Iisrael/Palestiina: Pommist Jeruusalemmas ja rahu teest! (IV osa)
„Võib-olla on see pomm,“ põhjendas laupäeval möödakäija õlgu kehitades politsei tänavasulgu ning liikus ükskõikselt tuldud teed tagasi. Kõrvaltänava nurgalt oli võimalik jälgida, kuidas pommiroboti raudsed sõrmed tänaval vedelenud kahtlast kohvrit pigistavad. Kohver osutus tühjaks ning see jäeti prügikasti kõrvale vedelema. Kümne minutiga pakkis pommirühm ennast kokku ja muutis tänava jälle avatuks.
Kohaliku väitel on kahtlaste esemete „kontrollimine“ Jeruusalemmas igapäevane. Iga laupäeva lahutamatu osa on aga ultra-ortodokssete juutide meeleavaldus HaNevi’im’i tänava alguses. Uue nn Sabati sõja ajendiks oli linnavalitsuse avatud parkla, mis töötab ka sabati ajal. Radikaalid soovivad aga, et riigis kehtiks karm ususeadus ning selle nimel ei pea nad paljuks ka politseinikule vastu vahtimist anda ning nii iga nädal.
Juunis sai üks möödakäija ortodoksse juudi visatud kivist raskelt vigastada ning politsei pidi tõeliseks märuliks kasvanud meeleavalduse jõuga laiali ajama. Sellel laupäevasel suhteliselt rahulikul meeleavaldusel andsid püha viha täis teismelised tõsiusksed mulle rusikate vehkimisega selgelt märku, et olukord võib kiiresti pöörduda, kui ma kavatsen pikalt toimuvat passima jääda. Äärmuslaste ähvardusi tuleb tõsiselt võtta, seega jätsin nad võimuesindajatega omavahel jagelema.
Pommi ja palestiinlast oskab Iisraeli politsei osavalt kahjutuks teha, kuid tõsiusklike juutidega jäävad nad jänni. Ega pole lihtne traditsiooniliselt riides pühamehel käed selja taha väänata või nende iganädalasi meeleavaldusi ära keelata. Nende roll nii Iisraeli poliitikas kui ka riigi identiteedis on suurem kui näiteks kirikul ja paavstil Itaalias. „Nad võitlevad avalikult sekulaarse ja demokraatliku (Iisraeli) riigi vastu nagu äärmuslased mõnes araabia riigis,“ kirjeldas olukorda ühe uurimisinstituudi analüütik.
Tema sõnul ühendab ühiskonda hirm, mida riiklik propagandamasin pidevalt juurde toodab: „Seni, kui on välisvaenlane, ei pöörata probleemidele riigi sees piisavalt tähelepanu,“ on ta veendunud lisades, „Samuti ei tasu oodata mingitki järeleandlikkust Palestiina osas.“ Poliitiline eliit on justkui otsustanud, et Iisraelile oleks parim lahendus uus sõda, mis hävitaks igasugused jutud „mingitest“ 1967. aasta piiridest, rahvusvahelisest õigusest ja muust ebamugavast.
Iisrael on viimasel paaril nädalal palestiinlastele rohkem varba peale astutud kui enne teise Intifada algust septembris 2000, milles kaotas elu üle 5500 palestiinlase ja 1000 juudi. Analüütiku sõnul on väheusutav, et palestiinlased massilisi rahutusi alustaksid: „Intifada oli neile (palestiinlastele) täielik läbikukkumine, nad ei saavutanud sellega mitte midagi.“ Pigem vastupidi, sest enesetaputerroristid olid heaks põhjenduseks Iisraelile nii müüri ehitamiseks kui ka massilisteks arreteerimisteks.
Täna on Palestiina oma muredega täiesti üksi. Isegi sõjakaid loosungeid välja ütlevad araabia riigid on sõbrad vaid sõnades. Selle iseloomustavaks näiteks on liikumispiirangud. „Egiptus, Liibanon ja teised „sõbrad“ ei luba palestiinlasi ka meie korraldatud paaripäevastele seminaridele, rääkimata siis turismi- või ärisõitudest, “ kirjeldab ta uurimisinstituudi ühte paljudest raskustest. See, et Iisrael vaid väga väheseid palestiinlasi riiki laseb, on aga üldteada tõde.
Pettlemmas „The Applied Resaurch Institue – Jerusalem“ (ARIJ) külastama sõites kurtis seal IT projektiga tegelev palestiinlane, et tal on kahe päeva pärast Ameerika saatkonnas viisaintervjuu, aga Iisrael ei anna talle sissesõiduluba. Lihtsalt ei anna ja kõik.
ARIJ ei ole poliitiline organisatsioon, kuid tegeleb poliitiliselt tundlike teemadega. Näiteks uurivad nad joogivee kvaliteeti ja vee kättesaadavust. „Palestiinlased kasutavad elaniku kohta neli korda vähem vett kui iisraellased, kuid maksavad keskmiselt viis korda kallimat hinda,“ kirjeldab olukorda Antwan. „Samuti on joogivee kvaliteedil oluline vahe.“
Samast probleemist oli mulle räägitud paar päeva varem Dheisheh põgenikelaagris ning pakutud välja „ekskursioon“ kohta, kus mäe otsa rajatud uusasumite elanikud on esmalt kogu veevarustuse monopoliseerinud ning seejärel mäe jalamil asuvatest palestiinlaste küladest läbi jooksnud oja heitveekanaliks muutnud.
„Iisraellaste villad koos laiade ujumisbasseinidega on ühel pool tara ning ilma veevarustuseta palestiinlaste linnaosa teisel,“ tõi Antwan mulle teise näite elust enesest. Lisaks veeküsimustele tegeleb ARIJ ka teiste maavarade kasutamise analüüsiga, säästva põllumajandusega ja topograafiliste kaartide koostamisega Palestiinas.
Sisuliselt teeb ARIJ seda tööd, mis meil on keskkonna- ja põllumajandusministeeriumite pärusmaa. Arusaadavatel põhjustel on Palestiina riiklikud institutsioonid nõrgad ja kahjuks tegeleb poliitiline eliit põhiliselt omavahelise võitlusega ning on tuntud ka oma kõrge korruptsioonitaseme poolest. Kuid just riigi ülesehitamisele panustamine võib olla parim (ja mis peamine, vägivallata) võitlus Iisraeli okupatsiooni vastu.
Rahvusvaheliselt tunnustatud The American Task Force on Palestine teadlane Hussein Ibish nimetas riiklike institutsioonide ülesehitamist Palestiina iseseisvuse ettevalmistamiseks: „This is a very powerful way of effectively resisting the occupation without doing anything violent. Israelis may fool themselves into thinking that this is just economic peace, but it's not; it's Palestinians preparing for independence.“
Läänemaailma peab esmalt avaldama Iisraelile märksa tugevamat survet, et see lõpetaks Palestiina riigi ülesehitamise takistamise, ning teiselt andma palestiinlastele kogemusi ja vahendeid iseseisva demokraatliku riigi loomiseks. See on ainuke viis tagada regioonis stabiilsust ja arengut. Tsiteerides Mahatma Gandhit: „Rahuni ei vii ükski tee. Rahu ongi tee!“.
