Klientide kriitikatulva alla sattunud EMT loobus paari aasta eest kibekiiresti minutipõhise hinnaarvestuse plaanist. Sarnaselt saavad kliendid seljatada panga, kes ootamatult teenustasusid tõstavad.

Kodanike rahakotivõimu on vähemalt sama suur, kui hääl valimistel. Põhimõte, et iga hääl ja iga klient loeb, toimib siis, kui kodanik saab valida mitme alternatiivi vahel. See, et Eestis on vabaturumajandus, annab võimu tarbijale.

Eestis on ikka veel kombeks probleemide lahendamist nõuda riigilt. Autoritaarsetes riikides, kus režiim kontrollib kõike, oleks selline käitumine põhjendatud. Valgevenes kutsutakse ainuvalitsejat Lukashenkat „isakeseks“ ning taevalikke võimeid talle omistades ootavad temalt õiglast lahendust ka töö- ja pereprobleemidele.

Kodanikuühiskonna arengu seisukohalt oleks vajalik, et survegrupid võtaksid kasutusele märksa tõhusamad relvad, kui kirja kirjutamine valitsusele. Julgen nimetada orjamentaliteedi musternäiteks EÜL-i palvekirja majandusministrile, kus nõutakse, et riik nõuaks AS Sebelt „õiglast“ bussipileti hinda tudengitele.

EÜL leiab, et „sõidusoodustused tudengitele peavad olema riiklikult garanteeritud“. Tule taevas appi. Riiklikult reguleeritud hindadega süsteemis oleme elanud ja teame, kuhu see välja viib – riigi ja elanike pankrotti. Euroopalik riigivõim peab eelkõige tagama, et toimuks vaba turumajandus ja oleks tugev konkurents, mis võimaldaksid tarbijal valida parim teenusepakkuja.

Kui EÜL on tõesti kõiki tudengeid esindav organisatsioon, kuulub nende arsenali võimas nui – tuhandete üliõpilaste rahakott. Nii nagu pahased kliendid lubasid loobuda EMT teenustest, mõtleks AS Sebe oma hinnapoliitika kindlasti ümber, kui protestivaimus tudengid hakkavad kasutama ainult teiste bussifirmade teenuseid.

Väga sarnane kaasus on pensionärid versus Swedbank. Paari nädala eest teatas Eesti suurim pank, et muudab kontorist raha väljavõtmise tasu ning populist-poliitikud alustasid riigi kritiseerimist.

Kui üks pank tõstab 10-kordseks raha väljavõtmise teenustasu tuleb hakata teise panga kliendiks. Klient on kuningas, ka panganduses. Panga vahetamine on sama lihtne, kui uue mobiilioperaatori valik. Muuseas, see on ka tasuta.

Veelgi parem oleks, kui nördinud kliendid esitaksid ultimaatumi. Just klientide suur pahameel ja ähvardus teise operaatori juurde minna surus EMT põlvili. Minu soovitus teile on: looge pettunud Swedbank klientide kodanikuliikumine ja alustage kampaaniat.

Vaikselt kirumine või riigile näpuga näitamine ei too tulemust. Allkirjade kogumisest ja Swedbanki peahoone ees meeleavalduse korraldamisest on kindlasti rohkem kasu. Võin teile kinnitada, et paarituhande aktiivset pensionäri suudavad seljatada ka Eesti suurima erapanga. See ongi kodanikuühiskonna võim, mida paraku Eestis veel liiga vähe kasutatakse.

Tweet This Post 

Eile kell 17:59:59 sai viimane valija Saksamaal hääletussedeli valimiskasti lasta, täpselt kell 18:00 ilmusid teleekraanidele esimesed prognoosid. Uksesuu küsitluse protsendid said tundide jooksul kinnitatud valimistulemustega. Saksa keelt mitte oskav televaataja ei saa aru, mida Angela Merkeli räägib, kuid kantsleri särav, võidukas ja õnnelik olek kinnitab talle, et CDU-l läks hästi. Risti vastupidise mulje jätab sotside juht Frank-Walter Steinmeier. Pole ka ime – sotsid said kolmandiku vähem hääli kui eelmistel valimistel ja kaks korda vähem hääli kui aastal 1998.

Saksa valimiste suurimaks võitjaks on aga liberaalne partei (FDP), kes kogus 14,6 ehk pea viis protsenti rohkem, kui eelmistel valimistel(9,8%). Super-tulemus kuulutab lõppu nn. suurele koalitsioonile ning sillutab üle 11 aasta liberaalidele tee võimule. CDU ja FDP on kokku 48,4% , mis tagab 332 kohta saksa 622 kohalises parlamendis.

