Täna mälestavad ukrainlased 1932. – 33. a. suure näljahäda 76. aastapäeva. Kui soovime, et teised riigid ja rahvad mõistaksid meie ajaloo traagikat, peame ka meie seda päeva meeles pidama. Faktid tõestavad, et Ukraina näljahäda ei olnud tingitud raskest majanduslikust olukorrast, põuast või üleujutustest, vaid Stalini režiim korraldas selle teadlikult. Selle tulemusena hukkus ligi 7 miljonit süütut inimest.

Mul on hea meel, et Eesti oli esimene riik maailmas (aastal 1993), kes seda Riigikogu resolutsiooniga ametlikult genotsiidiks nimetas. 2003 aasta novembris võttis ÜRO vastu deklaratsiooni, milles nimetas 1932-33. a. Suurt Ukraina Näljahäda Ukraina rahva tragöödiaks ja mõistis hukka inimeste massilise hukkumise põhjustanud totalitaarse režiimi.

Eesti Ukrainlaste Kongress kutsel osalesin täna Ukraina Kultuurikeskuses ja kirikus toimunud mälestusürituselm kus on tehtud ka ajaveebis olev foto.

Ukraina saatkond edastas alljärgneva info kurvast sündmusest:

The Great Famine of 1932 1933 in Ukraine

Ukraine had a number of artificial famines over the 20th century. The most notable of these were the 1921 famine as a result of World War I and the Civil War in the former Russian Empire but most importantly of the collapse of agricultural policies of the Soviet communist state, and the 1946-1947 famine that came in the aftermath of World War II and was used not least for political gains by the Soviet regime.

And yet the Artificial Famine of 1932-1933, dubbed the Great Ukrainian Famine, or Holodomor, stands out not only due to the staggering numbers of its casualties but also because it did not occur spontaneously as a result of any natural or social phenomena. Rather, it was caused by genocidal practices deliberately used by the totalitarian government.

This deliberate terrorist act of the political system against civilian population exterminated not only a vast number of well-to-do, independent farmers but also whole generations of villagers. It undermined the nation’s social foundations, its traditions, spiritual and cultural identities. Considering the liquidation of city elites carried out at the same time, this meant that Ukrainians had been slated for destruction as a social entity, doomed to be thrown back into primitive conditions.

Analysis of Soviet official documents published in 1929-1933 reveals the facts of deliberate creation of unbearable conditions for rural population, two-thirds of it consisting of ethnic Ukrainians, which have led to physical extermination. The 1932-1933 Holodomor was without any doubt an action deliberately planned.

The documents reveal that there was an abundance of bread in Ukraine at the time, but bread was being confiscated and forcibly exported. Not only bread was being taken out of Ukraine: no food products were to be left, not even pickled cucumbers, cabbages or tomatoes, so that people would starve to death. Ukrainians were also prevented from leaving the regions struck by starvation in search of food; many were sought out elsewhere in the Soviet Union and forcibly returned to Ukraine.

On government orders, all forms of trade in the countryside were banned, and food supplies to villages were cut. The use of bread as wages in the areas that had failed to live up to the back-breaking norms of production was declared an offence punishable by lengthy prison terms or death. A system of fines was imposed in the form of natural products. The Ukrainian share amounted to one-third in Soviet grain supplies while some areas of Ukraine were obliged to provide more bread than the aggregate output of North Caucasus, Central Black-Soil Region, Kazakhstan, and the Moscow Region.

Historians and demographers still argue about the exact number of Holodomor victims, and figures are claimed at anywhere between 3 and 10 million. Based on data yielded by the 1937 census, population losses due to physical exhaustion, typhoid, poisonings, cannibalism, repressions, and suicides related to psychological stress and social collapse were close to 7 million persons.

The overall casualty figures would have been influenced by the order given to civil registry offices not to register deaths of children under one year of age. Scientists believe that, since it was mainly children and young people who perished in that period, average life expectancy among Ukrainians in 1932-1933 was 7,3 years among men and 10,9 years among women. Such appalling indicators have never before been reported in human history. According to some demographers, one million children failed to be born in Ukraine because of the Holodomor.

The comprehensive character of this national catastrophe deeply shakes any thinking human being. The most sophisticated statistics cannot reflect the depth of social, economic, political, moral and psychological consequences of the Holodomor, of uncontrollable government tyranny, and of the ugly phenomenon of cannibalism. The famine lasting almost two years was not a natural disaster but one imposed at will.

Due to its apparent anti-Ukrainian set as well as the scale of its spread, the 1932-1933 Holodomor became the most deadly weapon of mass destruction used by the Soviet regime in Ukraine. Without assessing this most cynical form of political terror in the historical, sociological, legal and political aspects, it is impossible today to comprehend the 20th century history of Europe, to understand the very essence of totalitarianism. Speaking about Holodomor is speaking about a major, global-scale social and humanitarian catastrophe in human history, not just the history of Ukrainianhood.

According to messages sent at the time by foreign consular offices in Kyiv, Odesa and Kharkiv, governments of other countries were well aware of the circumstances and scope of the famine in Ukraine. But political and business circles of foreign nations chose either to behold the tragedy in silence or to give in to Stalin’s propaganda and ignore the Holodomor altogether.

The term “genocide” would not be introduced until the UN General Assembly 11 December 1946 Resolution which defined it as a punishable offence. On 9 December 1948 the UN General Assembly unanimously adopted the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, which entered into force as of 12 January 1951.

Article 2 of the Convention defines genocide as “acts committed with intent to destroy, in whole or in part, a national, ethnical, racial or religious group as such”. It goes on to read that such acts may be committed by way of, inter alia, “deliberately inflicting on the group conditions of life calculated to bring about its physical destruction in whole or in part”, which is best illustrated by the 1932-1933 Holodomor in Ukraine.

