Loosungiga “Proffessionaalsemat poliitikat!” propageeris ennast üks (kuri-)kuulus kandidaat eelmistel Riigikogu valimistel. Naerualuseks ei muutunud ta mitte niivõrd tehtud kirjavea pärast, pigem peegeldas üleliigne „f“ tabavalt isiku tõelist taset. Sama kehtib ka ajakirjanduse kohta. Korrektne keelekasutus iseenesest kvaliteetajakirjandust ei loo, kuid on üks kvaliteedi näitaja.  Kvalideedne päevaleht ei ärata just usaldust.

Kvaliteetajakirjanduse esindajad (või sinna püüdlejad) ei tohiks endale lubada vigast keelekasutust samamoodi kui kaheldavaid fakte või ebausaldusväärseid allikaid. Keel olgu korrektne nii trükis, helis kui ka digitaalselt kuvatuna. Kuid kas selleks on vaja seadust muuta ning trahvitondiga hirmutada, on juba iseküsimus.

Viimasel reisil Valgevenesse rääkisid kohalikud, kuidas seal puhast valgevene keelt hoitakse. Valgevene keeles tohib seaduse järgi kirjutada/kõnelda vaid täiesti korrektselt, vastasel korral võib isik/meediaväljaanne trahvi saada. Üllas soovis hoida puhast emakeelt nõuab nii mõnigi Eestile sellesarnast regulatsiooni.

Seadus, mis võimaldab trahvida valesti kirjutamise eest iga portaali ja/või ajaveebipidajat ei oleks mitte ainult sõnavabaduse piiramine, vaid ka vähendaks eesti keele kasutamist. Vene keeles tehtud eksimuste eest Valgevenes ei trahvita, seega on lihtne ja ohutu seda kasutada. Ka Eestis saaks trahvi ju vaid vigase eesti keele kasutamise eest, mis muudaks nii mõnegi portaali/ajaveebi näiteks inglise-, soome- või venekeelseks.

Teine asi on kvaliteetajakirjandusega, kuid nemad ei vaja hea keele kasutamiseks mitte trahviga hirmutamist, vaid arukat auditooriumi ning mõistusega juhtkonda. Veel mõnda aega tagasi kubisesid ERR-i online uudised kirja-, stiili- ja ühilduvusvigadest (viimasel ajal pole sinna lihtsalt sattunud), mis mõjusid ühteviisi halvasti kogu meediagrupi mainele. Iga väärtajakirjanduse tiitli pretendent võiks ilma trahvihirmuta oma (online) uudistetoimetusse mõne kirjaoskaja palgata.

Tweet This Post 

Kui eelmisel aastal „riietati“ siga Ilveseks, oli selleaastane ülevenemaaline laager lauspropagandast puhas. Našid olid noorte telklinnaku organiseerimisest Seligeris välja pressitud nii nagu nende roll tänases Venemaa avalikkuses on marginaliseeritud. Justkui kasutatud kondoom, mis pärast funktsiooni täitmist prügikasti visatakse, nagu nende kohta ütles üks vene ajakirjanik.

Mitte-našistide laager oli tänavu pigem rahvaste sõprust ja tuleviku noorsugu ülistav pioneerilaager „headel“ aegadel. Jah, hommikuvõimlemise ajal karjuti „Rossija“, plakatitel tsiteeriti suuri juhte Putinit ja Medvedjevit, ka vihmas ei lastud kustuda „sõdurite“ (=sinelites laagrielanikud) valvatud „igavest“ tuld ning toimus ettevalmistatud küsimustega telesild presidendiga, kuid üldiselt hingati märksa puhtamat õhku kui eelmistel vihkamise aastatel.

Küsisin mitmelt laagrielanikult, mis neile kõige enam meeldib ja vastuseks sain alati „ljudi“ ehk inimesed. Tõesti, kõik olid sõbralikud ja vahvad – Moskvast, Kamtšatkalt, Kalmõkist, Marimaalt ja igast muust üüratult suure Venemaa nurgast. Seitsmetuhandelise laagri alkoholi nulltolerants ja tiheda sõela läbinud kaader oli ehk abiks, et keegi ei teadnud ühestki intsidendist, kus omavaheline kaklus oleks laudteed verest punaseks värvinud või mis oleks nõudnud laagri turvamiseks toodud mundrimeeste vahelesekkumist.

