Isegi kui 2009. aasta möödus suhteliselt rahulikult, võib 2010. aasta kaasa tuua ülemaailmse meeleavalduste laine, ennustab majandusajakiri Economist. Riikide mässuriske ennustaval maailmakaardil värvib ajakiri Eesti hele-pruuniks, mis tähendab “mõõdukat” võimalust. Samasse kategooriasse kuuluv Leedu, UK, Prantsusmaa, Hispaania, India, Lõuna-Aafrika jne.

Läti, Venemaa, Hiina ning suur osa Balkanist ja Aafrikast kuuluvad kõrge riskiga riikide hulka. Väga kõrget ohtu ennustab Economist Euroopas Moldovale ja Bosnia-Hertsegovinale, lisaks veel tervele reale maailma kriisikolletele. Üks peamine rahutuste põhjuseks on vaesus, kuid mitte ainuke. Mässude lõhkeaineks on segu sotsiaalsest ebavõrdsusest, korruptiivsest võimust, etnilistest pingetest jne ning süütajaks mis iganes.

Loe pikemalt: http://www.economist.com/daily/chartgallery/displayStory.cfm?story_id=15098974&source=features_box_main

Tweet This Post 

Väike muudatus ja ERR-il oleks piisavalt raha, et säilitada mitu head inimest ja saadet. Viieliikmeline juhatus tuleks vähendada kolmeni ja paar miljonit krooni oleks justkui maast leitud. Selle asemel, et lahti lasta sisulise töö tegija Vikerraadio kultuuritoimetaja Maris Johannes, tuleks koondada kaks 600000 kroonise aastapalgaga tippbürokraati.

Alles see oli, kui ilmus nimekiri saadetest, mida televaataja 2010. aastal enam ei näe. EAS-i lubadus anda Rahvusringhäälingule Eesti laulu võiduloo Eurovisiooni lõppvõistlusele viimiseks 1,5 miljonit krooni päästis ühe masside lemmiku. Elame huvitaval ajal – EAS päästab lauluvõistlust ja PRIA annab kirikule uued kellad.

Populaarsed saated leiavad ikka uue kodu – kuulduste järgi kolib nii ETV parima huumorisaade „Pehmed ja karvased“ eratelekanali programmi. Kärped lükkavad ajalukku paraku need saated (ja saatejuhid), mis on küll olulised Eesti kultuurile, kuid mille kuulajaid-vaatajaid on vähe.

Kui rasketel aegadel tuleb kärpida, siis alustada tuleks ikka sabast ja mitte peast*. Eesti riigile on oluline, et rahvusringhäälingus oleksid kultuuri ja kultuurseid inimesi, kuid kindlasti saaks ERR hakkama ka vähendatud juhatuse koosseisuga, mille iga liige maksab ühe Eurovisiooni või 10 Johannest.

* RR-i sisulised töötajad on loogiselt tema pea ja suunda määravad bürokraadid saba.

Tweet This Post 

2009. aasta läheb ajalukku kui ülemaailmse majanduskriisi vastu võitlemise aasta. Suur tööpuudus, palkade vähenemine ning maksutulude kokkukuivamine on sundinud ka Eesti riiki astuma raskeid ja ebapopulaarseid samme. Täna saame kindlalt väita, et oleme liikunud õiges suunas ning suutnud riigi finantsseisu parandada.

Majanduskriisi vastu võitlemisel on kallis hind, sest selle eest maksavad karmi lõivu kõik elanikud. See on mündi üks külg. Teine külg on tõsiasi, et võitlus masu vastu on paratamatult lükanud tahaplaanile ühiskonna jaoks muud olulised teemad, sealhulgas vabama, ausama ja õiglasema ühiskonna eest võitlemise.

Olen alati pidanud üheks olulisemaks ülesandeks kodanikuvabaduste ja inimõiguste eest võitlemist nii Eestis kui ka mujal maailmas. Tšehhi president Vaclav Havel ütles mulle ühel kohtumisel, et türannia alt vabanenud rahvaste moraalne kohustus on aidata neid, kes siiani elavad rõhumise all. Rasketel aegadel võtab paraku iga riik ja rahvas endale moraalse õiguse esmajärjekorras enda heaolu eest seista.