It was in this spirit that the international community marked the 70th anniversary of the Holodomor in 2003. It started off when a special session of the Verkhovna Rada (Parliament) of Ukraine, in which only the Communist Party faction refused to participate, approved an address to the Ukrainian people on 14 May 2003. The address read that the Holodomor had been “deliberately organized by the Stalin regime” and had to be “publicly condemned by the Ukrainian society and the international community as one of the deadliest facts of genocide in world history”.

In September 2003 Ukraine called on the UN General Assembly to support Ukraine’s initiative condemning the 1932-1933 Holodomor as an act of genocide. It was for the first time in the history of the UN that the Joint Statement on the seventieth anniversary of the Great Famine of 1932-1933 in Ukraine (Holodomor) named the Holodomor the national tragedy of the Ukrainian people, expressed sympathy to its victims, and called upon all “Member States, the United Nations and its special agencies, international and regional organizations, as well as non-governmental organizations, foundations and associations to pay tribute to the memory of those who perished during that tragic period of history”.

36 of the UN member states became co-authors of the Joint Statement; others supported it, including all 25 current member states of the European Union.

Recognition of the Holodomor as an act of genocide is stipulated in a number of official documents publicized by national parliaments of several countries, notably of Argentina, Australia, Canada, Estonia, Hungary, and the United States, as well as in a 16 December 2003 statement by the UNESCO Secretary General.

It is also worth noting that monuments to the victims of artificial famines and political repressions in Ukraine have been erected in a number of countries: Argentina, Australia, Belgium, Canada, Estonia, Kazakhstan, and the Russian Federation; more monuments are now under construction in Canada, Hungary and the United States.

Ukraine calls upon all the UN member states to officially recognize the 1932-1933 Holodomor or Great Famine in Ukraine as an act of genocide.

In his address at the UN General Assembly High-Level Plenary Session on 15 September 2005, President of Ukraine Victor Yushchenko said: “I am appealing to you on behalf of the nation that lost millions of people in the Holodomor, the act of genocide organized against my people. The governments of many countries then turned away from our distress. We insist that the world must know the truth about all the crimes committed against humanity. Only that way can we all be confident that indifference will never again encourage perpetrators”.

Tweet This Post 

Vene lennuvägi ei ole alates aprillist Eesti Lennuliiklusteenindusele (LLT) arveid tasunud ja võlg on tänaseks üle 250 000.- krooni. MIG-ide, SU-de, AN-ide jt lend Peterburist Kaliningradi toimub pikki Soome lahte neutraalvete kohal, kuid Eesti vastutusalas. Lennuliiklusteenindus peab seega tagama neile navigatsiooniteenust – garanteerima näiteks, et Vantaa või Tallinna lennujaamast tõusvad või sinna maanduvad reisilennukid ei satuks liiga lähedale Vene sõjaväe lennukitele.

Käesoleva aasta keskpaigani ei ole arvete tasumisega probleeme olnud, kuid nüüd pole aidanud ka korduvad meeldetuletused erinevate kanalite kaudu. Kui mõni tsiviillennundusega tegelev firma selliselt käituks, lõpetaks LLT talle õige kiiresti teenuse pakkumise (mis tähendab, et neid ei lubataks Eesti poolt jälgitavasse õhuruumi) ning esitataks avaldus inkassosse. Käesoleval aastal ühe tsiviillennufirma pankroti tõttu on firma pidanud nii maha kandma paarkümmend tuhat krooni.

Vene sõjalennukitega on erinevaid probleeme olnud varem ka. Kordi toimunud Vaindloo saare põhjapoolsest tipust ülelendamine (ehk sisenemine Eesti õhuruumi) on arvatavasti näide lendurite lohakusest, laiskusest või puudulikust radarisüsteemist. Rikkis transpondrid (või nende puudumine üldse) näitab aga iganenud Vene lennukiparki. Nii on arvatavasti ka tänane probleem, ehk veerand miljoni kroonine võlg, mitte tõestus lennuväe pankrotist, vaid tavaline „vene värk“.

Tänasel LLT auditikomitee koosolekul arutasime 2009. aasta eelarve täitmist, 2010. aasta eelarve projekti ning üldiselt lennunduse olukorda Eestis. Huvi pärast uurisin, et kui palju saime kahju Finnairi eelmise nädala streigist. Keskmiselt maksab Finnair navigatsiooniteenuste eest 80 000.- krooni päevas, seega pühapäeva õhtust kolmapäeva lõunani toimunud „katkestus“ vähendas ettevõtte tulu umbes 260 000.- krooni.

Tweet This Post 

 Kui Kaplinn peaks endale uue linnalogo kujundama, võiks selleks saada okastraat. Kõik väravad, aiad ja isegi linnaosad paljastavad valvekoera kombel oma teravad metallhambad, andes möödujale selge hoiatuse: „Võõras, ära tule!” Müüride tagant leidsin aga alati külalislahked ja avatud elanikud, isegi kõige hullemast townshipist.

Townshipi eestikeelne tõlge ei peegelda nende asumite tõelist palet. Vald, külakogukond või maakonna väikelinn ei sobi kuidagi kirjeldama mitme miljoni elanikuga maa-ala, kus kättejuhtuvast materjalist kokkuklopsitud hurtsikuid on pillutatud neljas ilmakaares nii kaugele kui silm ulatub. Suur osa sealsest ainult mustanahalisest elanikkonnast on töötud, madalalt haritud ning lootusetult vaesed. „Normaalne” valge inimene sinna oma jalga ei tõsta või kui, siis ainult reisibüroo korraldatud apartheidi „jäänukeid” tutvustaval ekskursioonil.

