Parlamendisaadikute kritiseerimine on just kui rahvuslik hobi. Pole ka ime, sest harva leidub neid, kes vastulause esitavad. Tean, et minu järgnev seisukoht suurt poolehoidu ei leia, seda enam, et olen ju ka ise üks neist patustest.

Mul on olnud au kohtuda paljude teiste riikide saadikutega, samuti tutvuda teiste riikide parlamentide tööga. Just seetõttu julgen väita, et Eesti ei pea midagi häbenema, pigem vastupidi. Meie Riigikogu on võrreldes teiste kindlasti üle keskmise, julgen öelda, et isegi üks parimaid.

Tooksin oma väite tõestuseks viimasel kahel päeval Euroopa Nõukogus Parlamentaarses Assamblees toimunu. Võttes arvesse meie delegatsiooni suurust, oleme kõige paremini esindatud riik 47-st liikmesriigist. ENPA-s on meie delegatsioonis 3 põhiliiget ja 3 asendusliiget, vaid paaril pisiriigil on liikmeid vähem.

Sellest hoolimata valiti täna Aleksei Lotman keskkonnakomisjoni esimeheks ja Indrek Saar kodukorrakomitee aseesimeheks. Mailis Reps sai ALDE peasekretäriks ning samuti võitles ta endale välja ühe kõige olulisematest raportitest – Ukraina. Andres Herkel jätkab ENPA asepresidendina.

Väikeriigile, kellel puuduvad saatkonnad sadades maailma pealinnades, on parlamentaarne diplomaatia oluline. See saab olla edukas aga ainult siis, kui hoolimata oma poliitilisest kuuluvusest teevad saadikud välissuhtluses koostööd ning neile on abiks ka välisministeerium ning Riigikogu välissuhtlusosakond (Aitäh, Tanja!). ENPA-s (aga ka teistes delegatsioonides) on Eesti huvid esikohal ning iga meie esindaja hea töö eduks kogu riigile.

Tweet This Post 

Mõttega, et kui kogu Hiina oleks nagu Taiwan, elaksime märksa paremas maailmas, võtaksin kokku oma nädalase reisi Taiwanisse, kus osalesin Maailma Vabaduspäeva tähistamisel (The World Freedom Day 2010 Celebrations). Ametlikust programmist veelgi huvitavam oli vestlus DPP partei liikmetega, siin juba aastaid elava eestlasega ning kohalikega.

Ürituse korraldajaks oli ÜRO poolt tunnustatud organisatsioon The World League of Freedom and Democracy’s (WLFD), mille eesmärk on demokraatia levitamine kõikjal maailmas. Aastatel 1967-1990 kandis see NGO märksa provokatiivsemaid nimesid „Asian Pacific Anti-Communist League“ ja „Anti-Communist League“, ning selle eesmärk oli selgelt kommunismiviiruse leviku peatamine.

Vabaduspäeva tähistamisest võtsid osa poliitkud 22 riigist, sh Prantsusmaalt, Itaaliast ja Hollandist. Mina sain kutse tänu sellele, et olen Liberal Internatonali juhatuse liige. Südames loodan, et viimastel aastatel palju räägitud positiivsed muutused Hiina Rahvavabariigi poliitikas ka tõele vastavad, ning nad ei pane enam kellelegi pahaks osalemist Taiwani NGO poolt korraldataval demokraatiat toetaval üritusel.

Tänu Taiwanile ei saa keegi väita, et hiinlastele on loomupärane elada väheste vabadustega riigis. Alates 80ndate aastate lõpust on Taiwan arenenud piirkonna üheks kõige demokraatlikumaks ja vabamaks riigiks. Liberaalne riigikorraldus ei ole ainuke asi, millest kohalikud ei soovi kunagi loobuda.