Inimõiguste deklaratsiooni 61. aastapäeva tähistamine 10. detsembril möödus ilma suurema tähelepanuta. Eesti meedia ei tundnud mingit huvi meid külastanud Birma ja Valgevene poliitiliste aktivistide vastu. Rahalaeva ootav eliit pigistab silma kinni lakkamatu inimõiguste rikkumise ees Hiina Rahvavabariigis ja Tiibetis. See trend iseloomustab kogu 2009. aastat.

Majandussurutisele maksis lõivu ka Riigikogus toimunud arutelu karistusseadustiku karmistamise üle. Kui kaalukausile pannakse valik, kas toetame uusi piiranguid või koalitsioonipartner takistab lisaeelarve vastuvõtmist, tuleb survele järele anda. Eesti majanduse kosumine on meie kõigi huvides.

Kõikidele raskustele vaatamata pean 2009. aastat edukaks. Eelkõige on mul hea meel selle üle, et Tartu avaneb maailmale üha enam. Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks ehitamisel on valmimas Mäo ümbersõit, Tartu lennujaamast hakkasid toimuma otselennud ning reisirongihange lubab mugavaid ronge Tartu-Tallinna liinile juba 2011. aastaks.

Optimismiga vaatan aastasse 2010, millal saab lõpuks valmis kaua oodatud AHHAA teaduskeskus ning pannakse nurgakivi Eesti Rahva muuseumi uuele hoonele. Samuti käivitub Tartu linnavolikogu liikme Kristjan Karise välja pakutud Heade Mõtete Fond, mis aitab tartlastel ellu viia linna paremaks muutmise ideid.

Riigikogu liikmena annan enda panuse Tartule oluliste projektide teostamisel ning jätkan ka võitlust vabama ja õiglasema maailma nimel.

Soovin Sulle ilusaid pühi ning edukat uut aastat!
Silver

(Järgneva kirja saatsin posti ja e-posti teel oma valijatele. Tavaposti saanud tartlased leidsid ümbrikust ka UNICEFi jõulukaardi.)

Tweet This Post 

Nädala alguses lugesin Valgevene alakomitee istungil suvel vastu võetud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni, kus öeldi, et Lukašenka vürstiriigis “on toimunud demokraatia vallas olulised edasiminekud”. Eilne kohtumine Valgevene opositsionääridega kinnitas paraku hoopis vastupidist.

Kohtumisest tegi RK pressitalitus järgmise teate:

Meikar ja Velman kohtusid Valgevene noorteühendusega

Riigikogu Ühenduse Valgevene demokraatliku arengu kaitseks esimehe Silver Meikari ja Eesti-Valgevene parlamendirühma esimehe Vladimir Velmani tänasel kohtumisel Valgevene noorteühenduse Maladõ Front juhtidega Riigikogus oli kõne all poliitiline olukord Valgevenes, jätkuvad repressioonid teisitimõtlejate, sealhulgas õppurite ja õppejõudude vastu, ning Valgevene demokraatlike jõudude toetamine Eesti ja Euroopa Liidu poolt.

Maladõ Front esindajate kinnitusel pole Valgevenes oluliselt midagi muutunud, olgugi et väljapoole püüab Lukašenka režiim jätta vastupidist muljet. Jätkuvad repressioonid opositsiooni ja teisitimõtlejate vastu, piiratud on nii ajakirjandusvabadus kui ka valitsusväliste organisatsioonide tegevus, mille toimimist takistatakse eeskätt bürokraatlike meetoditega.

Välispoliitiliselt on Valgevene oma taktikat Maladõ Front esindajate sõnul muutnud, püüdes ühelt poolt hoida häid suhteid Venemaaga ja teiselt poolt näidata end positiivselt ka Eruroopa Liidule.

Silver Meikari hinnangul peab Euroopa Liidu välispoliitika Valgevene suunal rohkem keskenduma inimõigustele ja demokraatia arengule. Meikar sõnul on poliitiliselt aktiivsete noorte füüsiline ja vaimne hirmutamine lubamatu.

„Valgevenes jätkub poliitiliselt aktiivsete noorte tagakiusamine, mille ilmekaks näiteks on Tatsyana Shaputska poliitilistel põhjustel väljaviskamine Valgevene Riiklikust ülikoolist või Zmiter Dashkevichi röövimine. Kodanikeühenduse katuseorganisatsiooni asutamise koosolekul 6. detsembril võtsid vormita mehed Dashkevichi kinni, röövisid talt telefoni ja sülearvuti ning jätsid ta kinniseotud kätega Minskist 70 kilomeetri kaugusele metsa,“ ütles Meikar.