Apartheidiks nimetasid Lõuna-Aafrika valgetest võimukandjad enda rassieralduspoliitikat, mille eesmärgiks oli viia erinevatest rassidest inimeste omavaheline läbikäimine miinimumini. Üheks selle poliitika osaks oli ka 1950. aastal vastu võetud seadus, mis keelas mustanahalistel linnas elamise ning lõi aluse just selliste illegaalsete slummide tekkeks.

1994. aasta tähistab äärmusrassistliku apartheidipoliitika lõppu Lõuna-Aafrikas, kuid selle pärand kestab edasi. Küsisin mitmelt Khayelitsha (2 miljoni elanikuga slumm Kaplinnas) elanikult, mis on nende elus viimasel 15 aastal muutunud. „Võime küll linna minna, kuid paraku ei ole sinna minekuks raha, ammugi pole siis raha seal midagi teha,” kirjeldas mulle uut vabadust üks Khayelitsha põline elanik ning uuris siis kiiresti, ega mul talle tööd pakkuda pole.

Khayelitshas mulle ringkäiku teinud Rootsi sponsoreeritud mittetulundusühingu kolm kohalikku liiget väitsid, et toimetulekutoetuste süsteemi sisseviimine ei ole perede elustandardit parandanud. „Töötus- ja lasteraha vahetatakse juba kättesaamispäeval kohalikus kõrtsis märjukese vastu, mitte ei investeerita laste haridusse või kodusse.”

Haridus ja töö on ainuke hea tee, mis võib slummist välja viia. Kaplinnas mulle peavarju pakkunud Elizabeth aitas oma slummis elava koduabilise tütrel sekretäri elukutse omandada ning ema rääkis mulle ülevas õnnes, et tema silmarõõm on töö leidnud kesklinna pilvelõhkuja kõrgel korrusel ja elab normaalses linnaosas.

Gümnasistide liidu juhtkonda kuuluva Elizabethi südameprojekt on seotud mõistagi spordiga. Mitmes slummis üle riigi on ta tööle pannud võimlemisklubid, mis pakuvad noortele vaba aja tegevust, aga treenivad ka professionaalseid sportlasi. Apartheidi tõttu ei lubatud Lõuna-Aafrika sportlasi pikki aastaid rahvusvahelistele võistlustele, riigis aga ei lastud mustanahalisi spordisaaligi. Elizabeth töötab praegu selle nimel, et kunagi võidaks mustanahaline võimleja Lõuna-Aafrikale olümpiakulla.

Inimesi ja organisatsioone, kes soovivad vaesuses virelevaid miljoneid slummielanikke aidata, on palju, kuid ka nende ennastsalgav tegevus toob vaesusemerre vaid hetkelise rõõmupiisa. Pole siis ime, et slummist välja pääsemiseks valivad paljud noored lihtsama ehk kuritegeliku tee.

„See on vargajõugu liige,” viitasid mulle kaaslased Khayelitsha tolmusel tänaval uitavale tähelepandamatule noorukile. „Nädalavahetusel oleksime pidanud talle oma mobiiltelefonid ja rahakotid loovutama.” Kohalike kirjelduse järgi kuulub slumm reede õhtust esmaspäeva hommikuni kohalikele jõukudele ning iga nutikas elanik nina hurtsikust välja ei pista. Röövimised, vägistamised ja ka mõrvad on igapäevase elu osa.

Pole siis ime, et kohalikud pidasid mind hulluks, kui soovisin hääletades riigis ringi sõita, palusid mul üksi slummidesse mitte minna ja pimeduse saabudes elektrirongi asemel taksot kasutada. Kõrged aiad, suletud uksed ja kuulivestidega turvafirmatöötajad võivad Kaplinna elanikele turvatunnet anda, kuid mulle mitte. Ei tahaks elada riigis, kus enda ümber peaks okastraatidest turvasilindri püstitama.

PS: Kaplinn ja selle ümbrus on maailma üks kõige kaunimaid paiku. Kui krõbe lennupiletihind takistuseks ei ole, soovitan sinna kindlasti turismireisile või 2010. aasta suvel toimuvaid jalgpalli maailmameistrivõistlusi nautima minna. Kaplinna kaunist loodust ja linna nautides võiks aga alati meeles pidada, et enamiku seal elavate inimeste elu ei ole kaugeltki nii ilus. Ma ei tea, millised näevad välja turismibüroode korraldatavad visiidid slummidesse ja kui palju kohalik kogukond nendest võidab. Vaesuse, mure ja õnnetuse konventeerimine turismiobjektiks on minu hinnangul alati ebaväärikas ja taunimisväärne. Paratamatult tikub pähe mõte, et sellega muudetakse slumm loomaaiaks ja seal elavad inimesed puuriatraktsioonideks.

(Artikkel ilmus Reformierakonna ajakirjas: “Reformikiri”. Artikli PDF versiooni leiad siit: http://www.meikar.ee/publications/meikar.pdf)

Tweet This Post 

„Võib-olla on see pomm,“ põhjendas laupäeval möödakäija õlgu kehitades politsei tänavasulgu ning liikus ükskõikselt tuldud teed tagasi. Kõrvaltänava nurgalt oli võimalik jälgida, kuidas pommiroboti raudsed sõrmed tänaval vedelenud kahtlast kohvrit pigistavad. Kohver osutus tühjaks ning see jäeti prügikasti kõrvale vedelema. Kümne minutiga pakkis pommirühm ennast kokku ja muutis tänava jälle avatuks.

