osutas tagantjärele legitimeerimise mehhanismile Põhiseaduse Assambleel oma sõnavõtus Ülo Uluots. Riigikohus on leidnud: „Seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid.“ Sellega viitab Riigikohus olulisuse põhimõttele, mis sisustab võimude tasakaalu seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel ning mis on sätestatud PS § 3 lõikes 1. Teisal on Riigikohus otsesõnu rõhutanud: „Kaitsejõudude tegevus siseriikliku julgeoleku kaitseks olukorras, kus ei ole rakendatud Põhiseaduse §-s 130 lubatud erakorralisi piiranguid, ohustab põhiõigusi ja -vabadusi. Nimetatud piirangute kehtestamine olukorras, kus erakorralist seisukorda ei ole välja kuulutatud, on aga vastuolus Põhiseaduse §-ga 130.“

11. Riigikohus on samas otsuses osundanud: “Seega Rahuaja riigikaitse seaduse § 14 lg 2 p 3, mille kohaselt kaitseväge ja Kaitseliitu kasutatakse siseriikliku julgeoleku tagamiseks s.h sõjalise tegevusega, ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata ja seadusega põhiõiguste ja -vabaduste piiramise korda sätestamata, on vastuolus Põhiseadusega, sõltumata sellest, kes annab korralduse kasutada kaitsejõudusid.”

12. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine ei ole omaette eesmärk. Sellega seondub esiteks pädeva otsustaja küsimus, kus on n-ö sisse kirjutatud tasakaalustavad mehhanismid, vältimaks juba eos võimalikke kuritarvitusi, mille Kaitseliidu ja kaitseväe kasutamine riigisisese kriisi lahendamisel võib endaga kaasa tuua (kuulutab välja Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul). Teiseks, põhiseadus seob erakorralise seisukorra väljakuulutamisega kindlad õiguslikud tagajärjed: isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramise täiendavad alused ning valimiste läbiviimise edasilükkumine.

13. Pean oluliseks siinkohal viidata ka OSCE asjakohasele, 03.12.1994 vastu võetud dokumendile “Käitumiskoodeks julgeoleku poliitilis-militaarsete aspektide kohta”.
2. Hädaolukorra seaduse eelnõu (447 SE)

2.1. Põhimõistetega seonduvad põhiseaduslikud probleemid

14. Hädaolukorra seaduse eelnõus koondatakse tänaste hädaolukorraks valmistumise seaduse ning eriolukorra seaduse reguleerimisesemed ühte õigusakti. Seejuures kavatsetakse oluliselt muuta eriolukorra mõistet. Muudatuste sisu ning ulatuse mõistmiseks esitan esmalt põgusa ülevaate täna kehtivast regulatsioonist.

2.1.1 Erakorralise seisukorra mõiste kehtivas õiguses

15. PS § 129 lg 1 sätestab, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks.

16. Erakorraline seisukord on olukord, kus avaliku võimu organite tegutsemine “normaalses” õiguslikus raamistikus ei ole võimalik. Seejuures on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides vajalik inimeste põhiõigusi ja -vabadusi piirata enam kui tavasituatsioonis – vaja on n-ö erivolitusi/-õigusi. Mõistagi peab seejuures säilima seotus põhiseaduse ja õiguse üldprintsiipidega.

17. Erakorralise seisukorra seaduse (ESS) § 3 kohaselt võib ohtu põhiseaduslikule korrale kujutada endast Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katse, terroristlik tegevus, vägivallaga seotud kollektiivne surveaktsioon, ulatuslik vägivallaga seotud isikugruppide vaheline konflikt, Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldne isoleerimine. Erakorralise olukorra väljakuulutamine toob endaga kaasa terve rea põhiõiguste piiramise võimaluse, mistõttu Riigikogu peab igal üksikul juhul asjaolusid tõsiselt hindama ja kaaluma erakorralise seisukorra välja kuulutamise vajalikkust.

2.1.2 Eriolukorra ja hädaolukorra mõisted kehtivas õiguses

18. Eriolukorra väljakuulutamist reguleerib PS § 87 p 8, mis sätestab, et Vabariigi Valitsus kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Eriolukorra seaduse (EOS) § 1 kohaselt sätestab seadus loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguse leviku tõkestamisel vajalike abinõude rakendamiseks:

1) eriolukorra väljakuulutamise aluse, tingimused ja korra ning eriolukorda korraldavate organite pädevuse;
2) eriolukorra ajal rakendatavad abinõud ning isikute õigused, kohustused ja vastutuse eriolukorra ajal.

19. Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja tingimusel, et loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on vaja viivitamatult rakendada ulatuslikke abinõusid, sealhulgas päästetöid, ning ohu kõrvaldamine ja kannatanute abistamine ei ole võimalik eriolukorra seaduses sätestatud abinõusid rakendamata (EOS § 2).

20. Eriolukorra väljakuulutamisega võib kaasneda samuti teatud põhiõiguste piiramine. EOS § 8 lg 1 sätestab, et eriolukorra ajal, mis on välja kuulutatud seoses loodusõnnetuse või katastroofiga, võib EOS §-des 18, 19 ja 20 sätestatud korras piirata füüsiliste isikute õigust vabalt liikuda eriolukorra piirkonnas, avaliku korra kaitseks ja liiklusohutuse tagamiseks keelata füüsilistel isikutel koguneda ja koosolekuid pidada eriolukorra piirkonnas ja kohustada füüsilisi isikuid töötama päästetöödel. Eriolukorra ajal, mis on välja kuulutatud nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, võib EOS §-des 18, 19 ja 20 sätestatud korras piirata füüsiliste isikute õigust vabalt liikuda ja Eestisse sisse sõita, keelata füüsilistel isikutel koguneda ja koosolekuid pidada eriolukorra piirkonnas ja kohustada füüsilisi isikuid töötama päästetöödel. Lisaks võib eriolukorra piirkonnas EOS §-s 20 sätestatud korras päästetöödel tervise ja avaliku korra kaitseks piirata füüsilise isiku õigust elu- või muu ruumi või territooriumi puutumatusele.

21. Kõnealuse teemaga seoses tuleb käsitleda ka hädaolukorraks valmisoleku seadust (HOVS), sest analüüsitavas eelnõus liidetakse hädaolukorraks valmisoleku ning eriolukorra regulatsioonid ühte õigusakti. Hädaolukorra all peetakse silmas sündmust või sündmuste ahelat, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju ning mille lahendamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste ning kohalike omavalitsuste kooskõlastatud tegevus (HOVS § 2 lg 1). Hädaolukorraks valmisoleku seadus sätestab Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste ning kohalike omavalitsuste hädaolukorraks valmisoleku korraldamise ja kriisireguleerimise õiguslikud alused (HOVS § 1 lg 1).

2.1.3 Eriolukorra ja hädaolukorra mõisted eelnõu järgi

22. Erinevalt kehtivast õigusest, kus on kaks eraldiseisvat õigusakti (hädaolukorraks valmistumise seadus ning eriolukorra seadus), on uues hädaolukorra seaduse eelnõus hõlmatud nii hädaolukorraks valmistumine, hädaolukorra lahendamine, kriitilise infrastruktuuri kaardistamine ja meetmed ning samuti eriolukorra väljakuulutamine, eriolukorra lahendamine ja meetmed. Uus lähenemine toob endaga kaasa põhiseaduse mõttes küsitava paradigmamuutuse eelkõige seetõttu, et katastroofi mõiste, mille puhul on võimalik kuulutada välja eriolukord, hõlmaks ka elutähtsate teenuste toimepidavuse häired.

23. Hädaolukorra seaduse eelnõu (HOSe) § 2 lg 1 sätestab, et hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende poolt kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Hädaolukorra mõiste on sõnastatud üsna avaralt, püüdes hõlmata kõiki neid juhtumeid, mille puhul on vajalik tegeleda võimalike ohtude ennetamise ja meetmete süsteemi planeerimisega kriisireguleerimise mõttes (vt HOSe § 2 lg 2, §-d 3–8).