Küsimuse peale, et kas ta oleks nõus elama Hiina Rahvavabariigis, vastas taipeilanna Liu: „Ei, mitte iialgi. Pekingis nad kusevad päise päeva ajal tänavale…“ Taipei kesklinna tänavad on puhtad ja metroo töötab nagu Šveitsi kell, saareriigi infrastruktuur teeb Euroopale silmad ette mitmes osas. Seega pole küsimus mitte ainult sõnavabaduses ja ausates valimistes, vaid ka käitumiskultuuris ja väärtushinnangutes.

Arvan, et heast kliimast ja fantastilisest loodusest on veelgi olulisem just kohalike eluviis, miks siin juba 16. aastat elab eestlane Tauno. Plaanitud lühike õhtune kohtumine venis varaste hommikutundideni kestnud vestluseks poliitikast, religoonist, ühiskonnast ja kultuurist.

„Ma ei taha, et minu tütar peaks elama kommunsitlikus Hiinas,“ oli tema lühike vastus küsimusele, kuidas ta näeb Taiwani tulevikku. Alla aastane suurte tumedate silmadega plikatirts kasvab üles peres, kus räägitakse nii eesti, mandariini kui ka inglise keelt. Selle imeilusa Eesti-Taiwani maailmakodaniku eesnimeks on Lumi.

Tweet This Post 

Oranži massi toel riigipeaks saanud Viktor Juštšenko on viis aastat hiljem ajalugu ning presidendirallit juhib tollane põhirivaal Viktor Janukovitš 35 protsendiga. Esimese vooru ainuke üllatus oli Julia Tõmošenko väga hea tulemus. Tõeline valimiskampaania läheb lahti alles nüüd.

Kui Julia Tõmošenko peaks ka teises voorus alla jääma, võiks ju tõdeda, et Ukraina on vajumas Kremli mõjuvõimu mülkasse ning kõik värvika revolutsiooniga saavutatu on läbi. Kuid kas see ikka on nii lihtne?

Kutšma valitsemisaja loojangust alates on olnud kolm tõsiseltvõetavat mantlipärijat. 2004. aasta valimistel esindas „läänemeelset“ tiiba Viktor Juštšenko ning „idameelset“ Viktor Janukovitš. Sarnast ida-lääne vastandamist kasutatakse ka neid valimisi kommenteerides, kuid Juštšenko asemel on sel korral teises voorus Tõmošenko.

President Juštšenko ristis presidendivalimised euroopaliku Ukraina referendumiks. Nädala eest välja saadetud pressiteates seisab: „Täna võistlevad omavahel kaks väärtuste süsteemi: pro-Venemaa ja pro-Euroopa.“ President lisas, et Ukraina võib ebasoovitava valimistulemuse tagajärjel kaotada mitte ainult demokraatia, vaid ka senise orienteerituse Euroopale ja võimaluse rahvusliku ühtsuse tekkeks.

Juštšenko on ainuke kandidaat, kes selgelt täielikult läänega integreerumise (sh NATO) loosungi välja käis. Janukovitš lubab töötada selle nimel, et Ukraina ei kuuluks kunagi ühtegi sõjalisse liitu ning Tõmošenko väldib teema käsitlemist üldse. President eristus seega mitte ainult Janukovitšist, vaid ka endisest oranžist kaasvõitlejast Tõmošenkost.

Julia Tõmošenko on olnud Euroopa Liiduga integreerumise teemal vastaskandidaadist selgesõnalisem, kuid tema lootus, et Ukrainast saab viie aasta pärast selle liidu täieõiguslik liige, ajab ka ukrainlasi muigama. Lennartmerilike sõnadega teatas ta eelmisel nädalal: „Me ei pea taas saama Euroopa osaks, sest me ei ole kunagi Euroopast lahkunud. Ukraina ongi Euroopa..“ ning lisades ehk julialikult „… ja Euroopa peab sellega leppima!“

Nii nagu Hiina Rahvavabariik peab ennast maailma Keskriigiks, meeldib Ukraina poliitikutele rõhutada riigi unikaalset staatust Euroopas. Olenemata pisikestest erinevustest, näevad mõlemad esimese vooru kadalipu läbinud kandidaadid Ukrainat korraga kahes paadis, omades ühtaegu häid suhteid nii idas kui ka läänes, kuid sõltudes mitte kummastki.

