Eelmise aasta sügisel kirjutasin kibedusega: „Oktoobri alguses tegi Obama ajalugu, kui sulges Nobeli rahupreemiaga pärjatud usuliidri ees Valge Maja ukse. Demokraatia ja vabaduse loosungite all presidenditoolile tõusnu on esimene USA riigipea, kes keeldub kohtumast dalai-laamaga alates 1991. aastast. „Ju on majandussuhted olulisemad kui ükskõik millised teised väärtused,“ oli Tiibeti eksiilpeaministri Samdhong Rinpoche kibe kommentaar.“

Mõistan administratsiooni välja käidud põhjendust, et Obama ei kohtu dalai-laamaga enne, kui ta on teinud visiidi Hiina Rahvavabariiki. Üheltpoolt lükati sellega kohtumine edasi, kuid teisalt välistati võimalus tulevikus dalai-laama Valge Maja ukse taha jätta.

Täna peaks kõigil demokraatiat, vabadust ja inimõigusi kalliks pidavatel inimestel olema hea meel. Kriitikud heidavad küll Obamale ette, et miks ei võtnud ta Tiibeti usuliidrit vastu ovaalsaalis ning ei korraldanud ühist pressikonverentsi, kuid kõige olulisem on see, et eilne kohtumine toimus. Samuti ei ole ma nõus kriitikute arvamusega, et Hiina Rahvavabariik avaldas tugevat vastuseisu. Pigem oli kommunistliku partei juhitud riigi rektsioon leebe.

Viktor Jerofejev kirjeldab raamatus „Hea Stalin“ Ungari ülestõusu aegset vestlust, kus tema Nõukogude Liidu Pariisi suursaadikust isale kinnitas ühe lääne suurriigi diplomaat: „Kui lõpetate operatsiooni vähem kui nädalaga, ei hakka me sekkuma“. Arvatavasti leiti ka täna kahe suurriigi vahel kompromiss, et kui kohtumine toimub teatud vormis, siis hiinlased avaldavad vaid mõõdukat „kohustuslikku“ protesti.

Ajalugu on näidanud, et sarnases situatsioonis reageerib Hiina Rahavabariik mõne väikeriigiga märksa räigemalt. Muuseas, ka Prantsusmaa kuulub selles mõttes „väikeriikide“ sekka, sest pärast usuliidri ja Nicolas Sarkozy kohtumist tekkisid Prantsusmaa firmadel raskused Aasias äri ajada, lõppesid aastaks kõrgetasemelised kontaktid kahe riigi vahel ja EL-Hiina 11. tippkohtumine lükati edasi.

Euroopa riigid suudaksid olla Hiinale USA-ga sama kaalukategooriaga partnerid vaid üheskoos. See on üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidul peaks olema tugev ühine välispoliitika, vähemalt Hiina suunal. Riike eraldi võib Hiina karistada, kuid kui kogu EL seisaks ühise solidaarse blokina, julgeks Rahvavabariik astuda vaid sama leebeid sammukesi, kui ta teeb seda USA suunal.

Eile toimus dalia lama kohtumine Obamaga, täna saadetakse Tartus viimasele teekonnale dalai lama isiklik sõber Linnart Mäll, kes on korraldanud usujuhi kaks eelmist visiiti Eestisse. Kindlasti ei tohi uhkust tunda viimasel visiidil koridoris korraldatud „kogemata“ vestluse üle võimuesindajaga. Arvan, et oleme nüüd juba piisavalt tugevad, et võtta dalai-laama Eestis vastu samal tasemel, kui seda tegi USA.

Tweet This Post