24. Eriolukorra mõiste on hädaolukorra mõistest kitsam. Eelnõu kohaselt võib Vabariigi Valitsus loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta (HOSe § 12 lg 1).

25. Võrreldes kehtivas eriolukorra seaduses sätestatud katastroofi mõistega , on eelnõus kavas katastroofi mõistet laiendada. Hädaolukorra seaduse eelnõus (HOSe § 12 lg 2) sätestatakse, et katastroofina mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid, eelkõige:

1) keskkonna ulatuslikku keemilist või radioaktiivset saastumist;
2) ulatuslikku tulekahju või plahvatust;
3) raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetust;
4) elutähtsa teenuse toimepidevuse katkemist.

26. Eriolukorra väljakuulutamisega seoses tekib õigus piirata mitmeid põhiõigusi. Näiteks sätestab HOSe § 20 töökohustuse, § 21 vallasasja sundvõõrandamise õiguse, § 22 asja sundkasutuse õiguse, § 24 valdusse sisenemise õiguse, § 25 viibimiskeelu ning muud liikumisvabaduse piirangud, § 26 avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud ning § 27 nakkushaigete isoleerimise. Kuivõrd eriolukorra väljakuulutamisega võivad kaasneda põhiõiguste riived, peab eriolukorra mõiste vastama õigusselguse põhimõttele.

27. Mõiste “elutähtis teenus” sisaldub katastroofi definitsiooni selles punktis, mille kohaselt on katastroof muuhulgas elutähtsa teenuse katkemine (HOSe § 12 lg 2 p 4). Seeläbi on elutähtis teenus ka eriolukorra mõiste tingimus. Samal ajal on elutähtis teenus ka osa hädaolukorra mõistest, mis HOSe § 2 lg 1 järgi on sündmus või sündmuste ahel, mis põhjustab muuhulgas tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende poolt kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.

28. Eriolukorra väljakuulutamine eeldab hädaolukorda – HOSe § 12 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus katastroofist tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra, kui hädaolukorra lahendamine ei ole võimalik ilma käesolevas jaos sätestatud juhtimiskorralduse või meetmete rakendamiseta. Eriolukorra eelduseks peab HOSe § 2 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab olema tegu ohuga paljude inimeste elule või tervisele või suure varalise kahju põhjustamisega või suure keskkonnakahju või tõsiste ja ulatuslike häiretega elutähtsa teenuse toimepidevuses; teiseks peab selle olukorra lahendamiseks olema vajalik mitme asutuse või nende poolt kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Kui aga hädaolukord eeldab elutähtsa teenuse toimepidevuse “tõsiseid ja ulatuslikke häireid”, siis katastroof eeldab vaid elutähtsa teenuse “katkemist”, sõltumata selle kestvusest, ulatusest jne. Sellest tulenevalt jääb mulje, et ulatuslikumaid piiranguid võimaldava eriolukorra väljakuulutamise lävi on madalam kui väiksemaid piiranguid võimaldava faktilise hädaolukorra lävi ehk teisisõnu võib eelnõu järgi eriolukorra välja kuulutada juba enne tegeliku hädaolukorra saabumist.

29. Eelkirjeldatust tuleneb teinegi probleem. Elutähtsa teenuse toimepidevuse mõiste sätestab HOSe § 33 lg 1, mille kohaselt tähendab elutähtsa teenuse toimepidevus elutähtsa teenuse järjepideva toimimise suutlikkust ja järjepideva toimimise taastamise võime pärast katkestust. HOSe § 33 lg 3 alusel korraldab siseministeerium näiteks järgmiste elutähtsate teenuste toimepidevust: avaliku korra tagamise toimimine, päästetöö toimimine, pääste õnnetusteadete menetlemise toimimine. Sotsiaalministeerium peab vastutama muuhulgas joogiveeohutuse kontrolli toimimise eest (HOSe § 33 lg 4 p 3), põllumajandusministeerium toiduohutuse toimimise eest (HOSe § 33 lg 6). Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse muudatust järgmiselt: “Elutähtsate teenuste nimekirja koostamisel on võetud arvesse paljude riikide ning Euroopa Liidu ja NATO vastavaid käsitlusi ja dokumente. Samuti on töötatud läbi vastavaid valdkondi ja teenuseid reguleerivad eriseadused. Tegemist on elutähtsate teenustega, mille toimepidevuse tagamine on riiklikult oluline.”

30. Süsteemne tegelemine elutähtsate teenuste kaardistamisega on tervitatav. Kuid HOSe § 12 lõigete 1 ja 2 ning § 33 koosmõjust tuleneb, et hüpoteetiliselt võib eriolukorra välja kuulutada ka juhul, kui mingil põhjusel on häiritud avaliku korra tagamine, pääste õnnetusteadete menetlemine, toiduohutuse toimimine, lennuvälja toimimine on ilmaolude tõttu häiritud, avaliku raudtee majandamine on rahaliste raskuste tõttu raskendatud, telefonivõrk ei toimi või on sularaha kättesaadavusel häireid jms.

31. Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et eelnõus sisalduvaid hädaolukorra ja eriolukorra mõisteid tuleks õigusselguse põhimõttest lähtudes täpsustada, hoidudes seejuures PS § 87 punktis 6 sisalduva katastroofi mõiste ülemäära avarast tõlgendamisest.

2.2. Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine hädaolukorra lahendamisel ja turvalisuse tagamisel

32. Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine päästetöödes ja eriolukorra töödes on kehtiva õiguse kohaselt võimalik kahel juhul: päästeseaduse alusel ja eriolukorra seaduse alusel.

2.2.1 Kaitseväe ja kaitseliidu osalemine päästetöödel kehtiva päästeseaduse alusel

33. Päästeseaduse (PääS) § 16 lg 1 p 8 kohaselt on päästetööde juhil õigus kaasata kaitseväge pääste- ja hädaabitöödele Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle normi ja RRKS § 5 lg 2 p 21 alusel kehtestatud kaitseväe pääste- ja hädaabitöödel osalemise korra § 1 lg 1 kohaselt reguleerib määrus otsustamist kaitseväelase pääste- ja hädaabitöödel osalemise või kaitseväe vahendite pääste- ja hädaabitöödel kasutamise osas ning kaitseväelase alluvust pääste- ja hädaabitöödel osalemisel. Pääste- ja hädaabitööd antud määruse tähenduses on inimeste ja vara päästmiseks ning keskkonna kaitseks tehtavad tööd tulekahjude, loodusõnnetuste, katastroofide, avariide, plahvatuste, liiklusõnnetuste ja muude õnnetuste korral, samuti nendega kaasnevate ohtude likvideerimiseks tehtavad tööd (määruse § 1 lg 2).

34. Päästetöid teostav asutus peab määruse §-s 2 sätestatud korras taotlema ametiabi, mille rahuldamise otsustab vastavalt määruse § 4 lõikele 1 kaitseväe struktuuriüksuse ülem või temast kõrgem ülem tema alluvuses olevate kaitseväelaste või tema käsutuses olevate vahendite suhtes. Kaitseväe osalemise tänase praktika võib liigitada kolmeks: logistika, õhuvaatlused ja õhulennud ning füüsiline töö (näiteks metsatulekahju kustutamisel, õnnetuse tagajärgede likvideerimisel).

35. Otsustamisel võetakse vastavalt määruse §-le 3 arvesse järgmisi asjaolusid:

1) päästetööde olulisus ning oht inimesele, varale või keskkonnale;
2) osalemisest keeldumisega kaasnevad võimalikud tagajärjed;
3) päästetöödel osalemisest tulenevad tagajärjed kaitseväele pandud ülesannete täitmisel, sealhulgas päästetöödel osalemise kulukus;
4) ohud päästetöödel osalevate kaitseväelaste elule ja tervisele, samuti osalevate kaitseväelaste ettevalmistus sellisteks töödeks;
5) teised olulised asjaolud.