Kohaliku väitel on kahtlaste esemete „kontrollimine“ Jeruusalemmas igapäevane. Iga laupäeva lahutamatu osa on aga ultra-ortodokssete juutide meeleavaldus HaNevi’im’i tänava alguses. Uue nn Sabati sõja ajendiks oli linnavalitsuse avatud parkla, mis töötab ka sabati ajal. Radikaalid soovivad aga, et riigis kehtiks karm ususeadus ning selle nimel ei pea nad paljuks ka politseinikule vastu vahtimist anda ning nii iga nädal.

Juunis sai üks möödakäija ortodoksse juudi visatud kivist raskelt vigastada ning politsei pidi tõeliseks märuliks kasvanud meeleavalduse jõuga laiali ajama.  Sellel laupäevasel suhteliselt rahulikul meeleavaldusel andsid püha viha täis teismelised tõsiusksed mulle rusikate vehkimisega selgelt märku, et olukord võib kiiresti pöörduda, kui ma kavatsen pikalt toimuvat passima jääda. Äärmuslaste ähvardusi tuleb tõsiselt võtta, seega jätsin nad võimuesindajatega omavahel jagelema.

Pommi ja palestiinlast oskab Iisraeli politsei osavalt kahjutuks teha, kuid tõsiusklike juutidega jäävad nad jänni. Ega pole lihtne traditsiooniliselt riides pühamehel käed selja taha väänata või nende iganädalasi meeleavaldusi ära keelata. Nende roll nii Iisraeli poliitikas kui ka riigi identiteedis on suurem kui näiteks kirikul ja paavstil Itaalias. „Nad võitlevad avalikult sekulaarse ja demokraatliku (Iisraeli) riigi vastu nagu äärmuslased mõnes araabia riigis,“ kirjeldas olukorda ühe uurimisinstituudi analüütik.

Tema sõnul ühendab ühiskonda hirm, mida riiklik propagandamasin pidevalt juurde toodab: „Seni, kui on välisvaenlane, ei pöörata probleemidele riigi sees piisavalt tähelepanu,“ on ta veendunud lisades, „Samuti ei tasu oodata mingitki järeleandlikkust Palestiina osas.“ Poliitiline eliit on justkui otsustanud, et Iisraelile oleks parim lahendus uus sõda, mis hävitaks igasugused jutud „mingitest“ 1967. aasta piiridest, rahvusvahelisest õigusest ja muust ebamugavast.

Iisrael on viimasel paaril nädalal palestiinlastele rohkem varba peale astutud kui enne teise Intifada algust septembris 2000, milles kaotas elu üle 5500 palestiinlase ja 1000 juudi. Analüütiku sõnul on väheusutav, et palestiinlased massilisi rahutusi alustaksid: „Intifada oli neile (palestiinlastele) täielik läbikukkumine, nad ei saavutanud sellega mitte midagi.“ Pigem vastupidi, sest enesetaputerroristid olid heaks põhjenduseks Iisraelile nii müüri ehitamiseks kui ka massilisteks arreteerimisteks.

Täna on Palestiina oma muredega täiesti üksi. Isegi sõjakaid loosungeid välja ütlevad araabia riigid on sõbrad vaid sõnades. Selle iseloomustavaks näiteks on liikumispiirangud. „Egiptus, Liibanon ja teised „sõbrad“ ei luba palestiinlasi ka meie korraldatud paaripäevastele seminaridele, rääkimata siis turismi- või ärisõitudest, “ kirjeldab ta uurimisinstituudi ühte paljudest raskustest. See, et Iisrael vaid väga väheseid palestiinlasi riiki laseb, on aga üldteada tõde.

Pettlemmas „The Applied Resaurch Institue – Jerusalem“ (ARIJ) külastama sõites kurtis seal IT projektiga tegelev palestiinlane, et tal on kahe päeva pärast Ameerika saatkonnas viisaintervjuu, aga Iisrael ei anna talle sissesõiduluba. Lihtsalt ei anna ja kõik.

ARIJ ei ole poliitiline organisatsioon, kuid tegeleb poliitiliselt tundlike teemadega. Näiteks uurivad nad joogivee kvaliteeti ja vee kättesaadavust. „Palestiinlased kasutavad elaniku kohta neli korda vähem vett kui iisraellased, kuid maksavad keskmiselt viis korda kallimat hinda,“ kirjeldab olukorda Antwan. „Samuti on joogivee kvaliteedil oluline vahe.“

Samast probleemist oli mulle räägitud paar päeva varem Dheisheh põgenikelaagris ning pakutud välja „ekskursioon“ kohta, kus mäe otsa rajatud uusasumite elanikud on esmalt kogu veevarustuse monopoliseerinud ning seejärel mäe jalamil asuvatest palestiinlaste küladest läbi jooksnud oja heitveekanaliks muutnud.

„Iisraellaste villad koos laiade ujumisbasseinidega on ühel pool tara ning ilma veevarustuseta palestiinlaste linnaosa teisel,“ tõi Antwan mulle teise näite elust enesest. Lisaks veeküsimustele tegeleb ARIJ ka teiste maavarade kasutamise analüüsiga, säästva põllumajandusega ja topograafiliste kaartide koostamisega Palestiinas.

Sisuliselt teeb ARIJ seda tööd, mis meil on keskkonna- ja põllumajandusministeeriumite pärusmaa. Arusaadavatel põhjustel on Palestiina riiklikud institutsioonid nõrgad ja kahjuks tegeleb poliitiline eliit põhiliselt omavahelise võitlusega ning on tuntud ka oma kõrge korruptsioonitaseme poolest. Kuid just riigi ülesehitamisele panustamine võib olla parim (ja mis peamine, vägivallata) võitlus Iisraeli okupatsiooni vastu.

