Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Iisrael/Palestiina: Kõik tahavad sõdida (III osa)

Hea kolleeg rääkis mulle Lähis-Ida kohta tabava anekdoodi:

Lääne teadlane kohtub Jeruusalemmas siinse kolleegiga ja muuseas mainib, et kavatseb kirjutada kogetu põhjal raamatu Lähis-Idast. Kohalik teadlane küsib:
- "Ahaa. Väga tore. Kindlasti olete siin siis kaua teadustööd teinud?"
- "Ei, ma tulin eile."
- "See tähendab, et jääte siia siis mitmeks aastaks?"
- "Ei, ma lahkun homme."
Kohalik teadlane üllatub ja pärib:
- "Hmm... Aga millest te siis kirjutate?"
- "Ma kirjutan raamatu "Lähis-Ida: eile, täna ja homme".

On vana tõde, et midagi natukenegi põhjalikumalt uurima asudes mõistame, et olukord on märksa keerulisem, kui esialgu paistis. Ei ole must-valgeid tõdesid, häid ja halbu, jne. Mis kõige hullem – ei ole lihtsaid lahendusi.

Kohtumistel Ramallah's and Petlemmas jätsid vestluspartnerite lood argielust ja isiklikest kannatustest rusuva jälje. Neljapäeva õhtul Palestiinast Iisraelisse jõudes olin emotsionaalselt täiesti läbi, kuid reedehommikune kolmetunnine arutelu rahvusvahelisest õigusest, Lähis-Ida ajaloost ja välispoliitikast Iisraeli positsiooni kaitsjaga mõjus kui kainestav dušš.

Rootsist pärit vabakutseline ajakirjanik Paul on kaitsnud magistrikraadi just Iisraeli lähiajaloo teemal ning elab juba hea mitu head aastat Jeruusalemmas. Ta peab valeks Läänemaailmas tõusvat suhtumist, mis käsitleb Palestiinat süütu ohvrina ja Iisraeli agressorina. Pigem on ohver Iisrael, keda kõik naabrid tahavad ära süüa, ning rahvusvahelise õiguse järgi on üldse vale rääkida Palestiinast. Sellist riiki pole lihtsalt kunagi olemas olnud.

Juutide esimene immigratsioon toimus Briti mandaadi ajal ning võõrvõim andis regioonist lahkudes 1948. aastal rohelise tule Iisraeli riigi loomiseks. Sõja kõigi oma naabritega võitis Iisrael ning, teadagi, kirjutavad võitjad ajaloo ning määravad riigipiirid.

Täna oleks peagi vahetuv Palestiina president Abbas valmis 1948. aasta piiridele kahe käega alla kirjutama, kuid tollal loodeti pigem uut sõda, mis Iisraeli riigi merre pühib. Uus sõda tõi kaasa hoopis Iisraeli riigi territooriumi ja regionaalse võimu suurenemise. Sellega kadus ka palestiinlastest põgenikel igasugune lootus kunagi koju naasta.

Üle 60 aasta eest Petlemma lähedale rajatud põgenikelaager on tänaseks linnaga kokku kasvanud. Dheisheh põgenikelaagris elab 13700 põgenikku, kellest arusaadaval põhjusel enamik ei ole kunagi kodu näinudki. Üle poole elanikest on alla 25-aastased. Kuni 90. aastate keskpaigani oli 1,5 ruutkilomeetri ala okastraataiaga ümbritsetud ja "vangalväravat" valvas Iisraeli armee.

Eile seisis värava kõrval ÜRO tähistega väikeauto ning administratiivhoones kohtasin ka rahvusvahelise taustaga kodanikuühiskonna aktiviste ning vabatahtlikke. Huvitav oli vestlus Bostoni üliõpilase Alliga, kes analüüsib Palestiina ja Iisraeli kooliõpikuid ehk seda, mida uuele põlvkonnale konfliktist, ajaloost ja rahvast õpetatakse.

Kohalik rääkis, et Iisraeli patrullid on ikka veel igapäevased külalised, samuti arreteerimised ja ülekuulamised. "Istusin ka kuus päeva pogris. Öeldi, et liiga palju välismaalastele seletan." Kolmekümnendates noormees on külastanud 28 riiki, kuid ei ole kunagi saanud käia Jeruusalemmas, mis asub kiviviske kaugusel.

Distantsid on siin üldse imelised. Ramallah'st viib otsetee Petlemma 20 minutiga. Laienev Iisraeli riigi müür sunnib ringi tegema ning pikendab teekonna vähemalt tunniseks. Kohalik räägib, et mõne aasta eest tagasid Iisraeli kontrollpunktid enam kui viietunnise reisi.

Petlemmast Jeruusalemma minnes kogesin, mida tähendab üks Iisraeli kontrollpunkt. Kõige hullem pidi see aga olema Gaza piiril, mille elanikud võivad ennast tõesti tunda kui maailma suurimas vanglas.

See kõik on Pauli sõnul vajalik, et kaitsta Iisraeli elanikke enesetaputerroristide eest. Palestiinas, aga üldisemalt kogu araabiamaailmas, õpetatakse Pauli hinnangul juba lapsest peale juute ja Iisraeli vihkama. "Kas Sa tõesti arvad, et kui neil (naaberriikidel) oleks võimalus Iisrael hävitada, et nad ei kasutaks seda?"

Pauli väidet anti-semiitlikust haridusest ei kinnitanud ei Alli uuring ega ka vestlused kohalikega. ARIJ instituudi assistent Antwan kinnitas mulle, et kõik Palestiina kooliõpikud on ÜRO poolt kontrollitud ja ka õpetus koolides on rahvusvaheliste organisatsioonide monitooringu all. "Kinnitan teile, et väited juudi või Iisraeli vastasest õpetusest on valed," oli Antwan resoluutne. "Rahuliku kooseksisteerimise võimalust ja lootust hävitavad pigem need," lisab ta ning näitab käega taamal künkaharjal kerkinud uusasumile ning mööda mäenõlva looklevale betoontarale.

Müür, kontrollpunktid, territooriumi laiendamine ja meeletu sõjavägi võivad küll pakkuda lühiajalist kaitset, kuid püsiv rahu saab ikka tekkida inimeste ja rahvaste vahel. Ma julgen sügavalt kahelda, et Läänekaldale loodud uusasumid, peresid lahutav müür ning Gaza ründamine rahvastevahelisele sõprusele kaasa aitab. Samuti ei ole abi Iisraeli linnade poole lastud rakettidest või sõjakatest väljaütlemistest.

Mõlema poole poliitikat kujundavad rahvuslased, kes oma vigade tunnistamise ja lahenduste otsimise asemel õigustavad oma tegevust rahvale meelepärase narratiiviga. Tõde kaunistavad religioossed, ajaloolised ja rahvuslikud sümbolid, mis muudavad vaenlase hävitamise õiglaseks ja õigeks teoks.

"Ma ei näe teist võimalust, kui et puhkeb uus sõda," pakkus Paul välja nukra tulevikustsenaariumi. Sõja võitja paneb kehtima oma tõe ning püüab seda kaitsta ükskõik milliste vahenditega. See on ka seletus Iisraeli tänasele tegevusele.

Siiski on maailma ajaloos ka üks tõeliselt eduaks rahuprojekt – Euroopa Liit, mis suutis sajandeid omavahel madisatnud rahvad ja riigid (loodan, et lõplikult) lepitada. Euroopa Liidu eeldus oli, et riigid ja inimesed tahtsid rahu. Siin, Lähis-Idas, tundub, et kõik tahavad sõdida.