Meikari ja Velmani hinnangul tuleks Valgevene opositsioonil üritada edasi liikuda väikeste sammude kaupa, sest rusikaga lauale lüües ei saavutata midagi. Riigikogu saadikud kinnitasid oma valmisolekut tõstatada Valgevenes toimuvate repressioonide ja demokraatia mahasurumisega seotud küsimused rahvusvahelistel foorumitel ja saata ka Valgevene parlamendile sellesisuline kiri.

Kohtumisel osalesid Maladõ Front esimees Zmiter Dashkevich, aseesimees Ivan Shyla ja suhtekorraldusjuht Tatsyana Shaputska, kes viibivad Eestis noorteühingu Avatud Vabariik ja Valgevene toetusgrupi kutsel.

Maladõ Front on hetkel kõige suurem demokraatlik noorteliikumine Valgevenes. Zmiter Dashkevich on endine poliitvang, kes kandis karistust osalemise eest ametlikult registreerimata organisatsiooni tegevuses. Ivan Shyla on Maladõ Front aseesimees, kes heiteti 2008. juunis keskkoolist välja osalemise eest Lukašenka-vastastel meeleavaldustel. Koolidirektor ja õppealajuhataja keeldusid haridusosakonna käsku täitmast ja selle eest nad vallandati. Tatsyana Shaputska on Maladõ Front suhtekorraldusjuht, kes 3. detsembril heideti Valgevene Riiklikust Ülikoolist välja väidetavalt selle eest, et ta osales EL idapartnerlusprogrammi kodanikeühenduste foorumil Brüsselis. Mitmed organisatsiooni liikmed on represseeritud nende ühiskondliku tegevuse eest, nende hulgas ka praegu kõige noorem meelsusvang Valgevenes Artyom Dubskij, mitmed “poliitilised” ajateenijad jt.

Tweet This Post 

(Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Diplomatia 11. detsembril 2009)

Euroopa Liidul on aeg anda kahe riigi lahendusele sisu ning selleks peab ta tunnustama Palestiina iseseisvust.

Võib-olla oli Bill Clintonil õigus, öeldes, et kui Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin poleks 1995. aastal langenud juudi äärmuslase kuuli ohvriks, oleks Lähis-Ida rahuprotsessile leitud pooli rahuldav lahendus juba tema ametiajal. Järgnenud 14 aasta jooksul toimunud taandareng Iisraeli ja Palestiina suhetes kinnitab, et rahuprotsessil ei ole senisel kujul tulevikku ning radikaalne kursimuutus on hädavajalik.

Lähis-Ida rahuprotsessist rääkides pööratakse pilgud tavaliselt Ameerika Ühendriikide poole. USA-Iisraeli erisuhetes on aga arvatavasti algamas üks keerulisemaid perioode. Barack Obama jätkas esimestel kuudel Valges Majas presidendivalimiste kampaanias lubatud suunda ning nõudis Iisraelilt uusasunduste ehitamise peatamist.

Samas tegi Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas ilmselt vea, kui uskus Valge Maja poliitika järjepidevust ning seadis just uusasunduste küsimuse ultimatiivselt rahuläbirääkimiste laua taha istumise eeltingimuseks. Võib-olla ei olnud tal lihtsalt teist võimalust, sest vinduma jäänud rahuprotsess on tema usaldust palestiinlaste silmis niigi tugevasti kahandanud.

Septembris New Yorgis suletud uste taga toimunud kohtumisel Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja Palestiina presidendi Mahmoud Abbasiga nõudis Obama konfliktipooltelt rahuläbirääkimiste alustamist nii kiiresti kui võimalik, kuid ei esitanud eeltingimuseks uusasunduste rajamise peatamist. Poliitika muutust kinnitas järgmisel kuul avalikult USA välisminister Hillary Clinton oma visiidil Lähis-Idasse.

Pettunud Abbasil ei jäänud muud üle kui kuulutada välja uued valimised 2010. aastal ning ühtlasi anda teada, et loobub neil kandideerimast.

