29. - 31. oktoobrini toimuv Liberal International’i 56. kongress valis Eesti Reformierakonna liikme Silver Meikari taas organisatsiooni juhtorganisse, Liberal International’i büroosse. Liberal International’i presidendiks valiti Euroopa Parlamendi ja Hollandi liberaalse erakonna VVD liige Hans van Baalen.

Silver Meikari sõnul on viimastel aastatel oluliselt kasvanud Liberal International’i tähtsus inimõiguste, vabaduse ja demokraatia idee levitamisel. ”Täna võib selgelt öelda, et kes pole selle organisatsiooni liige, see ei ole ka liberaalne erakond,” ütles Meikar.

”Liberal International’i büroosse kuulumine võimaldab paremini tõstatada neid teemasid, mis on tähtsad Eestile. See on meie jaoks oluline organisatsioon, kus Eesti huvide eest seista ning meie seisukohti ülemaailmsele liikmeskonnale tutvustada.”

Liberal International’i kongress ”Haridus 21. sajandil” toimub 29. - 31. oktoobrini Egiptuses Kairos. Teiste teemade seas arutatakse täna ka Vene erakond Jabloko resolutsiooni valimistulemuste võltsimiste kohta Venemaal.

Liberal International loodi 1947. aastal ja see ühendab endas maailma liberaalseid parteisid. Teiste seas võeti organisatsiooni uuteks liikmeteks Egiptuse Democratic Front Party ja Tai Democratic Party ning vaatlejaliikmeks Nobeli preemia laureaadi Aung San Suu Kyi erakond Birmas The National League for Democracy. Eestist kuulub sinna Eesti Reformierakond.

Tweet This Post 

Cynthia Farabat, noor Egiptuse ajakirjanik ja Egiptuse liberaalse partei asutajaliige, kirjutas esseekogumiku “Why I am Liberal” pealkirjas esitatud kysimusele vastuseks:  “I am one because liberalism is a triumph over our individual bigotry before it is triumph to whom rights are endowed”. Võitlus kitsarinnalisuse (aga ka võõraviha, sallimatuse ja ükskõiksuse) vastu meis endis on vaba ühiskonna eelduseks ja garantiiks.

Olla liberaal vabas ühiskonnas pole raske, tuleb vaid peavooluga kaasa ujuda ning tagada, et suund ei muutuks. Olla aga avalikult liberaal suletud ühiskonnas, on kangelastegu. Justkui kärestikust ülespoole liikuda püüdev isik ei pea ennast läbi suruma ainult vastutulevast (vee)massist, vaid arvestama ka võimalusega mõne raske esemega piki pead saada. Heal juhul on selleks kumminui, kuid sageli ka aastatepikkune tagakiusamine, vangistus või surm.

Liberaalse Internatsionaali kogunemised annavad hea võimaluse kohtuda selliste kangelastega üle maailma ning LI on sageli nende jaoks ainukeseks kohaks, kus neid kuulatakse. Täna hommikul ühes töögrupis esinenud Singapuri liberaal ja dissident John Tan ütles, et see temasugustele nii julgustus kui ka garantii. Nii peab ta just rahvusvahelist tähelepanu põhjuseks, miks eelmise aasta jõuldel määrati talle poliitilise T-särgi kandmise eest mitte 15 aastat vaid 15 päeva pogrit. Kõik me teame Nelson Mandelat, kes oli poliitiline vang 27 aasat, kuid vaid vähesed teavad Singapuri dissidenti Chia Thye Poh’t, kes ilma kohtuta on istunud vangis juba 32 aastat.

Ma ei ole üldse kindel, kas maailm liigub õiges suunas. Diktatuuride arv ei näi kahanevat, pigem vastupidi. Veelgi enam, üha vähem on neid riike,  kes diktatuuride vastu aktiivselt sõna võtavad.  Just seetõttu on iga indiviid, kes julgeb oma riigis avalikult liberaalseid vabadusi nõuda, kangelane.

Tweet This Post 

Puhta keskkonnaga on nii nagu vabadusega – selle väärtusest saavad massid aru alles siis, kui seda enam ei ole. Nii jäävad need igapäevaselt tavainimese heaolu parandamise ja tarbimise saadava naudingu suurendamise „põhivajaduste“ varju. Põhiline erinevus aga selles, et vabaduse võib tagasi saada suhteliselt kiiresti (ka 50 aastat on maailma ajaloo seisukohalt lühike aeg), kuid puhast keskkonda vahel mitte kunagi.