36. Päästetöödel osalev kaitseväelane allub päästetööl osalevale ülemale, kes omakorda allub päästetöid puudutavates küsimustes päästetööde juhile (määruse § 5 lg 1). Kõnealuse määruse seletuskirjas põhjendatakse alluvusregulatsiooni järgnevalt: “Selline otsene alluvuse sätestamine tagab päästetööde juhi, kui spetsialisti poolt antud korralduste ja teadete kiirema jõudmise pääste- ja hädaabitöödel osalevate kaitseväelasteni ning jääb ära kaitseväeline käsuliin ametkondade vahelise teabe edastamisel.”

2.2.2 Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine eriolukorra töödel kehtiva eriolukorra seaduse alusel

37. Kaitseväe kasutamine tuleb kõne alla, kui on eriolukord välja kuulutatud vastavalt eriolukorra seadusele. EOS § 2 lg 2 sätestab, et eriolukord kuulutatakse välja tingimusel, et loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on vaja viivitamatult rakendada ulatuslikke abinõusid, sealhulgas päästetöid, ning ohu kõrvaldamine ja kannatanute abistamine ei ole võimalik eriolukorra seaduses sätestatud abinõusid rakendamata.

38. Päästetööd on EOS § 6 kohaselt :

1) avarii-, pääste- ja taastamistööd loodusõnnetuse ja katastroofi korral;
2) tööd nakkushaiguste leviku tõkestamiseks;
3) tööd kannatanutele abi osutamisel loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamisel.

39. EOS § 16 sätestab kaitsejõudude kasutamise eriolukorra ajal. EOS § 16 lg 1 kohaselt annab Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma otsusega Vabariigi Valitsusele loa kasutada eriolukorra ajal kaitseväge ja Kaitseliitu eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamiseks ja selle sündmuse tagajärgede likvideerimiseks. Lõige 2 sätestab, et kaitsejõudusid kasutatakse eriolukorra ajal ilma sõjalise tegevuseta § 16 lõikes 3 sätestatud juhtudel ja korras.

40. Kaitsejõudude kasutamine eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud sündmusest tuleneva ohu kõrvaldamisel seisneb vastavalt EOS § 16 lõikele 3:

1) kaitsejõudude rakendamises päästetöödel;
2) kaitsejõudude rakendamises koos politsei ning Siseministeeriumi muude relvastatud üksustega liikluse korraldamisel ja eriolukorra piirkonnas või kriisikoldes turvalisuse tagamisel.

41. Vahekokkuvõttena saab järeldada, et kaitseväe osalemine päästetöödel on kehtiva õiguse kohaselt võimalik ametiabi korras ka ilma eriolukorda välja kuulutamata. Eriolukorra väljakuulutamisel on võimalik kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine päästetööde tegemisel ja üksnes koos politseiga liikluse korraldamisel või turvalisuse tagamisel eriolukorra piirkonnas (EOS § 16 lg 3).

2.2.3 Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise eesmärk eelnõus

42. Hädaolukorra seaduse eelnõus sisaldub peale eriolukorra mõiste märkimisväärse laiendamise veel üks paradigmamuutus. Kui tänaste regulatsioonide kohaselt saab kaitsejõudusid, st kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata päästetöödele ametiabi korras või eriolukorra väljakuulutamisel rakendada kaitsejõudusid peale päästetööde ka koos politseiga liikluse korraldamisele ja turvalisuse tagamisele, siis eelnõus on see reguleeritud olulisel määral teisiti. Hädaolukorra seaduse eelnõu sätestab esiteks kaitsejõudude kasutamise eesmärgid, milleks on hädaolukorra lahendamine ja turvalisuse tagamine, teiseks ülesanded (HOSe § 30 lg 1), kolmandaks volitused (HOSe § 32 lõiked 4 ja 5) ning neljandaks otsustamise pädevuse, kaasamise aja ja menetluskorra.

43. Eesmärgid, milleks kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamine on ette nähtud, tulenevad eelnõu 3. jao ning HOSe § 30 pealkirjast: “kaitseväe või Kaitseliidu kasutamine hädaolukorra lahendamisel ja turvalisuse tagamisel.” Samas ei ole neid eesmärke õigusnormi enese struktuuris kasutatud – HOSe § 30 faktiline koosseis ei sisalda eesmärkidena mõisteid “hädaolukorra lahendamiseks ja turvalisuse tagamiseks”. Paragrahvi pealkirjas sisalduvaid mõisteid ei saa õigusnormi faktilisele koosseisule lihtsalt niisama lisada. Kui need eesmärgid oleksid õigusnormi faktilises koosseisus lisatud, tõusetuks probleem, kas sõna “ja” all on silmas peetud kumulatiivset või alternatiivset faktilist koosseisu, ehk teisisõnu kas kindlasti peab esinema hädaolukord ja sellega seoses on vajadus tagada turvalisus või võib hädaolukord ka puududa ja piisab lihtsalt turvalisuse tagamise vajadusest?

44. Eeltoodud probleemi ilmestab HOSe § 30 lg 1 punktides 4–6 sätestatud ülesannete loetelu: rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu või tervise kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine; suure rünnakuriskiga objekti kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine; riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ametiruumi või diplomaatilise puutumatusega territooriumile, ehitisse või ruumi tungimise ärahoidmine või tõkestamine; riigipiiri ületamise ajutine piiramine või peatamine riigipiiri seaduse §-s 17 nimetatud juhul. On ebaselge, kas kaitseväe kaasamine on lubatav nn VIP-de turvamisel jm ülesannete täitmisel üksnes siis, kui esineb hädaolukord. Või on eelnõu algatajad seisukohal, et nt rahvusvaheliselt kaitstud isiku visiit ise loob hädaolukorra? Riigipiiri seaduse § 17 sätestab, et riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel on Vabariigi Valitsusel õigus ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada ning kehtestada karantiin riigipiiri ületamiseks isikutele ning koduloomade ja -lindude, samuti looma- ja taimekasvatussaaduste ning muude veoste toimetamiseks üle riigipiiri. Eelnõu jätab lahtiseks selle, kas kirjeldatud juhul on mõeldud kaitseväe kasutamist üksnes siis, kui esineb hädaolukord.

45. Juhul, kui turvalisust soovitakse näha eraldi eesmärgina ja hädaolukorra olemasolu ei ole kaitseväe kaasamise seaduslik eeldus, siis väljuvad kõnealused regulatsioonid ilmselgelt hädaolukorra seaduse reguleerimisalast. HOSe § 1 lg 1 järgi peaks hädaolukorra seadus sätestama kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Oht turvalisusele ei pruugi saavutada intensiivsust, mille puhul saaksime kõnelda kriisist.

2.2.4 Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise alused eelnõus

46. Kuivõrd kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamise eesmärke ei ole eelnõu tekstile tuginedes võimalik üheselt tuvastada, on mul raske hinnata kaitsejõudude kasutamise regulatsiooni põhiseaduspärasust. Pean siiski võimalikuks ja vajalikuks teha alljärgnevad märkused.

47. HOSe § 30 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus otsustada kasutada kaitseväge või Kaitseliitu järgmiste ülesannete täitmiseks:

1) eriolukorra tööde tegemine;
2) avaliku korra ja liiklusohutuse tagamine eriolukorra piirkonnas;
3) terroristliku tegevuse tõkestamine;
4) rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu või tervise kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine; suure rünnakuriskiga objekti kahjustamise ärahoidmine või tõkestamine;
5) riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse ametiruumi või diplomaatilise puutumatusega territooriumile, ehitisse või ruumi tungimise ärahoidmine või tõkestamine;
6) riigipiiri ületamise ajutine piiramine või peatamine riigipiiri seaduse §-s 17 nimetatud juhul

48. Vaid HOSe § 30 lg 1 punktide 1 ja 2 korral on eelduseks eriolukorra väljakuulutamine. Punktides 3–7 sätestatud ülesannete täitmine seondub hädaolukorra lahendamise ning turvalisuse tagamisega.

49. HOSe § 30 lg 1 p-s 1 nimetatud eriolukorra tööde tegemine ei ole põhiseaduse valguses probleemne, eeldades, et eriolukorra töödega ei kaasne märkimisväärset põhiõiguste riivet ja ülesandega ei kaasne jõu kasutamise õigust (vt HOSe § 32 lg 4–5).

