Hiina Rahvavabariik vetostas 1999. aastal ÜRO Julgeolekunõukogus rahuvalvemissiooni mandaadi pikendamise Makedoonias. Hiina saadik ÜRO juures Qin Huasun põhjendas otsust sellega, et missioon oli oma eesmärgi täitnud ning eitas igasugust seost Taiwaniga. Nimelt oli Makedoonia vaid paar nädalat varem sõlminud diplomaatilised suhted selle tunnustamata saareriigiga.

Arvan, et see hoiatav näide mõlgub meeles Eesti välispoliitika kujundajatel, kui nad hirmunult põikavad tagasi küsimuse ees, kas näiteks dalai-laama võiks taas Maarjamaale tulla. Pole meile vaja Venemaa kõrvale veel ühte võimalikku vetostajat Julgeolekunõukogus. (See väide on iseenesest muidugi absurd, sest mingi otsuse blokeerimiseks piisab ju ka ainult ühest vetot kasutavast riigist).

Oktoobri alguses tegi Obama ajalugu, kui sulges Nobeli rahupreemiaga pärjatud usuliidri ees Valge Maja ukse. Demokraatia ja vabaduse loosungite all presidenditoolile tõusnu on esimene USA riigipea, kes keeldub kohtumast dalai-laamaga alates 1991. aastast. „Ju on majandussuhted olulisemad kui ükskõik millised teised väärtused,“ oli Tiibeti eksiilpeaministri Samdhong Rinpoche kibe kommentaar.

Ka meil oodatakse valget rahalaeva Hiinast. Mõni tähtis mees näeb vaimusilmas Soome lahe äärde kerkimas võimast Hiina konteinersadamat, teine seda, et miljard hiinlast rõõmsalt tema toodetud kohukest sööb. See on miraaž!

Miraažis on tore elada, kuid vaatame tõele näkku. Ärge saage minust valesti aru – ma ei ütle, et Hiinaga ei tohiks suhelda, vastupidi. Suhelda tuleks märksa rohkem, sest see on ainuke võimalus, kuidas me saaksime paremini aru nende mõttemaailmast ja nemad meist. Hiina ei kujune mitte kunagi Eestile oluliseks investeerimiskohaks nii nagu Eesti peamiseks ekspordi sihiks ei saa Hiina. Majandussuhete arendamine on oluline, kuid ei tohi tahaplaanile lükata neid väärtusi, mis on meie põhiseaduses kirja pandud.

Milline peaks siis olema vähese võimekuse ja teadmistega väikeriigi välispoliitika Hiina suhtes? Kõige mugavam oleks rahalaeva ning poliitilise toetuse ootuses pea liiva alla peita, inimõiguste rikkumiste puhul silm kinni pigistada ning ebamugavatel teemadel mitte vestelda. Seda tehes anname paratamatult oma vaikiva toetuse maailmakorrale, kus majandussuhted varjutavad väärtusi ning „olulistele“ riikidele kehtivad hoopis teised reeglid kui teistele.

Kuid kas selline maailmakord ei ole ohuks meie julgeolekule? Kas me ei anna sellega õigustuse neile riikidele, kes sarnastel põhjustel jätavad märkamata inimõiguste rikkumisi Venemaal ning õigustavad sealse võimuladviku imperialistlike ambitsioone? Olen arvamusel, et mõlemale küsimusele saab vastata ainult jaatavalt.

Just seetõttu leian, et Eesti peab välispoliitikas vältima topeltstandardeid ning meie julgeoleku parim garant on demokraatlikele väärtustele kindlaks jäämine. Vaid siis saame väita, et võime rahvaarvult olla küll väikesed, kuid riigina suur. Suurem kui maailma võimsam riik, kus heade majandussuhete nimel Nobeli rahupreemia laureaat sama auhinnaga pärjatud rahusaadikule ust näitab.

(Artikkel ilmus toimetatud kujul Postimehes: Silver Meikar: suhted Hiinaga – muude väärtuste arvelt?)

Tweet This Post