FDP juhile Guido Westerwellele ennustatakse välisministri kohta ja selle üle on mul hea meel. Saksamaal on tavaks, et võimule saades hakkab minister ellu viima partei programmi ja FDP välispoliitiline programm on väga sisukas. Kõrgel kohal on väärtustepõhine välispoliitika, mis tõstab esile inimõigused ning vastutustundliku rahupoliitika.

Tweet This Post 

Esitasin täna ettepanekud, mis tagaksid jalgratturile uue liiklusseaduse vastuvõtmise järel suuremad õigused. Isiklikele kogemustele tuginedes soovin ära lahendada järgmised kitsaskohad:

1. Seadus lubab kõnniteel sõita kuni 10-aastasel ratturil, eelnõu tõstab seda iga 13. eluaastale. Sageli lähevad lapsed rattasõidule koos vanematega, kellel ei ole õigust aga kõnniteel sõita. Paraku on jalgrattateede võrgustik Eestis enam kui puudulik, mis tähendab, et seaduskuulekas kodanik peab sundima oma lapse sõiduteele või siis sõitma erinevat marsruuti. Minu ettepanek on, et kõnniteel võib sõita ka alla 13-aastase jalgratturi saatjad.
2. Väikelast lapsetoolis sõidutav jalgrattur peab jalgrattatee ja kergliiklustee puudumisel sõitma sõiduteel. Arvan, et igaüks, kes on kunagi lapsetoolis oma last sõidutanud, mõistab, et see ei ole mõistlik lahendus. Tunnistan, et olen mitmel korral rikkunud seadust, sest lapse (ja enda) ohutuse pärast ei ole tahtnud sukelduda Tallinna liiklusmöllu.
3. Sageli on sõiduteel jalgrattaga ka üksi liiklemine väga ohtlik. Sellepärast soovin, et ohtlikel teelõikudel oleks ratturil õigus liiklemiseks valida ka kõnnitee. Kõnniteel sõitev jalgrattur peab seda tehes muidugi tagama jalakäijate ohutuse ning selleks ei tohiks sõita näiteks kiiremini kui 10 kilomeetrit tunnis.
4. Eesti linnades on palju ühesuunalisi sõiduteid. Kehtiv seadus ja menetluses olev eelnõu ei võimalda jalgratturil neid vastassuunas liikumiseks kasutada. Näiteks on mul probleem Balti jaamast jalgrattaga Riigikokku sõites, sest Falgi tee on ühesuunaline ning seal puudub ka jalgrattatee. Seaduskuuleka kodanikuna peaksin jalgrattaga tööle sõites tegema korraliku ringi.

Parim lahendus oleks muidugi, kui kogu Eesti oleks kaetud korraliku jalgrattateede võrgustikuga. Ilus unistus, sest paraku huvitavad kohalikke omavalitsusi muud teemad. Niikauaks tuleks eeltoodud kitsaskohad lahendada teisiti ja seetõttu esitasin täna majanduskomisjonile arutamiseks järgmised muudatusettepanekud liiklusseaduse eelnõusse:

Muudatusettepanekud
eelnõule 475SE
Liiklusseadus

1. Sõnastada eelnõu § 31 lõik 1 punkt 1 järgmiselt:
1) sõita kõnniteel, välja arvatud alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur.

Selgitus:
Eelnõu § 31 lõik 1 punkt 1 lubab sõita alla 13-aastasel jalgratturil kõnniteel. Sageli läheb laps jalgrattasõidule koos vanematega, kes seaduse järgi ei tohi kõnniteel sõita. Praegune eelnõu sunniks lapsi sõiduteele või siis tekitaks olukorra, kus vanemad peavad valima lapsest erineva marsruudi. Muudatusettepaneku esimene eesmärk on kõrvaldada see kitsaskoht ning võimaldab ka alla 13-aastase jalgratturi saatjatel sõita kõnniteel. Teine eesmärk on võimaldada väikelast rattatoolis sõidutaval jalgratturil kasutada kõnniteed.

2. Sõnastada eelnõu § 30 lõik 2 järgmiselt:
(2) Jalgratta ja pisimopeediga peab sõitma jalgrattarajal või jalgrattateel, selle puudumisel võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 46 lõike 1 kohase manöövri ajal. Jalgrattarajal või jalgrattateel ei pea sõitma, kui jalgrattarada või jalgrattatee on sõitmiseks kõlbmatu (ebatasane, jääkonarustega, lumine jne). Jalgrattaga võib sõita ka teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat. Kui sõidutee on liiklemiseks eluohtlik, võib jalgrattaga sõita kiirusega kuni 10 kilomeetrit tunnis kõnniteel, ohustamata jalakäijat.

Selgitus:
Muudatusettepaneku eesmärk on võimaldada ohtlikel sõiduteelõikudel jalgratturil sõita kõnniteel. Sellisteks kohtadeks on näiteks kitsa sõiduteega sillad, löökauke täis sõiduteed jne. Kõnniteel sõitev jalgrattur peab tagama jalakäijate ohutuse ning ei tohi sõita kiiremini kui 10 kilomeetrit tunnis.