50. HOSe § 30 lg 1 punktis 2 sätestatud ülesanne avaliku korra ja liiklusohutuse tagamine eriolukorra piirkonnas vajab lähemat analüüsi, eriti arvestades asjaoluga, et avaliku korra ja liiklusohutuse tagamise ülesande täitmiseks on kaitsevägi ja Kaitseliit varustatud õigusega kasutada vajadusel inimeste suhtes jõudu (sellest põhjalikumalt allpool).

51. Eesti õiguskorras puudub ühtne avaliku korra mõiste. Varasemalt mõisteti avaliku korra all korda avalikus kohas. Karistusseadustiku § 262 näeb avaliku korra rikkumise eest ette karistuse. Selle normi sisustamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium määratlenud avalikku korda kui “…tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi.” Hoopis teisiti määratleb avaliku korra mõistet Riigikogu menetluses olev korrakaitse seaduse eelnõu (49 SE). Avaliku korra mõistet (public order, ordré public) kasutavad ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja selle lisaprotokollid, samuti mõned muud rahvusvahelised inimõigustealased kokkulepped. Põhiseadus nimetab avalikku korda §-des 26 ja 33, § 40 lõikes 3, § 45 lõikes 1 ning §-des 47 ja 130, kuid ei määratle selle mõiste sisu.

52. HOSe § 30 lg 1 p 2 lubab kaitseväge rakendada ka liiklusohutuse tagamiseks. Kehtivas õiguses eristatakse “liikluse korraldamise” ja “liiklusohutuse” mõisteid. Liiklusseaduse (LS) § 1 lg 1 alusel sätestab liiklusseadus liikluse korraldamise Eesti teedel ning liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded. LS § 2 lg 2 kohaselt töötab riikliku liiklusohutuse poliitika välja Vabariigi Valitsus. Liiklejate turvalisuse ja liiklusohutuse tagamist korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Liiklusjärelevalvet sõidukite ja jalakäijate liikluse üle korraldab Siseministeerium (LS § 2 lg 3). Kohalik omavalitsus korraldab liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil (LS § 2 lg 4).

53. Liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga (LS § 3 lg 2). LS § 45 lg 1 sätestab, et liikluse korraldamise eesmärk on tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. Liikluse korraldamine toimub liiklusmärkide, teemärgiste, fooride, piirete ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt teeseaduse alusel kehtestatud nõuetele (LS § 45 lg 2). Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik (LS § 45 lg 3). Eelnevast tulenevalt on ebaselge, millist ülesannet soovitakse kaitsejõududele liiklusega seoses anda.

54. Avalikku korra ja liiklusohutuse tagamise ülesandega seoses hakkab silma veel üks märkimisväärne erisus kehtivast õigusest. Nimelt erinevalt EOS § 16 lg 3 punktist 2 ei ole eelnõus seatud avaliku korra ja liiklusohutuse tagamisel tingimuseks tegutsemist koos politseiga.

55. Võttes arvesse avaliku korra kui määratlemata õigusmõiste avara tõlgenduse võimalusi ning avaliku korra tagamisega seotud jõu kasutamise õigust, leian, et kaitsejõudude kasutamine avaliku korra tagamisel ja liikluse korraldamisel on lubatav üksnes tegutsemisel koos politseiga.

56. HOSe § 30 lg 1 punktis 3 sätestatakse kaitsejõudude ülesandena hädaolukorra lahendamisel ja turvalisuse tagamisel terroristliku tegevuse tõkestamine. Tegemist on võrreldes kehtiva õigusega täiesti uue alusega, mistõttu tuleb eraldi tähelepanu pöörata terroristliku tegevuse mõiste sisustamisele. Seejuures tuleb rõhutada, et terrorismi mõiste on üldmõiste. Üldkehtivat ja üheselt määratletavat terrorismi mõistet tänases õigusruumis ei eksisteeri.

57. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse 13.06.2002 terrorismivastase võitluse kohta (2002/475/JSK) artiklis 1 kohustatakse kõiki liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et punktides a–i nimetatud siseriikliku õigusega õigusrikkumistena määratletud tahtlikke tegusid, mis oma laadi või seose tõttu võivad tõsiselt kahjustada mõnd riiki või rahvusvahelist organisatsiooni, käsitataks terroriaktidena, kui nende eesmärk on (1) tõsiselt hirmutada elanikkonda või (2) sundida valitsust või rahvusvahelist organisatsiooni põhjendamatult mõnda tegu toime panema või sellest hoiduma või (3) tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord:

a) rünnakud inimelu vastu, mis võivad põhjustada surma;
b) rünnakud isiku kehalise puutumatuse vastu;
c) inimrööv või pantvangi võtmine;
d) riikliku või avaliku rajatise, veosüsteemi, infrastruktuurirajatise, infosüsteem kaasa arvatud, mandrilavale kinnitatud aluse, avaliku koha või eraomandi tõsine kahjustamine, mis võib ohustada inimelu või põhjustada suurt majanduslikku kahju;
e) õhusõiduki, laeva või mõne muu ühis- või kaubaveovahendi ebaseaduslik hõivamine;
f) relvade, lõhkeainete või tuuma-, bio- või keemiarelvade valmistamine, valduses hoidmine, omandamine, vedu, tarnimine või kasutamine, samuti bio- ja keemiarelvadega seotud teadus- ja arendustöö;
g) ohtlike ainete vabastamine või tulekahjude, plahvatuste või üleujutuste põhjustamine, kui see ohustab inimelu;
h) vee, elektri või mõne muu tähtsa loodusvaraga varustamise häirimine või katkestamine, kui see ohustab inimelu;
i) mõne punktides a–h loetletud teo toimepanekuga ähvardamine.

58. Artiklis 3 sätestatakse, et kõik liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada järgmiste tegude käsitamine terroristliku tegevusega seotud õigusrikkumistena:

a) röövimine artikli 1 lõikes 1 loetletud teo toimepanemiseks;
b) väljapressimine artikli 1 lõikes 1 loetletud teo toimepanemiseks;
c) valede haldusdokumentide koostamine artikli 1 lõike 1 punktides a–h ja artikli 2 lõike 2 punktis b loetletud teo toimepanemiseks.

59. Terrorismi mõistet puudutatakse veel terrorismi ennetamise Euroopa Nõukogu konventsioonis (16.05.2005) ning samuti terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelises konventsioonis (09.12.1999).

60. Terroristliku tegevuse mõiste on äärmiselt mitmetahuline ning raskesti piiritletav, hõlmates näiteks ka teatud eesmärgil tehtava teadusliku tegevuse või valedokumentide koostamise teaduslikuks tegevuseks. Seetõttu võib HOSe § 30 lg 1 punktis 3 sätestatu luua võimaluse kasutada kaitsejõudusid terroristliku tegevuse tõkestamiseks koos jõu kasutamise õigusega üksnes valede dokumentide koostamise ettekäändel, kui nimetatud tegevust on võimalik seostada terrorismiga. Lisaks tuleb silmas pidada, et kehtiva ESS § 3 p 2 kohaselt võib oht põhiseaduslikule korrale seisneda muuhulgas ka terroristlikus tegevuses.

61. Kuna terroristliku tegevuse mõiste liiga avar ja määratlemata, soovitan kaaluda sellest loobumist seaduse tekstis. Juhul kui seadusandja peab selle kasutamist siiski otstarbekaks, tuleks täpsustada terroristliku tegevuse mõistet, andes sellele legaaldefinitsiooni.

2.2.5 Kaitseväe ja Kaitseliidu tegutsemise alused eelnõus

62. HOSe § 32 lg 4 sätestab, et kaitseväelane võib HOSe § 30 lõike 1 punktides 2–7 nimetatud ülesande täitmisel kasutada jõudu kaitseväe korralduse seaduse (KVKS) §-s 49 ette nähtud tingimustel. Seega on need juhud, millal kaitseväelane hädaolukorra lahendamisel jõudu kasutada saab, ammendavalt loetletud KVKS §-s 49.

