Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Halb ja hea uudis Ukrainast

Ukrainast on hea ja halb uudis. Hea on see, et Tõmošenko ei võitnud. Halb aga see, et Janukovitš võitis.

See ahjusoe anekdoot peegeldas õhustikku, mis valitses valimispäevale järgnenud külmal ööl Kiievis. Enamik minu vestluspartneritest valis kandidaati mitte sellepärast, et ta oleks talle meeldinud, vaid sellepärast, et teine meeldis veelgi vähem. Sellist arvamust esindasid tuntud Ukraina kirjanikust vene rahvusest taksojuhini.

Kahtlemata oli mõlemal kandidaadil tulihingelisi toetajaid, kuid lõpliku valimistulemuse otsustasid just kahtlejaid. 7. jaanuaril toimunud esimeses valimisvoorus edastas opositsioonijuht Viktor Janukovitš peaminister Julia Tõmošenkot kümne protsendiga, kuu aega hiljem vaid kolmega.

Arvestades suutmatust majanduskriisiga toime tulla, sai peaminister Julia Tõmošenko siiski üllatavalt hea tulemuse. Tõmošenko suutis kahe valimisvooru vahel teha paremat kampaaniat, kuid võidu saavutamiseks jäi sellest ikkagi väheks.

Demokraatlikule riigile on kombeks, et valimistel alla jäänud kandidaat lepib rahva tahtega, soovib võitjale õnne ning hakkab mõtlema järgmiste valimiste peale. Paradoksaalsel kombel võib läänelikuma presidendikandidaadi oreooli kandev Tõmošenko selle tava peale sülitada ning kasutada kõiki seaduslikke (mõne analüütiku ennustus järgi ka ebaseaduslikke) võimalusi valimistulemuste tühistamiseks.

Demokraatia võit

Ma ei näe võimalust, et valimistulemuste vaidlustamine kohtus või lippude all tänaval võiks seekord edu tuua. Esiteks seetõttu, et Janukovitši umbes 800 000 hääleline edumaa on liialt suur ning valimiste vaidlustamine kohtusüsteemis ajaliselt piiratud ning rangelt reglementeeritud. Teiseks seetõttu, et ühiskonnas puudub valimisolek uueks rahumeelseks revolutsiooniks. Kolmas, ja kõige olulisem põhjus on aga see, et rahvusvahelised ning kohalikud vaatlejad on tunnistanud valimised ausateks ja vabadeks.

Tasub meenutada, et viis aastat tagasi toimunud oranži revolutsioon põhjuseks ning õigustuseks olid just valitseva president Kutšma kliki poolt korraldatud massilised võltsimised. Nüüd, kus Tõmošenko valimispettuste teema üles tõstis, tuletas Janukovitš meelde, et kumb neist on peaminister ja kumb opositsioonis.

Demokraatia tugevust Ukrainas ei tõesta mitte ainult ausad ja vabad valimised, vaid ka see, et valimispäeva eel ei olnud võitja selge ning valimiste järel näitasid esialgsed tulemused opositsioonipoliitiku võitu. Raske oleks ju sellist olukorda ette kujutada Venemaa valimistel. Seal saaks populaarne opositsioonipoliitik tänaval tundmatutelt musta riietatud tüüpidelt peksa (kui mitte kuuli) ning tema rahalised toetajad elaksid soola-ja-leiva peal kaugel Siberi vanglas.

Just seetõttu on jutt oranži revolutsiooni ebaõnnestumisest rumal. See, et presidendi (ja võib-olla ka peaministri) tool läheb oranžide kangelaste käest vastaspoolele, ei ole sisuliselt oluline. Revolutsiooni eesmärk ei olnud ühe isiku või partei toetamine, vaid demokraatlikum riik.

Tänu sadadele tuhandetele julgetele ukrainlastele lükati Ukraina viis aastat tagasi kõrvale Kutšma valitud autoritaarse riigi kujundamise teelt. Lõplikult! Ukraina meedia on täna (suhteliselt) vaba ning kodanikuühiskond on saanud tuule tiibadesse. Sõnavabadus on kõikidest teistest (endistest ja praegustest) SRÜ riikidest parem.

Rasked probleemid

Eesti meediat lugedes võib jääda mulje, et ukrainlaste jaoks on kõige valulisemad küsimused riigikeele ja NATO küsimus. Sotsioloogilised uuringud näitavad, et need asetsevad probleemide loetelus teise kümne lõpus. Ukraina elanikke, olenemata nende rahvusest või elukohast, ühendavad argimured.

Ukraina suurimaks probleemiks on jätkuvalt masendav olukord majanduses, vohav korruptsioon ja kesine poliitiline kultuur. Pidev poliitiline kriis ning erakorraliste valimiste jada ei ole võimaldanud valitsusel vajalikke reforme teha. Tasub vaid pisut Kiievi kesklinnast välja sõita, et selle tulemusi oma silmaga näha.

Ukraina pealinna ’’Lasnamäel“, Ida-Kiievis, viliseb tuul läbi paneelmajade karkasside ning roostetavad kraanad on täpselt samas asendis kui aasta eest. Paneelmajade vahelised auklikud teed on muutunud jääradadeks, sest rahapuudusel otsustas linnavalitsus lume koristamise vanajumala hooleks jätta. Samal põhjusel pikendati intervalli metroorongide sõidugraafikus, mis tagas korraliku trügimise ka nädalavahetusel sõidul kesklinna.

Lühiajalisel visiidil võib selline (taand) areng muigama panna, kuid igapäevaselt ajaks selliste vintsutuste talumine vihale. „Poliitikuid huvitab ainult võim ja raha, aga mitte elanike heaolu,“ kurtis mulle valimiste mõlemas voorus valmissedeli lahtrisse ’’kõigi vastu“ risti teinud Olga.

Ukraina probleemidega tegelemiseks on vaja teovõimelist koostööd presidendi, valitsuse ja parlamendi vahel. Vähemalt valimiskampaanias välistas Julia Tõmošenko igasuguse koostöö Viktor Janukovitšiga, mis loob põhimõtteliselt kolm valikut.

Esiteks, parlamendis sünnib uus koalitsioon ning peaminister vahetatakse välja. Teiseks, toimuvad uued parlamendivalimised. Kolmandaks, jätkub tänane olukord, kus peaminister ja president on vaenujalal. Kõik need valikud toovad kindlasti kaasa kuude (kui mitte aastate) pikkuse võimuvaakumi ning lükkavad oluliste reformide tegemise edasi.

Ukraina riigile ja rahvale oleks minu hinnangul parim, kui vaenupooled sooviks võimujagamises kokkuleppele jõuda. Küsimus on just tahtes, sest ega poliitilistes küsimustes Julia Tõmošenkol ja Viktor Janukovitšil ületamatuid eriarvamusi ei ole.

Ukraina poliitikat iseloomustab oligarhide suur mõju ja nende jaoks on oluline edukas võitlus majanduskriisiga ning head suhted läänega. Taunitav raha otsustusõigus Ukraina poliitikas võib paradoksaalsel moel praeguses olukorras kasulikuks osutuda. Üle kõige vajab Ukraina täna teovõimelist võimu.

(artikkel ilmus toiemtatud kujul 11. veebruaril Maalehes)