3. Täiendada eelnõu § 30 lõike 10-ga järgmises sõnastuses:
§ 30 (10) Jalgratturil on õigus sõita kergliiklustee ja jalgrattatee puudumisel ühesuunalise sõiduteel vastassuunas võimalikult sõidutee parema ääre lähedal.

Selgitus:
Muudatuse eesmärk on võimaldada ratturil kasutada kergliiklustee ja jalgrattatee puudumisel ühesuunalist sõiduteed ka vastassuunas liiklemiseks.

Silver Meikar

Tweet This Post 

Esitasime muudatusettepanekud presidendi poolt väljakuulutamata jäetud kurikuulsasse seaduseelnõusse. Kevadistungijärgul seisime selle eest, et (karistusseadustiku, avaliku teenistuse jm seaduste muutmise seaduse) eelnõust läheksid välja kõige karmimad pügalad ja ka need, mis riivasid põhiseadust kõige selgemalt. Seekord soovime eelnõust välja visata ka need paragrahvid, mille vajalikkuses me sügavalt kahtleme.

Tuletan meelde, et eelnõu eelmisel arutamisel soovisid Reinsalu ja Vaher suruda sinna näiteks karistuse pelgalt ähvardamise eest (loe: http://www.meikar.ee/blog/2009/05/kuidas-soovitakse-piirata-sona-ja-koosolekuvabadust/) ja muid jubedusi. Nende pügalate vastu suutsime edukalt võidelda.

Tänan presidenti selle eest, et saatis eelnõu Riigikokku tagasi ja võimaldas meil veelkord see arutlusele võtta. Meie esitatud muudatusettepanekud eesmärk on eelnõust välja visata kolm paragrahvi, mis meie hinnangul kitsendavad lubamatult sõna-, koosoleku, ja väljendusvabadust. Küsimus ei ole ainult nende pügalate vastavusest põhiseadusele, küsimus on selles, millises riigis me elada tahame.

Põhiseadus kehtestab teatavad juhud, millal võib inimeste põhiõigusi ja –vabadusi piirata. Riigikogus on neid poliitikuid, kes soovivad kehtestada maksimaalselt karmi regulatsiooni, mida põhiseadus (nende arvates) võimalda. Meie soovime, et riik ei kehtestaks põhjendamatult karmi regulatsiooni, usaldaks elanikke ja annaks inimestele suurema vabaduse. Leiame, et täna kehtiv karistusseadustik annab piisava võimaluse karistada neid, kes korraldavad vägivaldseid meeleavaldusi või tegutsevad muul moel riikliku julgeoleku vastu.

MUUDATUSETTEPANEKUD
KARISTUSSEADUSTIKU, AVALIKU TEENISTUSE SEADUSE, VÄLISMAALASTE SEADUSE, KODAKONDSUSE SEADUSE, KOHALIKU OMAVALITSUSE VOLIKOGU VALIMISE SEADUSE JA KRIMINAALMENETLUSE SEADUSTIKU MUUTMISE SEADUSE EELNÕULE (416 UA)

1. Jätta eelnõust välja §1 punkt 8.

Selgitus:
See säte kitsendab lubamatult sõna- ja väljendusvabadust.

Näide: Kodanik A kirjutab artikli  (või teadusliku uurimuse) nõudesTartu Rahu järgsete piiride taastamist ja kodanik B kirjutab artikli, milles ütleb, et Eesti Vabariigi piirid on kirja pandud 2005. aastal ratifitseeritud piirilepingus. Artiklite autoritel on võimatu hinnata ohtu avalikule korrale.

Vähemalt üks neist levitab „valeandmeid“, mille eesmärk on kahjustada Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikust. Kui toimuvad meeleavaldused seisukohtade kaitsmiseks, võib artikli autorit oodata kuni kuueaastane vangistus.

2. Jätta eelnõust välja §1 punkt 10.

Selgitus:
See säte tähendab selget ohtu ja piirangut rahumeelsetele rahvakogunemistele. Ei ole õige karistada isikuid pelgalt meeleavaldusel osalemise ülekutsumise eest. Samuti on üleskutsujal üldjuhul raske hinnata, et millal võib meeleavaldusega kaasneda „rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus“. Kehtiv KarsS-i § 238 tagab piisavalt, et massiliste korratuste organiseerijad saaksid karistatud.

3. Jätta eelnõust välja §1 punkt 11.

Selgitus:
Kehtiv KarsS-i § 239 lõige 1 tagab piisavalt, et massilisel korratusel kuriteo toime panev isik saaks karistatud.