Ühendriikide heitlik Lähis-Ida poliitika pole toonud uuele administratsioonile sõpru kummaltki poolelt, kuid ehk on see elavdanud debatti kodumaal. Seni on Washingtonis läbi aegade kõlanud vaid parempoolsete juutide hääl, kelle poliitikat võiks kokku võtta lausega, kes ei ole Iisraeli valitsuse poolt, see on Iisraeli riigi vastu.

Iisraeli poliitilise spektri parem-vasak skaala erineb oluliselt sellest, mida meie selle all mõistame. Lihtsustatult võttes on parempoolsed jõu kasutamise poolt, pidades Iisraeli riigi julgeoleku võtmeks sõjalist üleolekut oma naabrite üle ning marginaliseeritud Palestiinat. Nende poliitilisse arsenali kuulub ka uusasunduste rajamise toetamine, turvatarad ja ennetavad militaarlöögid.

Vasakpoolsed peavad ennast läbirääkimiste ja püsiva rahu pooldajateks. Nende lobigrupi J-Street juhi Jeremy Ben-Ami sõnul on parempoolsete kontseptsioon iganenud ja vale. „Selleks, et olla Iisraeli poolt, tuleb olla ka Palestiina poolt“, ütles ta Washington Note’ile antud intervjuus. Vasakpoolsete arvates ei ole püsiv rahu Lähis-Idas ilma Palestiina riigita võimalik, mis tähendab, et selleta ei saa olla ka demokraatlikku ja vaba Iisraeli riiki.

J-Streeti esimesel kongressil selle aasta oktoobris kinnitas Obama riikliku julgeoleku nõunik Jim Jones, et Iisraeli julgeolek ja rahu Lähis-Idas on lahutamatud. „Üks ei saa eksisteerida teiseta ning ainult kahe riigi lahendus saab tagada pikaajalise julgeoleku, väärikuse ja tuleviku nii iisraellastele kui ka palestiinlastele“.

Rahvusvahelises kogukonnas on kahe riigi lahenduse toetamiseks tekkimas küll konsensus, kuid arusaam sellest, mida see tähendab ja kuidas seda saavutada, on jätkuvalt erinev. On raske ette kujutada, et USA oleks lähiajal valmis toetama Palestiina riigi iseseisvuse hääletust ÜRO-s.

Sama raske on kujutleda, et Euroopa Liit suudaks jõuda ühisele seisukohale. EL-i ühise välispoliitika puudumise värvikat näidet ei tasu otsida Venemaa suunalt, vaid just Lähis-Idast. Goldstone’i raporti hääletusel ÜRO-s, mis tõi välja möödunud talvel toimunud Gaza operatsioonis nii Hamasi kui ka Iisraeli sõjakuriteod, oli Euroopa riikide seas nii poolt kui ka vastuhääli. Eesti, nagu kombeks, jäi erapooletuks.

Selle artikli kirjutamise päeval liiguvad kõlakad, et EL-i eesistujariik Rootsi valmistab Euroopa Liidu välisministrite 7. detsembril toimuvaks kohtumiseks ette seisukohta, mis tunnustab Palestiina riiki 1967. aasta piirides. Eesmärk on vaba, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik, mis koosneks Läänekaldast, Gazast ning mille pealinn asuks Ida-Jeruusalemmas.

Haaretzi väitel hoiatab Iisraeli suursaadik Brüsselis Ran Kuriel Rootsit juhtimast EL-i suhete halvenemise suunas Iisraeliga. Viidates Kurielile, väidab Iisraeli päevaleht, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kalduvad Rootsi algatust toetama, samas kui Saksamaa, Hispaania ja Itaalia on pigem vastu.

Iisraeli välisministeeriumi ametnik nimetas sellist „Iisraeli vastast“ tegevust kinnituseks, et Euroopal on Lähis-Ida rahuprotsessis vähetähtis roll. Paraku on see väide kuni viimase ajani olnud tõene – Lähis-Ida on olnud üks teemadest, mille puhul Euroopa Liit on hoidunud seisukohtade võtmisest. Seetõttu arvan, et just Palestiina riigi üksmeelse tunnustamisega võib Euroopa Liit saada endale rahuprotsessis palju olulisema rolli kui tal kunagi varem olnud on.