Paraku ei peetud esialgu Nord Streami gaasijuhtme üle mitte keskkonnaalast debatti, vaid kohati hüsteeriliselt hõigati Eesti julgeolekualaseid loosungeid. Kuidas teisiti saakski hinnata ühe eks-peaminister poolt projekti võrdlemist Molotov-Ribbentropi paktiga, mis leidis tsiteerimist laialdaselt ka välisajakirjanduses. Poliitiliselt kallutatud ajaloomalakaga virutamine hävitas meie võimaluse olla usutavad projekti teostamisel kaasnevate keskkonnamõjudele rõhutamisel.

Täna Riigikogus esinenud Eesti Teaduste Akadeemia liige professor Tarmo Soomere tõi ridamisi teaduslikke näiteid ohtudest, mida torude paigutamine haavatavasse Läänemere ökosüsteemi kaasa toovad. Võiksime neid palju edukamalt Läänemereriikides põhjendada, kui mõned poliitikud poleks esialgse hüsteeriaga tekitanud meile põhimõtteliste russofoobide maine. Pole mõtet kedagi teist süüdistada selles, et mõne arvates oleme gaasijuhtme vastu peamisel sellepärast, et see on vene gaasijuhe ning keskkonnaargument on lihtsalt meie uus relv sõjas idanaabri vastu.

Me peame arvestama võimalusega, et see toru tuleb ning seega ka sellega, et lähemas või pikemas tulevikus võib see kaasa tuua keskkonnakahju. Tarmo Soomere tõi esile tõsise probleemi: „Puudub regulatsioon mere veemassidega leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks“. Arvan, et peaksime sellega palju rohkem tegelema.

Kui austatud professori poolsed ohu-stsenaariumid rakenduvad, peavad selle eest vastust kandma torujuhtme omanikud ja riigid, kes ei pööranud keskkonnaohtudele piisavalt tähelepanu. Meie eesmärk on ju puhas Läänemeri ja tervislik elukeskkond. Kui keegi seda rikub, peab ta kahju likvideerima ning kannatused kompenseerima.

Tweet This Post 

Kõik Eesti linnad on võrdsed, aga mõni on võrdsem kui teised. Olin otsustanud, et jätkan tööd Riigikogus ja seetõttu Tartus kohalikel valimistel parti mängida ei tahtnud. Lasnamäel olin (ja olen ka tulevikus) valmis kandideerima selle nimel, et erakond parema tulemuse saaks ning ütlesin valijatele selgelt, et olen „part“.

Mõtlen kurbusega nendele partidele, kes said tuhandeid hääli. Mõelda vaid kui paljude valijate ootusi nad petavad. Minu 44 häält Lasnamäelt on seega paras tulemus. Aitäh valijatele ning täidan teile antud lubaduse jätkata võitlust kodanikevabaduste ja liberaalsete väärtuste eest Riigikogus.

Tallinna volikokku mitteminejate esikolmik (Jüri Ratas – 9726, Mart Laar – 5284 ja Vilja Savisaar – 4913) on selge tõestus, et tahetakse valida „parte“ ning ma pean ebaõiglaseks, et mõned selle eest valjaid lollideks sõimab. Demokraatlikus riigis on kõrgema võimu kandjaks rahvas ning rahvas on oma kaalutletud ning siira valiku teinud.

Ainuke etteheide on mul nendele kandidaatidele, kes „pardiks“ olemist varjasid. Ma pean valijate petjateks neid, kes ei öelnud selgelt välja, et valituks osutudes nad volikogu töös osalema ei hakka või kes ei seadnud esindusoganistasiooni minekuks lisatingimusi (a la linnapeakandidaadid jt). Muuseas, paljud sellised pätid ei tööta üldse mitte Toompeal, vaid on koolidirektorid, tuntud arstid, kultuuritegelased jne jne.