Rahvusvaheliselt tunnustatud The American Task Force on Palestine teadlane Hussein Ibish nimetas riiklike institutsioonide ülesehitamist Palestiina iseseisvuse ettevalmistamiseks: „This is a very powerful way of effectively resisting the occupation without doing anything violent. Israelis may fool themselves into thinking that this is just economic peace, but it’s not; it’s Palestinians preparing for independence.“

Läänemaailma peab esmalt avaldama Iisraelile märksa tugevamat survet, et see lõpetaks Palestiina riigi ülesehitamise takistamise, ning teiselt andma palestiinlastele kogemusi ja vahendeid iseseisva demokraatliku riigi loomiseks. See on ainuke viis tagada regioonis stabiilsust ja arengut. Tsiteerides Mahatma Gandhit: „Rahuni ei vii ükski tee. Rahu ongi tee!“.

Tweet This Post 

Hea kolleeg rääkis mulle Lähis-Ida kohta tabava anekdoodi:

Lääne teadlane kohtub Jeruusalemmas siinse kolleegiga ja muuseas mainib, et kavatseb kirjutada kogetu põhjal raamatu Lähis-Idast. Kohalik teadlane küsib:
- “Ahaa. Väga tore. Kindlasti olete siin siis kaua teadustööd teinud?”
- “Ei, ma tulin eile.”
- “See tähendab, et jääte siia siis mitmeks aastaks?”
- “Ei, ma lahkun homme.”
Kohalik teadlane üllatub ja pärib:
- “Hmm… Aga millest te siis kirjutate?”
- “Ma kirjutan raamatu “Lähis-Ida: eile, täna ja homme”.

On vana tõde, et midagi natukenegi põhjalikumalt uurima asudes mõistame, et olukord on märksa keerulisem, kui esialgu paistis. Ei ole must-valgeid tõdesid, häid ja halbu, jne. Mis kõige hullem – ei ole lihtsaid lahendusi.

Kohtumistel Ramallah’s and Petlemmas jätsid vestluspartnerite lood argielust ja isiklikest kannatustest rusuva jälje. Neljapäeva õhtul Palestiinast Iisraelisse jõudes olin emotsionaalselt täiesti läbi, kuid reedehommikune kolmetunnine arutelu rahvusvahelisest õigusest, Lähis-Ida ajaloost ja välispoliitikast Iisraeli positsiooni kaitsjaga mõjus kui kainestav dušš.

Rootsist pärit vabakutseline ajakirjanik Paul on kaitsnud magistrikraadi just Iisraeli lähiajaloo teemal ning elab juba hea mitu head aastat Jeruusalemmas. Ta peab valeks Läänemaailmas tõusvat suhtumist, mis käsitleb Palestiinat süütu ohvrina ja Iisraeli agressorina. Pigem on ohver Iisrael, keda kõik naabrid tahavad ära süüa, ning rahvusvahelise õiguse järgi on üldse vale rääkida Palestiinast. Sellist riiki pole lihtsalt kunagi olemas olnud.

Juutide esimene immigratsioon toimus Briti mandaadi ajal ning võõrvõim andis regioonist lahkudes 1948. aastal rohelise tule Iisraeli riigi loomiseks. Sõja kõigi oma naabritega võitis Iisrael ning, teadagi, kirjutavad võitjad ajaloo ning määravad riigipiirid.

Täna oleks peagi vahetuv Palestiina president Abbas valmis 1948. aasta piiridele kahe käega alla kirjutama, kuid tollal loodeti pigem uut sõda, mis Iisraeli riigi merre pühib. Uus sõda tõi kaasa hoopis Iisraeli riigi territooriumi ja regionaalse võimu suurenemise. Sellega kadus ka palestiinlastest põgenikel igasugune lootus kunagi koju naasta.

Üle 60 aasta eest Petlemma lähedale rajatud põgenikelaager on tänaseks linnaga kokku kasvanud. Dheisheh põgenikelaagris elab 13700 põgenikku, kellest arusaadaval põhjusel enamik ei ole kunagi kodu näinudki. Üle poole elanikest on alla 25-aastased. Kuni 90. aastate keskpaigani oli 1,5 ruutkilomeetri ala okastraataiaga ümbritsetud ja “vangalväravat” valvas Iisraeli armee.

Eile seisis värava kõrval ÜRO tähistega väikeauto ning administratiivhoones kohtasin ka rahvusvahelise taustaga kodanikuühiskonna aktiviste ning vabatahtlikke. Huvitav oli vestlus Bostoni üliõpilase Alliga, kes analüüsib Palestiina ja Iisraeli kooliõpikuid ehk seda, mida uuele põlvkonnale konfliktist, ajaloost ja rahvast õpetatakse.

Kohalik rääkis, et Iisraeli patrullid on ikka veel igapäevased külalised, samuti arreteerimised ja ülekuulamised. “Istusin ka kuus päeva pogris. Öeldi, et liiga palju välismaalastele seletan.” Kolmekümnendates noormees on külastanud 28 riiki, kuid ei ole kunagi saanud käia Jeruusalemmas, mis asub kiviviske kaugusel.

Distantsid on siin üldse imelised. Ramallah’st viib otsetee Petlemma 20 minutiga. Laienev Iisraeli riigi müür sunnib ringi tegema ning pikendab teekonna vähemalt tunniseks. Kohalik räägib, et mõne aasta eest tagasid Iisraeli kontrollpunktid enam kui viietunnise reisi.

Petlemmast Jeruusalemma minnes kogesin, mida tähendab üks Iisraeli kontrollpunkt. Kõige hullem pidi see aga olema Gaza piiril, mille elanikud võivad ennast tõesti tunda kui maailma suurimas vanglas.