63. KVKS § 49 lg 1 punktides 1–3 nähakse ette, et kaitsevägi kasutab jõudu

1) kaitseväedistsipliini tagamisel kaitseväe julgeolekualal;
2) eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal eriolukorra ja erakorralise seisukorra seadustes ettenähtud juhtudel;
3) kaitseväe julgeolekuala või julgeolekualal viibiva kaitseväelase vastu suunatud ründe tõrjumisel või KVKS §-des 55 ja 56 sätestatud meetmete tagamisel.

64. Et kaitseväedistsipliin puudutab kaitseväesisest suhet ning eriolukorda reguleeriv hädaolukorra seaduse eelnõu viitab tagasi kaitseväekorralduse seadusele, saab hädaolukorra lahendamisel asjakohane olla üksnes KVKS § 49 lg 1 punktis 3 sätestatu, kus nähakse ette kolm erinevat alust: kas kaitseväe julgeolekuala või julgeolekualal viibiva kaitseväelase vastu suunatud ründe tõrjumine või KVKS §-des 55 ja 56 sätestatud meetmete (isiku kinnipidamine ja isiku ning tema asjade läbivaatus) tagamine.

65. Kaitseväe julgeolekuala mõiste sätestab KVKS § 50, mille kohasel mõistetakse kaitseväe julgeolekuala all:

1) kaitseväe territooriumi;
2) kaitseväe laevu, lennuvahendeid ja sõidukeid;
3) territooriumi, mille kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud (ajutine julgeolekuala).

66. Ajutise julgeolekuala mõiste sätestab KVKS § 54 lg 1, mille järgi võib kaitsevägi ajutiselt julgeolekualana piiritleda territooriumi, millel tal on seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on seoses tema ülesannete täitmisega kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. Kaitseväe julgeolekuala (ka ajutine julgeolekuala) peab olema tähistatud vastavalt kaitseministri 03.02.2009 määruses nr 1 “Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord” sätestatule.

67. HOSe § 30 lg 1 punktides 2–7 on sätestatud kaitseväe ülesanded seoses hädaolukorra lahendamise ja turvalisuse tagamisega. Kui seoses nende ülesannete täitmisega on hädavajalik tagada kaitseväe julgeolek või kolmandate isikute ohutus, on kaitseväe juhil või tema volitatud ülemal õigus määratleda ajutine julgeolekuala. KVKS § 49 lg 1 p 3 kohaselt on seega kaitseväel õigus kasutada jõudu kaitseväe julgeolekuala vastu suunatud ründe tõrjumisel.

68. Põhiseaduse kohaselt on üheks oluliseks õiguse üldpõhimõtteks õigusselgus (PS § 10 ja § 13 lg 2), mis on eriti oluline valdkondades, kus võidakse piirata isikute põhiõigusi ja -vabadusi. Leian, et selles osas vajab HOSe § 32 lõikes 4 sätestatu olulist täiendamist. HOS § 32 lg 4 viitab jõu kasutamisel KVKS §-s 49 ette nähtud tingimustele. KVKS §-s 49 sätestatud aluste lahtimõtestamisel tuleb vaadelda ka teisi kaitseväe korralduse seaduse sätteid ning hinnata ajutise julgeolekuala mõistet. Jõu kasutamise kord ehk menetluslikud nõuded tulenevad omakorda politseiseadusest. Seega peaks seaduse jõustumisel hakkama koostoimes tõlgendama mitmeid õigusakte, et selgitada välja, kas ja mida kaitseväelane võib teha. Kiiretes ohuolukordades ei ole avaliku võimu esindajal (kaitseväelasel) ega ka inimestel, kelle suhtes võidakse jõudu kasutada, võimalik hakata analüüsima ja vaagima lubatava ja mittelubatava piiri üle.

69. Lisaks on ebaselge, mis tähenduses kasutatakse mõistet “jõud” KVKS §-s 49 – kas sunni tähenduses (mis hõlmab ka relva ja erivahendeid – vt PolS § 14) või peetakse silmas üksnes füüsilist jõudu. Ka oma arvamuses kaitseväekorralduse seaduse eelnõule rõhutasin, et see eelnõu tuleks üle vaadata silmas pidades Riigikogu menetluses toona olnud politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (222 SE). Näitena tõin asjaolu, et eelnõu 222 SE (täna kehtiv PolS § 14 jj) kasutab mõistet “füüsiline jõud”, mitte lihtsalt “jõud”, mida võib põhimõtteliselt mõista ka laiemas tähenduses kui üksnes füüsiline jõud (st jõud kui mõiste, mis hõlmab ka aktiivse ja passiivse kaitse vahendite kasutamist – vrd PolS § 14 jj mõistet “sund”). Nii näiteks on ebaselge, kas KVKS § 49 lõikes 2 sätestatud viide jõu kasutamisele politseiseaduses sätestatud korras hõlmab üksnes füüsilise jõu kasutamist või laiemalt sundi.

70. Ka Kaitseliidu liikme poolt jõu kasutamine ei ole probleemitu. Kaitseliidu tegevliige võib kasutada HOS § 30 lg 1 punktides 2–7 nimetatud ülesande täitmisel jõudu politseinikule politseiseaduses ette nähtud tingimustel (HOSe § 32 lg 5).

71. N-ö erakorralise seisukorra eeletapis peaks kaitsevägi täitma üksnes nn tagavaid (politseid abistava iseloomuga) ülesandeid. Mõistagi võib ka tagavate ülesannete täitmisel olla vajalik riivata isikute põhiõigusi või -vabadusi. Nii ei oleks valveülesandeid täitval kaadrikaitseväelasel võimalik reageerida kaitstava objekti vastu suunatud ründe puhul adekvaatselt, kui tal puuduvad asjakohased volitused. Seetõttu võib vajalik olla mh ka vahetu sunni kohaldamise võimalus. Siinkohal võib kaaluda näiteks regulatsiooni, et kaitseväe poolt vahetu sunni kohaldamise õigus (suuremas ulatuses kui see tuleneb nn igaühe õigusest hädakaitsele ja kurjategija kinnipidamise õigusest) eeldab eelnevat pädeva isiku korraldust. Teisisõnu, kaaluda võiks täpsemat regulatsiooni, millal ja kelle loal võib kaasatud kaadrikaitseväelane võtta tarvitusele meetmeid, mis ületavad igaühe õigustest tulenevad volitused (õigus hädakaitsele, kurjategija kinnipidamine ).

72. Olen seisukohal, et kuigi iseenesest ei pruugi sõjaväerelvade , sh lahingutehnika kasutamist seaduse tasandil a priori välistada, siis oleks kindlasti vajalik põhjalikum regulatsioon relvade ja lahingutehnika kasutamise põhimõtete (sh lubatud relvaliikide) osas. Seejuures tuleks eristada passiivse kaitse vahendite, sh sõjarelvade “laenamist” politseile (relvastatud) kaadrikaitseväelaste kaasamisest – esimesel juhul ei oleks eelkirjeldatud menetluslik kord vajalik.

2.2.6 Väljaõpe

73. Võttes arvesse nii kaitseväe kaasamist teatud ülesannete täitmisele kui ka sellega seonduvat jõu kasutamise õigust, tahan eraldi rõhutada väljaõppe olulisust. Kaitseliidu ja kaitseväe poolt riigisiseses rahu tagamises osalemine eeldab kindlasti nii vastavat õigus- kui ka erialast väljaõpet, mis ilmselt erineb oluliselt tänasest väljaõppest .

74. Samuti tuleks minu hinnangul eristada ühest küljest kaitseväge ning teisalt Kaitseliitu. Kaitseliit on küll kaitsejõudude osa, kuid tegu on vabatahtliku organisatsiooniga, mille ülesandeks on vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda (Kaitseliidu seaduse § 2 ja § 4 lg 1). Lähtekohaks on PS § 54 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt juhul, kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Kaitseliitlased ei ole erinevalt kaitseväelastest teenistussuhtes riigiga. See mõjutab oluliselt nende rolli – alates Kaitseliidu eesmärgist ja ülesannetest (nt organisatsiooni vabatahtlikkuse tõttu ei pruugi selle liikmed olla sõna otseses mõttes nõus muutunud eesmärgipüstitusega), lõpetades väljaõppe ja tasustamisega.