Võib-olla tasuks laiapõhjalist avalikku arutelu mõte viia kohalike omavalitsuste valimised kokku Riigikogu valimistega. Niikuinii käiakse volikogu valimistel välja riiki puudutavaid lubadusi ja vastupidi. Niikuinii kandideerivad samad nimed, erakonnad ja valimisliidud. Ühel ajal toimuvad valimised oleks lõpp ka ülepaisutatud halale „partide“ teemal.

*part — valimistel mandaadi saanud kandidaat, kes loobub oma kohast

____________
PS: Eile külastasin Reformierakonna, IRL-i ja Keskerakonna valimispidu. Viimasel andsin ka video-intervjuu Delfile: http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=26351279

Tweet This Post 

Erich Maria Remarque’i raamatu „Im Westen nichts Neues“ („Läänerindel muutuseta“) pealkiri osundab tüüpteatele I maailmasõja päevilt. „Ei ole uudiseid“ iseloomustas tavalist päeva rindejoonel, kuhu jäi maha tuhandeid hukkunud, kümneid tuhandeid oigavaid haavatuid ja ahervaremetes linnu-külasid.

Sarnaselt ei toimu Valgevenes midagi olulist. Niivõrd tavaline on, et rahumeelne meeleavaldus aetakse laiali, seal osalejad vahistatakse ning peksa saavad valimatult nii opositsiooniliidrid kui ka sündmust kajastavad ajakirjanikud. Kiire otsing news.google.com’is (http://news.google.com/news/search?pz=1&cf=all&ned=us&hl=en&q=belarus&cf=all&start=0) näitas, et üleeilseid sündmusi on siiani kajastanud rahvusvahelises meedias vaid Taiwan News (http://www.etaiwannews.com/etn/news_content.php?id=1083930&lang=eng_news), lisaks muidugi Valgevene ja Vene online meedia.

Charter97.org (http://www.charter97.org/en/news/2009/10/16/22878/) uudisteportaalis on paar fotod ja üks video. Rohkem polegi, sest miilitsa üks ülesanne on kompromiteeriva materjali kogumise takistamine ja selle hävitamine. Pole verist pilti, pole ka uudist.

Lukašenka sõnum läänele on jätkuvalt: „Oleme valmis avama riigi majandust ning teatavatel tingimustel rääkima teatud välispoliitilistel teemadel, kuid kodanike põhiõiguste, poliitilistest vabaduste ja sõltumatu meedia teemal meie poole ärge parem pöörduge.“

Batka mängib edukat topeltmängu pressides „sõpruse“ eest raha ja tunnustust välja läänest ja idast. Selle tulemusena räägib lääs üha vähem „Euroopa viimasest diktaatorist“, pigistab silma kinni inimõiguste rikkumistele ega pöörab tähelepanu sellistele „ebaolulistele ja pisikestele“ sündmustele Minsk keskväljakul. Nii saamegi leppida lühiteatega: “idarindel muutuseta”.

Tweet This Post 

Punasele nupule vajutamine võitu ei toonud. 54 poolthäälega võttis Riigikogu vastu Presidendi poolt suvel väljakuulutamata jäänud karistusseadustiku ja muude seaduste muutmise seaduse eelnõu 416UA. Mina, Aleksei ja veel 11 saadikut olime eelnõu vastuvõtmise vastu, kuid lõplik otsus on nüüd Presidendi käes.

Võrreldes eelnõu esialgse tekstiga ning tuletades meelde, milliseid muudatusi sinna sooviti sisse suruda, võib täna vastuvõetud tekst jätta isegi süütu mulje. Nii ei leia eelnõust Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaheri muudatusettepanekut, mille eesmärk oli kuni kolmeks aastaks trellide taha saata isikud, kes ähvardavad (sic!) toime panna Eesti Vabariigi vastu suunatud vägivaldset tegevust. Samuti on välja jäänud nn ohudelikt, mis võimaldas korratuse organiseerijaid karistada ka ilma, et korratus oleks toimunud.

Seetõttu on kõige suuremad kaotajad need, kes soovisid veelgi karmimat korda ning põhiseaduses sätestatud põhivabaduste piiramist. Õigusspetsialistide hinnangul täna vastuvõetud tekst põhiseadusega vastuollu ei lähe, kuid see ei tähenda, et seda peaks toetama.