Esitajad:

Silver Meikar ja Aleksei Lotman

Tweet This Post 

Jaanuaris toimunud president Ilvese visiit Aserbaidžaani võis päästa Eesti investorite raha, kuid tekitas terve rida küsimusi. Kitsamalt, kas selline päästeoperatsioon oli eetiline ning laiemalt, et kui palju peab Eesti oma välispoliitikas lähtuma suurtest väärtustest – ausad valimised, õigusriik, meediavabadus ning inimõiguste kaitse.

President Toomas Hendrik Ilves pidas kevadel 39. St. Galleni majandus- ja poliitikasümpoosionil kõne: „20 aastat pärast Berliini müüri langemist – Euroopa uued väljakutsed“, kus ütles: „Kui Euroopa poliitikakujundusega on võimalik manipuleerida energiavarustuse katkestamisega hirmutades või valitsuse liikmeid pärast valimisi üle kullates, siis õõnestatakse meie demokraatliku valiku ja õigusriigi põhiväärtusi viisil, nagu seda külma sõja ajal iial ei tehtud.“

Selgelt viitas ta Saksamaa Liitvabariigi endisele kantslerile Gerhard Schröderile, kes poliitikast Nord Streami etteotsa suundus. Küsimus on tegelikult laiem – kas riigile strateegiliselt olulise projekti elluviimiseks või investorite huvide kaitsmiseks on eetiline siduda poliitika äriga ning vajadusel alustada vennasuhetesse ebademokraatliku riigiga.

Aserbaidžaan ei ole demokraatlikum kui Venemaa, kas või organisatsiooni Piirideta Ajakirjanike koostatavas meediavabaduse edetabelis asuvad need riigid vastavalt kohtadel 150 ja 141. Seega võiks presidendi visiit rohkem pahameelt tekitada, kui ühe linnapea kohtumised Moskvas. Aga võta näpust – väärtuste argumendiga lajatatakse vaid siis, kui teemaks idanaaber.

Sellisel silmakirjalikkusel on kõigile teada põhjus – olla Venemaa vastane on popp, kaugemad riigid ei paku aga avalikkusele huvi. Kaugete ebademokraatlike riikidega suheldes piisab viit märksõna – demokraatia, õigusriik, läbipaistvus, sõna- ja mõttevabadus – sisaldava pressiteate väljasaatmisest, mis justkui kinnitavad, et väärtused on jätkuvalt esikohal.

Kokkuvõtlikult ongi riigi ja selle esindajate üks peamisi ülesandeid välisriikides riigi, kodanike kui ka ettevõtete huvide eest seismine. Ühe Euroopa Liidu riigi suursaadik tallas isiklikult ministeeriumite ukse taga, et võimaldada oma riigi rahvustoitu pakkuva restorani tekkimine Tallinna kesklinna ning tegi seda igasuguse valehäbita. Sarnaselt peavad Eesti diplomaadid meie ettevõtete huvide eest üle maailma seisma ning seeläbi tagama kas või meile nii olulise ekspordi edenemise.

Rahvusvaheliste ärisuhete arendamine on taunitav kindlasti siis, kui seda tehakse isikliku kasu saamiseks. Gerhard Schröderi ennastsalgav tegevus kantslerina Nord Streami käivitamisel ja hiljem selle ettevõtte juhiks siirdumine on poliitilise korruptsiooni kõige ehedam näide. Samasse ettevõttesse tööle siirdumine heidab varju ka Soome endisele peaministrile Paavo Lipponenile.

Isikliku kasu kahtlusi on tõstatatud ühe linnapea headele suhetele Moskvaga ja ühe linnapea kandidaadi semutsemisele Tbilisis. Kui sellised kahtlused peaksid tõeks osutuma, on tegemist kindlasti äärmiselt taunitavate juhtumitega. President Ilvese kohtumise eesmärk Aserbaidžaani kolleegiga oli riikidevahelise majandussuhete parandamine ning kindlasti puudus siin igasugune isiklik kasu.

Märksa keerulisem on küsimus, et kui palju peaks Eesti lähtuma inimõiguste olukorrast sihtriigis, ehk kui palju me peame oma välissuhtlemisel üles tõstma meediavabaduse, õigusriigi, poliitilise pluralismi ning ausate valimiste küsimusi. Mulle isiklikult meeldiks elada riigis, mis igasuguste välissuhete arendamise eeltingimuseks paneb inimõiguste olukorra ning mis oleks valmis igal hetkel maailmas toime pandud ebaõigluse vastu astuma.

Tänapäeva reaalsus näitab paratamatult, et inimõiguste problemaatika tõstatamine on suuresti parlamendi ja kolmanda sektori pärusmaa. Täidesaatev võim peab Eestis kui ka kõikjal mujal laveerima, sõnu valima ning kompromisse otsima. Liiga palju raha, võimu ja ressursse on riikide käes, kes läänelikke väärtusi oluliseks ei pea.