Pühapäevaste valimistulemuste valguses võib väita, et selline poliitiline retoorika on ennast õigustanud. Oranži revolutsiooni kütnud vastasseis lääne ja ida vahel eksisteerib täna vaid niipalju, et Moskvale lähemal asuv Ukraina valib Janukovitšit ja Brüsselile Tõmošenkot. Nii nagu eelmisel korral otsustavad teise vooru valimistulemuse Ukraina südames asuvad regioonid.

Ukrainlaste valik

Ukrainlastel on 7. veebruaril seega valida kahe kandidaadi vahel, kellest kumbki ei soovi astuda Kremlit vihastavaid samme, kuid peavad oluliseks kiiremat või aeglasemat integreerumist Euroopaga. Erinevus on selles, et Julia peab ennast rohkem ida ja Janukovitš lääne suunal tõestama.

Üks lääne diplomaat tõi mulle tabava näite. Peaministriks oleku ajal 2006. aasta augustist kuni 2007. aasta detsembrini on Janukovitšil ette näidata rohkem Brüsselis käike kui praegu ametisoleval Tõmošenkol. Julia on pidanud olulisemaks suhete silumist Moskvaga ning jätnud ilma erilise põhjuseta ära mitmeid läänesuunalisi visiite. Diplomaadi sõnul toimus peaminister Janukoviši ajal ka hea koostöö NATO suunal, kuid seda ilma suure avaliku kärata.

Teise vooru pääses seega kaks Kremli-meelset kandidaati, kes soovivad olla osa läänemaailmast. Kõlab uskumatult? Ukraina poliitika ongi sageli arusaamatu ning nende poliitiline kultuur kummaline.

Kes võidab teise vooru

Minu oranži revolutsiooni aegne „kaasvõitleja“ Dirk Lustig võttis temale omase otsekohesusega kokku valiku: „Julia on kindlasti parem valik kui see bandiit“. Sellega viitas ta Janukovitši kriminaalsele minevikule, kes tänavagängi „Pidnovka“ liikmena sai 1967. aastal kolm aastat vangistust varguse ja vägivallatsemise eest.

Tema vanglakaristust vähendati Kommunistliku Revolutsiooni 50. aastapäeva puhul 18 kuule, kuid juba 1970. aastal sai ta kallaletungi eest veel kaks aastat pogrit. „See oli nooruslik rumalus,“ on Janukovitši tagasihoidlik vabandus. See Tõmošenkot ei veena ning igal võimalusel tuletab ta valijatele seda meelde.

Julia teine põhiline süüdistus on vastaskandidaadi seosed oligarhidega. Esimeste uksesuuküsitluste tulemuste põhjal soovis Julia endale juba õnne: „Võimalused Janukovitšil – kes esindab kriminaalseid ringe – (presidendiks saada) lihtsalt puuduvad,“ oli ta kindel.

Kindel võib täna olla ainult selles, et kandidaatide omavaheline poriloopimine hoogustub veelgi ning tõeliselt räpane kampaania algab alles nüüd. Ka Julia Tõmošenko minevikus ja olevikus on mitmeid kahtlaseid seiku, mis nüüd kõik valijatele meelde tuletatakse. Teise vooru võitmiseks on vaja aga midagi enamat.

„Teise vooru võidab see, kes suudab olulisi väljakukkunud kandidaate üles osta,“ ennustas Dirk. Selles osas on Julia Tõmošenkol selge eelis. Presidendiks saades lubab ta anda peaministri portfelli kolmanda valimistulemuse saavutanud Sergei Tigipkole, kes suure tõenäosusega enda valijaid ka Tõmošenko poolt hääletama kutsub.