Olen alati rõhutanud, et küsimus ei ole ainult antud eelnõu vastavuses põhiseadusele, vaid märksa laiem. Põhiseadus annab mänguruumi otsustamaks, kui palju võib näiteks riikliku julgeoleku tagamise sildi all põhivabadusi piirata. On neid poliitikuid, kes soovivad vabadusi piirata võimalikult palju, ja neid, kes võimalikult vähe.

Põhiküsimus antud (ja mitme teise) eelnõu puhul on seega, kui karmi korraga riigis me soovime elada. Ma ei pea õigeks, et karistusseadustiku paragrahvi 238 muutmine toob kaasa kuni kaheksa aastase vangistuse ka neile, kes korratusel osalema kutsuvad. Ma ei pea õigeks, et viis aastat Rootsi kardinaid võib oodata isikut, kes korratusel eirab (abi-)politseiniku käsku.

Olen arvamusel, et rüüstamisi, purustamisi, süütamisi ja muid sellist tegevust organiseerivad või toime panevad isikud peavad saama karistatud, kuid ma ei pea õigeks karistada neid, kes selliseid kuritegusid korda pole saatnud. Joon rahumeelse meeleavalduse ja massilise korratuse vahel on ebaselge ja hägune.

Saksa kohtupraktikas, mida antud Vaher eeskujuks tõi, algab mass 15-20 inimesest ning korratuse mõiste tähendab stiihiliselt kogunenud rahvahulga poolt avaliku korra jämedat rikkumist. Seega ei saa välistada, et iga registreerimata meeleavaldus, mille raames keegi provokaator viskab ühe kivi, muutub seadusilma jaoks massiliseks korratuseks.

Toon vaid ühe näite. Seksuaalvähemuste paraadi tuleb „tervitama“ alati mõni skinhead’ist provokaator, kes võib rahumeelse marsi lihtsalt massiliseks korratuseks muuta. Kas selle eest peaks kriminaalkorras karistama ka paraadi korraldajaid ja neid, kes kutsusid sellel osalema? Minu vastus on selge ei! Veelgi enam, ma arvan, et ühegi rahumeelse meelevalduse korraldaja ei tohi karta, et teda kodanikuaktiivsuse eest karistatakse.

Karmimad karistused narkokurjategijatele, vägistajatele ja roolijoodikutele on igati põhjendatud ning aitavad suurendada turvalisust, kuid ma ei saa tõesti aru, miks on tänases Eesti riigis vaja karmimaid karistusi teisitimõtlejatele. Pigem on meile mureks ju see, et paljud elanikud ei viitsi oma arvamust avaldada.

Karistusseadustiku karmimaks muutmine on selge signaal rahvale – me ei usalda teid. Otsus on Presidendi käes.

Tweet This Post 

Aafrika satub meie uudistesse vaid siis, kui mõnes riigis on olukord kas halb või väga halb. Kiire otsing sõnale „Aafrika“ tõi Postimehest välja lood Somaalia piraatidest, värvikast Liibüa liidrist, petukõned Sierra Leonest, Guinea võimude kuritegudest, sekka ka neutraalseid spordiuudiseid. Kas tõesti ei ole meil Aafrikast midagi õppida peale maratonijooksu?

Lugesin Leheneegri (http://leheneeger.wordpress.com/2009/10/05/ma-ei-usu-oma-silmi-korvu-ega-ninasoormeid/) ajaveebist sellest, kuidas Viimsi vald on otsustanud defineerida „õige“ perekonnamudeli ja seeläbi võtta kahelt kooselavalt naiselt õiguse saada rahalist toetust. Siit Cape Townist ei ole mul võimalik kontrollida informatsiooni õigsust ega süübida põhjustesse. Küll saan aga tuua Eestile eeskujuks Lõuna Aafrika.

Lõuna Aafrika on esimene riik maailmas, mis konstitutsioonis kaitseb samasooliste õigusi. 1996. aastal vastu võetud põhiseaduse 9. osa „Võrdõiguslikkus“ sätestab:

“(3) The state may not unfairly discriminate directly or indirectly against anyone on one or more grounds, including race, gender, sex, pregnancy, marital status, ethnic or social origin, colour, sexual orientation, age, disability, religion, conscience, belief, culture, language and birth.”

http://www.constitutionalcourt.org.za/text/rights/know/homosexual.html

Lõuna Aafrika Vabariigi konstitutsiooniline kohus on teinud ridamisi otsuseid põhiseaduses sätesatud õiguse tagamiseks. 2002. aastal tagati samasoolistele paaridele võrdsed finantsõigused heteropaaridega ja lubati adopteerimine, 2006. aastal võttis parlament konstitutsioonikohtu nõudmisel vastu samasooliste abiellumise seaduse. LAV-ist sai viies riik maailmas, mis seadustas samasooliste abielud.