75. Ka tuleks minu hinnangul eristada kaadrikaitseväelasi ning ajateenijaid . Nende väljaõpe ja valmisolek (õigusalane, psühholoogiline jne) kriisisituatsioonis tegutseda on oluliselt erinevad. Seetõttu tuleb vahet teha ka kaadrikaitseväelaste ja ajateenijate kasutamise lubatavuse eeldustel ja volitustel riigisiseste korratuste lahendamisel.

76. Eesti põhiseaduslik kord on niivõrd oluline väärtus, et selle puhul on minu hinnangul õigustatud preventiivne tegutsemine juba ka ohukahtluse korral ning ei pea jääma ootama, kas ohukahtlus realiseerub või mitte. Operatiivne tegutsemine on siin eriti oluline, sest olukorra “käest ära minemisel” võib kontrolli saavutamine olla väga keeruline, kui mitte võimatu. Viimast tuleb kindlasti vältida, kui kaalul on nii oluline väärtus nagu Eesti põhiseaduslik kord.

3. Erakorralise seisukorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (448 SE)

77. Samuti soovin juhtida põhiseaduskomisjoni tähelepanu kaitseõiguse ja vabaduse piirangutele seoses erakorralise seisukorra seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga (448 SE). Selle eelnõuga muudetakse muu hulgas ESS § 28 ja 29.

78. Nagu ka kehtivas seaduses nähakse ette erakorralise seisukorra väljakuulutamisel kuriteos kahtlustatava kinnipidamine ilma kohtu loata maksimaalselt kuni 15 (öö)päeva. PS § 130 ls 1 alusel võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. PS § 130 ls 2 ei välista, et sel eesmärgil piiratakse erakorralise seisukorra ajal PS § 21 lg 2 lauses 1 sätestatud õigust mitte olla ilma kohtu loata kinni peetud rohkem kui 48 tundi. Sellele vaatamata pean äärmiselt kaheldavaks, kas kuni 15-päevane kohtu loata kinnipidamine on proportsionaalne. Kui erakorralise seisukorra seaduse kehtestamisel 1996. aastal võis eeldada õiguskaitseorganite ja kohtute töös praktilisi takistusi kriminaalmenetluste läbiviimiseks erakorralistes oludes, siis praegu – kui on nt loodud eeluurimiskohtuniku instituut, võimalik on istungi läbiviimine kaugülekuulamise (video) teel jmt – on küsitav, millist eesmärki kuriteos kahtlustatava kinnipidamine ilma kohtu loata rohkem kui kahe nädala jooksul silmas peab.

79. Teiseks säilitatakse eelnõuga ESS §-s 29 sisalduv põhimõte, et erakorralise seisukorra ajal on kaitsja osavõtt menetlusest kuni süüdistuse esitamiseni keelatud, erandiks on vaid kokkuleppemenetlus. Palun komisjonil kaaluda, kas kaitseõiguse täielik välistamine kohtueelses menetluses, sh koosmõjus ilma kohtu loata kuni 15 päeva pikkuse kinnipidamise võimalusega, on proportsionaalne. Möönan seejuures, et teatud piirangute ettenägemine kriminaalmenetluse takistamatuks kulgemiseks erakorralise seisukorra ajal võib olla vajalik. Kuid kavandatud määras ei pruugi need olla kooskõlas põhiseadusega.

4. Lõpetuseks

80. Nõustun hädaolukorra seaduse eelnõu koostamisel lähtekohaks olnud seisukohaga, et normaalolukorra ja erakorralise seisukorra vahel peaks olema n-ö üleminekuetapp, mille käigus saaks riik sisemise korra tagamise eesmärgil vajaduse korral kasutada ka muud tema käsutuses olevat ressurssi (Kaitseliitu ja/või kaitseväge ja/või nende vahendeid) lisaks politseile, ilma et see nõuaks eelnevat erakorralise seisukorra väljakuulutamist. Viimane on rahvusvahelisel tasandil väga negatiivne märk riigi nõrkusest, toob paratamatult automaatselt endaga kaasa intensiivseid põhiõiguste piiranguid, mis ei pruugi veel olla vajalikud, ning ei pruugi võimaldada ka piisavalt operatiivselt tegutseda kriisile reageerimisel. Samas võib üksnes politsei kasutamisest siiski jääda väheseks olukorra lahendamiseks.

81. Vaatamata sellele, et nõustun n-ö üleminekuetapi regulatsiooni vajalikkusega, ei saa ma mööda vaadata asjaolust, et kaitsejõudude kasutamine riigisisese rahu tagamiseks avab tee võimalikele kuritarvitustele. Eeskätt pean siin silmas täidesaatva võimu poolt pelgalt poliitilistest vms põhiseaduse valguses lubamatutest kaalutlustest lähtudes kaitsejõudude kaasamist mingi riigisisese probleemi lahendamisse, sh lubamatut kasutamist rahva vastu (kas üksnes hirmutamiseks või ka tegeliku sunni kasutamist). See võib olla ohtlik nii laiemalt riigi õiguspärasele õigusriiklikule toimimisele kui ka inimeste põhiõiguste ja -vabaduste kaitstusele. Kirjeldatud ohtude maandamine eeldab põhjalikku analüüsi ja lahenduste kaalumist.

82. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riigisisese rahu ja korra tagamisse on laiaulatuslik teema, mis vajab küll kompleksset lahendamist, kuid millele peab eelnema põhjalik analüüs. Seejuures ei pea ma viimase all silmas mitte üksnes õiguslikku käsitlust, vaid ka praktiliste võimaluste ja vajaduste kaardistamist. Kuna tegu on mahuka valdkonnaga, ei ole seda võimalik lahendada lihtsalt paaris paragrahvis. Seejuures tuleb regulatsiooni loomisel kindlasti eristada kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist ühelt poolt loodusõnnetuste, katastroofide jms seonduva füüsilise töö korral ning teisalt kaasamist politsei ülesannetesse avaliku korra tagamisel, millega kaasnevad paratamatult ulatuslikud põhiõiguste piirangud. Samuti tuleb vahet teha Kaitseliidu ja kaitseväe kaasamise vahel ning viimase puhul peaks omakorda eristama kaadrikaitseväelasi ja ajateenijaid. Kuigi alused ja volitused võivad kõigi eeltoodud variantide puhul osaliselt kattuda, eeldab see siiski eelnevat põhjalikku analüüsi. Üheks võimaluseks on õiguslike aluste loomine ja väljaõppe läbiviimine, kaasamaks kaitseväelaste isikkoosseisu korrakaitsesse politseireservina politsei vormis ja vahenditega. Kaitseväele siseriiklike funktsioonide andmisel eelnõus planeeritavas ulatuses on kohane algatada ka PS §-de 129 jj muutmise vajadust puudutav diskussioon.

83. Olen seisukohal, et kogu temaatika vajab kompleksset läbitöötamist lähtudes tegelikest praktilistest vajadustest ja võimalustest ning silmas pidades üldist õiguslikku raamistikku – põhiseadust, eriolukorra seadust, erakorralise seisukorra seadust, halduskoostöö seadust (ametiabi regulatsioon) jne. Eeskujuna saab siin kindlasti toetuda Põhjamaade kogemusele, kes on sarnaselt Eestiga lähtunud politsei ja kaitseväe ülesannete lahutamisest, kuid on viimastel aastatel samuti loonud õiguslikke aluseid/võimalusi kaitseväe kaasamiseks riigisisese rahu tagamisse. Kohane on ehk tutvuda ka Šveitsi kui arenenud kaitsevõimega Euroopa väikeriigi kogemusega.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Teder

Tweet This Post 

Kriisi vastu võitlemise varjus on mugav sisse suruda „väheolulisi“ seaduspügalaid, mis seotud „pseudoteemadega“ nagu sõna- või koosolekuvabaduste piiramine. Majandusliku turvatunde puudumise all kannatav rahvas toetab vaikides karmi käe poliitika sisseviimist, seda enam, et mälus püsivad pildid lõhutud vitriinidest ja märatsevast jõugust 2007. aasta aprillis. On ju vaja kedagi, kes platsi lööks puhtaks, pahad vangi paneks ja leiva lauale tooks.