Artikli kirjutamise ajaks ei ole OSCE ametlikku vaatlusraportit jõudnud veel esitada, kuid eelinfo järgi suuri rikkumisi ei toimunud. Kaks võitnud kandidaati on teistest nii palju ees, et protestimine tulemust ei muudaks. Küll võib seda oodata teise vooru järel, kus presidendiralli võitja võib selguda komakohtade järgi.

Võime rõõmustada, et erinevalt meie ühise suure idanaabri valimistest, ei tea me veel, kes võidab teise vooru. Suuresti tänu oranžile revolutsioonile valitseb Ukrainas täiesti eluterve demokraatia.

Artikkel ilmus toimetatud kujul 19. jaanuari Postimehes

Tweet This Post 

Eelmiste Ukraina presidendivalimiste valik oli lihtne – teises voorus võtsid teineteisest mõõtu lääne ja ida kandidaat. Viis aastat pärast oranži revolutsiooni on presidenditooli peakonkurendid kaks Kremlile sobivat kandidaati ning värvilisest eufooriast on Ukrainas järele jäänud hall argielu.

Pühapäeval peetavate Ukraina presidendivalimiste esimeses voorus ükski 18st kandidaadist 50% häältest ei saa ning väga suure tõenäosusega pääsevad teise vooru opositsioonilise Regioonide partei juht Viktor Janukovitš ja Ukraina peaminister Julia Tõmošenko. Praegusel presidendil Viktor Juštšenkol ei ole edasipääsuks mingit võimalust.

Sajad tuhanded tema poolehoidjad surusid 2004. aastal põlvili tollase presidendi Kutšma administratsiooni, keskvalimiskomisjoni ja riigikohtu ning sundisid riiki tühistama teise vooru võltsitud valimistulemused. Kordusvalimistel toetas Juštšenkot 52% valijatest ehk 15 115 712 ukrainlast.

Suurte ootustega riigijuhiks saanud Juštšenko toetus pöördus kiiresti negatiivseks ning praegu on ta kõige vähem soovitud presidendikandidaatide edetabeli tipus – 83% ukrainlastest peab teda kõige halvemaks valikuks. Seega pole suurt vahet, kas istuv president saab homme pisut üle või pisut alla 3% häältest, oranži revolutsiooni suur võitja on suurim (ja ka kindel) kaotaja.

Miks Juštšenko kaotas?

Analüütikute sõnul kadus 2005. aastal Kiievi ovaalsaali astunud 55aastasel presidendil kiiresti side nendega, kes olid tema nimel nädalaid Maidanil külma ja väsimust trotsinud. Majandusreformide, korruptsioonivastase võitluse ja õigusriigi ülesehitamise asemel sukeldus Juštšenko aastatepikkusesse poliitilisse kemplusesse.

Juštšenko ei ole osanud investeerida oma poliitilist kapitali ideoloogiliste vaenlaste võitmiseks, vaid on raisanud selle (vanade) sõpradega arveteklaarimisele. Viie aastaga on ta neli korda vahetanud nõunikke, kuid edutult. Presidendiaega jääb meenutama ikkagi aastatepikkune vägikaikavedu oranži revolutsiooni peamise kaasvõitleja Julia Tõmošenkoga ning palju tühje lubadusi.

Juštšenko on retoorikas kindlaks jäänud läänesuunalisele poliitikale. Pürgimine NATOsse on välistanud hea läbisaamise Kremliga, kuid suutmatus midagi sellel suunal saavutada ei ole toonud talle sõpru ka läänest. Paradoksaalselt on Juštšenko suutnud maha mängida sõbrad ja vaenlased nii kodu- kui ka välismaal.

Siiski ei saa pidada oranži revolutsiooni läbikukkumiseks. USA valitsusvälise organisatsiooni Freedom House värske raport nimetab Ukrainat jätkuvalt vabaks riigiks ja seda juba neljandat aastat järjest. Ukraina meediavabadus on SRÜ riikide parim ning kodanikuühiskond on jõudsalt arenenud.