Samasooliste õiguste olukord apartheidi ajal oli puudulik – teatud ajal pandi „vahelejäänud“ paare aastateks vangi, rääkimata siis mingiteski õigustest koos elada või perekonda luua. Selles suhtes on tänane LAV liberaalsem ja humaansem, kui Euroopa väikeriik Eesti. Apartheid samasoolitse vastu sai siin läbi 1996ndal aastal, viimsis õitseb see edasi. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et pole meil midagi Aafrikast õppida.

Tweet This Post 

“Tühjade kõhtudega ei ole voimalik ehitada demokraatiat”, teatas Dr. Akinwumi A. Adesina esinedes eile AWEPA konverentsil Lõuna Aafrika Vabariigis. Aafrika põllumajanduse arengule, mida ettekandja hellitavalt “Roheliseks Revolutsiooniks” nimetas, pühendatud ettekanne pani mind mõtlema ka inimõiguste teema üle.

Õhtusoogil teatas Rootsi roheliste partei esindaja, et inimõigustel ei ole tähtsuse järjekorda - need on kõik võrdselt olulised ning ühte ei tohi teisele eelistada. Ilus, kuid võib-olla pisut naiivne arvamus.

ÜRO Inimoiguste Deklaratsiooni artikkel nr 24 kuulub minu lemmikute hulka:
Everyone has the right to rest and leisure, including reasonable limitation of working hours and periodic holidays with pay.

Tuletan seda endale sageli meelde näiteks valimiseelsel ajal, kui öö läheb segi päevaga ja nädalavahetused tööpaevadega. Siiski julgen oletada, et näiteks artikkel 3, mis sätestab õiguse elule, vabadusele ja turvalisusele on sellest olulisem. Ilma puhkuseta on võimalik elada - vähemalt teatud aja.

Küsides Euroopas, et mis on inimõigused, saab üldjuhul vastuseks jutuvada, milles rõhutatakse sõnavabadust, vaba meediat, ausaid valimisi jne. USA „first amendment’i” ehk „esimese konstitutsiooniparanduse“ põhimõtetest leiab usu-, sõna-, meedia-, kogunemis- ja petitsioonivabaduse. Kuid kas need kehtivad (või peaksid kehtima) kogu maailmale?

Neljapäeval lennukiga Cape Towni poole sõites lugesin 30. semptembri International Herald Tribune’ist Zhang Wei-Wei artiklit “Eight Ideas Behind China’s Success”, milles autor muuseas väidab, et “Beijing has embraced this old Chinese governance concept by highlighting poverty eradication as the most fundamental human right”. Sarnane suhtumine tundub olevat valdav ka siin, Aafrikas.

Just seetõttu ei tasu meil imestada, et minnes hiinlastelt Tiibetile usu- ja kultuurivabadust nõudma, saame vastuseks statistilse tabeli, kui palju on Hiina Rahvavabariik maailma katusel vähendanud vaesust ja ehitanud infrastruktuuri. Arusaam inimõigustest on lihtsalt nii erinev.

Selleks, et saavutada meie nägemust paremast maailmast, tuleb meil püüda mõista, millised on teiste väärtused ja soovid. Dr. Adesina väitis, et võitlus nälja ja vaesuse vastu on esmane ning ajalugu näitab, et selline võitlus on olnud edukas (ja ka ebaedukas)  igasuguste režiimide all. Nõukogude Liidus 80-ndatel aastatel nälga ju polnud?!

Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks on keeruliseks küsimuseks arenguabi tingimuslikkus. Hiina Rahvavabariik jagab Aafrika riikidele abi sõltumata poliitilisest režiimist nõnda kaua, kui riigid lubavad Hiina ettevõtetel ekspluateerida Aafrika majandust. Euroopa Liidu arenguabi eeltingimuseks on siiani olnud režiimisiire, mis eeldab vabade ja ausate valimiste toimumist, õigusriigi ja demokraatia toimimist. Ent kas tingimusi on võimalik edukalt rakendada, kui teine pakkuja tegeleb sotsiaalse dumping-uga?