Selline samm eeldaks Euroopa Liidult ka edasisi tegevusi, milleks oleks tunnustuse saanud palestiinlaste survestamine valimaks rahumeelset teed riigi ülesehitamisel, samuti oleks vaja Iisraelile selgeks teha, et kahe riigi lahendus on pöördumatu. Vaevalt et Netanyahu valitsus selle seisukohaga nõustub, kuid oluline on iisraellaste mõtlemise muut(u)mine. Iisrael on demokraatlik riik ja uutel valimistel võivad võita vasakpoolsed poliitikud.

Prantsuse välisminister Bernard Kouchner ütles novembri alguses Inter raadiole antud intervjuus, et kunagi oli Iisraelis tugev rahutoetajate liikumine, kuid see on täielikult kadunud, sest inimesed lihtsalt ei usu enam rahu võimalikkusesse. Aastaid vindunud rahuprotsessi jätkamine vanal kujul ei ole seega lahendus, Palestiina riigi tunnustamisega pandaks aga iisraellased fakti ette.

Iisrael peab mõistma, et kahe riigi lahendus on ainuke võimalik tee, mis tagab nende riigi püsimajäämise ja pikaajalise julgeoleku. Selle asemel, et võidelda Palestiina tunnustamise vastu, peaks ta koos ülejäänud maailmaga seda isegi tegema.

Esiteks annaks Palestiina riigi tunnustamine selle elanikele lootust, et rahu on võimalik. Kui ma novembris Palestiina alasid külastasin, kinnitasid kõik vestluspartnerid, et nende usk sellesse, et iseseisvat riiki on võimalik saavutada läbirääkimiste abil, on kadumas, sest lääneriigid ei soovi survestada Iisraeli järgima rahvusvahelist õigust.

Lootusetus on võimas kasvulava äärmuslikele liikumisele, mida kinnitab ka Hamasi valimisedu 2006. aasta Palestiina omavalitsuse parlamendivalimistel ning nende ainuvõimu kehtestamine relva jõul 2008. aastal Gazas. Kakskümmend aastat tagasi Egiptuse Moslemi Vennaskonna eeskujul loodud Hamas ei ole praeguseni tunnustanud Iisraeli õigust eksisteerida ning soovib luua islamiriiki kogu 20. sajandi alguse Palestiina territooriumile.

Tupikseisus rahuläbirääkimised kinnitavad palestiinlastele, et Hamasil on õigus ja ilma vägivallata rahu ja iseseisvust ei saa. Läänemaailm seevastu saaks tõestada, et äärmuslased eksivad ning palestiinlaste heaolu on võimalik saavutada ka ilma verevalamiseta.

Teiseks lubaks rahvusvaheline tunnustus palestiinlastel keskenduda peamisele – riigi ja selle institutsioonide ülesehitamisele. Läänemaailm peaks esialgu avaldama Iisraelile praegusest märksa tugevamat survet, et see lõpetaks Palestiina riigi ülesehitamise takistamise, ning teisalt andma palestiinlastele kogemusi ja vahendeid iseseisva demokraatliku riigi loomiseks.

Palestiina esmane ülesanne oleks võitlus korruptsiooni vastu ning sellise keskkonna loomine, kus välismaised abiorganisatsioonid ei peaks kartma, et märkimisväärne osa doonorrahast vasakule läheb. Hamasi edu üheks põhjuseks kolm aastat tagasi toimunud valimistel peetakse ka palestiinlaste vastuseisu korrumpeerunud Fatah võimuladvikule.

Kolmandaks mõjutaks Palestiina riigi loomine positiivselt tavakodanike heaolu. Eelkõige mõtlen ma selle all lahendust olmeprobleemidele, nagu puhta joogivee kättesaadavus, ühendusteed palestiinlaste asumite vahel ja võimalus reisida välismaale.

Kui külastasin Dheisheh põgenikelaagrit, pakuti mulle „ekskursiooni“ kohta, kus mäe otsa rajatud uusasumite elanikud on kõigepealt kogu veevarustuse monopoliseerinud ning seejärel mäe jalamil asuvatest palestiinlaste küladest läbi jooksnud oja heitveekanaliks muutnud. Seda fakti kinnitas ka Petlemmas asuva organisatsiooni „The Applied Resarch Institue – Jerusalem“ (ARIJ) esindaja Antwan. „Iisraellaste villad koos laiade ujumisbasseinidega on ühel pool tara ning ilma veevarustuseta palestiinlaste linnaosa teisel pool,“ toob ta teise näite elust enesest.

