Küsimus ei ole ainult põhiseaduses
Täna otsustasime, et presidendil on õigus. Korrakaitse (ja muude) seaduste muutmise seaduse suurimad toetajad jätsid nupule vajutamata, kuid enamik neid, kes juunis seda seadust toetasid, olid valmis seda uuesti arutama. See ei tohi aga olla arutelu vaid põhiseaduslikkuse teemal.
Peab toimuma debatt teemal, et kui palju oleme valmis riikliku julgeoleku sildi all piirama põhiõigusi ja vabadusi. Põhiseadus ei määra konkreetset kohta, kus Eesti peab mõttelisel autoritaarse ja äärmus-liberaalse teljel asuma, vaid annab teatud vahemiku. Riigikogus leidub terve rida neid poliitikuid, kes soovivad seadustega paigutada Eesti antud vahemiku võimalikult karmi korra joone äärde, kuid mina soovin, et me asuksime teises otsas.
Seega tuleb mitte ainult tagada, et antud seadus vastaks Eesti Vabariigi põhiseadusele, vaid pidada laiem debatt õiguskorra teemal. Peame leidma vastuse küsimusele, et kui palju ja millistel tingimustel oleme valmis piirama isikute põhiõigusi ja –vabadusi.
Liberaalse maailmavaate postulaat on: iga inimene on vaba niikaua, kuni ta ei riku teise inimese samaväärset õigust vabadusele. Seadused on vajalikud, et kaitsta seda printsiipi juhul, kui ühiskond ise ei suuda seda tagada. Lihtsaks näiteks on liiklusseadus, mis küll piirab isikute vabadust sõita nii kiiresti, kui isik õigeks peab, kuid on vajalik seetõttu, et kaitsta inimeste turvalisust (ehk õigust elule).
Karmi korra pooldajad soovivad aga riikliku julgeoleku loosungi all teha suuri mööndusi inimeste põhiõigustes ja – vabadustes. Julgeolek võib olla tõesti rohkem kaitstud, kui keelame inimestel avaldada meelt tänaval, piirame õigust kritiseerida valitsust või seadustame ühe tõese ajaloo. Nõukogude Liidus oli ju riiklik julgeolek hästi tagatud?! Mina sellises riigis aga elada ei taha.
Just seetõttu ei tohi Riigikogu antud seaduse (nüüd juba uuesti seaduseelnõu) puhul vaadelda vaid vastavaust põhiseadusele, vaid me peame pidama avaliku debati teemal, millises riigis me elada soovime.
-
Toomas