Iseenesest võib ju tunda head meelt, et president suutis päästa Eesti ärimeeste riskantset investeeringut. Seda tehes tunnustas ta paratamatult äri esiletõstmist väärtuste ees. Kui me elame maailmas, mis pidevalt ja valimatult teeb kompromisse ideaalide kulul, siis leiame ühel hetkel, et meie vabadust kindlustavad põhimõtted on peenrahaks.

(Artikkel ilmus toimetatud kujul Äripäevas)

Tweet This Post 

Täna otsustasime, et presidendil on õigus. Korrakaitse (ja muude) seaduste muutmise seaduse suurimad toetajad jätsid nupule vajutamata, kuid enamik neid, kes juunis seda seadust toetasid, olid valmis seda uuesti arutama. See ei tohi aga olla arutelu vaid põhiseaduslikkuse teemal.

Peab toimuma debatt teemal, et kui palju oleme valmis riikliku julgeoleku sildi all piirama põhiõigusi ja vabadusi. Põhiseadus ei määra konkreetset kohta, kus Eesti peab mõttelisel autoritaarse ja äärmus-liberaalse teljel asuma, vaid annab teatud vahemiku. Riigikogus leidub terve rida neid poliitikuid, kes soovivad seadustega paigutada Eesti antud vahemiku võimalikult karmi korra joone äärde, kuid mina soovin, et me asuksime teises otsas.

Seega tuleb mitte ainult tagada, et antud seadus vastaks Eesti Vabariigi põhiseadusele, vaid pidada laiem debatt õiguskorra teemal. Peame leidma vastuse küsimusele, et kui palju ja millistel tingimustel oleme valmis piirama isikute põhiõigusi ja –vabadusi.

Liberaalse maailmavaate postulaat on: iga inimene on vaba niikaua, kuni ta ei riku teise inimese samaväärset õigust vabadusele. Seadused on vajalikud, et kaitsta seda printsiipi juhul, kui ühiskond ise ei suuda seda tagada. Lihtsaks näiteks on liiklusseadus, mis küll piirab isikute vabadust sõita nii kiiresti, kui isik õigeks peab, kuid on vajalik seetõttu, et kaitsta inimeste turvalisust (ehk õigust elule).

Karmi korra pooldajad soovivad aga riikliku julgeoleku loosungi all teha suuri mööndusi inimeste põhiõigustes ja – vabadustes. Julgeolek võib olla tõesti rohkem kaitstud, kui keelame inimestel avaldada meelt tänaval, piirame õigust kritiseerida valitsust või seadustame ühe tõese ajaloo. Nõukogude Liidus oli ju riiklik julgeolek hästi tagatud?! Mina sellises riigis aga elada ei taha.

Just seetõttu ei tohi Riigikogu antud seaduse (nüüd juba uuesti seaduseelnõu) puhul vaadelda vaid vastavaust põhiseadusele, vaid me peame pidama avaliku debati teemal, millises riigis me elada soovime.

Tweet This Post 

Anne Applebaum kirjutab Washington Posti mureliku artikli sõnavabaduse vähenemise teemal. Maarjamaa risti III klassi ordeniga pärjatud kolumnist jõuab järeldusele, et Vene, Hiina Rahvavabariigi ja tundmatud islami fundamentalistid omavad de facto kontrolli USA firmade üle ning määravad, mida võib kirjutada ja mida mitte.

Ta toob kolm näidet:
1. Yale Ülikooli kirjastuse poolt trükitud “The Cartoons That Shook the World“ analüüsib küll põhjalikult nn Taani koomiksite skandaali tagamaid ning raamatu Jytte Klauseni aitor väidab, et Taani imaamid esitasid moslemimaailmale räigemaks võltsitud pilapilte, kuid seal ei ole ära trükitud ei originaale ega ka võltsinguid.
2. Rahvusvahelise GQ ajakirja septembri numbrist leiab Scott Andersoni aritikli “Vladimir Putin’s Dark Rise to Power“, kus autor esitab uusi fakte selle kohta, et 1999. aastal Moskvas toimunud ohvriterohked pommiplahvatused oli Vene eriteenistuse operatsioon. Paraku ei leia seda artiklit GQ ajakirja vene-keelsest versioonist ega ka nende veebilehelt.
3. Meile kõigile tuntud fakt Googlist, kes aitab kaasa internetifiltreerimisele Hiinas Rahvavabariigis.

Yale Ülikooli kirjastuse tsensuuri põhjuseks oli hirm võimalike rahutuste pärast ülikoolis, GQ väljaandja Conde Nast kardab reklaamirahade pärast Venemaal ning Google soovib krabada tüki suurest Hiina Rahavavabariigi internetiturust. Need on vaid mõned näited, kus ettevõtted kehtestavad uusi tsensuurireegleid. Oht on, et need muutuvad standardiks.