Kaheksa meetri kõrgune ja 700 kilomeetri pikkune turvatara ei kaitse vaid Iisraeli „terroristide“ eest, vaid lõikab ka läbi palestiinlaste külad, lahutab perekonnad ja kaotab lootuse normaalsele elule. Umbes 50 000 palestiinlast 38 läänekalda asumis on vangis 1967. aasta piiride ja turvatara vahel. Müür on ehitatud ka 80 Iisraeli uusasunduse ümber, mis on ära lõiganud otseühenduse Palestiina linnade vahel. Ramallah’st viib otsetee Petlemma 20 minutiga, kuid peale sunnitud ring pikendab teekonna vähemalt tunniseks. Üks kohalik bussijuht rääkis, et mõne aasta eest tagasid Iisraeli kontrollpunktid enam kui viietunnise reisi.

Palestiina passide tunnustamine ning sinna esinduste avamine on kõigi välisriikide ülesanne. Puhta joogivee ja ühendusteede küsimuses saab leida lahenduse vaid koostöös Iisraeliga.

Neljandaks – see on kõige olulisem - saavad vaid kaks võrdselt tunnustatud riiki luua aluse pikaajalise julgeoleku ja rahu loomiseks Lähis-Idas. Selle saavutamiseks on mõistagi vaja, et Iisraeli suhtes vaenulikud riigid oma poliitika üle vaataksid. Üheks kokkuleppe osaks peaks olema nõue, et kogu Araabia maailm tunnustaks Iisraeli riiki ning selle õigust eksisteerida.

Tunnustatud Palestiina riigi tekkimine 1967. aasta piirides oleks oluline samm selles suunas, et mõlemal osapoolel tekiks huvi tüliküsimustes sisulist kompromissi leida. See võimaldaks pidada läbirääkimisi territooriumite vahetamise teemal, leida sobivat kompensatsioonimehhanismi põgenikele, otsida kompromissi juba rajatud uusasumite küsimuses ning ühiselt kokku leppida Jeruusalemma tulevikus.

Kindlasti võtab kogu protsess aega aastaid, kuid see ei ole veenev põhjus, miks Euroopa Liit ei peaks just nüüd kasutama võimalust päästa Iisraeli ja Palestiina patiseisust. Oleks naiivne arvata, et pärast Palestiina tunnustamist muutuks kahe riigi suhted sõbralikuks üle öö, kuid demokraatliku rahu teooria lubab loota, et see lõpetaks riiklikult sanktsioneeritud vastastikuse vägivalla.

Tweet This Post 

Täna, rahvusvahelise inimõiguste päeval, peaksime me kõik vähemalt korraks vaatama kaugemale, kui meie argised mured ja rõõmud. Üheks selliseks võimaluseks on minna kohtuma Birma vabadusvõitlejaga ning kuulda sellest, mis toimub maailma ühe võikama režiimiga riigis. Lisaks sellele saab vaadata täiesti tasuta filmi „Burma VF“, mis linastus ka PÖFFil.

Hommikul külastas Zoya ka Eesti Riigikogu ning kohtus Birma toetusgrupi liikmete Mart Nutti, Andres Herkeli, Aleksei Lotmani ja minuga. Eelkõige huvitas meid küsimus, et mida Eesti riik saab ja peaks tegema. Euroopa Liidus on arutluse all ühine poliitika Birma suunal ja on neid riike, kes sooviksid sõjaväelise hunta vastu suunatud sanktsioone vähendada, ja neid, kes suurendada. Olen arvamusel, et Eesti riik peaks toetama Suurbritannia tugevamate ja suunatud sanktsioonide ettepanekut.

Birma sõjaline hunta ei ole teinud ühtegi sammu inimõiguste ja humanitaarolukorra parandamise suunas. Just seetõttu oleks rahvusvahelise surve vähendamine halb signaal, et türannide tegevus on aktsepteeritav. Pigem peaks Euroopa Liit võtma eeskuju USA Birma poliitikast ning sisse viima suunatud finants-, kindlustus- ja pangandussanktsioonid. Vaid suurem surve võib sundida sõjaväelist huntat vabastama poliitvange, peatama vähemuste külade hävitamise jne.

