Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Kuidas korraldada kübersõda peaministri vastu

Austraalia peaminister veel püsib, kuid tema saidi www.pm.gov.au suutsid tundmatud mõneks ajaks DOS ja DDOS rünnakut kasutades maha võtta. Anonymous’ed alustasid kübersõda valitsuse vastu, sest see plaanib hakata üleriigiliselt internetiliiklust filtreerima:

„Sõjateates“ seisab:

On the morning of September the 9th, the Government of Australia, pursuing its course of internet censorship, have shown to us that they have no response nor intend to provide one concerning their plan. The long-known and the long-expected has thus taken place. The forces endeavoring to belittle and undermine the freedom of the internet are now moving towards their final goals. Never before has there been a greater challenge to freedom of information, liberty and civilization. Delay invites great danger. Rapid and united effort by all of the peoples of the world who are determined to remain free will ensure a world victory of the forces of justice and of righteousness over the covert powers of censorship and of oppression. Australia is not alone in this regard: countless governments from across the world can also be exposed as fascists and dictators in this regard. Therefore a state of war between Anonymous and the Australian Government, and between Anonymous and all other governments which find themselves so inclined to impose censorship upon the internet, will be recognized.

Austraalia valitsus väidab, et internetifiltreerimise eesmärk on võitlus lasteporno ja muu kõlvatu materjali leviku vastu. Vastased ütlevad, et igasugune tsensuur on vale ning võrdlevad riiki Hiinaga. Tsensuuripoliitika sisseviimine tähendab, et keelatud saitide nimekiri hakkab kasvama kumulatiivselt.

Anonymous on ilma kindla juhtkonna ja struktuuriga aktivistide grupp, kes varasematest väljaastumistest on kõige enam tähelepanu pälvinud „sõda“ saientoloogide vastu. Üleskutsed peaministri saidi maha võtmiseks levisid youtube’is, ajaveebides, foorumites ja kodulehtedel (N: http://www.09-09-2009.org/).

Ennustan, et lähiaastatel kolivad paljud meeleavaldused tänavatelt internetti. Plakatite asemel kirjutatakse oma sõnumid internetiavarustesse, massiga tänavate blokeerimise asemel peatatakse liiklus serverites ning musta suusamütsi asemel varjatakse oma identiteeti proxy-ide abil. Kasutades Danieli uudissõna, „distributed denial of freedom’ile“ vastatakse „distributed denial of service’iga“.

Teatavas vormis on see juba juhtunud – e-petitsioonid (ehk anna allkiri millegi poolt või vastu) peaks igaühele tuttavad olema. See, et 100 000 e-allkirja mõne poliitiku vastu saab vähem tähelepanu kui 10 demonstranti tänaval, ei tähenda, et internet oleks meeleavalduse korraldamiseks ebasobiv. Lihtsalt e-petitsioon on sama nõrk, kui oma tagaaias tikutoosi suurust plakatid peakohal lehvitav demonstrant. Tuleb minna radikaalseks – kanda maske, lõhkuda aknaid ja (massiga) hirmutada.

Anonymous seda just teebki. Teadmata suurusega grupp anonüümseid häktiviste (=häkker + aktivist) lõhuvad internetiavarustes nii mis kole. Ja veelgi enam – nad lubavad tungida vastase privaatellu ja jälgida ning avalikustada iga pisimagi detaili tema elust. Peaministrile kuulutatakse veelgi hullemat saatust, kui oli sellel Briti saadikul Moskvas, keda Naši aktivistid 24/7 avalikult jälitasid. Pole ju tal võimalik diplomaatide piibli Genfi konventsioonile viidates noote kirjutada.

Kuidas e-mässu suhtuda? Pronkssõduri aegsed küberrünnakud oleme hukka mõistnud, kuid kui eesmärgid on (meie jaoks!) üllad, kas siis õigustaksime aktivistide tegevust? Mis kahju selle peaministri kodulehekülje pooletunnine kadumine ikka on? Enamike jaoks igal juhul märksa parem, kui plakatitega demonstrandid tänavatel.

Kui keegi soovib korraldada meeleavaldust Riigikogu ees, taotleb ta selleks loa. Plats autodest puhtaks, tuuakse helitehnika ning x-sada inimest võib kellaajast A kuni B meelt avaldada. Kuidas korraldada aga sanktsioneeritud meeleavaldus internetis?

Niikaua, kuni meeleavaldus ei ole vägivaldne või ei õhuta vägivalda/viha, on see minu arvates kodanikuaktiivsuse üks igati kiiduväärne vorm. Millal läheb aga e-meeleavaldus vägivaldseks? Kui küberrünnakuga võetakse maha mõne lennujaama, energiafirma või haigla server, on tegemist kindlasti vägivallaga, sest inimeste elu on ohus. Aga mis kahju saavad inimesed, kui tunnikeseks kaob peaministri, mõne partei või firma koduleht?

Tänavarahutustega on riigipäid maha võetud ja uusi asemele pandud virnade kaupa, e-rahutustega mitte ühtegi. Isegi paljuräägitud Twitter revolutsioon Iraanis ja Moldovas oli tegelikkuses vaid interneti suhtlusvõrgustiku kasutamine inimeste tänavale kutsumiseks. Nii on ka Anonymousi kübersõda Austraalia valitsuse vastu saavutanud siiani vaid traditsioonilise meedia tähelepanu. Valitsus ei astu tagasi, vaid, nagu nad pressiteates kinnitasid, oma interneti tsensuuri eelnõuga julgelt edasi!