Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Venemaa on ainus Balti mere äärne riik, kes pole ühinenud Läänemere kaitse konventsiooniga. Samas annavad nad märkimisväärse, et mitte öelda suurema osa Läänemere reostusest. Tulenevalt eeltoodust pole neil ka tollest konventsioonist tulenevat vastutust. Vastutus piirneb äriettevõtte poolt rahvusvahelises vetes sooritatu ning kaudmõjudega territoriaalvetele ning kaldajoonele.

Konkreetne kõige suurem rahuaja risk Eesti jaoks on naftareostus, mis võib tuleneda tankeriõnnetustest meie rannikumeres. Suur osa Vene suunal liikuvatest tankeritest on ühepõhjalised, mis sellest, et Läänemere kaitse konventsioon näeb ette topeltpõhjalisi. Aga Venemaale see ei kehti. Ja sanktsioneerida ka ei saa, sest liiguvad nad rahvusvahelistes vetes. Tihti on naftavahendajate alused registreeritud rahatutesse off-shore firmadesse mugavuslipumaades ja panditud ning kaetud teadmta klasulitega kindlustustega = raha pole lootust nendelt saada või see on väga keeruline. Alternatiivina – Nord Stream deponeerib kindla summa raha või võtab avalikel tingimustel kindlustuse või pangasündikaadi garantii juhuks kui tema tegevusest peaks tekkima kulukat likvideerimist vajavaid keskkonnamõjusid.

Ehk siis siit miljoni dollari küsimus tegevpoliitikule: mis siiski takistab Eestit nihutamast oma merepiiri Soome lahe keskjooneni, mille tulemusena Soome on sunnitud sama tegema? Tulemusena saab rakendada topeltpõhjalisuse nõude meie ja Soome territoriaalvetele ning välistada igasuguse militaarliikluse ilma vastavate riikide nõusolekuta. Erinevalt Lennart Mere aegadest, kui merepiiri tagasitõmbamise otsus tehti on meil nüüd õhu- ja mereseire suutlikkus olemas, seega on võimalik täpselt kontrollida Eesti territoriaalvette ja õhuruumi lubatud lennuvahendite liiklust.

Palusin, et hea kolleg, kes Sinu poolt t6statatud kysimusega p6hjalikult tegelenud on, annaks Sinu kysimusele vastuse. Ta kirjutas:

“Merepiiri nihutamist ei takista mitte miski. See on riigi ühepoolne ja absoluutne õigus ja seda tehakse deklaratsiooni korras. Antud juhul saame me seda teha kuni Soome lahe keskpaigani, kus piir ka kulges – kuni 1993. aastani. Tuleb nõustuda: potentsiaalne gaasireostus on köömes naftaga võrreldes. Kuna Venemaa kavatseb Soome lahte tuua kogu naftaveo, mis seni käib läbi naftajuhtme “Druzhba”, siis kasvab veoste (Primorski kaidelt) maht ce 5 kordseks ja seda ca 4-5 aasta jooksul.

Piirinihutamine annaks meile kaks asja: (a) transiiditasu naftavedude eest; (b) võimaluse teostada tankerite kohutuslikku lootsimist; (c) õiguse nõuda venemaalt ja Euroopa Liidul olulisi investeeringuid nafta-tõrje võimekuse tõstmisesse.

Kahjuks pole ma kuigi kindel, et Vabariigi välispoliitika kujundajad oleksid selliseks liigutuseks täna valmis.”