…
AWEPA on organisatsioon, mis loodi 25 aastat tagasi Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi vastu võitlemiseks. Paradoksaalselt toimub tänane konverents Stellenboschi lähedal, mille ülikoolis töötades arendas Hendrik Frensch Verwoerd (LAV-i peaminister aastatel 1958-1966) rasside eraldatuse ideoloogiat täiuslikkuseni. Vahel ka “Apartheidi Isaks” kutsutud poliitik mõrvati 1966. aastal Cape Townis, mis asub hotellist umbes 50 kilomeetri kaugusel.

Apartheidi “kukutamise” järel muutus AWEPA Euroopa rahvusparlamentide ühisorganisatsiooniks, mille eesmärk on aidata kaasa parlamentaarse demokraatia arengule Aafrikas. Kardan, et enamikke eestlasi jätab see teema väga külmaks – meil endalgi ju paha-paha parlament ning probleeme küllaga. Poliitikud erinevatest Aafrika riikidest on aga AWEPA tegevusega väga rahul, mida kinnitas ka eilne Kongo parlamendi spiikri lubadus püstitada organisatsioonile võimas monument riigi pealinna Brazzaville’i. NICE!

Tweet This Post 

Nendel valimistel mina Tartu Linnavolikokku ei kandideeri, sest soovin jätkata tööd Riigikogus. Mul oleks häbi küsida Sinult mandaati ja jätta see siis kasutamata. Rahuliku südame ja kindla veendumusega soovitan Sul valida Kristjan Karis (kandidaat nr 225).

Kristjan ei ole mingi uus või võõras „nägu“, kes Tartu asjadest suurt ei tea. Pesuehtsa tartlasena on ta kaasa löönud paljudes sellistes algatustes, mis on teinud Tartust Eesti parima linna. Lindilõikamise asemel eelistab ta tegeleda sisulise poolega. Näiteks praegu, Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutuse projektijuhina, töötab ta selle nimel, et ka see kultuuritempel lõpuks valmis saaks.

Tunnen Kristjanit üle 20 aasta, ajast, kui õppisime koos Miina Härma Gümnaasiumis. Tunnen teda kui sõna pidavat meest, kes ei loobi lubadusi nelja ilmakaarde laiali. Kodulehel www.karis.ee on ta avaldanud kolm seisukohta, mille elluviimist ta eriti oluliseks peab:

Kristjan Karis lubab:

1. Iga Tartu laps saab endale lasteaiakoha. Selle saavutamiseks toetan uute lasteaedade ehitamist ning eralasteaedadele investeerimistoetuste ning munitsipaallasteaedadega võrdse pearaha maksmist.
2.Töötan selle nimel, et Tartusse saaks loodud „Heade Mõtete Fond“, mis tagaks linlaste algatustele linna poolse omafinantseeringu. Linn peab olema säravate ideede ning sotsiaalsete võrgustike koondaja.
3.Teen kõik selle nimel, et Tartu linn saaks endale hästi funktsioneeriva spordisüsteemi. Selleks kutsun kokku Tartu Spordinõukoja ning loon spordiklubisid toetava tugistruktuuri.

Kahtlemata ei ole need ainukesed teemad, millega Kristjan tegeleb. Osalesime mõlemad erakonna Tartu valimisprogrammi väljatöötamisel ning meie head ideed said ka sinna kirja pandud. Nende elluviimiseks on vaja saada tartlastelt mandaat.

Soovitan kõikidele sõpradele valida Kristjan Karis, kuna usun temasse. Kui minu eeltoodud põhjendused ei ole Sinu jaoks piisavalt veenvad, soovitan Sul temaga ise ühendust võtta. Kristjan kohtub tartlastega hea meelega, et arutada linnale olulisi teemasid. Kohtumise järel mõistad kindlasti, miks ma nii julgelt tema poolt hääletada soovitan.

Kristjani mobiilinumber on 51 74 766 ja e-posti aadress kristjan.karis@reform.ee. Enne kohtumist uuri kindlasti tema kodulehekülge: www.karis.ee.

Tweet This Post