Muuda maailm paremaks vaid 50.- krooniga kuus!
Kutsun kõiki häid inimesi üles toetama Ghana koolilapsi. MTÜ Mondo ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) eesmärk on panna Eesti inimesel silmad särama võimaluse üle kaasa elada ühe Aafrika riigi koolilaste käekäigule. Vaid 50.- krooni eest kuus saab aidata ühel põhja-Ghanas Burkina Faso piiri lähedal, väikses Kongo külas elaval lapsel alustada kooliteed.
Mina tegin püsikorralduse ära, tee Sina ka! Lisainfot Ghana projekti kohta leiad aadressilt: http://www.muudamaailma.ee/est/
Minu jaoks on antud projektil ka sügav isiklik mõõde. 2004. aastal seal samas piirkonnas seljakotiga ringi rännates kohusin Larabanga külas tüdrukuga, kelle vanematel ei olnud tema koolitee jätkamiseks raha. Tasusin tema ühe aasta hariduskulud ning andisn talle võimaluse paremaks eluks.
Sama aasta 1. septembril pidasin enda koolis, Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, esimesele klassile järgmise kõne:
1. septembri kõne MHG esimesele klassile
Lugupeetud meie kooli direktor, õpetajad, lapsevanemad, õpilased. Soovin Teile ilusat sihiseadmispäeva ning huvitavat algavat õppeaastat. Ilusaid kõnesid olete täna juba kuulnud ning kindlasti kuulete veel. Mina tahaksin rääkida teile ühe loo.
Lugu viib meid kaugele Aafrika läänerannikule, riiki nimega Ghana ning selle lääneosas asuvasse tolmusesse asulasse nimega Larabanga. Usun, et nii mõnedki eestlased on sellest läbi sõitnud, olles teel lähedal asuvasse rahvusparki elevante vaatama. Mina oma talvise rännaku ajal jäin sinna pidama mitmeks päevaks ning võiksin pikemalt pajatada moslemite igapäevastest tegemistest, ööbimistest lageda taeva all, savionnide ehitamisest või krokodillitiigist – ehk siis täiesti tavalisest Aafrika külakesest, kus elas vähem inimesi kui käib meie koolis.
Tahan teile rääkida hoopis ühest 8 aastasest neegritüdrukust Amina, kes tänava söögikohas kohvi keetis ja teiste tube koristas. Kui kõik teised lapsed pidevalt minuga inglise keeles suhelda püüdsid – Ghanas on riigikeeleks just see sama inglise keel, mida te MHGs palju õppida saate – oli tema vait ning ei vastanud ka küsimustele.
Ühel õhtul vestluses Larabanga küla juhiga küsisin, et kas Amina on tumm ning sain teada, et ei ole. Põhjus, miks ta ei suhtle, on see, et ta ei oska inglise keelt, vaid valdab mingit Black-Volta jõe ääres kasutusel olevat kohalikku dialekti. Tema isa on surnud ning tema emal, kes elas paari kilomeetri kaugusel savionnikeses, ei ole piisavalt raha, et teda samal ajal koos õega kooli panna.
Palusin külajuhil olla tõlgiks ning küsisin Amina käest, et kas ta tahab kooli minna? Jah, väga tahab.
Aga miks? (Olen sama küsimust küsinud mitmeid kordi ka Eesti noortelt. Üldjuhul olen saanud vastuseid, et tahan targaks saada, et mul rohkem karjäärivõimalusi oleks, ema käsib!)
Väike neegritüdruk aga vastas: „Ma tahan minna kooli, sest ma tahan teada saada, mis on maailm.” Ehk õppimine ei loo talle mingeid karjäärivõimalusi – ta jääb ikka, nagu kõik teised Larabanga neegritüdrukud, oma väikesesse asulasse, tassib krokodilli tiigist vett ja armastab oma 7 last. Aga õppimine annab talle midagi palju rohkemat – MAAILMA. Teadmise, et Larabanga savihüttide ja tolmupilvede taga on veel midagi -- on teisi riike, palju erinevaid inimesi, pilvelõhkujaid, meri, ja palju muud. Oskuse lugeda raamatuid, mis küla raamatukogus peamiselt tolmu kogusid. Võimaluse mõne harva külalise käest küsida, et mis maailmas uudist.
Vestlus selle tütarlapsega pani mind mõtlema, et vaid mõnisada aastat tagasi oli neid lapsi, kes samuti rahapuudusel ei saanud õppida lugema/kirjutama. Et sada aastat tagasi oli Eestis neid lapsi, kes oleksid annud kõik, et üle kuue klassi koolis käia. Ja et täna, on palju neid, kes tahaksid käia just meie koolis ning kunagi heast haridusest tulenevaid vilju ja võimalusi noppida. Nii nagu ma eelmisel aastal ütlesin, ei ole mõtet käia parimas koolis ja seal kehvasti õppida!
Mis puudutab aga Aafrika tüdrukut Aminat, siis peaks ta täna koos teiega kooli minema. Tasusin tema aastase õppimise kulud ning andsin raha koolivormi ja raamatute jaoks. Lisaks kinkisin talle enda Miina Härma Gümnaasiumi lõpusõrmuse, et see talle samapalju õnne tooks, kui mulle on alates 1997ndast aastast toonud. Kui te kunagi Larabangasse satute ning seal koolivormis neegritüdrukut kohtate, kellel kaelas ripub hõbedast sõrmus MHG 1997, siis tervitage teda minu poolt.
-
MHG õpilane Minna
