Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

LAV: Inimõigused ja monument

“Tühjade kõhtudega ei ole voimalik ehitada demokraatiat”, teatas Dr. Akinwumi A. Adesina esinedes eile AWEPA konverentsil Lõuna Aafrika Vabariigis. Aafrika põllumajanduse arengule, mida ettekandja hellitavalt "Roheliseks Revolutsiooniks" nimetas, pühendatud ettekanne pani mind mõtlema ka inimõiguste teema üle.

Õhtusoogil teatas Rootsi roheliste partei esindaja, et inimõigustel ei ole tähtsuse järjekorda - need on kõik võrdselt olulised ning ühte ei tohi teisele eelistada. Ilus, kuid võib-olla pisut naiivne arvamus.

ÜRO Inimoiguste Deklaratsiooni artikkel nr 24 kuulub minu lemmikute hulka:
Everyone has the right to rest and leisure, including reasonable limitation of working hours and periodic holidays with pay.

Tuletan seda endale sageli meelde näiteks valimiseelsel ajal, kui öö läheb segi päevaga ja nädalavahetused tööpaevadega. Siiski julgen oletada, et näiteks artikkel 3, mis sätestab õiguse elule, vabadusele ja turvalisusele on sellest olulisem. Ilma puhkuseta on võimalik elada - vähemalt teatud aja.

Küsides Euroopas, et mis on inimõigused, saab üldjuhul vastuseks jutuvada, milles rõhutatakse sõnavabadust, vaba meediat, ausaid valimisi jne. USA „first amendment’i” ehk „esimese konstitutsiooniparanduse“ põhimõtetest leiab usu-, sõna-, meedia-, kogunemis- ja petitsioonivabaduse. Kuid kas need kehtivad (või peaksid kehtima) kogu maailmale?

Neljapäeval lennukiga Cape Towni poole sõites lugesin 30. semptembri International Herald Tribune’ist Zhang Wei-Wei artiklit “Eight Ideas Behind China’s Success”, milles autor muuseas väidab, et “Beijing has embraced this old Chinese governance concept by highlighting poverty eradication as the most fundamental human right”. Sarnane suhtumine tundub olevat valdav ka siin, Aafrikas.

Just seetõttu ei tasu meil imestada, et minnes hiinlastelt Tiibetile usu- ja kultuurivabadust nõudma, saame vastuseks statistilse tabeli, kui palju on Hiina Rahvavabariik maailma katusel vähendanud vaesust ja ehitanud infrastruktuuri. Arusaam inimõigustest on lihtsalt nii erinev.

Selleks, et saavutada meie nägemust paremast maailmast, tuleb meil püüda mõista, millised on teiste väärtused ja soovid. Dr. Adesina väitis, et võitlus nälja ja vaesuse vastu on esmane ning ajalugu näitab, et selline võitlus on olnud edukas (ja ka ebaedukas)  igasuguste režiimide all. Nõukogude Liidus 80-ndatel aastatel nälga ju polnud?!

Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks on keeruliseks küsimuseks arenguabi tingimuslikkus. Hiina Rahvavabariik jagab Aafrika riikidele abi sõltumata poliitilisest režiimist nõnda kaua, kui riigid lubavad Hiina ettevõtetel ekspluateerida Aafrika majandust. Euroopa Liidu arenguabi eeltingimuseks on siiani olnud režiimisiire, mis eeldab vabade ja ausate valimiste toimumist, õigusriigi ja demokraatia toimimist. Ent kas tingimusi on võimalik edukalt rakendada, kui teine pakkuja tegeleb sotsiaalse dumping-uga?

...
AWEPA on organisatsioon, mis loodi 25 aastat tagasi Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi vastu võitlemiseks. Paradoksaalselt toimub tänane konverents Stellenboschi lähedal, mille ülikoolis töötades arendas Hendrik Frensch Verwoerd (LAV-i peaminister aastatel 1958-1966) rasside eraldatuse ideoloogiat täiuslikkuseni. Vahel ka "Apartheidi Isaks" kutsutud poliitik mõrvati 1966. aastal Cape Townis, mis asub hotellist umbes 50 kilomeetri kaugusel.

Apartheidi “kukutamise” järel muutus AWEPA Euroopa rahvusparlamentide ühisorganisatsiooniks, mille eesmärk on aidata kaasa parlamentaarse demokraatia arengule Aafrikas. Kardan, et enamikke eestlasi jätab see teema väga külmaks – meil endalgi ju paha-paha parlament ning probleeme küllaga. Poliitikud erinevatest Aafrika riikidest on aga AWEPA tegevusega väga rahul, mida kinnitas ka eilne Kongo parlamendi spiikri lubadus püstitada organisatsioonile võimas monument riigi pealinna Brazzaville’i. NICE!