Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Põhimõtted peenrahaks

Jaanuaris toimunud president Ilvese visiit Aserbaidžaani võis päästa Eesti investorite raha, kuid tekitas terve rida küsimusi. Kitsamalt, kas selline päästeoperatsioon oli eetiline ning laiemalt, et kui palju peab Eesti oma välispoliitikas lähtuma suurtest väärtustest – ausad valimised, õigusriik, meediavabadus ning inimõiguste kaitse.

President Toomas Hendrik Ilves pidas kevadel 39. St. Galleni majandus- ja poliitikasümpoosionil kõne: „20 aastat pärast Berliini müüri langemist – Euroopa uued väljakutsed“, kus ütles: „Kui Euroopa poliitikakujundusega on võimalik manipuleerida energiavarustuse katkestamisega hirmutades või valitsuse liikmeid pärast valimisi üle kullates, siis õõnestatakse meie demokraatliku valiku ja õigusriigi põhiväärtusi viisil, nagu seda külma sõja ajal iial ei tehtud.“

Selgelt viitas ta Saksamaa Liitvabariigi endisele kantslerile Gerhard Schröderile, kes poliitikast Nord Streami etteotsa suundus. Küsimus on tegelikult laiem – kas riigile strateegiliselt olulise projekti elluviimiseks või investorite huvide kaitsmiseks on eetiline siduda poliitika äriga ning vajadusel alustada vennasuhetesse ebademokraatliku riigiga.

Aserbaidžaan ei ole demokraatlikum kui Venemaa, kas või organisatsiooni Piirideta Ajakirjanike koostatavas meediavabaduse edetabelis asuvad need riigid vastavalt kohtadel 150 ja 141. Seega võiks presidendi visiit rohkem pahameelt tekitada, kui ühe linnapea kohtumised Moskvas. Aga võta näpust – väärtuste argumendiga lajatatakse vaid siis, kui teemaks idanaaber.

Sellisel silmakirjalikkusel on kõigile teada põhjus – olla Venemaa vastane on popp, kaugemad riigid ei paku aga avalikkusele huvi. Kaugete ebademokraatlike riikidega suheldes piisab viit märksõna – demokraatia, õigusriik, läbipaistvus, sõna- ja mõttevabadus – sisaldava pressiteate väljasaatmisest, mis justkui kinnitavad, et väärtused on jätkuvalt esikohal.

Kokkuvõtlikult ongi riigi ja selle esindajate üks peamisi ülesandeid välisriikides riigi, kodanike kui ka ettevõtete huvide eest seismine. Ühe Euroopa Liidu riigi suursaadik tallas isiklikult ministeeriumite ukse taga, et võimaldada oma riigi rahvustoitu pakkuva restorani tekkimine Tallinna kesklinna ning tegi seda igasuguse valehäbita. Sarnaselt peavad Eesti diplomaadid meie ettevõtete huvide eest üle maailma seisma ning seeläbi tagama kas või meile nii olulise ekspordi edenemise.

Rahvusvaheliste ärisuhete arendamine on taunitav kindlasti siis, kui seda tehakse isikliku kasu saamiseks. Gerhard Schröderi ennastsalgav tegevus kantslerina Nord Streami käivitamisel ja hiljem selle ettevõtte juhiks siirdumine on poliitilise korruptsiooni kõige ehedam näide. Samasse ettevõttesse tööle siirdumine heidab varju ka Soome endisele peaministrile Paavo Lipponenile.

Isikliku kasu kahtlusi on tõstatatud ühe linnapea headele suhetele Moskvaga ja ühe linnapea kandidaadi semutsemisele Tbilisis. Kui sellised kahtlused peaksid tõeks osutuma, on tegemist kindlasti äärmiselt taunitavate juhtumitega. President Ilvese kohtumise eesmärk Aserbaidžaani kolleegiga oli riikidevahelise majandussuhete parandamine ning kindlasti puudus siin igasugune isiklik kasu.

Märksa keerulisem on küsimus, et kui palju peaks Eesti lähtuma inimõiguste olukorrast sihtriigis, ehk kui palju me peame oma välissuhtlemisel üles tõstma meediavabaduse, õigusriigi, poliitilise pluralismi ning ausate valimiste küsimusi. Mulle isiklikult meeldiks elada riigis, mis igasuguste välissuhete arendamise eeltingimuseks paneb inimõiguste olukorra ning mis oleks valmis igal hetkel maailmas toime pandud ebaõigluse vastu astuma.

Tänapäeva reaalsus näitab paratamatult, et inimõiguste problemaatika tõstatamine on suuresti parlamendi ja kolmanda sektori pärusmaa. Täidesaatev võim peab Eestis kui ka kõikjal mujal laveerima, sõnu valima ning kompromisse otsima. Liiga palju raha, võimu ja ressursse on riikide käes, kes läänelikke väärtusi oluliseks ei pea.

Iseenesest võib ju tunda head meelt, et president suutis päästa Eesti ärimeeste riskantset investeeringut. Seda tehes tunnustas ta paratamatult äri esiletõstmist väärtuste ees. Kui me elame maailmas, mis pidevalt ja valimatult teeb kompromisse ideaalide kulul, siis leiame ühel hetkel, et meie vabadust kindlustavad põhimõtted on peenrahaks.

(Artikkel ilmus toimetatud kujul Äripäevas)