Applebaum tõstatab probleemi uue huvitava nurga all. See, et suurettevõtete huvide kaitseks nii sise- kui ka välisturgudel peavad riigid (sh Eesti) tegema mööndusi oma poliitikas, sh välispoliitikas, on vana tõde. Heaks näiteks on kas või transiidiärimehed, kellest mitmedki näeksid Eestit tugevalt naaberriigi mõjussfääris – peaasi, et must kuld läbi nende sadamate liiguks.

Strateegilise tähtsusega ettevõtete (N: energia) erastamisel oleme hoidunud teatavate riikide (poliitilisest) rahast, et mitte liialt sõltuda nendest. Samas püüab majandusminister tuua suuri investeeringuid Hiina Rahvavabariigist, mida hea sõber Roy nimetab Eesti riigile hukatuslikuks. See võib viia olukorrani, kus riigile/ettevõtetele/meediale esitatakse ultimaatum: kas peatate ebasobivate teemade (Tiibet, Dalai Lama, Taiwan, inimõigused, uiguurid, jne) kajastamise või kaotate palju raha ja palju töökohti.

Suurkorporatsioonid määravad üha enam maailmapoliitika kulgu ning see peaks ärevaks tegema igat vaba ühiskonda oluliseks pidava inimese. Ärimaailma jaoks on inimõigused ebameeldivaks takistuseks nende peamise väärtuse, kasumi, saavutamisel.

LINK: Anne Applebaumi artikkel

Tweet This Post 

Austraalia peaminister veel püsib, kuid tema saidi www.pm.gov.au suutsid tundmatud mõneks ajaks DOS ja DDOS rünnakut kasutades maha võtta. Anonymous’ed alustasid kübersõda valitsuse vastu, sest see plaanib hakata üleriigiliselt internetiliiklust filtreerima:

„Sõjateates“ seisab:

On the morning of September the 9th, the Government of Australia, pursuing its course of internet censorship, have shown to us that they have no response nor intend to provide one concerning their plan. The long-known and the long-expected has thus taken place. The forces endeavoring to belittle and undermine the freedom of the internet are now moving towards their final goals. Never before has there been a greater challenge to freedom of information, liberty and civilization. Delay invites great danger. Rapid and united effort by all of the peoples of the world who are determined to remain free will ensure a world victory of the forces of justice and of righteousness over the covert powers of censorship and of oppression. Australia is not alone in this regard: countless governments from across the world can also be exposed as fascists and dictators in this regard. Therefore a state of war between Anonymous and the Australian Government, and between Anonymous and all other governments which find themselves so inclined to impose censorship upon the internet, will be recognized.

Austraalia valitsus väidab, et internetifiltreerimise eesmärk on võitlus lasteporno ja muu kõlvatu materjali leviku vastu. Vastased ütlevad, et igasugune tsensuur on vale ning võrdlevad riiki Hiinaga. Tsensuuripoliitika sisseviimine tähendab, et keelatud saitide nimekiri hakkab kasvama kumulatiivselt.

Anonymous on ilma kindla juhtkonna ja struktuuriga aktivistide grupp, kes varasematest väljaastumistest on kõige enam tähelepanu pälvinud „sõda“ saientoloogide vastu. Üleskutsed peaministri saidi maha võtmiseks levisid youtube’is, ajaveebides, foorumites ja kodulehtedel (N: http://www.09-09-2009.org/).

Ennustan, et lähiaastatel kolivad paljud meeleavaldused tänavatelt internetti. Plakatite asemel kirjutatakse oma sõnumid internetiavarustesse, massiga tänavate blokeerimise asemel peatatakse liiklus serverites ning musta suusamütsi asemel varjatakse oma identiteeti proxy-ide abil. Kasutades Danieli uudissõna, „distributed denial of freedom’ile“ vastatakse „distributed denial of service’iga“.

Teatavas vormis on see juba juhtunud – e-petitsioonid (ehk anna allkiri millegi poolt või vastu) peaks igaühele tuttavad olema. See, et 100 000 e-allkirja mõne poliitiku vastu saab vähem tähelepanu kui 10 demonstranti tänaval, ei tähenda, et internet oleks meeleavalduse korraldamiseks ebasobiv. Lihtsalt e-petitsioon on sama nõrk, kui oma tagaaias tikutoosi suurust plakatid peakohal lehvitav demonstrant. Tuleb minna radikaalseks – kanda maske, lõhkuda aknaid ja (massiga) hirmutada.

