Kuidas ma õppisin armastama tuumapommi
Kujutage endale ette, et istute oma kodus kuskil Ameerika Ühendriikide miljonilinnakeses 1964. aasta 7. septembril. Veel polnud müügilettidele jõudnud General-Electricu Porta-Color’id ning telekakast kuvab teile vaid must-valge pildi karikakralehti lugevast tüdrukust ning tema silmadest peegelduvast hävingukuulutajast -- tuumaseenest. Presidendikandidaat Lyndon B. Johnsoni telereklaam teatab, et valides konkurent Barry Goldwateri, valite tuumasõja.
Sputniku kosmosesse saatmisega tõestas Nõukogude Liit juba seitse aastat tagasi (1957), et nad suudaksid tuumapommi USA pinnale lennutada vähem kui 30 minutiga. Esmakordselt oli kontinentaal-USA haavatav massihävitusrelva poolt ning see tekitas teis (ja kogu ühiskonnas) sarnast paranoiat, mis oli brittidel natsi-saksa tiivuliste pommirünnakute ees ’30-ndatel.
12. aprillil 1961 sai NL uue punktivõidu – kosmosesse lennutati esimene inimene – Jüri Gagarin. Kommunistide progress kosmosevallutamisel valab hirmupannile õli juurde. Teie esikukapi ülemisel riiulil lebavad ootevalmis gaasimaskid igale pereliikmele, keldrisse olete kogunud paarinädala toiduvarud, tünni joogivett ja elektrigeneraatori.
1961. aasta Kennedy – Hruštšov kohtumine ei toonud suurriikide suhetesse pingelangust, pigem vastupidi. Erimeelsused jäid kõigis küsimustes – Lääne-Berliin, Vietnam, Kuuba, Hiina RV, Angola jne, jne. 1962. aasta oktoobris Kuuba raketikriisi ajal oli maailm tuumasõjale juba väga lähedal.
Eelmise (1963) aasta 22. novembril on toimub atentaat president John F. Kennedyle, mis haavab kogu riigi. Selle kurva sündmuse tõttu lükatakse edasi ka Stanely Kubricku filmi: „Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb“ esilinastus.
Olete otsustanud, et 3. novembril toimuvatel erakorralistel presidendivalimistel annate oma hääle Johnsonile, kuid te veel ei tea, et ta kogub Ameerika Ühendriikidega presidendivalimiste ajaloo ühe parima tulemuse. Samuti ei tea te veel, et hiljem peavad analüütikud seda 7. septembril eetris olnud süütu tüdruku ja tuumaseenega valimisreklaami „Daisy Girl“ Johnsoni müstilise edu oluliseks tagajaks.
Täna õhtul olete lõpuks otsustanud minna kinno vaatama ajakirjanduses palju vastukaja leidnud Kubricku filmi. . Kas see satiiriline lähenemine külmale sõjale ja tuumaohule ajas teid vihale või naerma? Igal juhul külmaks ei jäta see teid kindlasti.
Kutsun teid kõik täna (8. septembri) õhtul kell 18:00 Kumu auditooriumisse vaatama Stanely Kubricku filmi: „Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb“. Võin teile kinnitada, et ka aastal 2009 ei jäta see kultusfilm teid külmaks.
Filmi esitleb Ameerika Ühendriikide Saatkond ning selle juhatavad sisse Tristan Priimägi ja mina.
Tiibeti demokraatia päev
Demokraatiast Tiibetis saab rääkida sama palju, kui demokraatiast Eestis 40ndatest 80ndate lõpuni. Riigis laiutav võõrvõim on hävitanud isiku-, meedia- ja poliitilised vabadused ning vägivalda kasutades on loonud hirmuühiskonna. Demokraatia toimib vaid eksiilis -- Tiibeti puhul siis keskusega Põhja-Indias Dharamshalas.
Tiibeti peaminister eksiilis Samdhong Rinpoche ütles eile toimunud 49-nda eksiil-parlamendi kogunemise aastapäeval Dharamshalas toimunud üritusel, et kolmanda põlvkonna põgenikud peaksid aktiivsemalt poliitikasse sekkuma: "A time has, now, come for the third generation young Tibetans in exile, who are equipped with both traditional and modern education, to be able to take up political responsibilities."
Kindlasti ei maksa oodata Tiibeti küsimusele kiiret lahendust, või õigem oleks öelda, et kiired lahendused saaks olla vaid Die Endlösung, mis tähendab rahvuse ja kultuuri täielikku hävitamist.
Riigikogu Tiibeti toetusgrupi poolt saatis Aleksei Lotman eile järgmise pressiteate:
Kolmapäeval, 2. septembril tähistab maailm Tiibeti demokraatia päeva. Just sel kuupäeval 1960. aastal kogunes esmakordselt Tiibeti eksiilparlament. Mäletades aega, mil meiegi kodumaa oli võõrvõimu poolt okupeeritud ja unistasime demokraatlikust riigist, olgem solidaarsused tiibeti rahvaga, kelle saatus on paiguti meie omale nii sarnane. Riigikogu Tiibeti toetusrühm kutsub toetama XIV dalai-laama poolt algatatud Tiibeti demokraatlikku arengut ja olema mõttes tiibeti rahvaga ning heiskama võimalusel 2. septembril Tiibeti lipud.
Peatselt pärast Hiina okupatsioonivõimude eest kodumaalt pagemist jõudis Tema Pühadus XIV dalai-laama järeldusele, et tiibeti rahva tulevik on lahutamatult seotud demokraatia arenguga. Ta ei piirdunud passiivse äratundmisega, vaid asus ka tegutsema ning peagi valis Tiibeti eksiilkogukond esmakordselt Tiibeti ajaloos endale parlamendi. Hilisemad aastad paguluses on demokraatiat järjekindlalt arendatud ja 1990. aastal sai parlament täieliku volituse määrata ametisse Tiibeti eksiilvalitsus.
Tiibeti rahva vaimne juht, Tema Pühadus XIV dalai-laama, on vabatahtlikult järjest loovutanud oma traditsioonilisi valitsemisfunktsioone demokraatlikule rahvaesindusele. Kahjuks on Hiina poolt okupeeritud Tiibetis tõeline demokraatlik areng jäänud toimumata. Seal jätkavad Puna-Hiina võimud küll demokraatiaetendamist, kuid selle varjus käib järjekindel Tiibeti vaimse pärandi hävitamine.
Dalai-laama peab äärmiselt oluliseks, et Tiibeti vabanemine tähendaks tulevikus ka selle demokratiseerimist. Ta on korduvalt rõhutanud, et ei soovi vabas Tiibetis poliitilist võimu, vaid näeb oma kodumaa tulevikku tänapäevase demokraatiana, kus on mitmeparteiline parlament ja kehtib võimude lahususe põhimõte. Ta on rõhutanud ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni tähtsust ja sugupoolte võrdõiguslikkust tulevase Tiibeti põhiseaduslikus korralduses.
Tiibeti vabanemise ja demokratiseerimise püüdlused pole kuidagi suunatud hiina rahva vastu. Otse vastupidi, demokraatiat ja vabadust vajavad kõik rahvad, nii tiibetlased kui hiinlased. Hiina võimudel oleks aeg dalai-laamast vaenlase kuju maalimine lõpetada ja asuda tema esindajatega konstruktiivsesse dialoogi.