Kui halb olukord Birmas on, saate kuulda Zoya käest isiklikult täna kell 16:00 (Euroopa Liidu Majas Rävala puiestee 4). Ürituse korraldaja Avatud Eesti Fond saatis välja järgmise teate:

Rahvusvahelise inimõiguste päeva puhul saabub sel neljapäeval Tallinna Birmas sündinud ja praegu Suurbritannias poliitilises paguluses elav Zoya Phan, et osaleda Avatud Eesti Fondi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poolt korraldatud filmi- ja vestlusõhtul. Traagilise saatusega võluv birmalanna pääses teismelisena Birma sõjaväe rünnakute eest napilt eluga, oma täiskasvanuaastad on ta pühendanud võitlusele birmalaste õiguste eest ning maailma teavitamisele sõjaväediktatuuri julmustest.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellami sõnul on birmalaste elude päästmiseks vajalik kõigi maailma riikide ühemõtteline hukkamõist kuritegudele, mida Birma valitsus oma rahva vastu igapäevaselt korda saadab. „Rahvana, kelle inimõigusi veel 20 aastat tagasi süstemaatiliselt piirati, mõistame väga hästi, kui oluline on, et maailma avalikkus teaks, mis suletud ühiskonna seinte vahel tegelikult toimub,“ lausus Hellam.

Inimõiguste päeva aukülaline, kareni hõimu kuuluv Zoya Phan sündis Moei jõe ääres Birma maalilises idaosas, kus valitsusväed on juba aastakümneid korraldanud halastamatuid rünnakuid kareni ja teiste vähemuste vastu. Kui Zoya oli 14-aastane, ründas sõjavägi tema koduküla, misjärel tüdrukul õnnestus koos perega põgeneda. Tai põgenikelaagrist liikus Zoya edasi Suurbritanniasse, kus talle anti poliitiline varjupaik. 2005.aastal jäi habras neiu ühel Birma vabaduse toetuseks korraldatud demonstratsioonil BBC kaamera ette ning sellest asjast on temast avalikkuse silmis saanud kogu birma rahva kannatuste sümbol.

Rahvusvaheliste abiorganisatsioonide teatel on Birmas toimuv võtmas praegusaja suurimaks humanitaarkatastroofiks peetava Darfuri genotsiidi mõõtmeid. Valitsusvägede sagenenud rünnakud Birma idaosas sundisid eelmisel aastal üle 75 000 inimese riigist põgenema, lisandunud on üle poole miljoni sisepõgeniku. Birma demokraatliku opositsiooni juht Aung San Suu Kyi on tänaseks ligi 14 aastat veetnud koduarestis.

Kõik huvilised on oodatud Zoya Phaniga kohtuma neljapäeval, 10.detsembril kell 16.00 Euroopa Majas (Rävala pst 4, sissepääs Laikmaa tänavalt). Koos Zoyaga astub üles Suurbritannias tegutseva Birma toetusgrupi Burma Campaign UK karismaatiline eestvedaja Mark Farmaner, kelle pikaajalised jõupingutused on aidanud paljudel maailma liidritel mõista Birma režiimi tegelikku olemust.

Vestlusringi järel linastub sealsamas rohkete auhindadega pärjatud dokumentaalfilm „Birma VJ“ (Taani 2008), mis jutustab loo noortest videoreporteritest, kelle surmapõlgav vaprus viis kaadrid võimude vägivallast 2007.aastal toimunud rahumeelsete munkade meeleavalduse ajal kogu maailma uudistekanalitesse.

Filmi- ja vestlusõhtu on tasuta ja avatud kõigile huvilistele.

Tweet This Post 

Igal parteil on õigus ise otsustada, et milliste välispartneritega ta suhteid arendab. Hiina Rahvavabariigi Kommunistlik partei näeb Euroopa mandril ideoloogilist sarnasust kõige enam sotsiaaldemokraatlike parteidega ning pole siis ime, et ka Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei nendelt küllakutse sai.

Ma ei arva, et sotsid oleksid pidanud sellest visiidist hoiduma. Miks nad peaksid silmakirjalikult jätma muljet, et neil pole Hiina KP-ga palju sarnaseid seisukohti? Loodan vaid, et nad selle visiidi tulemusena ei hakka kõiki Hiina KP poliitikaid toetama.

