Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Samm politseiriigi suunas

Kriisi vastu võitlemise varjus on mugav sisse suruda „väheolulisi“ seaduspügalaid, mis seotud „pseudoteemadega“ nagu sõna- või koosolekuvabaduste piiramine. Majandusliku turvatunde puudumise all kannatav rahvas toetab vaikides karmi käe poliitika sisseviimist, seda enam, et mälus püsivad pildid lõhutud vitriinidest ja märatsevast jõugust 2007. aasta aprillis. On ju vaja kedagi, kes platsi lööks puhtaks, pahad vangi paneks ja leiva lauale tooks.

Mitte esimest korda ei avalda mõni kolleeg Riigikogust mulle arvamust, et Kalle Muuli suu tuleks lukku panna – tema kallutatud ja hüsteerilised sõnavõtud pühapäevastes saates külvab põhjendamatut viha ja paanikat. Miks peaks rahva raha eest sellist jama toetama?

Ma ei nõustu küll sageli Kalle seisukohtadega, kuid olen valmis sõdima selle eest, et ta saaks neid avaldada. Jah, on küll demagoog, jah, väänab küll fakte, aga see on kuulajate otsustada, keda ja mida nad usaldavad. Olen pigem mures sellepärast, et Kalle ja kogu meedia üldiselt ei pööra mingit tähelepanu eelnõudele, mis teisitimõtlemist pärsivad.

Esmaspäevasel erakorralisel istungil läbis kolmanda lugemise Karistusseadustiku muutmise seadus, mis muuhulgas viib kohtupinki sellise meeleavalduse (nn massiline korratuse) korraldajad, mille raames toimus rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Ainuke, kes eelnõu vastu sõna võttis, oli sotsiaaldemokraat Indrek Saar. Paraku oli tema suu lukus, kui tollane siseminister ja Saare erakonna esimees Jüri Pihl veelgi karmimat korda nõudis.

Samas, hea, et niigi läks. Eelnõust jäid välja mõisted „põhiseadusliku korra vastane tegevus“ ning Vaher-Reinsalu parandusettepanekud, mis oleks ka ähvardamise eest kriminaalmenetluse kaasa toonud. Esimene oleks võinud kaasa tuua näiteks monarhistide vahistamise, teine aga võinud viia kohtupinki igaühe, kes poliitilistel teemadel pravuurikalt suud pruugib.

Suutsime Aleksei Lotmaniga oluliselt eelnõud parandada, kuid mitte täiesti ajaloo prügikasti saata. Roheliste hääled tagasid, et eelnõu Riigikogus vajalikud 51 häält koguks. Aleksei targu ei hääletanud, kuid mina pidin õrnukese koalitsiooni säilimise nimel rohelist nuppu pressima. Vastasel korral oleks jäänud toetuseta Roheliste suuremad eesmärgid (saastemaksude tõus) ja arvatavasti oleks mõni puuduja IRL-i ridades tekkinud siis, kui arutluse all meile olulised eelnõud. Mõne mehe jaoks oli eelnõu läbi minemine ikka elu-ja-surma küsimus.