Valimised on ausad

Oranži revolutsiooni võiduks saab pidada ka tõsiasja, et pärast seda peetud kõiki valimisi on rahvusvahelised vaatlusorganisatsioonid tunnistanud ausateks ja vabadeks. Jah, kampaaniad ja erakondade loosungid parlamendivalimistel on olnud populistlikud ning samuti on üksteist valimiste eel süüdistatud soovis kasutada ebaausaid võtteid. Ülehomsed valimised ei ole mingi erand.

Kolmapäeval teatas Julia Tõmošenko, et põhirivaal Janukovitš kavatseb Ida-Ukrainas korda saata massilist võltsimist. Janukovitš küsis süüdistuste peale teravmeelselt, kuidas saab opositsioon massilisi võltsimisi korraldada: «Ainult võimul olijatel on selleks administratsioon, institutsioonid ja siseministeerium.»

President Juštšenko kommentaar võimalike valimisvõltsimiste kohta on, et vaid Julia Tõmošenkol võiks sellest kasu olla – Janukovitš pääseb teise vooru niikuinii. Analüütikute hinnangul massilisi võltsimisi ei toimu ning omavahelised süüdistused on vaid kampaania osa. Oma osa ausateks valimisteks annavad ka 3150 kogu maailmast kohale sõitvat välisvaatlejat.

Tänu sellele julgen ennustada, et pühapäevased presidendivalimised üllatusi ei too. Valimiste osalusprotsent saab olema 55–60 ja teise vooru pääsevad Julia Tõmošenko ja Viktor Janukovitš. Rahva kolmas valik on arvatavasti teha rist kastikesse «kõigi vastu».

Muuseas nendel valimistel kandideeribki mees, kelle perekonnanimi on tõlkes Kõigi Vastu – Vasily Protyvsih. Ivano-Frankovski kommertskoja esimees ja kommunistliku partei liige vahetas oma perekonnanime Humeniuk «sobivama» vastu eelmisel aastal. Ukraina valimistel on Kõigi Vastu saavutanud alati hea tulemuse, kuid sellest hoolimata ennustatakse Vasilyle toetust alla 1%.

Tõeliselt põnevaks läheb Ukrainas alles esmaspäeval, kui kaks allesjäänud kandidaati avavad oma kaardid ja lükkavad kampaaniamasinale viimase käigu sisse. Teine voor peetakse eeldatavasti 7. veebruaril ja selleni jäänud nädalate jooksul kuuleme kindlasti väga radikaalseid ja huvitavaid seisukohti.

Ei tasu unustada, et 2004. aasta oranž revolutsioon sai alguse just teisele voorule järgnenud päeval, kui valimisvõltsimiste abil soovis presidenditooli haarata Janukovitš. Olenemata sellest, kes teises voorus võidab, seekord mingit värvilist revolutsiooni ei tule. Selleks pole lihtsalt alternatiivset uut kandidaati, kelle loosungit «Change» rahvas usuks.

Artikkel ilmus 15. jaanuari Õhtulehes

Tweet This Post 

Kui jätta kõrvale üks veidrike juveelirööv, on tõenäosus nuiaga pähesaamiseks suurem saabaste kui miljonite pärast. Mida hoomatavam summa, seda rohkem küüned enda poole kisuvad. Veelgi hullemaks läheb olukorras, kus jagatakse ühist potti.

Küsimus ei ole selles, kas idee töötu töölevõtmisel aastaks sotsiaalmaksukohustuse kaotamiseks on pädev või järjekordne populism. Samuti selles, kas sellest kellelegi üldse mingit kasu/kahju võiks tekkida. Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu kiri on lihtsalt järjekordseks värvikaks näiteks, et teiste mured on väikesed mured. Eks lugege ise:

Lugupeetud Riigikogu Esimees !
Lugupeetud Riigikogu liikmed !
Lugupeetud Minister !

Eesti pensionäre teeb murelikuks Riigikogule esitatud sotsiaalmaksu seaduse muutmise eelnõu, mis eelnevalt vähemalt kolm kuud tööta olnud isiku tööle võtmisel uuele töökohale vabastaks tööandja tema eest esimesel aastal sotsiaalmaksu maksmisest.