Mitte esimest korda ei avalda mõni kolleeg Riigikogust mulle arvamust, et Kalle Muuli suu tuleks lukku panna – tema kallutatud ja hüsteerilised sõnavõtud pühapäevastes saates külvab põhjendamatut viha ja paanikat. Miks peaks rahva raha eest sellist jama toetama?

Ma ei nõustu küll sageli Kalle seisukohtadega, kuid olen valmis sõdima selle eest, et ta saaks neid avaldada. Jah, on küll demagoog, jah, väänab küll fakte, aga see on kuulajate otsustada, keda ja mida nad usaldavad. Olen pigem mures sellepärast, et Kalle ja kogu meedia üldiselt ei pööra mingit tähelepanu eelnõudele, mis teisitimõtlemist pärsivad.

Esmaspäevasel erakorralisel istungil läbis kolmanda lugemise Karistusseadustiku muutmise seadus, mis muuhulgas viib kohtupinki sellise meeleavalduse (nn massiline korratuse) korraldajad, mille raames toimus rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Ainuke, kes eelnõu vastu sõna võttis, oli sotsiaaldemokraat Indrek Saar. Paraku oli tema suu lukus, kui tollane siseminister ja Saare erakonna esimees Jüri Pihl veelgi karmimat korda nõudis.

Samas, hea, et niigi läks. Eelnõust jäid välja mõisted „põhiseadusliku korra vastane tegevus“ ning Vaher-Reinsalu parandusettepanekud, mis oleks ka ähvardamise eest kriminaalmenetluse kaasa toonud. Esimene oleks võinud kaasa tuua näiteks monarhistide vahistamise, teine aga võinud viia kohtupinki igaühe, kes poliitilistel teemadel pravuurikalt suud pruugib.

Suutsime Aleksei Lotmaniga oluliselt eelnõud parandada, kuid mitte täiesti ajaloo prügikasti saata. Roheliste hääled tagasid, et eelnõu Riigikogus vajalikud 51 häält koguks. Aleksei targu ei hääletanud, kuid mina pidin õrnukese koalitsiooni säilimise nimel rohelist nuppu pressima. Vastasel korral oleks jäänud toetuseta Roheliste suuremad eesmärgid (saastemaksude tõus) ja arvatavasti oleks mõni puuduja IRL-i ridades tekkinud siis, kui arutluse all meile olulised eelnõud. Mõne mehe jaoks oli eelnõu läbi minemine ikka elu-ja-surma küsimus.

Tweet This Post 

Täna on minu ja kindlasti ka teiste saadikute postkasti jõudnud murelikud kirjad emadelt ja tulevastelt emadelt seoses Keskerakonna plaaniga vähendada vanemahüvitist. Mõned nopped nendest:

Kadri (tõeliselt mures olev novembrist vanemahüvitist saama hakkav kodanik) kirjutab:
- Vanemahüvitis ei ole ju toetus. See on siiani olnud seotud ju töötava vanema eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava tuluga.
- Rasedusega günekoloogi juurde minnes on arsti küsimus peale raseduse tuvastamist: „Kas soovite sünnitada või …?“ Kui nüüd vanemahüvitis väheneb, siis ma usun, et perre sünnivad ikka esimesed lapsed, aga teised ja kolmandad lapsed jäävad sündimata. Perre sünnib ju liige juurde, mis toob kaasa alati lisakulutusi.
- Kui pere ei ela päritud korteris või koos vanema generatsiooniga, siis sageli on peredel kodulaenud. Siiani on makstud oma palgast kohustused pankade ees. Kui nüüd sissetulek olulisel määral väheneb, siis mida peaks tegema? Pankade ees võlgu jääda ei saa.
- 30-aastaselt esimest last sünnitama minnes on ju loomulik, et tööelu on jõudnud teatavale tasemele. 30-aastaselt ju nii naljalt haritud ja asjalik inimene miinimumpalka ei saa. Ikka pigem üle Eesti keskmise. On ta siis selles süüdi?

Eva (15.mail sündinud tütre ema) kirjutab:
- Nagu võite isegi arvata, ei ole mul vahepealsel ajal olnud mahti poliitikute tegemisi jälgida, kuid täna kuulsin oma ehmatuseks mehe käest, et Rahanduskomisjon on otsustanud emapalga ülemmäära 50% kärpida. See otsus puudutaks väga valusalt mind, meie äsjasündinud tütart ja kogu meie peret (sest lapse isa töötab 10-ndat aastat päästjana ja teadaolevalt nende palgad on väga kaugel ametnike omadest).
- meie lapse siia ilma tulek on väga otseselt seotud emapalgaga, sest tema oli soovitud ja planeeritud teadmises, et emapalga toel saan mina rahulikult ja kindlalt oma lapse kõige olulisemad eluaastad temaga koos kodus veeta muretsemata meie toimetuleku pärast;
- emapalk on üks kõige paremaid asju minu jaoks Eestis üldse, üks asi, millega poliitikud tõeliselt hästi hakkama on saanud ja milles võime teistele riikidele olla eeskujuks
- Ma mõistan, et ajad on rasked ja tuleb teha raskeid valikuid, aga kuidas on solidaarne see, et värsked emad on need, kelle arvelt nii suur kärbe tehakse - mulle ei ole teada mitte ühtegi teist sihtrühma, kelle sissetulekut oleks käbitud 50%!!! Ja kuidas on solidaarne see, et see kärbe tehakse ainult osade emade arvelt?
- Võin käsi südamele pannes kinnitada, et emapalk senisel kujul on mõjutanud vähemalt ühe lapse sündimist Eestisse ja usun, et neid lapsi on veel ja et ma ei räägi siinkohal ainult enda, vaid paljude emade ja tulevaste emade nimel.

Oluline ongi rõhutada, et vanemahüvitis ei ole sotsiaaltoetus vaid võimaluse pakkumine pere loomiseks. Vanemahüvitis annab lapsele turvatunnet ja armastust tundva ema (ja isa). Vanemahüvitis on suurendanud iivet ning soodustanud just teise ning kolmanda lapse sündimist, mis on Eesti rahva püsimajäämiseks kõige oluline. Ma tõesti ei saa aru, miks Keskerakond selle kallale tahab minna?

Tweet This Post 

Kutsun kõiki häid inimesi üles toetama Ghana koolilapsi. MTÜ Mondo ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) eesmärk on panna Eesti inimesel silmad särama võimaluse üle kaasa elada ühe Aafrika riigi koolilaste käekäigule. Vaid 50.- krooni eest kuus saab aidata ühel põhja-Ghanas Burkina Faso piiri lähedal, väikses Kongo külas elaval lapsel alustada kooliteed.

Mina tegin püsikorralduse ära, tee Sina ka! Lisainfot Ghana projekti kohta leiad aadressilt: http://www.muudamaailma.ee/est/

Minu jaoks on antud projektil ka sügav isiklik mõõde. 2004. aastal seal samas piirkonnas seljakotiga ringi rännates kohusin Larabanga külas tüdrukuga, kelle vanematel ei olnud tema koolitee jätkamiseks raha. Tasusin tema ühe aasta hariduskulud ning andisn talle võimaluse paremaks eluks.

Sama aasta 1. septembril pidasin enda koolis, Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, esimesele klassile järgmise kõne:

1. septembri kõne MHG esimesele klassile

Lugupeetud meie kooli direktor, õpetajad, lapsevanemad, õpilased. Soovin Teile ilusat sihiseadmispäeva ning huvitavat algavat õppeaastat. Ilusaid kõnesid olete täna juba kuulnud ning kindlasti kuulete veel. Mina tahaksin rääkida teile ühe loo.