Laagri programmid sarnanevad üldiselt sellele, mida Eestis propageeritakse. Moto „Venemaa kõigile“ kõlab kui meie integratsiooniprojektist maha kirjutatud. Muuseas, ka alaeesmärgid: Kuidas suurendada meie iivet? Kuidas viia noori ettevõtlusesse? Kuidas suurendada tolerantsust? Kuidas viia noored eemale pahedest nagu joomine, suitsetamine ja narkomaania? Kuidas toimib demokraatia ja kodanikeühiskond?

Projektis „Tulevikulinn“ mängiti läbi linnajuhtimist. Mis on meie „linna“ eesmärgid, kuidas luua sotsiaalkortereid, kuidas tagada turvalisust, kuidas valida ausal teel mitte-korrumpeerunud linnavalitsus. Küsisime, kust sellised probleemsed küsimused noortel „linnakodanikel“ pähe on karanud. Vastati, et isikliku kogemuse baasil.

Eriti tore oli see, et „linna“ juht osutus korruptandiks, kes ostis endale „raha“ (linnas kehtis mängurubla) eest valimistel positsiooni. Päeval, mil ma laagris viibisin, toimusid „valimised“, et laagri poolt määratud juht maha võtta. Korruptsioonivastsed olid valmis isegi oranži revolutsioon korraldama, kui veel valimisi võltsitakse.

Ainus kord, kui saime tunda sõnavabaduse kontrolli oli siis, kui toimetati kõrvale meile „tulevikulinna“ probleeme tutvustanud tütarlaps. Pole vaja nendele Eestist pärit ajakirjanikele/juhukülastajatele kõigest rääkida.

Päeva põhisündmus oli muidugi telesild president Medvedjeviga. Juba massilise hommikuvõimlemise ajal loeti sõnad peale, et kuidas teleülekande ajal käituma peab. Isegi kui hakkab sadama rahet või lund, ei tohi väljakult lahkuda. Plaksutada ja kiita tohib vaid siis, kui selleks märku antakse. Vot nii saame meie riigipead austada!

Telesild oli paras potjonkinlus – tehnilistel põhjustel venis teleülekanne kümneid minuteid, tiirutav helikopter summutas presidendi hääle, küsimused olid ettevalmistatud ning halenaljakas oli poolesekundiline lag heli ja pildi vahel. See, et laagrielanikud enam našistid (= hitlerjugendid) ei ole, tõestas ka tõik, et alanud vihmasajus pöörasid noored suurel ekraanil figureerivale presidendile  selja ning vaikselt  hakkas väljak tühjemaks valguma. Karmile korrale, mis käskis paigale jääda ka siis, kui külmasurm näpistab, vilistati ükskõikselt. Muidugi jäud Našid, väike marginaliseeritud vähemus, trotsima tuult-vihma-külma ning seisilt truult ka siis, kui telesild oli ametlikult lõppenud ning suurel ekraanile kuvati presidendi vestlust ilma helita.

(Kõige enam üllatas mind Medvedjevi avaldus ksenofoobia kohta Venemaal ning laagri tolerantsuse programm. Aga sellest kirjutan järgmine kord, kui teil huvi peaks olema.)

Tweet This Post 

Vene õhuruumi kasutamine transpordikanalina Afganistani on kokkulepe, mida oleks võinud sõlmida vabalt ka madalamal tasemel. Selle allkirjastamine Obama ja Medvedjevi poolt oli pigem PR trikk selleks, et kohtumisele mingigi konkreetne tulemus anda. Sama kahtib lepingu kohta, millega lepiti kokku, et tulevikus lepitakse täpsemalt kokku tummarelvade piiramise kokkuleppes.

Visiidi eesmärgid sarnanevad väga Kennedy ja Hruštšovi kohtumise omadega 1961. aastal Viinis. USA pool lootis realistlikult saavutada kokkulepe Laose tuleviku ja tuumakatsetuste piiramise osas, kuid samuti saada parem mõistmine Nõukogude Liidust. Tollases suurimas valupunktis – Berliini küsimuses – mingit läbimurret ei saavutatud.

Nii deklareeris Obama erimeelsusi Gruusia küsimuses ilma mingi konkreetse tulemuseta, kuid muus osas oli ta kindlasti edukam kui omal ajal Kennedy. Tore trikk oli Iraani tuumaprogrammi sidumine Euroopa raketikilbiga – kui Venemaa aitab tagada, et Iraan tuumarelva ei saa, pole USA-le raketikilbi rajamine Ida-Euroopasse enam oluline.