Huvitav küsimus ei ole mitte see, et miks sotsid Hiina sõitsid, vaid see, mida nad pärast visiiti teevad. (Sõpradele) külla sõitmises ja suhtlemises ei ole iseenesest ju midagi halba ning Hiina on kaunis ja huvitav riik.

Arvan, et Hiina KP-le väga meeldiks, kui sotsidest saaks nende hääletoru, kes siis Hiina riigi positsiooni näiteks inimõiguste rikkumise küsimuses Eestis ja Euroopas kaitseks. Kas sotsid nende sööda alla neelasid saame hinnata mõne kuu pärast.

Tweet This Post 

Troika KUMU, PÖFF ja FOLK veavad minu kultuuritarbimise vankrit. Samas on PÖFF muutunud iga aastaga järjest poliitilisemaks. Kui esimestel aastatel moodustas filmide põhivaliku klassikalised kultuurfilmid, siis tänavu olen käinud vaatamas vaid inimõiguste erinevaid tahke analüüsivad ja/või ühiskonnakriitilisi linateoseid.

Inimõiguste problemaatikat käsitlevateks klassikalisteks filmideks saab pidada neid, mida võib leida Avatud Eesti Fondi PÖFFi Inimõiguste nädala „VABADUS OLLA VABA“ programmist. Lisaks filmidele on igal õhtul kell 17:00 diskussioonid, eilsel Birma probleeme puudutaval oli mul au olla ka ise üks esinejatest. Täna arutavad Jüri Adams ja Anneli Sihvart teemal „Õiglane kohtupidamine, süütuse presumptsioon ja korruptsioon kriminaalmenetluses Eesti kontekstis“ ning kell 19:00 linastub Mehhiko film „Süü presumptsioon“. Smith. Soovitan soojalt!

Klassikaline inimõiguste dokumentaalfilm on „Burma VJ“, mis räägib võikamate režiimide TOP 10-nesse kuuluva Birma sündmusi maailma telepilti toovatest julgetest videoajakirjanikest. Kes seda eile ei näinud, see saab seda teha ka detsembri keskpaigas, kui Avatud Eesti Fond selle veelkord suurele ekraanile toob.

Pool-klassikalisteks pean Lähis-Ida problemaatikat kajastavaid mängufilme „Ajami“ ja „Liibanon“, millest esimene näitab kurjategijate ja teine sõdurite taga inimest. Sageli jõuab meieni vaid teade, et tapeti X arv pätte, terroriste, sõdureid või hukkus Y arv tsiviilelanikke. Külm statistika, ei midagi muud.

Pisikeseks erandiks vaadatud filmide repertuaaris võiks pidada režissöör Duncan Jonesi ulmefilm „Kuu“, kuid ka see käsitleb äri, eetika, roboti ja inimese (=klooni) vahelisi suhteid. Kas kuul maavarade kaevandamiseks võib kloonida sobiva töölooma Kui „ei“, siis kes teeb ära selle töö, mida keegi teha ei taha? Kas inimkloonile kehtivad inimõigused? Kas äri ajamise nimel võib neid õigusi rikkuda? (Muuseas, ajades ära diktatuurirežiimidega kiidame me paraku heaks inimõiguste rikkumised nendes riikides!)

Homme saan oma PÖFFi-kontosse ka pisut lõbusama filmi, sest lähen vaatama Vene režissööri Todorovsky teost „MOEVENNAD“.

Tweet This Post 

“Imagine if London was controlled by the military and you had to go through specific checkpoints to go to school, go to work, visit your friends or go to the hospital. No Way Through brings the shocking reality of Palestinian life in the West Bank uncomfortably close to home.” 

Selline on IMDBis lühikirjeldus 7-minutilisele filmile “No Way Through”, mis soovib  puust-ja-punaseks teha palestiinlaste raskused, kes peavad igapäevaselt ületama Läänekaldale rajatud Iisraeli kontrollpunkte. See on aeganõudev ja ebameeldiv protseduur, mis võib teatud juhtudel maksma minna elu. Filmitegijad väidavad, et 2001. aastal võttis kiirabi jõudmine Jeruusalemma ümbruses elavate Palestiinlasteni 10 minutiga, täna keskmiselt 2 tundi.

Tweet This Post