Anonymous seda just teebki. Teadmata suurusega grupp anonüümseid häktiviste (=häkker + aktivist) lõhuvad internetiavarustes nii mis kole. Ja veelgi enam – nad lubavad tungida vastase privaatellu ja jälgida ning avalikustada iga pisimagi detaili tema elust. Peaministrile kuulutatakse veelgi hullemat saatust, kui oli sellel Briti saadikul Moskvas, keda Naši aktivistid 24/7 avalikult jälitasid. Pole ju tal võimalik diplomaatide piibli Genfi konventsioonile viidates noote kirjutada.

Kuidas e-mässu suhtuda? Pronkssõduri aegsed küberrünnakud oleme hukka mõistnud, kuid kui eesmärgid on (meie jaoks!) üllad, kas siis õigustaksime aktivistide tegevust? Mis kahju selle peaministri kodulehekülje pooletunnine kadumine ikka on? Enamike jaoks igal juhul märksa parem, kui plakatitega demonstrandid tänavatel.

Kui keegi soovib korraldada meeleavaldust Riigikogu ees, taotleb ta selleks loa. Plats autodest puhtaks, tuuakse helitehnika ning x-sada inimest võib kellaajast A kuni B meelt avaldada. Kuidas korraldada aga sanktsioneeritud meeleavaldus internetis?

Niikaua, kuni meeleavaldus ei ole vägivaldne või ei õhuta vägivalda/viha, on see minu arvates kodanikuaktiivsuse üks igati kiiduväärne vorm. Millal läheb aga e-meeleavaldus vägivaldseks? Kui küberrünnakuga võetakse maha mõne lennujaama, energiafirma või haigla server, on tegemist kindlasti vägivallaga, sest inimeste elu on ohus. Aga mis kahju saavad inimesed, kui tunnikeseks kaob peaministri, mõne partei või firma koduleht?

Tänavarahutustega on riigipäid maha võetud ja uusi asemele pandud virnade kaupa, e-rahutustega mitte ühtegi. Isegi paljuräägitud Twitter revolutsioon Iraanis ja Moldovas oli tegelikkuses vaid interneti suhtlusvõrgustiku kasutamine inimeste tänavale kutsumiseks. Nii on ka Anonymousi kübersõda Austraalia valitsuse vastu saavutanud siiani vaid traditsioonilise meedia tähelepanu. Valitsus ei astu tagasi, vaid, nagu nad pressiteates kinnitasid, oma interneti tsensuuri eelnõuga julgelt edasi!

Tweet This Post 

Kujutage endale ette, et istute oma kodus kuskil Ameerika Ühendriikide miljonilinnakeses 1964. aasta 7. septembril. Veel polnud müügilettidele jõudnud General-Electricu Porta-Color’id ning telekakast kuvab teile vaid must-valge pildi karikakralehti lugevast tüdrukust ning tema silmadest peegelduvast hävingukuulutajast — tuumaseenest. Presidendikandidaat Lyndon B. Johnsoni telereklaam teatab, et valides konkurent Barry Goldwateri, valite tuumasõja.

Sputniku kosmosesse saatmisega tõestas Nõukogude Liit juba seitse aastat tagasi (1957), et nad suudaksid tuumapommi USA pinnale lennutada vähem kui 30 minutiga. Esmakordselt oli kontinentaal-USA haavatav massihävitusrelva poolt ning see tekitas teis (ja kogu ühiskonnas) sarnast paranoiat, mis oli brittidel natsi-saksa tiivuliste pommirünnakute ees ’30-ndatel.

12. aprillil 1961 sai NL uue punktivõidu – kosmosesse lennutati esimene inimene – Jüri Gagarin. Kommunistide progress kosmosevallutamisel valab hirmupannile õli juurde. Teie esikukapi ülemisel riiulil lebavad ootevalmis gaasimaskid igale pereliikmele, keldrisse olete kogunud paarinädala toiduvarud, tünni joogivett ja elektrigeneraatori.

1961. aasta Kennedy – Hruštšov kohtumine ei toonud suurriikide suhetesse pingelangust, pigem vastupidi. Erimeelsused jäid kõigis küsimustes – Lääne-Berliin, Vietnam, Kuuba, Hiina RV, Angola jne, jne. 1962. aasta oktoobris Kuuba raketikriisi ajal oli maailm tuumasõjale juba väga lähedal.

Eelmise (1963) aasta 22. novembril on toimub atentaat president John F. Kennedyle, mis haavab kogu riigi. Selle kurva sündmuse tõttu lükatakse edasi ka Stanely Kubricku filmi: „Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb“ esilinastus.

Olete otsustanud, et 3. novembril toimuvatel erakorralistel presidendivalimistel annate oma hääle Johnsonile, kuid te veel ei tea, et ta kogub Ameerika Ühendriikidega presidendivalimiste ajaloo ühe parima tulemuse. Samuti ei tea te veel, et hiljem peavad analüütikud seda 7. septembril eetris olnud süütu tüdruku ja tuumaseenega valimisreklaami „Daisy Girl“ Johnsoni müstilise edu oluliseks tagajaks.