Venemaa peamiseks võiduks võiks pidada asjaolu, et taaskord sai ta ennast näidata suurriigina, kellega tuleb igal sammul arvestada. Neliteist korda väiksema majandusega, roostetanud sõjaarsenaliga ning suure demograafilise kriisi all vaevlev riik võiks sellise tulemusega väga rahul olla. Võib jälle paralleeli tuua 1961. aasta summiti, kus Hruštšov bluffis riigi võimekust kõvasti üle ja selle tulemusena tõi Nõukogude Liidu suurriikide nimekirja.

Kindlasti soovib Putin/Medvedjev Obamalt välja meelitada mingi sõnumi, mille järgi USA tunnustab Venemaa erihuvide õigust endise Nõukogude Liidu piirides ja lähivälismaal. Teisalt ei meeldi neile kindlasti Obama tänane kohtumine opositsiooniliidrite Nemtsovi, Kasparovi ja teistega.

Antud kohtumine (aga veelgi olulisemalt see, mida Obama pärast kohtumist ütleb) võib anda vajaliku tõuke Venemaa õblukese opositsiooni tugevnemisele. Obama , erinevalt Bushist, on Vene elanikkonna seas populaarne ning samuti on neile obama-ameerika pigem eeskujuks kui vastandiks. See, kuidas rahva tahtel eelmise aasta novembris võim USA vahetus, ei saanud jääda kindlasti märkamata.

Tweet This Post 

Neeme Järvi mure eesti keele pärast on mõistetav, kuid ma ei saa nõustuda vahenditega, kuidas seda hoida. Minu arvates on meile probleemiks pigem see, et Venemaast ja venelastest räägivad kõige kõvemini need isikud (eelkõige poliitikud), kes väga harva naaberriiki külastades tallavad vaid luksushotellide konverentsisaalide vaipu või tsiteerivad lääne allikaid. Mõistmiseks on vaja kohtuda, lugeda, mõelda, püüda mõista, arutada…

Just seetõttu toob iga uus vene keelne kanal laiemat pilti naaberriigis toimuvast ning meie päevalehtede ilmumine vene keeles võimaldab Eestis toimuvat kõigile sarnaselt seletada. Vaid nii on võimalik ehitada riiki, mis on vastuvõetav kõigile eestimaalastele.

Tweet This Post 

Soovin Teid tänada selle eest, et saatsite Riigikokku tagasi 15. juunil vastu võetud ”Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse”. Teie poolt välja toodud argumendid on põhjendatud ning Riigikogu peab antud seaduseelnõu uuesti menetlusse võtma.

Loodan, et sügisel on saadikuil märksa rohkem aega süüvida eelnõusse, millega praeguses sõnastuses piiratakse isikute põhiõigusi ja -vabadusi. Majandussurutist ja kärpeeelarvet puudutavate  raskete otsuste koorem oli peamiseks põhjuseks, miks antud eelnõu puhul puudus piisav meedia, avalikkuse ja ka poliitikute huvi. Sügis olgu kevadest parem.

First ammendment kaitseb iga kodanikku, aga ka iga Ameerika Ühendriikide pinnal viibivat isikut. See on demokraatia ja vabaduse alustala, mille murendamine tooks kaasa kogu liberaalse süsteemi kokkukukkumise. Sama tagajärg tabaks meid, kui hakkaksime taganema Põhiseaduses sätestatud põhivabadustest. Vabaduse suurimaks ohuks ei ole abstraktne välisvaenlane, vaid vapslikult meelestatud poliitikud ja/või äärmusgrupid.

Luban omalt poolt teha kõik selleks, et eelnõu muutmata kujul Riigikogu täiskogu saalis vastu ei võetaks. Teie otsus eelnõu mitte välja kuulutada annab mulle võimaluse heastada 15. juunil antud poolthääl ning jätkata komprommisside leidmist (minu hinnangul) äärmuslikult meelestatud saadikutega. Majandussurutise tingimustes langeb karmi ja valju korra idioloogia (mitte ideoloogia) seeme viljakale pinnasele ning alles aastate möödudes mõrusid vilju maitsev rahvas mõistab, et vaikival heakskiidul on loobutud peamisest — vabadusest!

Tweet This Post