Lugu viib meid kaugele Aafrika läänerannikule, riiki nimega Ghana ning selle lääneosas asuvasse tolmusesse asulasse nimega Larabanga. Usun, et nii mõnedki eestlased on sellest läbi sõitnud, olles teel lähedal asuvasse rahvusparki elevante vaatama. Mina oma talvise rännaku ajal jäin sinna pidama mitmeks päevaks ning võiksin pikemalt pajatada moslemite igapäevastest tegemistest, ööbimistest lageda taeva all, savionnide ehitamisest või krokodillitiigist – ehk siis täiesti tavalisest Aafrika külakesest, kus elas vähem inimesi kui käib meie koolis.

Tahan teile rääkida hoopis ühest 8 aastasest neegritüdrukust Amina, kes tänava söögikohas kohvi keetis ja teiste tube koristas. Kui kõik teised lapsed pidevalt minuga inglise keeles suhelda püüdsid – Ghanas on riigikeeleks just see sama inglise keel, mida te MHGs palju õppida saate – oli tema vait ning ei vastanud ka küsimustele.

Ühel õhtul vestluses Larabanga küla juhiga küsisin, et kas Amina on tumm ning sain teada, et ei ole. Põhjus, miks ta ei suhtle, on see, et ta ei oska inglise keelt, vaid valdab mingit Black-Volta jõe ääres kasutusel olevat kohalikku dialekti. Tema isa on surnud ning tema emal, kes elas paari kilomeetri kaugusel savionnikeses, ei ole piisavalt raha, et teda samal ajal koos õega kooli panna.

Palusin külajuhil olla tõlgiks ning küsisin Amina käest, et kas ta tahab kooli minna? Jah, väga tahab.

Aga miks? (Olen sama küsimust küsinud mitmeid kordi ka Eesti noortelt. Üldjuhul olen saanud vastuseid, et tahan targaks saada, et mul rohkem karjäärivõimalusi oleks, ema käsib!)

Väike neegritüdruk aga vastas: „Ma tahan minna kooli, sest ma tahan teada saada, mis on maailm.” Ehk õppimine ei loo talle mingeid karjäärivõimalusi – ta jääb ikka, nagu kõik teised Larabanga neegritüdrukud, oma väikesesse asulasse, tassib krokodilli tiigist vett ja armastab oma 7 last. Aga õppimine annab talle midagi palju rohkemat – MAAILMA. Teadmise, et Larabanga savihüttide ja tolmupilvede taga on veel midagi — on teisi riike, palju erinevaid inimesi, pilvelõhkujaid, meri, ja palju muud. Oskuse lugeda raamatuid, mis küla raamatukogus peamiselt tolmu kogusid. Võimaluse mõne harva külalise käest küsida, et mis maailmas uudist.

Vestlus selle tütarlapsega pani mind mõtlema, et vaid mõnisada aastat tagasi oli neid lapsi, kes samuti rahapuudusel ei saanud õppida lugema/kirjutama. Et sada aastat tagasi oli Eestis neid lapsi, kes oleksid annud kõik, et üle kuue klassi koolis käia. Ja et täna, on palju neid, kes tahaksid käia just meie koolis ning kunagi heast haridusest tulenevaid vilju ja võimalusi noppida. Nii nagu ma eelmisel aastal ütlesin, ei ole mõtet käia parimas koolis ja seal kehvasti õppida!

Mis puudutab aga Aafrika tüdrukut Aminat, siis peaks ta täna koos teiega kooli minema. Tasusin tema aastase õppimise kulud ning andsin raha koolivormi ja raamatute jaoks. Lisaks kinkisin talle enda Miina Härma Gümnaasiumi lõpusõrmuse, et see talle samapalju õnne tooks, kui mulle on alates 1997ndast aastast toonud. Kui te kunagi Larabangasse satute ning seal koolivormis neegritüdrukut kohtate, kellel kaelas ripub hõbedast sõrmus MHG 1997, siis tervitage teda minu poolt.

Tweet This Post 

Pärast Ahto Lõhmuse artiklit  “Musta sülge näkku” ei tohiks vist künismi teemal enam sõna võtt. Siiski olen arvamusel, et täna Hiina saatkonna ja Väliskaubanduse Liidu korraldatav seminar täna Tallinnas on MUST SÜLG NÄKKU DEMOKRAATIALE.

Täna tähistatakse Tiananmeni veresauna aastapäeva. 1989. aastal muutis Hiina RV kommunistlik võim rahumeelse demokraatiat nõudeva meeleavalduse Pekingis veresaunaks. 4. juuni on selleks, et mälestada neid sadu hiinlasi, kes kuulide ja roomikute all oma elu kaotasid. Jah, suhted Hiinaga on olulised. Jah, businessi ajamine Hiinaga on oluline. Aga mingi eetika võiks ka olemas olla!

Täna ärifoorumi pidamine on sama hea, kui küüditamise mälestuspäeval pidada rongiliikluse seminari Venemaaga. Must sülg näkku kõigile kes hoolivad!

Tweet This Post 

Tänaseks on alanud nii e-valimised kui ka eelvalimised. Oled Sa jõudnud juba kanda kõrgeimat võimu Eesti vabariigis või käinud valimas? Käimasolevad Euroopa Parlamendi valimised on äärmiselt olulised, sest nendega määrame me jõujooned Euroopa Parlamendis järgmiseks viieks aastaks.

Kuigi ka nendel valimistel mängitakse paljuski isikutele, on tõsiasi, et reaalselt mõjutab Euroopa Liidu seadusandlikku protsessi valituks osutunud kandidaadi fraktsiooniline kuuluvus. Üldiselt hääletavad Euroopa Parlamendi liikmed vastavalt oma fraktsioonilisele kuuluvusele ja ei kaldu sellest põhjendamatult kõrvale, et mitte kaotada usaldust fraktsiooni sees. Me ei vali Euroopa Parlamenti Eesti kultuuriesindajaid, kes murumütsike peas ja must leib käes Eestit tutvustavad, vaid me otsustame, millises suunas kulgeb Euroopa Liit järgmise viie aasta vältel.

Praeguses koosseisus on suurimaks poliitiliseks jõuks Euroopa Rahvapartei, kellega konkureerivad sotsialistid. Suuruselt kolmas fraktsioon on Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon, mis on alatihti kaalukeeleks konservatiivide ja sotsialistide vahel. Kui vaadata lehekülge http://www.votewatch.eu/, siis ilmneb, et kümnest enimlevinud koalitsioonist on liberaalid kuulunud kõikidesse, konservatiivid ja sotsialistid aga mitte. Seetõttu palungi, et säilitada tasakaalukas ja jätkusuutlik areng, usaldaksid oma hääle Reformierakonnale.

Paljudele meeldiks siduda neid valimisi usaldushääletusega praegusele valitsusele või kohalikule vallavalitsusele, kuid meie ülesandeks on otsustada sootuks muud. Milliseks kujuneb Euroopa Liidu ühine energiapoliitika? Immigratsioonipoliitika? Välis- ja julgeolekupoliitika? Põllumajanduspoliitika? Keskkonnapoliitika? Reformierakond on esitanud oma seisukohad http://ep2009.reform.ee

Viimastel kuudel olen aidanud neid välja töötada ja mul on hea meel, et pärast tuliseid vaidlusi oleme just sellise platvormini jõudnud. Usun, et esitatud positsioonid ja konkreetsed meetmed aitavad meil võidukalt väljuda ka raskustest.

Kuni kolmapäevani on võimalik hääl anda eelvalimistel ja e-valimistel. Tartu Kaubamajas asuvas valimisjaoskonnas saavad nendel päevadel hääletada ka kodanikud, kelle elukoht asub mõnes muus piirkonnas. Palun osale valimistel ja kutsu oma sõbrad/tuttavad ka valima. Palun vali 106.

Hea meelega olen nõus vastama kõigile Euroopa Parlamenti puudutavatele küsimustele (52 78 089, silver@meikar.ee). Lisainfot valimiste kohta leiad http://ep2009.reform.ee.

Lugupidamisega,

Silver Meikar
Riigikogu liige
Reformierakonna kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel

Tweet This Post