Täna õhtul olete lõpuks otsustanud minna kinno vaatama ajakirjanduses palju vastukaja leidnud Kubricku filmi. . Kas see satiiriline lähenemine külmale sõjale ja tuumaohule ajas teid vihale või naerma? Igal juhul külmaks ei jäta see teid kindlasti.

Kutsun teid kõik täna (8. septembri) õhtul kell 18:00 Kumu auditooriumisse vaatama Stanely Kubricku filmi: „Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb“. Võin teile kinnitada, et ka aastal 2009 ei jäta see kultusfilm teid külmaks.

Filmi esitleb Ameerika Ühendriikide Saatkond ning selle juhatavad sisse Tristan Priimägi ja mina.

Tweet This Post 

Demokraatiast Tiibetis saab rääkida sama palju, kui demokraatiast Eestis 40ndatest 80ndate lõpuni. Riigis laiutav võõrvõim on hävitanud isiku-, meedia- ja poliitilised vabadused ning vägivalda kasutades on loonud hirmuühiskonna. Demokraatia toimib vaid eksiilis — Tiibeti puhul siis keskusega Põhja-Indias Dharamshalas.

Tiibeti peaminister eksiilis Samdhong Rinpoche ütles eile toimunud 49-nda eksiil-parlamendi kogunemise aastapäeval Dharamshalas toimunud üritusel, et kolmanda põlvkonna põgenikud peaksid aktiivsemalt poliitikasse sekkuma: “A time has, now, come for the third generation young Tibetans in exile, who are equipped with both traditional and modern education, to be able to take up political responsibilities.”

Kindlasti ei maksa oodata Tiibeti küsimusele kiiret lahendust, või õigem oleks öelda, et kiired lahendused saaks olla vaid Die Endlösung, mis tähendab rahvuse ja kultuuri täielikku hävitamist.

Riigikogu Tiibeti toetusgrupi poolt saatis Aleksei Lotman eile järgmise pressiteate:

Kolmapäeval, 2. septembril tähistab maailm Tiibeti demokraatia päeva. Just sel kuupäeval 1960. aastal kogunes esmakordselt Tiibeti eksiilparlament. Mäletades aega, mil meiegi kodumaa oli võõrvõimu poolt okupeeritud ja unistasime demokraatlikust riigist, olgem solidaarsused tiibeti rahvaga, kelle saatus on paiguti meie omale nii sarnane. Riigikogu Tiibeti toetusrühm kutsub toetama XIV dalai-laama poolt algatatud Tiibeti demokraatlikku arengut ja olema mõttes tiibeti rahvaga ning heiskama võimalusel 2. septembril Tiibeti lipud.

Peatselt pärast Hiina okupatsioonivõimude eest kodumaalt pagemist jõudis Tema Pühadus XIV dalai-laama järeldusele, et tiibeti rahva tulevik on lahutamatult seotud demokraatia arenguga. Ta ei piirdunud passiivse äratundmisega, vaid asus ka tegutsema ning peagi valis Tiibeti eksiilkogukond esmakordselt Tiibeti ajaloos endale parlamendi. Hilisemad aastad paguluses on demokraatiat järjekindlalt arendatud ja 1990. aastal sai parlament täieliku volituse määrata ametisse Tiibeti eksiilvalitsus.

Tiibeti rahva vaimne juht, Tema Pühadus XIV dalai-laama, on vabatahtlikult järjest loovutanud oma traditsioonilisi valitsemisfunktsioone demokraatlikule rahvaesindusele. Kahjuks on Hiina poolt okupeeritud Tiibetis tõeline demokraatlik areng jäänud toimumata. Seal jätkavad Puna-Hiina võimud küll demokraatiaetendamist, kuid selle varjus käib järjekindel Tiibeti vaimse pärandi hävitamine.

Dalai-laama peab äärmiselt oluliseks, et Tiibeti vabanemine tähendaks tulevikus ka selle demokratiseerimist. Ta on korduvalt rõhutanud, et ei soovi vabas Tiibetis poliitilist võimu, vaid näeb oma kodumaa tulevikku tänapäevase demokraatiana, kus on mitmeparteiline parlament ja kehtib võimude lahususe põhimõte. Ta on rõhutanud ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni tähtsust ja sugupoolte võrdõiguslikkust tulevase Tiibeti põhiseaduslikus korralduses.

Tiibeti vabanemise ja demokratiseerimise püüdlused pole kuidagi suunatud hiina rahva vastu. Otse vastupidi, demokraatiat ja vabadust vajavad kõik rahvad, nii tiibetlased kui hiinlased. Hiina võimudel oleks aeg dalai-laamast vaenlase kuju maalimine lõpetada ja asuda tema esindajatega konstruktiivsesse dialoogi.

Tweet This Post