Eelnõu rakendamine seadusena vähendaks juba 2007.a. tasemest allapoole langenud sotsiaalmaksu laekumist veelgi 6 - 7 % võrra. Seda ajal, mil meie sotsiaalkaitsekulud on niigi madalaimad Euroopa Liidus, 89,5 % vanaduspensionäride pension on allapoole suhtelise vaesuse piiri, jõudsalt kasvavad eluaseme-, tervishoiu- ja muud vältimatud kulud kahandavad pidevalt eakate toimetulekusuutlikkust. Haigekassa eelarve on langenud kriitilise piirini.

Hämmastav on arutada üldsegi sotsiaalkulude vähendamisega seotud ettepanekuid aastal, mis on Euroopa Liidus kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks !

Ükski tõsiseltvõetav tööandja ei jäta sotsiaalmaksu tõttu arendamata ettevõtlust ega loomata uusi, vajalikke töökohti, küll aga tooks see kaasa vanade töökohtade taastamise ” uutena” ja ridamisi igasuguste ” uute ” libatöökohtade avamise.

Ettevõtluses ei tule toetada tööjõu osakaalu, vaid tehnilise progressi, uute investeeringute, tootlikuse, jätku- ja edusuutlikkuse
kasvu. Seda aga tegevustulemit, selle realiseerimist ja eriti eksporti toetades.

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit jääb lootma Teie mõistvale suhtumisele ja esitatud eelnõu hääletatakse menetlusest välja.

Aare Kitsing
EPÜL juhatuse esimees
tel 50 48 060
e-post aarekitsing@hot.ee; epl@hot.ee

Tweet This Post 

Uue Aasta saabumine tõi kaasa ka uued tuuled online-meedias. EPL-i otsus üle minna mitte-anonüümsetele kommentaaridele oli väga hea uudis, mis vähemalt mind lugejate diskussiooniruumi kliendiks tagasi toob. Või vähemalt võiks tuua.

Soovisin kirjutada Kadri Ibruse analüüsile vaesuse probleemidest kirjutada kommentaari, kuid EPL sisselogimisel ilmub jätkuvalt teade:
“Teie IP aadress on vahepeal muutunud. Me ei saa teid kahjuks sisse logida.”

Hm.. Riigikogu wifi-võrk on piisavalt hea, et sisse logida eesti.ee portaali, panganetti ja hääletada interneti teel. Seetõttu julgen oletada, et süüdi ei ole minu sülearvuti, võrk ega veebilehitseja, vaid EPL online süsteem.

Soovitan EPL-il:
1. testida süsteemi töökindlust ning tagada, et ID-kaardiga saaks sisse logida. Vastasel korral kukub teie hea plaan kvaliteetne kommentaarikeskkond uua kolinal kokku.
2. lisada võimalus sisse logida m-ID’ga, sest välismaal viibides puudub sageli võimalus ID-kaardi lugejat kasutada.

PS: Kadri Ibruse artikli kommentaaris soovisin juhtida autori tähelepanu sellele, et nii mõnedki tema toodud vaesuse vähendamise meetmed ei ole adekvaatsed. Näiteks ei puuduta esimese lapse pealt kaotatud tulumaksuvabastus vaeseid, kellel üldse tulu puudub. Tulumaksuvabastusest saavad kasu ju ikka vaid need, kelle tulu ületab miinimumi ning on absurdne eeldus, et kõik ühelapselised pered on vaesed.

Minu arvates peab riik toetama neid, kes ikka abi vajavad. Selleks tuleb näiteks ära kaotada praegune lapsetoetuste süsteem, kus riik iga lapse eest 300.- krooni igale perele annab ning muuta see selliseks, et jõukad lapsevanemad midagi ei saaks ning vähese sissetulekuga peredele mõeldud lastetoetus oleks näiteks 1200.- krooni.

Tweet This Post