See kõik on Pauli sõnul vajalik, et kaitsta Iisraeli elanikke enesetaputerroristide eest. Palestiinas, aga üldisemalt kogu araabiamaailmas, õpetatakse Pauli hinnangul juba lapsest peale juute ja Iisraeli vihkama. “Kas Sa tõesti arvad, et kui neil (naaberriikidel) oleks võimalus Iisrael hävitada, et nad ei kasutaks seda?”

Pauli väidet anti-semiitlikust haridusest ei kinnitanud ei Alli uuring ega ka vestlused kohalikega. ARIJ instituudi assistent Antwan kinnitas mulle, et kõik Palestiina kooliõpikud on ÜRO poolt kontrollitud ja ka õpetus koolides on rahvusvaheliste organisatsioonide monitooringu all. “Kinnitan teile, et väited juudi või Iisraeli vastasest õpetusest on valed,” oli Antwan resoluutne. “Rahuliku kooseksisteerimise võimalust ja lootust hävitavad pigem need,” lisab ta ning näitab käega taamal künkaharjal kerkinud uusasumile ning mööda mäenõlva looklevale betoontarale.

Müür, kontrollpunktid, territooriumi laiendamine ja meeletu sõjavägi võivad küll pakkuda lühiajalist kaitset, kuid püsiv rahu saab ikka tekkida inimeste ja rahvaste vahel. Ma julgen sügavalt kahelda, et Läänekaldale loodud uusasumid, peresid lahutav müür ning Gaza ründamine rahvastevahelisele sõprusele kaasa aitab. Samuti ei ole abi Iisraeli linnade poole lastud rakettidest või sõjakatest väljaütlemistest.

Mõlema poole poliitikat kujundavad rahvuslased, kes oma vigade tunnistamise ja lahenduste otsimise asemel õigustavad oma tegevust rahvale meelepärase narratiiviga. Tõde kaunistavad religioossed, ajaloolised ja rahvuslikud sümbolid, mis muudavad vaenlase hävitamise õiglaseks ja õigeks teoks.

“Ma ei näe teist võimalust, kui et puhkeb uus sõda,” pakkus Paul välja nukra tulevikustsenaariumi. Sõja võitja paneb kehtima oma tõe ning püüab seda kaitsta ükskõik milliste vahenditega. See on ka seletus Iisraeli tänasele tegevusele.

Siiski on maailma ajaloos ka üks tõeliselt eduaks rahuprojekt – Euroopa Liit, mis suutis sajandeid omavahel madisatnud rahvad ja riigid (loodan, et lõplikult) lepitada. Euroopa Liidu eeldus oli, et riigid ja inimesed tahtsid rahu. Siin, Lähis-Idas, tundub, et kõik tahavad sõdida.

Tweet This Post 

“Miks selline nimi,” küsib mult palestiinalsest hambaarst Anas bussisõidul Jeerikost tagasi Ramallah’sse. Olgugi, et väljas on kottpime, valgustasid Iisraeli sõdurite kontrollpunkti tuled minu LonelyPlaneti reisraamatu esikaant, kus ilusa Jeruusalemma vaatel seisab: “Israel and the Palestinian Territories”.

Tema jaoks peaks raamatu pealkiri olema ainult “Palestine”. Sisimas ei nõustu vist üksi sellega, et nende kodumaa on hõivatud Tõotatud Maa teooria austajate poolt. Samas möönab Anas, et ega vist paremat kui kahe riigi – Iisrael ja Palestiina – lahendust täna enam ei ole.

Küngastest üles-alla veereva bussi akendel mängivad taamal mäe tippu kerkinud uusasunduse tuled. See on üks nendest paljudest, mis Iisrael rahvusvahelisi seadusi rikkudes on Jordani Läänekaldale rajanud. “Olen ka nendega leppinud,” lööb arst käega. “See jama võiks lihtsalt lõppeda.”

Poolteist päeva Läänekaldal on näidanud mulle Palestiinat, mis erineb uudisteagentuuride loodud pildist kardinaalselt. Lahked ja avatud inimesed, pearättideta naised, korralikud sõidukid tänavail jne. Kas või taksoliiklus on siin korraldatud paremini kui Tallinnas – kõik taksod on kenad kollased, peamiselt pärast 2002. aastat toodetud Škoda, VW ja Hyundai mudelid.

Kuid see on jäämäe veepealne osa. Vaid silmi sulgevale turismibussiga Läänekaldast läbikihutavale reisijale võivad jääda märkamata automaatidega sõdurid, kontrollpunktid ja kaugustesse looklev müür. Vaid kurdid kõrvad ei kuule, mida inimestel tänaval oma elust rääkida on.

“Ei-ei, ei mingit kahte riiki,” teatas mulle hommikusel kohtumisel Palestiina televisiooni ajakirjanik Rawana. “Gazat ja Läänekallast ei või eraldada!”. Ju olin oma küsimuse valesti esitanud, et ta kahe riigi lahendusena pidas silmas Gaza eraldamist.

Tema vastus aga on ilmekaks näiteks, et Palestiina ei ole kaugeltki ühtne. Radikaalne Hamas ja mõõdukas Fatah ei suuda isekeskiski kokku leppida, mida nad tahavad, rääkimata siis mingist püsivast lepingust Iisraeliga. Vasakpoolse maailmavaate ja lääneliku elustiiliga Rawana peabki suurimaks probleemiks Hamassi.

“Hamas soovib Gazasse islamiriiki ning selle nimel teeb ta koostööd Iisraeliga,” väidab kunagi Palestiina presidendikantselei pressiosakonnas töötanud Rawana. “Ma nägin (Iisraeli) invasiooni ajal (Gazasse 2008. aasta detsembris) salajasi dokumente, mis tõestavad, et Iisraeli armee teatas Hamassile sissetungist, et Hamassi liidrid saaksid sõjakoldest plehku panna.”

