Tõeliselt räpaseks alles läheb
Oranži massi toel riigipeaks saanud Viktor Juštšenko on viis aastat hiljem ajalugu ning presidendirallit juhib tollane põhirivaal Viktor Janukovitš 35 protsendiga. Esimese vooru ainuke üllatus oli Julia Tõmošenko väga hea tulemus. Tõeline valimiskampaania läheb lahti alles nüüd.
Kui Julia Tõmošenko peaks ka teises voorus alla jääma, võiks ju tõdeda, et Ukraina on vajumas Kremli mõjuvõimu mülkasse ning kõik värvika revolutsiooniga saavutatu on läbi. Kuid kas see ikka on nii lihtne?
Kutšma valitsemisaja loojangust alates on olnud kolm tõsiseltvõetavat mantlipärijat. 2004. aasta valimistel esindas „läänemeelset“ tiiba Viktor Juštšenko ning „idameelset“ Viktor Janukovitš. Sarnast ida-lääne vastandamist kasutatakse ka neid valimisi kommenteerides, kuid Juštšenko asemel on sel korral teises voorus Tõmošenko.
President Juštšenko ristis presidendivalimised euroopaliku Ukraina referendumiks. Nädala eest välja saadetud pressiteates seisab: „Täna võistlevad omavahel kaks väärtuste süsteemi: pro-Venemaa ja pro-Euroopa.“ President lisas, et Ukraina võib ebasoovitava valimistulemuse tagajärjel kaotada mitte ainult demokraatia, vaid ka senise orienteerituse Euroopale ja võimaluse rahvusliku ühtsuse tekkeks.
Juštšenko on ainuke kandidaat, kes selgelt täielikult läänega integreerumise (sh NATO) loosungi välja käis. Janukovitš lubab töötada selle nimel, et Ukraina ei kuuluks kunagi ühtegi sõjalisse liitu ning Tõmošenko väldib teema käsitlemist üldse. President eristus seega mitte ainult Janukovitšist, vaid ka endisest oranžist kaasvõitlejast Tõmošenkost.
Julia Tõmošenko on olnud Euroopa Liiduga integreerumise teemal vastaskandidaadist selgesõnalisem, kuid tema lootus, et Ukrainast saab viie aasta pärast selle liidu täieõiguslik liige, ajab ka ukrainlasi muigama. Lennartmerilike sõnadega teatas ta eelmisel nädalal: „Me ei pea taas saama Euroopa osaks, sest me ei ole kunagi Euroopast lahkunud. Ukraina ongi Euroopa..“ ning lisades ehk julialikult „… ja Euroopa peab sellega leppima!“
Nii nagu Hiina Rahvavabariik peab ennast maailma Keskriigiks, meeldib Ukraina poliitikutele rõhutada riigi unikaalset staatust Euroopas. Olenemata pisikestest erinevustest, näevad mõlemad esimese vooru kadalipu läbinud kandidaadid Ukrainat korraga kahes paadis, omades ühtaegu häid suhteid nii idas kui ka läänes, kuid sõltudes mitte kummastki.
Pühapäevaste valimistulemuste valguses võib väita, et selline poliitiline retoorika on ennast õigustanud. Oranži revolutsiooni kütnud vastasseis lääne ja ida vahel eksisteerib täna vaid niipalju, et Moskvale lähemal asuv Ukraina valib Janukovitšit ja Brüsselile Tõmošenkot. Nii nagu eelmisel korral otsustavad teise vooru valimistulemuse Ukraina südames asuvad regioonid.
Ukrainlaste valik
Ukrainlastel on 7. veebruaril seega valida kahe kandidaadi vahel, kellest kumbki ei soovi astuda Kremlit vihastavaid samme, kuid peavad oluliseks kiiremat või aeglasemat integreerumist Euroopaga. Erinevus on selles, et Julia peab ennast rohkem ida ja Janukovitš lääne suunal tõestama.
Üks lääne diplomaat tõi mulle tabava näite. Peaministriks oleku ajal 2006. aasta augustist kuni 2007. aasta detsembrini on Janukovitšil ette näidata rohkem Brüsselis käike kui praegu ametisoleval Tõmošenkol. Julia on pidanud olulisemaks suhete silumist Moskvaga ning jätnud ilma erilise põhjuseta ära mitmeid läänesuunalisi visiite. Diplomaadi sõnul toimus peaminister Janukoviši ajal ka hea koostöö NATO suunal, kuid seda ilma suure avaliku kärata.
Teise vooru pääses seega kaks Kremli-meelset kandidaati, kes soovivad olla osa läänemaailmast. Kõlab uskumatult? Ukraina poliitika ongi sageli arusaamatu ning nende poliitiline kultuur kummaline.
Kes võidab teise vooru
Minu oranži revolutsiooni aegne „kaasvõitleja“ Dirk Lustig võttis temale omase otsekohesusega kokku valiku: „Julia on kindlasti parem valik kui see bandiit“. Sellega viitas ta Janukovitši kriminaalsele minevikule, kes tänavagängi „Pidnovka“ liikmena sai 1967. aastal kolm aastat vangistust varguse ja vägivallatsemise eest.
Tema vanglakaristust vähendati Kommunistliku Revolutsiooni 50. aastapäeva puhul 18 kuule, kuid juba 1970. aastal sai ta kallaletungi eest veel kaks aastat pogrit. „See oli nooruslik rumalus,“ on Janukovitši tagasihoidlik vabandus. See Tõmošenkot ei veena ning igal võimalusel tuletab ta valijatele seda meelde.
Julia teine põhiline süüdistus on vastaskandidaadi seosed oligarhidega. Esimeste uksesuuküsitluste tulemuste põhjal soovis Julia endale juba õnne: „Võimalused Janukovitšil – kes esindab kriminaalseid ringe – (presidendiks saada) lihtsalt puuduvad,“ oli ta kindel.
Kindel võib täna olla ainult selles, et kandidaatide omavaheline poriloopimine hoogustub veelgi ning tõeliselt räpane kampaania algab alles nüüd. Ka Julia Tõmošenko minevikus ja olevikus on mitmeid kahtlaseid seiku, mis nüüd kõik valijatele meelde tuletatakse. Teise vooru võitmiseks on vaja aga midagi enamat.
„Teise vooru võidab see, kes suudab olulisi väljakukkunud kandidaate üles osta,“ ennustas Dirk. Selles osas on Julia Tõmošenkol selge eelis. Presidendiks saades lubab ta anda peaministri portfelli kolmanda valimistulemuse saavutanud Sergei Tigipkole, kes suure tõenäosusega enda valijaid ka Tõmošenko poolt hääletama kutsub.
Artikli kirjutamise ajaks ei ole OSCE ametlikku vaatlusraportit jõudnud veel esitada, kuid eelinfo järgi suuri rikkumisi ei toimunud. Kaks võitnud kandidaati on teistest nii palju ees, et protestimine tulemust ei muudaks. Küll võib seda oodata teise vooru järel, kus presidendiralli võitja võib selguda komakohtade järgi.
Võime rõõmustada, et erinevalt meie ühise suure idanaabri valimistest, ei tea me veel, kes võidab teise vooru. Suuresti tänu oranžile revolutsioonile valitseb Ukrainas täiesti eluterve demokraatia.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 19. jaanuari Postimehes