Rawana sõnul võidavad sellisest koostööst mõlemad pooled. “Hamas suurendab radikaalide arvu ja kindlustab endale positsiooni Gazas, Iisrael saab aga maailmale näidata, et nad teevad õiget asja.” Kaotajaks on aga need, kes soovivad mõõdukat Palestiina riiki ja seda võimalikult kiiresti.

Meediavabaduste eest seisva organisatsiooni Filastiniyat esinaine Wafa peab Hamasi ja Iisraeli koostood spekulatsiooniks. “Siin (Palestiinas) süüdistavad kõik kõiki koostöös Iisraeliga,” kirjeldas ta situatsiooni. “Ma olen täiesti Hamasi poliitika vastu, kuid isegi nemad ei tahaks Palestiinat selliselt kahjustada.”

Wafa suurim mure on jätkuv ja laienev Iisraeli okupatsioon. Iga aastal ampsab Iisrael tükikese Palestiina riigi küljest — nii äärest kui ka keskelt. Miljardeid dollareid maksev müür on ehitatud kilomeetreid sissepoole 1967. aasta lepingust lähtuva Palestiina riigi territootiumile. Enam kui 120 uusasumit näevad Läänekalda kaardil välja kui lugematud mustad laigud leopardinahal.

Väga keeruline on ka Jeruusalemma küsimus, mida mõlemad pooled pealinnaks peavad. “Ma ei ole seal aastaid käinud,” kurtis mulle paarikümne aastane palestiinlane Nadin sõidul Jeerikosse. “Iisraeli piirivalve ei lase meid sisse”. On raske kujutada ette pealinna, kuhu ei lubata oma riigi elanikke.

Veelgi raskem on aga ette kujutada, et Iisrael taanduks 1967. aastal kokkulepitud piiridesse või et Lääs selleks tõsist survet avaldaks. Palestiina on justkui salaamivorsti jupp, millest õhukesi viile lõigatakse. Palestiinlased, küll vastumeelselt, aga ikkagi, on iga lõikega leppinud.

Nii vaatas ka hambaarst uusasundusest justkui mööda, ei pannud tähele. Oli leppinud, sest midagi ei ole teha. Ma arvan, et ilma edukate rahuläbirääkimisteta pole siin varsti üldse enam midagi teha. Gazas laiub selja taga Vahemeri, siin Surnumeri. Halvad taganemisteed mõlemad.

Tweet This Post 

Hiina Rahvavabariik vetostas 1999. aastal ÜRO Julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni mandaadi pikendamise Makedoonias. Hiina saadik ÜRO juures Qin Huasun põhjendas otsust sellega, et missioon oli oma eesmärgi täitnud ning eitas igasugust seost Taiwaniga. Nimelt oli Makedoonia vaid paar nädalat varem sõlminud diplomaatilised suhted selle tunnustamata saareriigiga.

Arvan, et see hoiatav näide mõlgub meeles Eesti välispoliitika kujundajatel, kui nad hirmunult põikavad tagasi küsimuse ees, kas näiteks dalai-laama võiks taas Maarjamaale tulla. Pole meile vaja Venemaa kõrvale veel ühte võimalikku vetostajat Julgeolekunõukogus. (See väide on iseenesest muidugi absurd, sest mingi otsuse blokeerimiseks piisab ju ka ainult ühest vetot kasutavast riigist).

Oktoobri alguses tegi Obama ajalugu, kui sulges Nobeli rahupreemiaga pärjatud usuliidri ees Valge Maja ukse. Demokraatia ja vabaduse loosungite all presidenditoolile tõusnu on esimene USA riigipea, kes keeldub kohtumast dalai-laamaga alates 1991. aastast. „Ju on majandussuhted olulisemad kui ükskõik millised teised väärtused,“ oli Tiibeti eksiilpeaministri Samdhong Rinpoche kibe kommentaar.

Ka meil oodatakse valget rahalaeva Hiinast. Mõni tähtis mees näeb vaimusilmas Soome lahe äärde kerkimas võimast Hiina konteinersadamat, teine seda, et miljard hiinlast rõõmsalt tema toodetud kohukest sööb. See on miraaž!

Miraažis on tore elada, kuid vaatame tõele näkku. Ärge saage minust valesti aru – ma ei ütle, et Hiinaga ei tohiks suhelda, vastupidi. Suhelda tuleks märksa rohkem, sest see on ainuke võimalus, kuidas me saaksime paremini aru nende mõttemaailmast ja nemad meist. Hiina ei kujune mitte kunagi Eestile oluliseks investeerimiskohaks nii nagu Eesti peamiseks ekspordi sihiks ei saa Hiina. Majandussuhete arendamine on oluline, kuid ei tohi tahaplaanile lükata neid väärtusi, mis on meie põhiseaduses kirja pandud.

Milline peaks siis olema vähese võimekuse ja teadmistega väikeriigi välispoliitika Hiina suhtes? Kõige mugavam oleks rahalaeva ning poliitilise toetuse ootuses pea liiva alla peita, inimõiguste rikkumiste puhul silm kinni pigistada ning ebamugavatel teemadel mitte vestelda. Seda tehes anname paratamatult oma vaikiva toetuse maailmakorrale, kus majandussuhted varjutavad väärtusi ning „olulistele“ riikidele kehtivad hoopis teised reeglid kui teistele.

Kuid kas selline maailmakord ei ole ohuks meie julgeolekule? Kas me ei anna sellega õigustuse neile riikidele, kes sarnastel põhjustel jätavad märkamata inimõiguste rikkumisi Venemaal ning õigustavad sealse võimuladviku imperialistlike ambitsioone? Olen arvamusel, et mõlemale küsimusele saab vastata ainult jaatavalt.

Just seetõttu leian, et Eesti peab välispoliitikas vältima topeltstandardeid ning meie julgeoleku parim garant on demokraatlikele väärtustele kindlaks jäämine. Vaid siis saame väita, et võime rahvaarvult olla küll väikesed, kuid riigina suur. Suurem kui maailma võimsam riik, kus heade majandussuhete nimel Nobeli rahupreemia laureaat sama auhinnaga pärjatud rahusaadikule ust näitab.

(Artikkel ilmus toimetatud kujul Postimehes: Silver Meikar: suhted Hiinaga – muude väärtuste arvelt?)

Tweet This Post 

Plaks ja kohvikuesine värvub punaseks. Õllekasti moodi ese sadas otsekui taevast puuviljaletile, mille äärel seisnud kann värsketelt pressitud granaatõunamahlaga Jerusalemma kivisele tänavale purunes. Uhh, vähemalt ei olnud veri.

Vastasasuva poe müüja kinnitab, et iga päev viskab keegi ülevalt mõne raske eseme araablaste tänavale, mis asub Nutumüürist vaid saja meetri kaugusel. Vahepeale jääb aga juudi kool, mille neljandal korrusel asuv katuseterrass otse kohviku kohal kõrgub.

Vaid paar päeva tagasi, 1. novembril, kutsus USA riigisekretär Hillary Clinton Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahut ja Palestiina president Mahmoud Abbasi alustama läbirääkimisi nii kiiresti kui võimalik. Obama ametiaja alguses väljakäidud nõudmine uusasunduste rajamine peatada on retoorikast kadunud ning pole ime, et Palestiina esindajad on solvunud.

Lähis-Ida rahuprotsess seisab USA välispoliitilise agenda tipus, kuid Obama administratsioon ei ole kahjuks suutnud üheksa kuuga isegi seda saavutada, et vastaspooled ühe laua taha maha istuksid. Rahulootuse puudumine suurendab pingeid, mis selles regioonis on alati kaasa toonud verevalamise.

Pidev sõdurite kohalolek ja turvakontrollipunktid peaks pakkuma turvalisust kõikidele elanikele. Araablasest kohvikuomanik nii ei tunne: “Oleme politseile kaevanud, kuid need ei tee midagi.”

Kohale kutsutud õpetaja või koolidirektor kehitab õlgu ja ei tea asjast midagi. Võtab kasti kaasa ja arvatavasti lubab asja uurida. Korrakaitsjaid kohale ei kutsuta.

Hiljem vestlen Peterburist 90. aastate algul perega Iisraeli emigreerunud üliõpilase Reyziliga, kes soovitab mul igasugustele sellistele juhtumitele hinnagu andmisel olla ettevaatlik: “Kõik tahavad oma tõde rääkida ning sageli dramatiseeritakse asju üle.” Tänaval keerutavad tuuleiilid on justkui tõestuseks, et ka raskemad esemed võivad ka ilma inimjõuta katuseäärelt alla lennata. Miks peaks aga keegi kasti katuseäärele panema ja seda mitte esmakordselt, paraku see ei seleta.

Reyzili isa otsustas piiride avanedes Venemaa tolm jalgealt pühkida ning pakkuda lastele paremat keskkonda üleskasvamiseks. Reyzil rääkis mulle juudivihast Nõukogude Liidus, kus anti-semitismitont saatis nende pere nii koolis, sõjavaes kui ka töökohas (mida oli päritolu tõttu raske isegi saada). Paraku ei paku ka Iisrael täit turvalisust.

Reyzil ei usu USA (ja ka Eesti) kahe riigi lahendusse mitte ainult sellepärast, et läbirääkimised on ummikus. Tema elaks hea meelega riigis, kus kõiki uske, inimesi ja rahvusi austatakse võrdselt ning tal oleks isegi ükskoik, kas riigi nimi on Iisrael, Palestiina või midagi muud.

Aga ta armastab Jerusalemma, seda kultuurimekat, mille tähtsus maailma ajaloos on hoomamatu. Turistidest pungil vanalinna ta oma nina ei topi, sest seal ei ole võimalik vabalt hingata. Armsad kohad on müüridest väljas nelja ilmakaare poole laiali, kuid veelgi armsamad on inimesed, ükskoik millisest rahvusest.

Kurbusega tõdeb Reyzil, et vähesed jagavad tema seisukohti. Peavoolus on natsionalism ja seda nii juutide kui ka palestiinlaste seas. Ühed usuvad Tõotatud Maasse, mille omale saamine õigustab ükskõik milliseid meetodeid, teised ei saa ja ei taha leppida sellega, et neid on kodukohtadest välja aetud ning paljud peavad elavama aastakümneid põgenikelaagrites Gazas ja Läänekaldal või mõnes naaberriigis.

Rahukõnelustel on laual kahe riigi plaan ja on oluline, et selle laua ümber maha istutakse. Selleks peavad mõlemad pooled kompromisse tegema ning kindlasti tuleb peatada uusasumite rajamine. Kuidas teisiti on võimalik rääkida piiridest, kui üks pool neid pidevalt laiendab.

Kui rahukõnelused peaksid edukaks osutuma ning tekib kaks riiki, saabub rahu ikkagi alles siis, kui enamik hakkab inimestest mõtlema nii nagu Reyzil. Kummagi poole usufanaatikud või rahvuslased ei lõpeta võitlust enne, kui oma rahvas pole neid ära põlanud.

Tweet This Post